Läänemeri
Läänemeri ehk
Limneameri onAtlandi
ookeani sisemeri, mis
piirab Eestit põhjast ja
läänest. Teised
Läänemere-äärsed
riigid on Läti, Leedu,
Poola, Saksamaa,
Taani, Rootsi, Soome
ning Venemaa.
Läänemerd ühendavad
Põhjamerega madalad
ja kitsad Taani väinad.
3.
Läänemeri
Läänemeri on maailmassuuruselt teine sisemeri Vahemere järel.
Ta on ka maailma suurim riimveekogu.
Läänemeri on madal, keskmine sügavus on kõigest 55 meetrit.
Läänemere pindala on umbes 366 000 km2.
Umbes 20% Läänemerest on alad, mille sügavus on alla 10 meetri.
Läänemere vee maht on umbes 20 000 km3.
4.
Läänemere saared
Läänemeres onüle 100 000 saare.
Saarestike, kus on tuhandeid saari nimetatakse skäärideks.
1.Sjaæelland 7016 km2
2.Gotland 3001 km2
3.Fyn 2973 km2
4.Saaremaa 2673 km2
5.Öland 1344 km2
6.Lolland 1241 km2
7.Hiiumaa 989 km2
5.
Läänemere lahed
Läänemeres onka palju suuri ja väikeseid lahtesid.
Läänemere suuremad lahed:
Botnia laht
Soome laht
Riia laht
6.
Läänemeri
Peaaegu sisemeri
Läänemeri onookeanidega
ühendatud kitsaste ja madalate
Sundi ja Beldi väinade kaudu.
See piirab veevahetust
Põhjamerega, mistõttu
Läänemeres püsib sama vesi
kuni 30 aastat.
7.
Riimvesi
Riimvesi on looduslikeveekogude vesi, mille soolsus on
0,5-18 g/l. Riimvesi tekib jõe- ja merevee segunedes.
Riimveelised on maailmamerega kitsaste väinade kaudu
ühenduses olevad parasvöötme mered (Läänemeri,
Aasovi meri) ja suurte jõgede suudmealad (Obi laht, Elbe
jt.)
Läänemere riimvesi on segu Põhjamere veest ning
jõgede ja sademete mageveest.
8.
Läänemere teke
Läänemeri onvõrdlemisi noor. Praeguses
arengujärgus on mere vanuseks üksnes
ligikaudu 4000 aastat, kuid selle teke ulatub
kaugemasse perioodi.
Läänemere all lasuv kristallilise aluskorra
madal nõgu on umbes kaks miljardit aastat
vana, mere praegune kuju aga hakkas
moodustuma ca 100 000 aasta eest. Enne
viimast jääaega (130 000–115 000 aastat
tagasi) asus siin veekogu,mida nimetatakse
Eemimereks, ent kuna viimase jääaja liustikud
pühkisid minema enamiku varasemate
perioodide jäänustest, pole Läänemere
varasemat ajalugu õnnestunud eriti põhjalikult
uurida.
9.
Viimasest jääajast saadikon praegu
Läänemere nime all tuntud veekogu
läbi teinud mitu muutust. Raskest
jääkattest vabanenud maakoor
hakkas kerkima, mille tulemusena
tekkis või katkes
veekogu ühendus Põhjamere ja
Atlandi ookeaniga Taani väinade või
tänaste Rootsi suurte järvede
kaudu,samuti Valge mere ja Põhja-
Jäämerega. Korduvalt on muutunud
ka veekogu suurus, mis
on olnud praegustest mõõtmetest nii
märksa suurem kui ka väiksem.
10.
Jajajrgse Lnemere arengusvib eristada
jrgmisi etappe:
Balti jpaisjrv (12 0010 00 aastat tagasi)
Joldiameri (10 00900 aastat tagasi)
Antslusjrv (900000 aastat tagasi)
Litoriinameri (000000 aastat tagasi)
Limneameri ehk ndne lnemeri saavutas
praeguse kuju 000 aastat tagasi.
11.
LahedLäänemere põhjaossa jäävadBotnia laht ja
Botnia meri koos nende vahele jääva
Merekurguga,ning Soome laht.Keskosa
moodustab Ava-Läänemeri,mida eraldavad
põhjaosast Saaristomeri ja Ahvenameri.
Ava-Läänemere võib jagada põhja- ja
lõunaosaks ning Lääne- ja Ida-Gotlandi
basseiniks. Ava-Läänemerest idas paikneb
Liivi laht ja lõunas Gdanski laht.
Põhjamerega tagavad ühenduse üsnagi
kitsad Taani väinad (Sund, Suur-Belt ja
Väike-Belt) ning Kattegat, mistõttu
Läänemerd loetakse poolkinniseks mereks.
Selgrootud
Kevadel, kui vesion soojenenud ja taimhõljumit piisavalt, hakkab
kiiresti paljunema ka loomhõljum. Loomhõljumi hulka võib arvata ka
märksa suurema selgrootu – meriristi.
Mere põhjal elab mitmesuguseid usse, tigusid, karpe ja vähilisi. Enamik
neist toitub merepõhja langenud lagunevatest taime- ja
loomajäänustest. Kõige rikkalikum on elustik madalas vees vetikate
vahel.
16.
Meririst
Meririst ehk millimallikason lameda liua kujuline roosa või
kahvatulilla läbipaistva sültja kehaga meduus (karikloom).
Merirsiti kummuva kehaosa läbimõõt on 10–40 cm.
Suuava paikneb keha alapoolel, seda ümbritseb neli suurt
rippuvat suusagarat. Meririst elab pinnalähedases
veekihis ja toitub peamiselt planktonist. Planktereid püüab
kombitsatega vett filtreerides. Ujub halvasti, kummiku
kokkutõmmete abil. Kandub edasi hoovustega. Lained
heidavad meririste sageli rannale.
Mere-kirpvähk
Mere-kirpvähk on loogakujuliseltkõver ja külgedelt on tal
lapik keha. Ta liigub madalas rannavees sageli külili.
Mere-kirpvähk sööb vetikaid, planktonit ja surnud
orgaanilist ainet. Neid aga söövad paljud kalad. Maailmas
on kokku 4000 liiki kirpvähilisi, enamus neist elab
veekogu põhjas.
19.
Merikilk
Merikilk on umbes5 cm pikk selgrootu. Tal on lame keha,
mis on kaetud soomustega. Merikilgile meeldib elada
Läänemere sügavamates ja külmemates osades. Ta keha
koos paljude jalgadega on kaetud soomustega.
20.
Söödav rannakarp
Söödav rannakarpon saanud oma nime selle järgi, et
inimesed söövad teda. Ta poolmed on pealtpoolt mustad
või tumesinised, mis eestpoolt teravalt ahenevad.
Söödav rannakarp
ei suuda kasvada
Ida-Virumaa ranniku
lähistel, sest seal on
liiga mage vesi.
21.
Balti lamekarp
Balti lamekarpon roosakat või valget värvi. Ta koda on
sile. Ta talub ka magedamat vett ja kasvab tänu sellele ka
seal, kus söödav rannakarp ei suuda kasvada.
22.
Imetajad
Läänemeres ning selleääres ei ela just palju imetajaid. Seal elavad
hülged, veel elab Läänemere kallastel mügri ehk vesirott ja ondatra.
Eestis elab kahte liiki hülgeid: viiger ja hallhüljes. Hülged on imetajad,
kes veedavad enamuse oma elust vees.
23.
Mügri
Mügri ehk vesirotton rotisuurune hallikaspruunist mustani (noored on
alati hallid). Saba moodustab tüvepikkusest umbes poole. Kõrvalestad
on lühikesed ja ulatuvad karvastiku seest vaevu välja.
Eestis võib vesirotti leida kõikjal.
Elab veekogude läheduses, on hea ujuja ja sukelduja. Pesa teeb ta
tarnamätastesse, õõnsatesse kändudesse või ehitab selle taimede
vartest ja lehtedest. Suve lõpul lähevad nad kõrgematele kohtadele,
kus rajavad keerukaid taliurge. Põhitoiduks on vesirotile pilliroo, osjade
ja kollase vesikupu mahlakad osad, kuid ta sööb meelsasti ka kartuleid,
porgandeid, peete. Talvel ei ütle ta ka ära lehtpuude koorest ja
võrsetest. Talveks kogub ta endale toitu varuks.
Pika sigimisperioodi vältel, mis kestab märtsist oktoobrini, sünnitab
emasloom 2-3 pesakonda, igas 2-10 poega.
Ondatra
Ondatra on poolveeliseeluviisiga näriline. Ta on hea ujuja ja sukelduja.
Ujumist soodustab külgedelt lapik saba. Ondatra on rangelt oma
territooriumil elav loom. Territooriumil on tal kaldasse uuristatud urg.
Ondatra toitub peamiselt veetaimedest: kõrkjaist, vesikuppudest ja
pilliroost. Tal on aastas 2-3 pesakonda, kus on keskmiselt 6…7 poega,
kes on alguses pimedad. Ondatra elab harilikult 2 aastaseks, kuid
mõnikord harva võib ta elada kuni 5 aastaseks. Tema vaenlased on:
saarmad, rebased, röövlinnud, inimesed jt. Inimene kütib ondatraid
väärtusliku karusnaha pärast.
Hallhüljes
Hallhüljes on Läänemeresuurim imetaja. Ta koon on
piklik. Karvkatte värvus on isastel hüljestel pruunikashall,
suurte tumedate laikudega. Emaste karvkate on heledam.
Täiskasvanud isaslooma pikkus on üle 2 meetri ja kaal
kuni 300 kg. Emased on väiksemad. Ta elab enamasti
avamerel. Hallhüljes toitub enamasti kaladest, veel sööb
ta mereselgrootuid ja taimi. Poegib ta jääl või maal.
Hallhülge pojad sünnivad veebruari lõpus-märtsis. Algul
on pojad abitud ning ei oska ujuda, ilma vanemateta nad
hukkuksid. Hallhüljest ohustab enamasti reostumine, kuna
toiduahela lõpplülina koguneb temasse palju mürkaineid.
Ta on looduskaitse all.
Viiger
Viiger on väiksemkui hallhüljes. Viigri koon on lühike ja töntsakas. Ta
toitub peamiselt kaladest, vähem tarvitab ta vähilaadseid ja limuseid.
Viiger on jäänukliik. Ta poegib veebruari lõpus või märtsis jää peal
olevas lumekoopas. Sinna jääb ta mõneks kuuks. Tavaliselt on viigril 1
poeg, haruharva rohkem. Poeg on juba paari päeva vanuselt võimeline
ujuma. Viiger elab rannavetes. Ta on looduskaitse all.
Läänemere linnud
Koos mereimetajateja mõnede kalaliikidega
moodustavad linnud mere toiduahelate lõpplüli.
Merelinnud on tõelised maailmaasukad. Nad elavad kõigil
rannikutel, kuid arvukamalt on neid kõrgematel
laiuskraadidel. Seal on vesi külmem ja toidurikkam,
eelkõige on seal rohkem planktonit ja ka planktonitoidulisi
loomi. Meremadalikud on olulised veelindude
toitumisalad. Merelinnud joovad merevett. Koos kalade ja
mõnede roomajatega on nad ainsad selgroogsed, kes
suudavad juua nii soolast vett. . Peamised ohud
merelindudele on inimtegevusest tulenev häirimine, elu- ja
toitumispaikade kadumine , õlireostus, kalavõrkudesse
takerdumine ja toiduvarude vähenemine.
34.
Kormoran
Kormoran on heaujuja ja lendaja ning ülihea sukelduja,
kuid käimine on vaevarikas. Kuna ta on kalatoiduline, siis
on ta arvestatav konkurent kaluritele. Oma
pesapaikadesse saabuvad nad paaridena, mis
moodustuvad ilmselt kogu eluks. Meelispaikades
pesitsevad nad suurte kolooniatena koos. Koos ehitavad
emas- ja isaslind suure pesa. Selle kõrgus on kuni
meeter. Pesa asukohaks valitakse võimalusel puuoks,
aga kui seda pole, siis tuleb leppida lamandunud
roostikuga, kaljunukkidega või isegi tasase maapinnaga.
Looduskaitse alla ei kuulu.
Kühmnokk-luik
Kühmnokk-luik on vägavaikne lind. Kühmnokk-luik
eelistab elupaigana taimestikurikkaid merelahtesid ja
rannikujärvi, harvem lagedaid meresaari. Looduslikke
vaenlasi täiskasvanud luigel praktiliselt ei ole. Kühmnokk-
luige nokk on hirmus relv, millega ta võib lüüa sügavaid
haavu. Ründel kasutab ta ka oma tiibu, mille nukkidega
antud hoobid on võrreldavad täiskasvanud inimese
rusikalöökidega. Vihane kühmnokk-luik võib ka inimesele
eluohtlik olla: kui teda ärritada, ründab ta meelsasti.
Inimene ohustab kühmnokk-luike eelkõige veekogude
saastamisega. Kühmnokk-luik ei ole looduskaitse all.
Laululuik
Rändel peatuvad luigednii merel kui ka siseveekogudel
(nendeks saavad olla vaid suuremad järved, laululuik ei
usalda väikseid veekogusid), teostades merelähedastelt
hädaohututelt aladelt päeva jooksul regulaarseid lende
madalmere toitemaadele. Toitu hangivad nad nokaga
põhja küünitades, sügavamal vees sageli keha püstiselt
alla suunates, nagu pardid. Laululuik toitub eelkõige
taimedest, vähemtähtsad on selgrootud loomad.
Praegusel ajal on laululuik looduskaitse all.
Merikotkas
Merikotkas eelistab veekogudelähedasielupaiku,
enamasti on nendeks kuuse-segametsad ja männikud.
Pesa ehitab suurtest roigastest männi otsa. Pesapaigad
on põlised, sageli on seal merikotkaid nähtud juba
sajandeid. Taimekaitsemürkide ja loomaraibete
mürgitamine ohustavad merikotkade arvukust. Merikotkas
toitub veekogudel elavaist loomadest. Kuna ta on suur
lind, siis alates pardisuurustest lindudest ta suurte lindude
seas erilist valikut tegema ei pea, kes ette jääb, see lõpu
leiab. Samuti on toitumises tähtsal kohal ka veeimetajad
ning nende pojad. Kaldaleuhutud hülgeraipeid külastab
kuni nende lõpliku hävitamiseni. Ründab ka pinnavetes
ujuvaid suuri kalu.
Jääkoskel
Jääkoskel tegutseb avaveel,ainult pesitsema siirdub ta
metsadesse, parkidesse ja isegi inimasulatesse. Pesa
teeb jääkoskel igasugustesse õõnsustesse, kõige
sagedamini puuõõnsustesse, kuid ei põlga ära ka
müüripragusid, põranda- ja katusealuseid. Jääkoskel
kasutab ka. Jääkoskel võib aga pesitseda ka avapesas,
roostikus, tihedas rohus või ka põõsaste all. Jääkoskel
toitub kaladest. Jääkosklat kütitakse aastas umbes
poolsada lindu. Looduskaitse alla ei kuulu.
Merikajakas
Teda võib kohataainult merel, sisemaale ei tule ta kunagi. Pesa
rajatakse kõrgemale rannaniidule, kaljule, laugkaldale või lihtsalt
kõrgesse rohtu. See kujutab endast suurt oksaraagudest, taimedest ja
vetikatest tehtud kuhjatist. Peamiseks ehitusmaterjaliks ongi just
Läänemere rannikule massiliselt välja uhutav põisadru. Pesad
paiknevad meresaarel väikeste kolooniatena, harvem ka üksikult. Alati
leidub merikajakaid suurte linnade sadamates, kust nad koos
väiksemate kajakatega ka laevu saatma lendavad. Merikajakas ujub
sageli ning teeb seda hästi. Merikajakas on küll kõigesööja, aga tema
põhitoit on siiski kalad. Nii võib ta sageli ka kaluritele võrke lõhuda ja
süüa seest kalu. Peale selle teeb ta hulka kahju väiksematele
kajakaliikidele, kelle poegi ja mune ta tihti ära sööb. Aga meresanitarina
toob ta veeökosüsteemidele ka kasu.
Aul
Aul on väiksematsorti sukelpart, kes kaalub tavaliselt
600-700g. Aul pesitseb tundravöötmes, kuid talvituma
lendab lõuna poole. Euroopas on olulisim talvituspiirkond
aulidele Läänemeri, kus talvitub kuni 4,5 miljonit lindu.
Peamisteks ohtudeks on naftareostus, sattumine kalurite
püünistesse nind pesitsusaladel poegade ja munade
hävitamine polaarrebaste ja kajakate poolt. Toitumiseks
aulid sukelduvad ja ujuvad vee all. Nad võivad sukelduda
kuni 60 m sügavusele. Nad söövad peamiselt limuseid,
vähilaadseid ja mõningaid väikesi kalu, kuid vahel ka
taimset toitu.
Kirjuhahk
Kirjuhahk kuulub maailmasotsesesse hävimisohtu
sattunud linnuliikide hulka. Läänemeri on kõige tähtsam
kirjuhaha talvituspiirkond Euroopas. Kirjuhahad peatuvad
talvel enamasti avamerel, kuid kevadkuudel tulevad nad
sagedamini ranna lähedusse, kus toituvad
rannakarpidest, vähilaadsetest, hulkharjasussidest ja ka
taimedest. Läänemerel talvituvad kirjuhahad on põhiliselt
koondunud Lääne-Saaremaale. Vähesel määral võib neid
leida ka Leedu rannikuvetes, Ahvenamaa saarestikus ja
Rootsi ranniku lähedal. Pesitsusaladel ohustab kirjuhahku
suurenenud inimtegevus ning ka polaarrebased ja
kajakad. Euroopa talvituspaikades on üha tõsisem oht
naftareostus. Teda võib ohustada ka rannakalapüük.
Hahk
Hahk armastab sügavamatvett ja siseveekogudele ei
tule. Hahk on kuival maal kohmakas, kuid vees vägagi
osav. Ta on võimeline sukelduma kuue meetri sügavuseni
ja olema vee all pisut üle minuti. Hahk toitub
rannakarpidest ja vähilaadsetest, aeg-ajalt saab kätte ka
väiksemaid kalu. Toitu hangib ta nii sukeldudes kui ka
madalas vees küünitades. Karpe neelab ta koos kojaga,
mille tugev magu söödavast osast realdab.
Mustvaer (Melanitta nigra) ja tõmmuvaer ( Melanitta
fusca) Vaeraid võib enamasti näha avamerel suurte
parvedena. Vaerad toituvad peamiselt molluskitest,
koorikloomadest, ussidest ja muudest selgrootutest,
süües vahel ka väikesi kalu ja veetaimi. Nad võivad toidu
järele sukelduda kuni 30 meetri sügavusele.
Nad on vähearvukadja kogu maailmas kaitse all olevad
veelinnud. Nad on suurepärased sukeldujad, kes toituvad
peamiselt kaladest. Kaurid võivad viibida vee all
keskmiselt ühe minuti ning jõuda mitmekümne meetri
sügavusele. Maapinnal on nad väga kohmakad. Sel
põhjusel asuvad kauride pesad tavaliselt kaldapiirist vaid
mõne meetri kaugusel.
Järvekaur ja punakurk-kaur
Väikekajakas
Tema on maailmaväikseim kajakas, kes on
väikesearvuline kogu Euroopas. Pesitsuspaigana
eelistavad nad madalate taimestikurikaste järvede ja
merelahtede kaldaid ning meresaari. Läbirände ajal
kohtub väikekajakaid peamiselt avamerel. Väikekajakas
toitub peamiselt putukatest, näiteks kiilidest,
ühepäevikutest, kärbestest, kihulastest ja mardikatest, ent
püüab ka kala ja veeselgrootuid ning vahel sööb
taimevõsusid. Looduslikke vaenlasi väikekajakate
vanalindudel eriti pole, kuid mätaste vahele rajatud pesi
võivad rüüstada röövlomad ja linnud.
Alk
Algid on tõelisedmerelinnud – nad veedavad enamiku
ajast vees, kalastades, sulgi kohendades ja isegi
magades, ning tulevad kaldale ainult pesitsema. Olles küll
üsna head lendajad, eelistavad nad ohu korral siiski
pigem sukelduda. Algid pesitsevad peamiselt kolooniates
kaljunukkidel, kus röövloomadel on raske nende munade
või poegadeni jõuda.