Vooluveekogud

4,235 views
3,884 views

Published on

Published in: Education, Technology, Sports
0 Comments
1 Like
Statistics
Notes
  • Be the first to comment

No Downloads
Views
Total views
4,235
On SlideShare
0
From Embeds
0
Number of Embeds
22
Actions
Shares
0
Downloads
45
Comments
0
Likes
1
Embeds 0
No embeds

No notes for slide

Vooluveekogud

  1. 1. Sirje ja Georg Aher 27.- 28.04.2009 Voolu- ja seisuveekogude iseloomulikud jooned ja elustik
  2. 2. JÕED EESTIS Üle 7000 voolava veekogu. Enamik neist on  lühikesed ojad ja kraavid.  Eesti jõestik on tihe. Jõed on lühikesed, väikese valgalaga, seetõttu ka suhteliselt veevaesed.  Üle 10 km pikkuste jõgede võrgu keskmine tiheduse järgi järjestuvad vesikonnad järgnevalt (kahanevas järjekorras):  Liivi lahe vesikond  Soome lahe vesikond  Narva-Peipsi vesikond  Saarte vesikond
  3. 3. VESIKONDADE KAART
  4. 4. VOOLUVEEKOGUD  Vooluveekogude võrgu pikkuseks Eestis on ligikaudu 100 000 km (95-110 tuhat kilomeetrit). Sellest moodustavad maaparanduse kraavid ja nende eesvoolud 90 000 km. Umbes 10 tuhat kilomeetrit (9,5%) on säilinud looduslikke ja poollooduslikke vooluveekogusid. http://www.roheline.ee/files/vesi/l6he-seminar-2005-laanetu.pdf
  5. 5. LOODUSLIKUD VOOLUVEEKOGUD  Vooluveekogude pikkus on tänu kraavitusele praeguseks suurenenud täiendavalt 70- 75 tuhande kilomeetri võrra, millele lisaks on süvendatud üle 20 tuhande kilomeetri ka looduslikke vooluveekogusid.  Kui aluseks võtta varasem vooluvete üldpikkus (31 000 km) siis on säilinud looduslikke ja osaliselt muudetud voolusängiga veekogusid vaid 32%. http://www.roheline.ee/files/vesi/l6he-seminar-2005-laanetu.pdf
  6. 6. VOOLUVEEKOGUD Vooluveekogude ametlikus nimestikus (kinnitatud  1982) on andmeid 1755 jõe, oja ja kraavi kohta.  Üle 100 km pikkuseid jõgesid on Eestis 10: 1. Võhandu 162 km 2. Pärnu 144 km 3. Põltsamaa 135 km 4. Pedja 122 km 5. Keila 116 km 6. Kasari 112 km 7. Piusa 109 km 8. Pirita 105 km 9. Suur-Emajõgi 101 km 10. Navesti 100 km
  7. 7. JÕED EESTIS Kõige hõredam on vetevõrk Pandivere kõrgustikul.  Pandivere kõrgustikul puudub vooluvesi 1375 km2 suurusel maa-alal.
  8. 8. JÕELÄHE Jõe algus e. jõelähe võib alata: allikast,   järvest,  voolata välja soost. Suurema jõe alguseks loetakse ka kahe väiksema jõe kokkuvoolamise kohta.
  9. 9. JÕE SUUE Jõgi suubub merre,  järve,  teise jõkke,  kaob liiva sisse või sohu,  mõnede jõgede vett kasutatakse täielikult  niisutamiseks. Selliseid jõgesid nim. suudmeta jõgedeks
  10. 10. JÕE OSAD Ülemjooks  suur lang  kiire vool  toimub uuristav tegevus (erosioon)  settimist ei toimu
  11. 11. JÕE OSAD Keskjooks  vool rahulikum  uuristav tegevus nõrk  eelkõige uhtainete transportiv tegevus
  12. 12. JÕE OSAD Alamjooks  vesi voolab aeglaselt  vooluga kohalekantud uhtained settivad, moodustades alluviaaltasandikke (jõesette kuhjed) ja delta
  13. 13. JÕE KALDAD  Jõevasak ja parem kallas määratakse jõe voolusuunast lähtudes, st. pärivoolu vaadates jääb paremale vaadates parem, vasakule aga vasak kallas.
  14. 14. JÕE VOOLUREŽIIM Jõe voolurežiim sõltub  toitumisest, sademetest  jää- ja lumesulamisveest  põhjaveest   alakliimast,  pinnamoest.
  15. 15. JÕESÄNG  Jõesäng on aruharva sirge. Jõevool uuristab kaldaid, tekitab lookeid. Jõesängi kõverat osa läbides uuristab vesi välimist kallast tugevamini. Seda nimetatakse põrkekaldaks. Ta on vastasasuvast laugkaldast tunduvalt järsem.
  16. 16. PIUSA KUI SUURIMA LANGUGA JÕGI  1996. a. trükitud Eesti põhikaardil on Plaani Külajärve kõrguseks merepinnast märgitud 244 m. Jõe suublaks oleva Pihkva järve keskmise veetasemena võime arvestada 30 meetrit ü. m. p. Seega on kõrguste vahe 214 meetrit, mis teeb jõe languks keskmiselt 1,96 m/km. Arvo Järvet, Piusa on Setomaa Emajõgi, Eesti Loodus nr 7-8, 2003 
  17. 17. KARSTIJÕED Eesti looduse omapäraks on karstinähtuste  (salajõed, kurisud jms) esinemine Põhja-Eestis ja saartel.  Karsti tõttu voolab osa jõgesid kohati maa all (Jõelähtme, Tuhala, Kuivajõgi jt). Veetõusme allikate kaudu jõuab 1,5 km pikkune Tuhala maa- alune jõgi uuesti maapinnale vooluhulgaga 3000 liitrit vett sekundis. http://www.kose.ee/tuhala/
  18. 18. VEE HULGA MUUTUS JÕGEDES AASTA JOOKSUL  Kevadsuurvesi moodustub enamasti lume sulamise veest ja esineb enamikul jõgedest ühel ajal, algab märtsis ja saavutab tipu aprillis.  Suvine miinimum algab tavaliselt juuni keskel ja lõpeb septembri keskel või oktoobri alguses.  Sügisese äravoolu tipp on enamasti novembris.  Talvine madalveeperiood kestab jaanuarist märtsini.
  19. 19. VEETAIMKOND  Vooluvete (jõgede, ojade) taimkond oleneb peamiselt voolu kiirusest ja jõesängi ehitusest (selle profiilist ja setetest).  Jõgede kalda ehitusest ja koostisest oleneb kaldataimekoosluste laius ja ilme.
  20. 20. ELU JÕE LÄTETEL Paljud ojad ja jõed saavad alguse allikatest. Selliste  jõgede ülemjooksul on vähene elustik, kuna tingimused taimedele ja loomadele keerulised:  Aastaringne madal temperatuur  Tihti kiire vool  Vees vähe toitaineid taimede kasvuks ja vähe toitu ja varjevõimalusi loomadele  Kasvavad mõned sammaltaimed, vetikad.  Elavad mõne putukaliigi vastsed, ussid ja algloomad
  21. 21. ELU ÜLEMJOOKSUL Ülemjooksul on vool kiire ja vesi külm, planktonit  seal peaaegu ei ole, põhja-loomastikus domineerivad külmades allikates elavad selgrootud veeorganismid, nt ainuraksed, vähid, putukavastsed, kaanid, teod jm.;  tüüpilised kalad on jõeforell ja harjus.
  22. 22. KASULIKUD VIITED http://natmuseum.ut.ee/orb.aw/class=file/action=pre  view/id=396529/LM_maaramistabelid_OK.pdf
  23. 23. MUDASIRELANE ERISTALIS TENAX Selle sirelase vastsed esinevad ka väga saastatud veekogus http://www.wildaboutbritain.co.uk/gallery/files/3/4/9/Drone-fly.jpg
  24. 24. KERILOOMAD http://upload.wikimedia.org/wikipedia/ commons/4/40/Bdelloid.JPG
  25. 25. TÕRILANE STENTOR Laialt levinud ja harilikud algloomad veekogudes http://www.microscope-microscope.org/gallery/Mark-Simmons/images/stentor.jpg
  26. 26. KINGLOOM PARAMECIUM http://faculty.plattsburgh.edu/jose.deondarz a/research/Photos/Paramecium.jpg http://www.microscope-microscope.org/gallery/Mark-Simmons/images/paramecium2.jpg
  27. 27. HÜDRA HYDRA SP Rohelina hüdra Hydra viridissima pungumas http://www.microscope-microscope.org/gallery/Mark-Simmons/images/hydra5.jpg
  28. 28. SÕUDIK CYCLOPS http://www.microscope- microscope.org/gallery/Mark- Simmons/images/cyclops.jpg
  29. 29. ELU JÕE OJA VÕI JÕE KESKOSAS Vett enamasti rohkelt, vool mõõdukalt kiire,  toitaineid vees piisavalt,vesi soojem, mille tõttu ka elustik on rikkalikum.
  30. 30. VÕRTSJÄRVE ERIPÄRA  On selgunud, et näiteks Võrtsjärves on ripsloomadel väga eriline roll. Võrtsjärvest leitud planktiliste tsiliaatide arvukus on tunduvalt suurem kui enamikus sarnastes parasvöötme veekogudes ja vastab näitajatelt rohketoitelistele subtroopilistele järvedele.
  31. 31. VÕRTSJÄRVE ERIPÄRA  Ripsloomade biomass on Võrtsjärves suurem kui vesikirbuliste ja keriloomade biomass kokku, eri liike on sealt aga leitud üle poolesaja.  Miks ripsloomad ennast Võrtsjärves nii hästi tunnevad, on esialgu raske öelda. Tõenäoliselt tingib nende sellise õitsengu mitme soodsa tingimuse kokkulangemine.
  32. 32. ALGLOOMAD VEEKOGUDES  Mis on algloomadest kasu? Suurt osa elusaid vetikaid ei saa veeloomad toiduks tarvitada.  Surnud vetikaid lagundavad ja tarbivad bakterid. Need on aga liiga väikesed, et suured hulkraksed neid süüa saaksid. Siin tulevadki mängu algloomad.
  33. 33. ALGLOOMAD VEEKOGUDES  Neile on bakterid igati suupärased, algloomi omakorda söövad aga juba metazooplankterid ja kalamaimud. Paljude kalade noorjärgud kasutavad oma elu varastel etappidel toiduks just algloomi.  Seega on algloomad tähtis sild veekogude toitumisahelates, kiirendades oluliselt aine- ja energiavoogu veekogu ökosüsteemis
  34. 34. ALGLOOMAD VEEKOGUDES  Mõningad algloomade liigid on omased orgaaniliste ainetega mingil määral saastatud mageveele. Seda algloomade omadust kasutatakse vee kvaliteedi bioloogilises analüüsis.  Näiteks ripsloomade Colpidium colpoda ja Spirostomum spp. leidumine viitab tavaliselt tugevale reostusele.
  35. 35. ÖKOSÜSTEEMIDE STABIILSUS  Stabiilsuse puhul peab arvestama konstantsust,   inertsust ja  paindlikkust.  Esimene iseloomustab ökosüsteemi aineringe näitajate väärtuste püsivust ajas, teine muutustele vastupidavuse kestvust ja kolmas eneseregulatsiooni võimet taastada seisund.
  36. 36. ÖKOSÜSTEEMIDE STABIILSUS Keeruka, mitmekesise struktuuriga ökosüsteemid  on enamasti väga püsivad, kuid kord kadunud tasakaalu on raske taastada.  Lihtsa struktuuriga ökosüsteemides on tasakaalu kerge kallutada ja see taastub kiiresti, s.t. paindlikkus on suur. Samal ajal on aga eripärane, et uus tasakaal luuakse varasemast teistsuguste kooslustega ja algne kaob enamasti pöördumatult.
  37. 37. TIIGID JA JÄRVED  Tiigid ja järved on seisuveekogud. Mõnel juhul on see liigitus tinglik. Võrtsjärve läbivoolu kiirus on ca 1 aasta.  Tiigid on seisuveekogud, mille pindala on alla 0,5 ha. Vees rohkelt toitaineid. Enamast madalad, mistõttu põhi taimedega kaetud  Järvedeks loetakse seisuveekogusid, mille pindala üle 0,5 ha.
  38. 38. JÄRVED  Järved koos tehisveekogudega hõlmavad ligikaudu 5% Eesti territooriumist. Territooriumi iga 40-50 km2 kohta tuleb keskmiselt 1 järv. Eestis on ligikaudu 1200 väikejärve ja veehoidlat, mille pindala on suurem kui 1 ha. Järvede paigutus on äärmiselt ebaühtlane. Rohkem järvi on Kagu- ja Lõuna-Eestis, seal on kohati 30 järve 100 km2 kohta
  39. 39. EESTI JÄRVED  Euroopa suuremate järvede hulka kuuluvad Peipsi ja Võrtsjärv. Väga sügavaid järvi Eestis ei ole. Suurima sügavusega on Rõuge Suurjärv - 38 m. Peipsi järve sügavus ulatub 18 ja Võrtsjärve sügavus 6 meetrini.
  40. 40. EESTI JÄRVED Riikliku vaatluse all on Peipsi järv, Võrtsjärv ja  kaheksa väikejärve, Nohipalu Mustjärv, Nohipalu Valgjärv, Pühajärv, Rõuge Suurjärv, Uljaste järv, Viitna Pikkjärv, Ähijärv, ja Mullutu Suurlaht.  Peipsi ja Võrtsjärvel teostab vaatlusi hüdrokeemia osas Tartu Keskkonnauuringud ja bioloogia osas EPMÜ Zooloogia ja Botaanika Instituudi Võrtsjärve Limnoloogiajaam. Väikejärvede nii hüdrokeemilist kui bioloogilist seiret viib läbi Võrtsjärve Limnoloogiajaam (ITK*).
  41. 41. NOHIPALU VALGJÄRV
  42. 42. NOHIPALU MUSTJÄRV
  43. 43. TRIIP-VESIKIIL LIBELLULA FULVA
  44. 44. SADULLIIDRIK COENAGRION PUELLA
  45. 45. JÄRV SUVE LÕPUS põhjas on vähe hapnikku, sest Järve surnud taime- ja loomamassi lagundamisel kulub palju hapnikku, kuid vesi on kihitunud ja pinna poolt ei liigu hapnikku juurde. Pinnakihis võib soojade ilmade korral olla hapniku üliküllus (rohevetikate “õitsemine”)
  46. 46. JÄRV SÜGISEL JA TALVEL Tormid panevad vee liikuma – vesi rikastub hapnikuga. Samuti jaheneb ülemiste kihtide vesi – tihedus suureneb – hapnikurikas vesi liigub allapoole. Kõige tihedam on vesi +4 juures – liikumine lõpeb kui kogu vesi on +4 . Seejärel algab ülemiste kihtide jäätumine. Pinnapoolne vesi on külmem kui allpool olev.
  47. 47. JÄRV KEVADEL ülemised veekihid soojenevad – kui  Kevadel saavutavad +4, liiguvad allapoole ning viivad kaasa hapnikku. Suvel on jahe vesi põhjas, soojem pinnal – sügisel ja talvel vastupidi.

×