1. KESKAJA ILMALIK MUUSIKA
Muusika, mis kõlas keskajal väljaspool kirikuid ja kloostreid, pole enamasti meieni jõudnud,
kuna seda ei pandud kirja. Kirjaoskust vajasid eelkõige vaimulikud, et panna kirja kirikutekste
ja laule, seetõttu ongi rohkem säilinud vaimulikku muusikat. Teada on, et laulmine ja
pillimäng olid keskajal väga levinud ja võib vaid oletada, et muusika oli mitmekesine ja
huvitav.
Ilmalik laul levis pikka aega suuliselt, esimesed üleskirjutused on pärit 11.-12. sajandist.
Üsna omapärased on laulud, mida laulsid ja panid kirja vagandid – rändüliõpilased või
teenistuseta vaimulikud. Nende laulud matkisid kiriklikke laule ja olid seetõttu samuti ladina
keeles, kuid sisult olid need sageli üsna siivutud. Peamiselt olid need armu- ja joogilaulud.
Näiteks üks suurim selline laulukogumik „Carmina Burana” („Beuerni laulud”) on kokku
pandud 13. sajandi algul ja leitud ühest Baierimaa kloostrist.
Vanimad säilinud rahvakeelsed ilmalikud laulud on kangelaslaulud. Need on pikad
jutustavad poeemid müütiliste kangelaste vägitegudest ja neid lauldi lihtsate, igas värsis
korduvate meloodiatega. Neist kuulsaim on prantsuse rahvuseepos „Rolandi laul”.
Laulude esitajateks olid alamast seisusest rändmuusikud (žonglöörid, menestrelid). Need
mehed ja naised rändasid ringi üksi või väikeste seltskondadena, elatades ennast rahvale
esinedes. Nad esitasid laule, tantse, pillimängu ja sageli ka trikke, akrobaatikat, nalja ja
näitasid loomi. Enamasti olid nad ühiskonna heidikud, kel polnud seaduse kaitset. Ka kiriku
poolt, kes pidas nende esinemisi paganlikeks, olid nad sageli tagakiusatud. Nad olid aga
oodatud esinejad külades ja lossides, kus nende elurõõmsat kunsti väga hinnati. Sageli
ühinesid rändmuusikud vennaskondadesse (nendest kujunesid hiljem muusikute gildid, mis
hakkasid andma väga head muusikalist haridust). Rändmuusikud ei olnud tavamõistes
poeedid ega heliloojad. Nad esitasid enamasti teiste loodud laule, kuid kahtlemata täiendasid
neid omalt poolt.
Õukondades ja rüütlilossides sündis omaette kunst – rüütlilaul. See on ilus poeetiline luule,
mida kanti ette lauldes, seetõttu nimetatakse seda ka rüütliluuleks. Luule ja muusika on siin
lahutamatud, kõik luuletajad olid ka lauljad. Sageli mängiti laulu esitamisel saateks ka mõnd
pilli. Rüütlilaul on ainus ilmaliku muusika valdkond keskajal, millest on tänaseks üsna hea
ülevaade.
Rüütlilaul levis 12.-13. sajandil peamiselt Prantsusmaal ja Saksamaal. (Alguse sai see 11.
sajandi lõpul Lõuna-Prantsusmaalt, Provence`ist.) Rüütlilaulikutele tekkisid ka nimetused ,
need olid trubaduurid ja truväärid Prantsusmaal ning minnesingerid Saksamaal.
Rüütlilaul levis samuti pikka aega vaid suulisel teel ja kirja hakati seda panema alles hiljem.
Peamiselt on säilinud tekstid, mitte viisid, sest viiside meeles pidamine oli edasilauljal ilmselt
kergem kui kirja panemine.
Rüütlid ja õuedaamid luuletasid ja laulsid üksnes oma õukonna tarbeks. Laiemalt levis nende
looming tänu alamast seisusest rändmuusikutele, kes nende laule edasi laulsid.
Enamasti olid rüütlilaulikud kõrgemast seisusest, nende hulgas oli kuningaid, hertsogeid,
krahve ja ka kõrgvaimulikke. Rüütlilaul ei olnud üksnes meeste kunst, laulikute hulgas oli ka
naisi.
Rüütlimuusikas olid esikohal kangelaslaulud ja armastuslaulud. Kangelaslaulud
idealiseerisid vaprust ning teisi mehelikke ja rüütlitele kohaseid ideaale. Armastuslaulud
seostusid rüütlikultuurile omase südamedaami kultusega. Rüütlid pöördusid lauludes oma
südamedaami poole eriti aupaklikult ja suure imetlusega ning ei laulnud mitte niivõrd oma
tunnetest vaid ülistasid naiselikke ideaale.
Paljud rüütlilaulikud olid väga kuulsad, näiteks truväärid Adam de la Halle ja Richard
Lõvisüda, trubaduur Bernart de Ventadorn ning minnesinger Walther von der Vogelweide.
Siiski ei saa neid veel pidada heliloojateks, pigem olid nad poeedid ja laulikud.