1. BAROKK, BAROKIAJASTU MUUSIKA
17. saj – 18. saj I pool
Barokiks nimetatakse stiili ja ajajärku Euroopa kultuuris 17. sajandil ja 18. sajandi I poolel
(1600-1750). See oli õukondade ja aadlike kõrgaeg ja ajastule andis tooni nende priiskav,
elunautiv ja väliselt toretsev elulaad. Kõik loomulik näis barokiaegsele inimesele tühine ja
põlastusväärne. Kiriku lõhenemine ja poliitilised pinged lisasid ajastule rahutust. Kunst ja
muusika (kunstmuusika – heliloojate looming), mis elas peamiselt kiriku, õukondade ja
aadlike toel, väljendasid ajastu laadi. Renessansiajastu kunst ja muusika otsisid tasakaalu ja
harmooniat, barokk tõi selle asemele pingestatud dünaamika, kontrastid, teatraalse
väljenduslaadi, liialdused. Ülistati kangelaslikkust, suurte tegude paatost, liikumishoogu,
esinduslikkust. Ajastu nimetus tuleb portugali keelest, kus barroco tähendab ebakorrapärast,
lopergust pärlit. 18. sajandil sai see vana stiili pilkenimeks, pidades seda kummaliseks,
ebaloomulikuks, liialdavaks. (Hiljem, kujunedes ajastu nimetuseks, halvustav hinnang kadus.)
Muusikas sai barokkstiil alguse Itaalias, seal kujunes enamik uusi muusikažanreid ja itaalia
muusikud andsid tooni igal pool Euroopas.
Barokkmuusika üldiseloomustus
Muusika hakkas väljendama jõulise inimese tundeid. Pingestatus, suured kontrastid, sageli
äärmuslik tundelisus, teatraalne esituslaad – need on barokkmuusikale väga iseloomulikud.
Kasutati suuri tempokontraste, samuti järske piano (vaikselt) ja forte (valjult) vaheldumisi.
Kui varem esitati heliteos enam-vähem ühtlase kõlatugevusega, siis nüüd hakati rakendama
kõla paisutamist (crescendo) ja kahandamist (diminuendo). Muusika pidi mõjutama kuulaja
emotsioone.
Muusikateoses tõusis esikohale meloodia. Varem, renessansi muusikas, oli peamiselt levinud
polüfooniline stiil, kus kõik hääled olid võrdsed, nende meloodiad põimusid keerukalt ja ühte
domineerivat meloodiahäält esile ei tõusnud. Barokiajastul väljendab teose emotsionaalset
poolt eelkõige tundeküllane ja pingeline, sageli lausa dramaatiline meloodia. Loomulikult
kuuluvad meloodia juurde ka saatehääled (harmoonia). (Tegemist ei ole ühehäälse
muusikaga!) Tähtsal kohal oli ka bassihääl, mis oli hästi eristatav ja kulges sageli motoorses
ehk korduvas rütmis. Barokiajastu tüüpilist bassi- ja harmooniasaadet kutsutakse basso
countinuo`ks ehk generaalbassiks.
(Mõiste basso countinuo – it.k. katkematu bass – tähistab barokkmuusika harmoonia saadet,
kus vähemalt üks pill mängib bassipartiid ja teised harmooniat. Bassimeloodia kirjutas
helilooja täpselt välja ja lisas nootidele numbrid. Need tähistasid vajalikku akordi, ent jätsid
esitajale ka improvisatsioonivabaduse. Sellise kirjaviisi tõttu nimetatakse basso countinuo`t
ka nummerdatud bassiks. Basso countinua ehk generaalbass kuulus mistahes
esituskoosseisude juurde ja oli ajastule nii tüüpiline, et barokki kutsutakse sageli ka
generaalbassi ajastuks.)
Muusikasse tuli kontsertstiil. Varasem, renessansi muusika polnud tavaliselt mõeldud
publikule esitamiseks. Kiriku- ja õukonnamuusika oli jumalateenistuste ja õukonnna
rituaalide osa, seltskonnamuusika oli mõeldud koos musitseerimiseks ja tantsumuusika
tantsimiseks. Barokiajastu muusika oli mõeldud pingsaks kuulamiseks. Nii tekkis kontsertstiil,
mis seadis muusikale ja muusikule uued ülesanded – muusikateos pidi kuulaja tähelepanu
köitma ja näitama esitaja võimekust. Üha rohkem läksid hinda head solistid (viiuldajad,

2. klavessiini- ja orelimängijad, lauljad jt). Järjest enam sai muusikute ülesandeks esinemine
külalistele. Suurejoonelised kontserdid linna peakirikus demonstreerisid linna jõukust ja
hiilgust. Kontsertstiil sai alguse Itaalias, rikaste kaubalinnade (eelkõige Veneetsia) kirikutes
korraldatud uhketest kontsertidest. Seetõttu muutus professionaalsete muusikute staatus
aina tähtsamaks. Muusikud töötasid õukondades, tegutsesid linnamuusikutena või
mängisid/laulsid kirikukapellides (kapell – ansambel, muusikute rühm).
Instrumentaalmuusika muutus iseseisvaks ja väga oluliseks žanriks. Varem oli tähtsamal
kohal vokaalmuusika, pille mängiti laulude saateks või tantsumuusikaks, iseseisvaid
instrumentaalteoseid kirjutati vähe. Barokiajastul loodi järjest enam teoseid soolopillidele ja
väikestele ansamblitele. Neid mängiti õukondades, kirikuis ja linnakodanike kodudes. Üha
rohkem hakati looma teoseid suurtele orkestrikoosseisudele. Orkestrid esinesid õukondlikel
pidustustel, suurte pühade aegu kirikutes, ooperi- ja teatrimajades, linnaväljakutel ja
parkides.
Muusikažanrid
Vokaalmuusika
Vokaalmuusika oli endiselt tähtsal kohal, aga varasemale ansamblilaulule hakati eelistama
instrumentaalsaatega soololaulu. Soololaul tõstab esile meloodia, mis sellel ajastul muutus
oluliseks. Samuti muutub arusaadavamaks laulu tekst, sest renessansiaegses mitmehäälses
laulus läks tekst keeruka polüfoonilise helikeele tõttu kuulaja jaoks sageli kaduma.
Barokiajastul olid laulu sisu ja sõnad väga olulised. Muusika järgis sõnade loomulikku rütmi,
muusika ja luule pidid olema tasakaalus.
Aaria
Väga levinud soololaulu vormiks kujunes aaria. Seda esitati lauto või pilliansambli saatel.
Kujunesid välja kindlad aaria liigid. Suurtes vokaalteostes – ooperis, kantaadis, oratooriumis
– oli aariatel samuti oluline koht.
Kantaat
17. sajandil kujunes Itaalias välja uus vokaalteos kantaat, millest sai barokiajastul väga
levinud teose liik (cantare it k – laulma). Kantaat on ulatuslikum ja pikem vokaalteos ühele
või mitmele solistile instrumentaalansambli saatel. Neid esitasid peamiselt ooperilauljad.
Edaspidi hakati kirjutama kirikukantaate, mille sisu oli vaimulik, esitajate koosseis suurem ja
neid kanti ette jumalateenistustel või kirikukontsertidel.
Ooper
Ooper sündis Itaalias ja kujunes barokiajastu üheks lemmikžanriks. Muusikalisi etendusi on
tehtud varasematelgi ajastutel, näiteks õukonna etendused, keskaegsed kirikuga seotud
vaimuliku sisuga etendused jne. Ooperi otseseks eelkäijaks oli vanakreeka tragöödia, mille
kooriosad ja enamus tegelaste teksti esitati lauldes. Esimesed ooperid loodi renessansiajastu
lõpul, kui vanakreeka kultuurist huvitatud haritlaste ring (Firenze Camerata) tuli ideele
taaselustada antiiktragöödiale sarnanev muusikalise etenduse vorm. Esimene ooper Jacopo
Peri „Daphne“ tuli ettekandele 1597. aastal Firenzes, kuid see ei ole tänaseks säilinud.
Esimesi oopereid ninetati muusikalisteks draamadeks ja nende sisu oli antiikmütoloogiast.

3. Esimeseks tõeliseks muusikaliselt väljendusrikkaks ja terviklikuks ooperiks oli Claudio
Monteverdi „Orpheus“, mis etendus aastal 1607. Claudio Monteverdi oli Itaalia helilooja,
kes tegutses Veneetsias. Tema loomingus kujunes välja ooperižanr ja tema eestvedamisel
avati ka esimene avalik ooperiteater Firenzes 1637.
Nimetus ooper (it.k. teos, töö) võeti kasutusele 17. sajandi keskel. Itaalia oli ooperi
sünnimaa, seetõttu kujunes välja itaalia ooperistiil, mis levis kiiresti ka mujal Euroopas.
Teiste maade heliloojad kirjutasid oopereid samuti itaalia stiilis ja keeles.
Barokkooperi süžeed võeti peamiselt antiikmütoloogiast või ajaloost, ooperi sisuks pidi
olema ülev, kangelaslik lugu. Etendus oli suurejooneline, toretsevate dekoratsioonide ja
uhkete kostüümidega. Sageli kasutati mitmesuguseid lavaefekte (lahingustseenid, ehtsad
purskkaevud, taevast laskuvad jumalad jne).
Ooperis olid tähtsal kohal voolava meloodia ja keeruliste kaunistustega aariad. Kuulsad
lauljad demonstreerisid oma meisterlikkust ja hääle ilu ning sageli puhkesid suured tülid
konkurentide vahel. Au sisse tõusid kastraatlauljad, kes sageli laulsid ooperites peategelaste
rolle. Nende kõrget puhast poisilikku, kuid varjunditerohket lauluhäält imetleti väga. Kujunes
välja itaaliapärane ooperi laulustiil – bel canto (it.k. ilus laul), mis levis kogu Euroopas. See
stiilis on esikohal väljendusrikkus, kaunis toon, keerukad kaunistused ja suur meisterlikkus
esitamisel. Ooperi sisu oli vähem oluline.
Kujunes välja kaks ooperi liiki: tõsine ooper (opera seria) ja koomiline ooper (opera buffa).
Barokkajal kuulusid ooperid õukonna pidustuse juurde ja neid etendati lossides ja paleedes.
17. sajandi keskel kujunes Veneetsiast ooperikeskus ja seal avati ka maailma esimene avalik
ooperiteater 1637. aastal. 18. Sajandi algul tõusis au sisse Napoli ooperikoolkond.
Oratoorium
Kõrvuti ooperiga kujunes välja teine väga suurejooneline muusikateos – oratoorium . See on
ulatuslik kontsertteos vokaalsolistidele, koorile ja orkestrile. Oratooriumil nagu ooperilgi on
süžee (sündmustik) ja tegelased, aga erinevalt ooperist puudub lavastus: näitlemine ja
dekoratsioonid-kostüümid. Dramaatilist sisu antakse edasi vaid muusikaliste vahenditega.
Solistide aariates väljendavad teose tegelased oma tundeid, koor kujutab rahvast ja annab
edasi meeleolu ja hinnanguid. Oratooriumis on kooril oluline ja kaalukam roll. Oratooriumi
sisu peab olema väärikas, kas mõni piiblilugu või ajaloosündmus. Oratoorium sündis 17.
sajandil Roomas.
Passioon on oratooriumi alaliik, mille sisuks on Kristuse kannatused ja ristilöömine, teks
pärineb Piiblist. Passioon (ldn k passio – kannatus) tähendabki Kristuse kannatuslugu.
Passiooni esitavad nagu oratooriumigi koor, vokaalsolistid ja orkester.
Instrumentaalmuusika
Barokiajastul sai iseseisvaks ja oluliseks muusikažanriks instrumentaalmuusika. Sellele aitas
kindlasti kaasa pillide kiire areng. Viiul oli üks selle ajastu lemmikpille. (Cremona kuulsate
viiulimeistrite Amati ja Stradivari käe all kujunes välja viiuli kuju. Nende loodud pillid on
tänaseni ülimalt hinnas, kuid nende kauni kõla saladust ei ole tänaseni avastatud.)
Klahvpillidest olid kõige enam kasutuses klavessiin ja orel.
Tüüpiliseks pilliansambliks sai barokktrio, kuhu kuulusid üks või kaks meloodiapilli ja
generaalbass (basso countinua), mis omakorda koosnes vähemalt kahest pillist. Trio ei
tähendanud mitte pillide vaid partiide arvu, sest pille pidi selles koosseisus olema vähemalt
neli. Tähtsamad meloodiapillid olid viiul, oboe või flööt, ühe harmooniapillina kasutati sageli

4. klavessiini. Samal põhimõttel pandi kokku ka suuremaid koosseise, pille lisati vastavalt ruumi
suurusele ja kõlataotlusele. Kujunes välja barokkorkester, mis levis kogu Euroopas.
Instrumentaalmuusikasse tulid iseseisvad muusikažanrid.
Instrumentaalkontsert
Barokiajastul sündinud kontserdistiil tõi endaga kaasa ka uusi muusikateose liike, mis olid
mõeldud publikule esitamiseks ja millega esineja sai näidata oma meisterlikkust. Peamiseks
selliseks teoseks sai kontsert ja selle eriliigid.
Kontsert on 3-osaline muusikateos solistidele ja orkestrile. (Soolokontserdis on üks solist.)
Kujunes välja printsiip, et 3-osalise teose II osa on aeglases tempos. Soolopillideks olid kõige
enam viiul ja oboe. Kontserte kirjutati ka teistele instrumentidele, näiteks orel või klavessiin.
Instrumentaalkontserdi väljakujundajaks oli Itaalia helilooja Antonio Vivaldi.
Concerto grosso
(it k suur kontsert)
See oli väga levinud kontserdi eriliik, kus vaheldusid solistide rühm ja suur orkester.
Concerto grosso välja arendajaks oli Itaalia helilooja Arcangelo Corelli.
Süit
(pr k suite – järgnevus)
Süit on instrumentaalteos, mis koosneb erineva karakteriga paladest. Väga levinud oli
tantsusüit, kus muusikapalad olid kirjutatud erinevate tantsude rütmis. Kujunesid välja
kindlad süidi tantsud ja nende järjekord. (Allemande – rahulik saksa sammutants, courante –
kiire prantsuse hüppetants, sarabande – aeglane, pidulik hispaania tants ja gigue – kiire šoti
hüppetants.) Sageli algas süit piduliku sissejuhatusega.
Süite kirjutati orkestrile, ansamblile või soolopillile, näiteks klavessiinile.
Fuuga
Fuuga on polüfoonilise muusika arendatud ja keerukas vorm, kus kõik hääled on võrdse
tähtsusega ja mille aluseks on üks muusikaline teema (lühike meloodia). Kõigepealt alustab
selle teemaga üks hääl, seejärel lisanduvad teised hääled kordamööda sama teemaga. Fuuga
kirjutatakse väga kindlate reeglite järgi.
Barokkajal oli fuuga väga levinud teos oreli-, klavessiini- ja klaverimuusikas. Tavaliselt eelnes
fuugale sissejuhatav osa, näiteks prelüüd, fantaasia vm.
Fuuga oli sageli ka koorimuusika osa.
Itaalia oli barokkmuusika sünnimaa, sest seal kujunes välja uus stiil ja väga olulised uued
muusikažanrid ja nende nimetused: ooper, oratoorium, kontsert, concerto grosso . Itaalia
muusikud töötasid paljudes Euroopa õukondades ja Itaalias käidi muusikat õppimas. Mitmed
nimekad heliloojad on samuti pärit Itaaliast:
Antonio Vivaldi, kes tegutses Veneetsias ja kelle loomingus kujunes välja kontserdižanr.
Tema ligi 400 kontserdist tuntuim on kontsertidesari „Aastaajad“. Vivaldi rikkalikus
loomingus on ka palju oopereid ja vokaalsuurteoseid.
Claudio Monteverdi, kes oli samuti seotud Veneetsiaga ja keda peetakse ooperižanri isaks.
Barokiajastu kaks suurkuju on pärit Saksamaalt ning need on Johann Sebastian Bach ja
Georg Friedrich Händel.