1. Kreeka Kunstiajalugu 10. klass Koostaja: Vivian Jürgens

4. Kindlasti kõige suuremat mõju järelmaailmale on avaldanud muistse Kreeka kunst . Oma rahuliku, suursuguse ilu, kooskõla ja selgusega on see olnud paljudele hilisematele põlvkondadele vaimustuse ja eeskuju allikaks. Kreeka kultuuril ja kunstil on olnud läbi aegade tohutu mõju. Kreeka vanaaega nimetatakse antiigiks. Kreeka muinaskultuur levis kaugele üle emamaa piiride – Väike-Aasiasse, Itaaliasse, Sitsiiliasse ja muudele Vahemere saartele, Põhja-Aafrikasse ning mujale, kuhu kreeklased rajasid oma asundused. Kreeklaste hõimudel kulus eelnevalt mitu sajandit enne kui suutsid umbes aastaks 600 eKr. välja arendada oma kunsti.

5. Kreeka kunsti areng jagunes kolme ajastusse: 1. Arhailine ehk vana aeg - umbes 600 - 480 eKr ., mil kreeklased lõid tagasi suure pärslaste kallaletungi ning vabanenud välisvallutajatest said nad edaspidiseks soodsamad tingimused kunstiga tegelemise jaoks. 2. Klassikaline ehk õitseaeg - 480 - 323 eKr . (mil suri valitseja Aleksander Suur) 3. Hellenistlik ehk hiline - see lõppes aastal 30. eKr ., kui roomlased vallutasid Krrek kultuuri mõjupiirkonda kuulunud Egiptuse.

6. Arhitektuur Zeusi tempel Olümpias

7. Kreeka ehituskunsti suurimaks saavutuseks on templid . Vanimad templijäänused pärinevad arhailisest ajast (6. saj. eKr.), kui puu asemel hakkati kasutama lubjakivi ja marmorit. Arvatakse, et templiehituses on võetud eeskujuks varasem kreeklaste elamu – nelinurkne ehitis, mille otsaküljes seisavad ukse kõrval kaks sammast. Kõige tavalisem tempel seisis kreeklastel astmeliselt tõusvatel alustel. Koosnes akendeta ruumist, kus asus jumalakuju, ning hoone ümber ühes või kahes reas seisvaist sammastest. Sambad toetasid talastikku ja viilkatust. Suurimat tähelepanu pöörasid kreeklased templi kaunile ja harmoonilisele välisilmele. Templite friisid ning simsid olid juba värvitud, kõige sagedamini punase ja sinisega. Templi ehitamises kehtisid kindlad reeglid. Mõõdud, üksikosade suhted ja sammaste arv olid täpselt kindlaks määratud.

8. Kreek templite põhiplaane:

9. Pseidoni tempel Paestumis, Lõuna-Itaalias. Umbes 450 eKr. Varases dooria stiilis näide.

10. Kreeka ehituskunstis valitses kolm stiili: 1. Dooria stiil. Vanim ehk dooria order, mis tekkis juba arhailisel ajastul. See on tugev, mehine ja lihtne. Dooria sammas on raskepärane ja keskosas pisut jämedam. Kapiteeli moodustavad kaks pealistikku plaati, millest alumine on ümmargune, ülemine nelinurkne. Samba kõrgust rõhutavad püstvaod ehk kannelüürid . Sambaile toetuva talastiku alaosa moodustab kaunistusteta ematala, ülaosas käib ümber terve templi kaunistusriba – friis . Katuseservades eenduvad simsid, katuse kummaski otsas tekivad kolmnurksed viilud, mis on samuti kaunistatud reljeefidega.Arenes välja doorlaste hõimult. 2. Joonia stiil. Tekkis Väike-Aasias Joonia maakonnas. Võrreldes dooriaga on joonia sambad saledamad ja enam kaunistatud.Iga sammas tõuseb eriliselt aluselt – baasilt. Kapiteeli ülaosas on volüüdid – padjakujulised kivid, mille otsad oleksid nagu rulli keeratud. 3. Korintose stiil. Tekkis hellenistlikul ajastul. Ehituskunstis hakkati suuremat rõhku pöörama toredusele. Korintose kapiteele katavad rikkalikult mitmesugused taimemotiivid, sealhulgas akantuse lehtede kujutised.

11. Dooria order

12. Joonia order

13. Dooria ja joonia orderi samba kapiteelide võrdlus.

14. Korintose order

15. Peisistratos. Olümpeioni varemed Ateenas. Lõpetatud 2. saj. eKr. Korintose stiili näide.

16. Näide optilisest parandusest. Et pikad astmeservad näiks kaugemalt ideaalselt sirgetena, tuli nad tegelikult ehitada kergelt kumerduvatena.

17. Kõige enam on säilinud vanemad dooria templid just väljaspool Kreekat, Sitsiilia saarel ja Lõuna-Itaalias. Kuulsaim neist on võimas merejumal Poseidoni tempel Paetumis Napoli lähedal. Päris-Kreekas asunud vanemaist dooria templitest oli tähelepanuväärseim praegu varemeis seisev peajumal Zeusi tempel Olümpias, kreeklaste pühas linnas, kust said alguse ka olümpiamängud. Kreeka ehituskunsti hiilgeaeg algas 5. sajandil eKr. Selle klassikalise ajastuga seostub lahutamatult kuulsa riigimehe Periklese nimi, sest just tema ajal alustati tookordses kultuuri- ja kunstikeskuses Ateenas suurejoonelisi ehitustöid.

18. Ehitustööd koondusid vanale kindlusemäele Akropolile . Sinna pääses läbi samastatud väravaehitise – Propüleede . Väljapoole väravaid paremat kätt kerkis kõrgel terrassil väike, ehtekarbikesena võluv võidujumalanna Nike tempel . Väravast sisenedes võis näha kõigepealt linna kaitsjanna, tarkusejumalanna Athena kuju. Seal asus ka veel Erechtheion, omapärane mitmest osast koosnev tempel. Selle ehitise omapäraks oli ebatavaline koda, mille katust ei kanna mitte tavalised sambad, vaid noorte neidude marmorkujud, mida nimetatakse karüatiidideks.

19. Akropol tänapäeval.

20. Akropol antiikajal

21. Akropoli makett.

22. Mnesikles. Propüleed – Akropoli väravaehitis. 437 – 432 eKr. Arvutirekonstruktsioon

23. Kallikrates. Nike tempel, 420 eKr.

24. Erechteioni karüatiididekoda .

25. Philokles. Erechtion – Athenale ja Poseidonile pühendatud tempel, 421 – 409 eKr.

26. Akropoli peaehitiseks oli Athenale pühendatud tempel Parthenon. Kuigi see ehitis valmis ligi kaks ja pool tuhat aastat tagasi, on teada selle ehitajad – Iktinos ja Kallikrates . Templis asus kuulsa skulptori Pheidiase loodud Athena kuju, templi marmorfriisil oli 160 meetri pikkuselt Ateenas peetud suurte pidustuste ronkäigu kujutis. Nüüd on see hoone juba ligi 300 aastat varemetes, sest 17. sajandil kasutasid Ateenat piiravad veneetslased seda püssirrohulaona. Ja suure osa neistki reljeefides, mis pääsesid püssirohuplahvatustest, viis inglane lord Elgin 19. sajandi alguses Londonisse, Briti Muuseumi.

27. Iktinos ja Kallikrates. Pathenon – jumalanna Athena tempel, 447 – 438 eKr.

28. Parthenoni läbilõige.

29. Parthenoni kaunistused võisid esialgselt välja näha nii värvilised.

30. Pheidias. Athena kuju Parthenonis. Rekonstruktsioon.

31. huvitav näide on joonia stiilis, hauamonument kuningas Mausolosele - kõrgel nelinurksel alusel seisev hauakamber, mida ümbritses sammastik ja mille kohal kõrguvat rasket kivist püramiidi kroonis skulptuur Mausolose enda juhitud nelikrakendist. Selle ehitise järgi on hilisematel aegadel hauakambreid nimetama mausoleumideks.

32. Seoses Aleksander Suure vallutustega 4. sajandil eKr. levis kreeka kunsti ja kultuuri mõju väga laialdasel alal. Tekkis uusi linnu. Neist suuremad keskused asusui väljaspool Kreekat. Näiteks Aleksandria Egiptuses ja Pergamon Väike-Aasias, kuhu kanduski ehitustegevuse raskuspunkt.

33. Pergamoni akropol 2. saj. eKr.

34. Pergamoni Zeusi ja Athena altar. Rekonstruktsioon Berliini Pergamoni muuseumis.

35. Jumalate võitlus titaanidega. Pergamoni altar.

36. Surev titaan. Pergamoni altar.

37. Pergamoni altari friisireljeef.

38. Hellenistlikul ajastul ei pööratud enam tähelepanu templiehitusele, vaid rajati palju sammaskäikudega jalutusväljakuid, poolkaares tõusvate pingiridadega vabaõhuteatreid , raamatukogusid, igasuguseid avalikkew hooneid, losse ja spordiplatse. Täiustusid elumajad. Neile lisati korruseid, nende juurde istutati aedu. Omaette eesmärgiks sai toredus. Hakati segama eri stiile. Tekkis ka ümmarguse põhiplaaniga hooneid.

39. Polykleitos. Amfiteater Asklepiose pühamus Epidauroses, 4. – 2. saj. eKr.

40. Dionysose teater Ateena lõunanõlval. Arvutirekonstruktsiooni üldvaade.

41. Dionysose teater Ateena Akropoli lõunanõlval. Ees poolringjas plats – orkestra, taga lava ja lavahoone – skeen.

42. Skulptuur Rõivastatud neiu, nn. Kore, u. 530 eKr.

43. Vanimad meile tuntud skulptuurid pärinevad arhailisest ajastust , küllalt algelised. Inimeste kujud olid jäigalt sirges asendis, käed külgedele surutud ja otsevaade. Tasakaalu säilitamiseks asetati kujul üks jalg veidi teise ette. On leitu palju rikkalikult volditud rüüdes noori neide, kellel virvendab näol eriline salapärane , “arhailine” naeratus. Sellistel kujude oli oma siiras võlu. Klassikalisel ajastul oli kujurite ülesandeks luua jumalakujusid ja kaunistada templeid reljeefidega. Sellele lisandusid veel ilmalikud kujud näiteks kõnemeestest ja olümpiavõitjatest. Kreeklaste usundis sarnanesid Olümpose mäel elavad jumalad tavaliste inimestega. Seega kujutati neid ka kujudena inimeste sarnaselt, kuid terve, tugeva, hästiarenenud keha meeldiva näoga. Kreeka kujude hulgas näeb väga tihti nn. akte – alasti kujusid. Selline võte võimaldas paremini kujutada ilusaid, harmoonilisi kehasid. Isegi rõivastatud kehade puhul püüti kaunilt kujundatud voldistiku abil esile tõsta kehavorme.

44. Noormehe kuju, nn. kuros Volomandrast, u. 600 eKr.

45. Kritios ja Nesiotes. Türannitapjad Harmodios ja Aristgeiton, u. 470 eKr.

46. Kuros Anavysosest, u. 525 eKr.

47. Rõivastatud neiu, nn. kore Ateena Akropolilt, u. 530 eKr.

48. Vasikakandja Ateena Akropolilt, u. 560 eKr.

49. Aphrodite sünd, u. 470 eKr.. Reljeef Ludovisi Villast.

50. Lapiitide võitlus kentauridega. Figuurid Zeusi templi tümpanonilt Olümpias.

51. Poseidon Artemisioni neemelt, u.455 eKr.

52. Leinav Athena, u. 460 eKr.

53. Kritios. Noormehe figuur, u. 485 eKr.

54. Perikles, Ateena riigimees, 425 eKr.

55. 5. sajandi suured kujurid Myron, Polykleides ja Pheidias aitasid igaüks omapoolsete uuendustega skulptuuri looduslähedasemaks muuta. Polykleidese noored alasti sportlaskujud, näiteks “Odakandja”, toetuvad vaid ühele jalale, hoides teist vabalt kõrval. Sellisel viisil saadi nende kehad veidi pöörduma ja selline asend jättis mulje liikumisest. Kuid siiski ei saanud sellistele seisvatele marmorkujudele anda väga keerukaid poose või elavaid žeste, sest kuju oleks kaotanud tasakaalu või habras marmor lihtsalt murdunud. Selliseid ohte sai vältida aga pronkskujude puhul, kus tasakaal saavutati pronksikihi paksuse muutmise teel. Sellise keerulise tehnikaga tegelenuist oli vanim Myron , üldtuntud “Kettaheitja” looja.

56. Polykleitos. Odakandija, u. 450-430 eKr. Rooma marmorkoopia.

57. Myron. Kettaheitja, u. 450 eKr. Rooma marmorkoopia.

58. Myron. Athena, u. 450 eKr.

59. Väga palju suursaavutusi seostatakse Pheidiasega . Näiteks tema tööd Partenoni reljeefide juures: Athena pronkskuju Akropolil 12 meetri kõrgune kulla ja elevandiluuga kaetud Athena kuju. Samast materjalist oli ka Zeusi kuju Olümpias. Paraku on aga paljud Pheidiase tööd hävinud või kaotsi läinud. Tänapäeval võivad need ülistatud skulptuurid meile tunduda külmana. Selle põhjuseks võib olla kunagiste värvide hävimine ja nende ükskõikselt rahulikud ja sarnased ilmed. Nimelt ei üritanud kreeka kujurid nägudel mingeid tundeid või hiigelliigutusi kajastada, vaid nende eesmärgiks oli täiuslik kehaline ilu.

60. Phedias. Zeusi kuju Olümpia templis, 440-430 eKr. Arvutirekonstruktsioon.

61. Pheidias. Kentaur ja lapiit. Parthenoni friisi metoop, u. 447-438 eKr.

62. Kui 5. sajandil loodi ülevaid ja tõsiseid teoseid, siis 4. sajandil kiinduti enam maheduse ja leebuse väljendamisse. Siledale marmorpinnale andis pehmust ja elu tukset Praxiteles oma kaunites alasti jumalannakujudes. Ta leidis ka võimaluse, kuidas rikastada marmorkujude poose, tasakaalustada kujusid sobivalt valitud toe vastu. Senised skulptuurid olid kõik määratud eespoolt vaatamiseks, kuid Lysippos lõi oma kujud igast küljest vaatamiseks. See oli taas uuendus. Sootuks erinevad eelnenuist olid aga Skopase teosed, mis on täis liikumist ja tormilist jõulisust. Teda võis pidada ka esimeseks hellenistlikuks skulptoriks.

63. Praxiteles. Knidose Aphrodite. Detail. Praxiteles. Knidose Aphodite. Detail.

64. Lysippos. ALeksander Suure portree, u. 330-320 eKr.

65. Lysippos. Kraapija.

66. Skopas. Amotsoonide võitlus kreeklastega. Reljeef Halikarnassose mausoleumi friisilt, u. 355-330 eKr.

67. Skopas. Marmorist naisepea, u. 360 eKr.

68. Hellenistlik skulptuur muutus toretsevamaks. Mõnedes töödes esines ülepakutud tundeid, teistes aga jällegi liialdatud looduslähedust. Usinalt hakati kopeerima vanemaid skulptuure, tänu millele teamegi paljusid kujusid, mis ise on hävinud või alles üles leidmata. Sel ajal loodud töödest on tuntuimad Pergamonis püstitatud suure ohvrialtari reljeefid oma võitlusstseenidega, 19. sajandi algul Melose saarelt leitud ilujumalanna kuju, nn. Milo Veenus Laokooni grupp (selles tegelikult küll veidi vägivaldsena ja ülepakutuna tunduvas töös näeme Trooja preestrit Laokooni ja tema poegi, kelle merest tulnud maod olevat ära kägistanud).

69. Melose Aphrodite ehk Milo Veenus, u. 130-120 eKr.

70. Laokoon, u. 150 eKr.

71. Belvedere Apollon, u. 220 eKr.

72. Samotraakia Nike, u. 190 eKr.

73. Homeros, u. 150 eKr.

74. Vaasimaal ja ornamentika Geomeetrilises stiilis kraater, 9.-8. saj. eKr.

75. Tol ajal harrastati ka maalimist. Ometi aga pole selleaegsetest templite ja elumajade seinamaalidest midagi järel. Antiiksete kirjameeste teostest võib aga arvata, et neiski püüeldi ülima ilu poole. Eriline osa kreeka maalikunstis on vaasimaalil . Vanemate vaaside punaseks põletatud pinnale kanti musta värviga inimese ja loomade siluetid. Nende peale kraabiti nõelaga üksikasjad (need jäid näha peenikete punaste joontena). Selline võte oli aga ebamugav ning hiljem jäeti figuurid punaseks ja vahed värviti mustaks. Sel viisil oli hea punaseid figuure täiendada mustade pintslijoontega. Vaasimallidele pakkusid aine Homerose eeposed, arvukad müüdid jumalatest ja kangelastest ning ka tolleaegsed peod ja spordivõistlused. Vaasimallidelt saab näha muistsete kreeklaste elu, nende välimust, rõivaid, tarbeesemeid, kombeid ning palju muud. Selles mõttes pakuvad nad enam kui skulptuurid. Vana-Kreekast pärinevad ka mitmed ornamendid , mida siis ja ka hilisematel aegadel on palju kasutatud ehitiste, tarbekunstiteoste jms. kaunistamiseks. Tuntuim neist on meander , mis on oma nime saanud väga käänuliselt Maiandrose jõelt.

76. Heraklese ja kolmekehalise koletise Geryoni võitlus. Mustafiguuriline peelike, u. 550-540 eKr.

77. Jooksjad. Mustafiguuriline amfora, u. 530 eKr.

78. Eos ja Memnon. Punaseiguuriline taldrik, u. 490-480 eKr.

79. Niobe laste tapmine. Punasefiguuriline kraater, u. 460-450 eKr.

80. Kreeka ornamente.