2. Veebruarirevolutsioon 1917. a. veebruaris Petrograndis puhkenud rahutuste tõttu loobus tsaar Nikolai II troonist ja võim läks Ajutisele Valitsusele. Venemaa üritas 1917. a. kevadel asuda demokraatlike reformide teele. Veebruari revolutsioonis domineerisid vene keel ja –mõttelaad. 2. märtsil arenes Tallinnas tööseisakutest ülelinnaline streik ja 20000 osavõtjaga miiting Uuel turul. Poliitiliste(ja kriminaalsete) vangide vabastamise käigus tapeti vangla ülem ja paar valvurit. Peale Paksu Mergareeta rüüstati ka teised Tallinna vanglad. Rüüstati ka politseijaoskondi ja kohtuid. Korratused linnades likvideeriti kiiresti: Ajutine valitsus määras seniste kuberneride asemele kubermangukomissarid(Eestis Jaan Poska). Seati ametisse maakonnakomissarid, tegevust alustas miilits. Revolutsioonipäevil olid tekkinud Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogud, mis pidasid end revolutsioonilisteks parlamentideks. Näiliselt olid meeleolud rahunenud.
3. Autonoomia Eesti rahvuslikud jõud üritasid teostada vajalikke reforme. Kuna iseseisvuse nõudmiseks poldud valmis, taheti saavutada autonoomia. 26. märtsil toimus Petrogradis eestlaste demontsratsioon, kus üritati seadusprojekti läbi suruda. Nõuti autonoomiaseaduse kohest kinitamist valitsuse poolt. Märtsi lõpus avaldati Ajutise Valitsuse määrus Eestimaa kubermangu valitsemise ajutise korra kohta. Eestimaa kubermang ja Liivimaa kubermangu põhjaosa ühendati. Selle etteotsa asus Ajutise Valitsuse komissaar koos kahe abiga ning tema juurde pidi moodustuma Ajutine Maanõukogu.
4. Rahvuslaste tegevus Algas võimu ülevõtmine: vene ametnikud asendati eestlastega asjaajamiskeeleks sai eesti keel valmistuti emakeelseks koolihariduseks Tekkisid esimesed konfliktid Petrogradi ja Tallinna vahel. Järgmiseks sai olukorra kiire normaliseerimine kohtadel. J. Poska kuulutas välja Maapäeva valimised. Tekkis konflikt ja J. Poska pidi Tallinnast lahkuma. Kuna Vene sõjaväe demoraliseerumine jätkus, siis taheti luua rahvusväeosad, millele venelased vastu olid. Siiski suudeti luua Rakveres 1. Eesti Polk.
5. Poliitiline areng Juuli algul tuli esmakordselt kokku Maapäev. Täitesaatva organina valiti Maavalitsus, mille etteotsa asus Jaan Raamot. Tallinnas toimunud Rahvuskongressil püstitas Tööerakonna liider Jüri Vilms uue sihi – taotleda Eestile võrdõigusliku osariigi staatust Vene riigi koosseisus.
6. Sõjasündmused Augustis vallutasid Saksa väed Riia ning Vene üksused valgusid Eestisse. Septembri lõpupäevil jõudis sõda Eesti pinnale. Sakslased maandasid dessandi Saaremaal ja 8. oktoobriks hõivasid kogu Lääne-Eesti saarestiku. Algas enamlaste populaarsuse järsk kasv. Alustati tööstusettevõtete evakueerimist Eestist. Töölised jäid tööta ja taheti sõja kohest lõpetamist. Paljud sotsialistid läksid enamlaste poolele üle. Oktoobriks oli Eestis ligi 20000 enamlast. Nende kätte läks Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee juhtimine. Valmistuti relvastatud võimuhaaramiseks. Tuli määrata kindlaks Eesti tulevik.
7. Oktoobripööre 1917. a. oktoobris moodustasid enamlased Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee, mille eesotsas olid Ivan Rabtšinski ja Viktor Kingissepp. 23. oktoobril saatis SRK oma komissaarid Tallinna sõjaväeosadesse, raudteejaamadesse ja ametiasutustesse. Korraldati miitinguid ja demonstratsioone enamlaste toetuseks. Kõrgeim täidesaatev võim läks J. Poskalt üle SRK abiesimees V. Kingissepale.
8. Enamlaste reformid Kõrgemaks seadusandlikuks asutuseks oli SRK, kuid olulisemad korraldused tulid Petrogradist. Täidesaatvat võimu teostas Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee, mille eesotsas oli Jaan Anvelt. Maakondades, linnades ja valdades valiti töörahva saadikute nõukogud. Valimised olid ebademokraatlikud – osaleda sai vaid töörahvas. Valimised katkestati, kui selgus, et enamlased ei saa absoluutset enamust. Kärbiti kodanikuõigusi: keelustati poliitilised koosolekud suleti ajalehti arreteeriti juhtivaid rahvuslasi ei respekteeritud kodanike usuvabadust jne.
9. Majandusreformid Pangad natsionaliseeriti Tööstusettevõtted, suurärid, hotellid jm. riigistati. Valmistuti elamute ülevõtmiseks. Maa kuulutati riigi omandiks, mõisnike maavaldused konfiskeeriti. Mõisatest moodustati suurmajandid, mida juhtisid mõisamoonakate komiteed. Hiljem asendati rahvusväeosad Eesti Punaväega. Enamlaste toetajaskond hakkas vähenema.
10. Iseseisvumise ettevalmistumine Maapäeva koosolekul novembris deklareeriti, et Eesti tulevase riigikorra määrab Eesti Asutav Kogu ning kuni selle kokkuastumiseni on kõrgeima võimu kandjaks Maapäev. Katkes riiklik ühendus Venemaaga. Leiti, et niipea kui Saksa okupatsioon on muutumas tõelisuseks, tuleb Eesti kuulutada iseseisvaks. Esimesed sammud: Loodi kontakt Vene poliitiliste erakondade ning nii Suurbritannia, Prantsusmaa kui ka Ameerika Ühendriikide saatkonnaga Petragradis. Moodustati välisdelegratsioon, tutvustamaks Eesti taotlusi Lääne-Euroopale.
11. Saksamaa pealetung Enamlaste riigipöörde järgselt aktiveerusid ka baltisakslased. Otsusteti Venemaast lahku lüüa ja paluda abi Saksa keisrilt. Enamlased kehtestasid Eestis piiramisseisukorra: Mõisnikud kuulutati lindpriideks, nad arreteeriti ja saadeti riigist välja. Vangistati pastoreid ja eesti rahvuslikke tegelasi. Saksamaa valmistus pealetungiks idarindel. 18. veebruaril algas Saksa armee üldpealetung läänest. Sellele järgnes kiire edasitung.
12. Iseseisvuse väljakuulutamine 19. veebruaril moodustati Eesti Päästekomitee. Koostati Iseseisvusmanifest, milles nimetati Eestit esmakordselt iseseisvaks demokraatlikuks vabariigiks. Iseseisvusmanifest loeti esmakordselt avalikult ette 23. veebruaril „Endla“ teatri rõdult. 24. veebruaril moodustati Eesti Panga hoones Eesti Vabariigi Ajutine Valitsus, mille peaministriks sai K. Päts. Iseseisev Eesti Vabariik oli sündinud! Järgmine päev oli pidulik – majadel lehvisid rahvuslipud, helistati kirikukelli, peeti jumalateenistusi ja aktusi. Sakslaste edasitung jätkus 3. märtisini, mil nende kätte läks kogu Eesti terriroorium. Samal päeval kirjutati Brestis alla rahuleping.
13. Saksa okupatsioon Võim Eestis läks saksa sõjaväelastele. Eesti iseseisvumist ei tunnustatud. Rahvuslike erakondade tegevus, poliitiliste koosolekute ja demontratsioonide korraldamine keelustati. Saadeti laiali rahvusväeosad ja Omakaitse. Mitmed poliitikud vangistati ja saadeti koonduslaagreisse. Okupatsiooni esimestel päevadel hukati üle 200 inimese. Helsingis lasti maha peaministri asetäitja Jüri Vilms koos saatjatega. Majanduspoliitika allutati Saksamaa vajadustele. Eestist veeti välja kõike: teravilja, kartulit, loomasööta, kariloomi, metsamaterjali, tööstuse toorainet. Tööpuudus kasvas, langes elatustase, tõusid hinnad. Põliselanike saksastamine. Asjaajamiskeeleks sai saksa keel, koolides üleminek saksa keelsele õpetamisele.
14. Sõjalised ettevalmistused Kasutades Saksamaal puhkenud revoltutsiooni, tühistas Nõukogude Venemaa valitsus kõik sakslastega sõlmitud kokkulepped. 1918. a. Novembri lõpus koondas Punaarmee märkimisväärsed jõud Eesti piiridele. Sissetung pidi toimuma Narva alt Tallinna peale ning Pihkva ruumist Võru ja Valga sihis. Püüti anda kodusõja iseloomu. Petrogradis loodud Eestimaa Ajutine Revolutsioonikomitee kuulutas ennast ainsaks võimuorganiks, kutsus üles nõukogude võimu taastamist Eestis. Punaarmee põhijõu moodustasid vene ja läti väeosad. Nende vastas seisid Saksa väed ning illegaalselt tegutsenud Eesti Kaitseliidu salgad. Ajutise Valitsuse poolt välja kuulutatud vabatahtlike värbamine tõi Eesti Rahvaväkke vaid paar tuhat meest. Detsembri algul alanud sundmobilisatsioon ei andnud kiireid tulemusi. Puudust oli relvadest, toiduainetest, riidevarustusest.
15. Vabadussõja algus Rünnak 22. novembril löödi sakslaste poolt tagasi, ent see kiirendas saksa vägede lahkumist Eestist. Paar päeva hiljem loovutasid sakslased punavägedele Pihkva, sellepärast kasvas oht Eesti lõunapiiridele. Valitsus saatis Narva alla kõik käepärast olevad sõjalised jõud: ohvitsere, vabatahtlikke, Tallinna koolipoisse kes olid valmis oma elu Eesti iseseisvuse nimel ohvriks tooma. 28. novembril 1918. a. Eesti Vabadussõda. Mitme tunni löödi enamlaste rünnakud Narvale edukalt tagasi, kui sakslased hakkasid positsioonidelt lahkuma, olid eestlased samuti sunnitud taganema. 1918. a. Jätkus Punaarmee kiire edasitungEesti pinnal. Enamlaste kätte langesid Jõhvi, Kunda, Rakvere, Tapa ja Aegviidu Põhja-Eestis ning Võru, Valga, Tartu, Tõrva ja Mõisaküla Lõuna-Eestis. Uue aasta alguseks lähenes Tallinnale, Paidele, Põltsamaale, Viljandile ja Pärnule. Ebaedu põhjused on vastaste arvuline ülekaal, relvastuse ja varustuse ebapiisavus.
16. Eesti Töörahva Kommuun Pärast Narva vallutamist astusid esile eesti enamlased- kuulutati välja Eesti Töörahva Kommuun. Juhtohjad ETK territooriumil läksid Kommuuni Nõukogu kätte, mille eesotsas seisis Jaan Anvelt. Jätkati Saksa okupatsiooni tõttu katkenud enamlikku poliitikat. Natsionaliseeriti suurettevõtted ja pangad, konfiskeeritud mõisatest moodustati põllumajanduslikud ühistud. Poliitiline vastasrind suruti maha, punase terrori läbi hukkunute arv ületas 600 piiri. Ainsa riigina tunnustas ETK iseseisvust Nõukogude Venemaa. ETK allus Moskvast lähtuvatele korraldustele ega suutnud oma tahet maksma panna.
17. Murrang Vabadussõja käigus Punavägede edasitung aeglustus, üha raskem oli uute asulate vallutamine. Silmapaistvat edu saavutasid Tallinn-Narvaraudteel tegutsevadsoomusrongid. Paanikat enamlaste tagalas sünnitasid Johan Pitka juhitud meredessandid Soome lahe rannikul. Eesti armee arv jaanuaris suurenes. Mobiliseeritute kõrval moodustati vabatahtlike väeosi. Suure kuulsuse saavutasid spordiseltsi „Kalev“ liikmetest Kalevlaste Malev, Tartumaa Kuperjanovi Partisanide Pataljon, Skautpataljon Viljandimaal, samuti kooliõpilastest formeeritud üksused ja soomusrongide meeskonnad. Kui varem iga väeosa ülem tegutses oma äranägemise kohaselt, siis nüüd allutati nad sõjavägede ülemjuhatajale, kelleks määrati Johan Laidoner, tema staabiülemaks sai Jaan Soots.
18. Murrang Vabadussõja käigus Paranes sõjaväe varustatus. Abi saadi Soomest ja Inglismaalt. Detsembris saabus Tallinna Inglise laevastikueskaader, mis nurjas enamlaste plaani Eesti pealinna vallutamiseks. Aastavahetusel jõudsid Soome vabatahtlike moodustatud väeosad, vabatahtlikke oli ka Taanist ja Rootsist. Punaarmee olukord halvenes, kaugenedes baasidest muutus varustamine raskemaks, lahingus olevad väeosad väsisid, ning suurenes sõjatüdimus. Punaarmee kõrgem juhtkond aga pidas Eesti saatust otsustatuks ega saatnud siia täiendust.
19. Eesti vabastamine 6. jaanuaril 1919. a. AlgasEestivägedevastupealetung. Edukalttegutsesidsoomusrongid. Utriarannalmaabunuddessantüksusvabastas 19. jaanuarilNarva. KoostöösKuperjanovipartisanidegavabastatiTartu. PealetungijätkudesvabastasidEestiväedpärastägedaidlahinguid 1. veebruarilValgajaVõruninghiljemPetseri.
20. Kevadtalvised kaitselahingud lõunarindel EestivägedesõjalineedusundisPunaarmeejuhatustomavarasemaidseisukohtiümberhindama. Eestivastukoondatiligi 75 000- 80 000 meest.Armeestaabiülemaksmäärati August Kork. Lahingutepõhiraskuskanudlõunarindele (kuppelmaastik, järvederohkus). EnamlastelõnnestusajutiseltvallutadaPetseri, Vastseliina, Räpina, Ruhja, Heinaste. ÄgedadheitlusedVastseliina- OravajaRõuge- Haanja all murtiPunaarmeerünnakuhoog. Mai teiselpoolelhaarasidEestiväedinitsiatiivi. EestisõduridrajasidkindlusiNarvajõejoonel. EnamlasedpurustasidsuureosaNarvalinnast, üle 2000 inimesejäipeavarjuta.
21. Riigielu korraldamine EsmatähtsakskujunesEestiVabariigimajanduslikuolukorratervendamine. Maaoliväljakurnatuseäärel. Toitolilõpukorral. Linnadesvähendatileivanormi (140g inimesekohta). Märtsisallesolukordparanes. Majanduslikeraskusteületaminejaedusõjategevusestugevndasvalitsuseautoriteeti. EnamlastetegevustkoordineerisillegaalseltEestisviibiv Viktor Kingsepp. 1918. detsembristoimusmässukatsemmispidisoodustamapealinnalangemistPunaarmeekätte. Traagilisekskujunes Saaremaa mäss. Saarlasedolidvastutulelikudenamlastepropagandale, mille kohaseltvalitsusolevatvaidbaltisaksamõisniketööriist.
22. Riigielu korraldamine Ollessaavutanudreavõiteenamlasteüle, pidasvalitsusvõimalikukskutsudakokkuAsutavKogu, mislahendakslõpilikultEestitulevikugaseotudküsimused. Esimesedparlamendivalimisedleidsisaset 1919. a. aprillialgul. Valimistelsaavutasedupahempoolsederakonnad. AsutavaKoguesimeheksvaliti August Rei. AsutavKoguvõttisvastudeklaratsiooniEestiiseseisvusest ja määraskindlaksvabariigivalitsemisejakorra. 2 seadust: maaseadusjapõhiseadus, võetivastu 1919 oktoobrisja 1920 juunis.
23. Eesti vägede suurpealetung 1919. a. mais KindlustamaksEestijulgeolekut, otsustasväejuhatuskandalahingutegevuseväljaspooleEestiterritooriumi. EsimesenaläksmaikuusNarva alt pealetungileVenePõhjakorpus. TänuPunaarmeemadalalevõitlusmoraalilesujusrünnakootamatultedukalt- hõivatiJamburg, OudovajaVolossovo. SeejärelasusidEestiväedpealetungilekaPihkvaall. EestiväedliikusidkiirestiedasitõrjudesenamlasedVelikajajõetahajavallutadesPihkva. Lõunarindelteostatiteinegiedukasoperatsioon, mille esialgsekseesmärgiksolivaidVolmarijaMarienburgihõivamine. Punaarmeetaganes. PuhastatipõhilineosaaLätistenamlastest.
24. Landeswehri sõda KarlisUlmanisejuhtitavalLätiAjutiselValitsuselolitõsisedprobleemidiseseisvusekaitsmisega. Abitulipaludasakslastelt. NiikujunesidLätimaapeamistekskaitsjateksenamlseteeestbaltisaksaparunitestkoosnevBaltiLandeswehrjasaksavabatahtlikestkoosnevRauddiviis. TegevustkorrigeerisRüdiger von der Goltz. PärastRiiavallutamistpidanukssakslasedliikumataganevateenamlastekannulitta, kuidpöörduspõhjasuunas, kohtudesVõnnupiirkonnasEestiRahvaväeeelosadega. SakslasteeesmärgiksoliallutadavõimalikultsuurosaLätistNiedravalitsusekontrollile. Eestiväejuhatusaganõudissakslastetagasitõmbumist. Juunialgulpuhkessõjalinekonflikt. NelipäevakesnudraksesheitlusesVõnnu all surusRahvavägi von der Goltzirügamendidtagasi.
25. Landeswehri sõda Võnnuvallutamisepäeva 23. juunitähistatihiljemVõidupühana. SakslasijälitatikuniRiianiningvaidlääneliitlastesekkuminepäästisRiialangemisestEestivägedekätte. Sõlitudvaherahusundissakslasiomaplaanidestloobuma, tähistadeseestlastesõjalistvõitupõlisterõhujateüle.
26. Kurss rahule 1919ndatel toimus lahingutegevus väljaspoolt Eestit, põhiraskust kandsid vene valged. Loodearmee (endine Põhjakorpus) juhtkond ei osanud endale kindlustada tsiviilelanikkonna toetust,mistõttu nende sõjaline jõud nõrgenes ning Punaarmee löökide all tõmbuti järkjärgult tagasi Eesti suunas. Välitimaks lahingu kandumist Eestisse, rakendati Eesti väeüksusi rindevõitlusesse Venemaa aladele. Samal ajal avaldas Nõukogude Venemaa valitsus soovi sõja lõpetamiseks. Likvideeriti Eesti Töörahva Kommuuni Nõukogu ja eesti kommunistlikud kütipolgud viidi teistele kodusõja rinnetele. Seega muutus Vabadussõda ka Moskva silmis kahe riigi, Eesti ja Venemaa – vaheliseks sõjaks, mida on võimalik kahepoolse lepinguga lõpetada. Pihkvas toimunud rahukõnelused lõppesid tulemusteta, kuna Antandi riigid lootsid veel nõukogude võimu kukutamisele relvajõul, ega soovinud väikeriigi väljusmist sõjast.
27. Loodearmee Petrogradi operatsioon Oktoobris alustas Loodearmee suurt pealetungi Petrogradi vallutamiseks. Teravatele suhetele vaatamata vene valgetega, toetasid Eesti väed rünnakut tiibadelt. Punaarmee vastulöök Pulkova kõrgendikel tähendas Loodearmee purustamise algust. Demoraliseerunud Vene väed valgusid Eesti poole. Oktoobris alustasid Pavel Bermondt-Avalovi saksa ja vene vabatahtilkud väed pealetungi Riiale, hõivates Väina jõe lõunakalda. Kriitilises olukorras palus Ulmanise valitsus abi Eestilt.
28. Narva kaitselahingud Novembri keskpaigaks jõudis Punaarmee Narva-eelsete kaitsepositsioonideni. Nõugkogude väejuhatus oli otsustanud Narva iga hinna eest vallutadaja koondas Narva alla 160 000- mehelise väe ningüle 200 suurtüki. Detsembri alguses algasid Tartus rahuläbirääkimised. Toetamaks oma delegatsiooni nõudeid alustas Punaarmee uut pealetungi Narva vallutamiseks. Kuu keskpaigas kujunes Krivasoo ja Vääska all ohtlik olukord - rindest läbi murdnud enamlased ähvardasi läbi lõigata Narva-Tallinn ühendusteid ning sulgeda Narva kaitsjad kotti. Suurte kaotuste hinnaga suudeti oht kõrvalda. 31.detsmbril 1919. a. lõpetati Narva ründamine.
29. Tartu rahuläbirääkimised Loodearmee Petrogradi operatsiooni läbikukkumise järel hakkas üha enam muutuma lääneriikide suhtumine nõukogude võimu kukutamise võimalikkusesse Venemaal. Eesti valitsus alustas Novembris rahukõneluste jätkumist Moskvaga. Läbirääkimist juhtis Jaan Poska, Vene oma Adolf Joffe. Eesmärgiks oli vaherahu sõlmimine. Tuli kindlaks määrata tugevad piirjooned. Enamlased nõudsid endale kogu Petserimaad ja poolt Virumaad(kuni Kundani). Alles Punaarmee pealetungikatsete nurjumine Narva rindel sundis Vene diplomaate järeleandlikkusele. 31. detsembril kirjutati alla vaherahuleping, mis jõustus 3. jaanuari hommikul kell 10:30. Rahukonverents jätkus uuel aastal. Põhiküsimusteks olid Eesti-Vene omavaheline ja välisvõlgnevus, Eesti osasaamine Venemaa kullafondist, Eestist evakueeritud varade saatus jne.
30. Tartu läbirääkimised Eestilemakstivälja 15 miljonitkuldrubla. EnamlasedlubasidtagastadaEestistväljaveetudkultuurivaradjatõotasidtulevikukssoodsaidmajanduslepinguid. Rahulepingkirjutatialla 2.veebruar1920. NõukogudeVenemaadeklareeris, et “tunnustabilmtingimataEestiriigirippumatuksjaiseseisvust, loobudeskõigistsuverään-õigustest, misolidVenemaalEestirahvaja –maakohta. KõikVenemaalviibivadEestlased said õigusetagasipöördudakodumaale.
