3. Eurotsentristlik maailm
Enamus maailmast oli jagatud Euroopa riikide
asumaadeks või mõjusfäärideks
Euroopa tsivilisatsiooni ainuvõimalikkus
Rassistlike arusaamade tugevnemine
Tugevnes ja levis Lääne-Euroopale omane liberaal-
demokraatlik ühiskondlik ja poliitiline korraldus
Vähemarenenud maades hakati Lääne-Euroopa
eeskujul tühistama aegunud seaduseid
4. Eluolu 20.saj algul
Tööstuse arengu kiirenemine Lääne-Euroopas ja USA-s
Agraarühiskonna lagunemine
Urbaniseerumine
Demograafiline plahvatus
Tööpuudus ja kuritegevus, probleemid hügieeniga
Kujunes massikultuur
Kasvas tarbeesemete kättesaadavus seoses
konveiersüsteemi kasutuselevõtuga
5. Töölisliikumise
kujunemine ja kasv
Töölisklass (e proletariaat)
Töölisliikumise eesmärgiks oli töölisklassi olukorra (töö ja
palgatingimuste) parandamine.
Töölisliikumise peamisteks vormideks olid:
streigid ja meeleavaldused.
töölisklassi olukorra parandamine parlamentaarsel teel
seadusandlust muutes (sotsiaaldemokraatlik
arusaam).
kehtiva poliitilise süsteemi purustamine ülestõusu või
revolutsiooniga ning proletariaadi diktatuuri kehtestamine
(marksistlik arusaam).
6. Rahvusküsimuse teravnemine
Rahvusluse (e natsionalismi) võidukäik algas koos
SPR-ga
Rahvuslaste eesmärgid:
Samast rahvusest elanikkonnaga väikeriikide ühendamine (nt
Itaalia ühendamine 1870; Saksamaa ühendamine 1871).
Impeeriumites vähemusrahvuste eraldumispüüdlused (nt Türgis,
Venemaal, Austria-Ungaris).
Laialdase autonoomia saavutamine (nt iirlaste võitlus home rule`i
eest).
Tagajärjed: šovinism (e suurrahvaste natsionalismi),
genotsiid e mingi rahvuse või religioosse rühma tahtlik
ja füüsiline hävitamine
8. Koloniaalvallutused ja
imperialism
Koloonia - territoorium, mis pole otseselt ühendatud
emamaaga, ent on selle valitsuse all
Koloniaalvallutused algasid 15.sajandi lõpul,
aktiviseerusid 19.sajandil
Imperialism- suurriikide poliitika, mille käigus toimus
oma majandusliku mõju laiendamine maailmas ja
vallutused koloniaalimpeeriumite loomiseks. Imperialismi
ajastuks loetakse 19.sajandi lõppu ja 20.sajandi algust.
18.sajandi lõpul ja 19.sajandi alguses algas ka
vastupidine protsess - seniste koloniaalvalduste
iseseisvumine (nt Inglise kolooniate iseseisvumine
Ameerikas ja USA teke; endiste Hispaania kolooniate
iseseisvumine Ladina-Ameerikas).
9. Koloniaalvallutused ja
imperialism
Miks kolooniaid vallutati:
Majanduslikud põhjused (odav tooraine ja tööjõud; uued
turud oma toodangule).
Liigse rahvastiku väljaviimiseks.
Kolooniate omamine oli prestiižne.
Vallutajate strateegilised huvid (sõjaliste ning
majanduslike tugipunktide loomine).
Valitseja (ka eliidi või rahvuse) auahnus.
Rassiline kõrkus (arvamus, et pärismaalased ei saa
valitsemisega hakkama) ja soov pärismaalasi
tsiviliseerida.
10. Vastandlike sõjalis-poliitiliste
liitude kujunemine
Inglismaa ja Saksamaa vastuolud
Kolmikliit Antant
1879 sõlmiti Saksamaa ja 1894 – sõlmiti Venemaa ja
Austria-Ungari liiduleping Prantsusmaa liiduleping
1904 – Prantsusmaa ja Inglismaa
1882 – Itaalia ühines Saksa leping (Entente cordinale e “südamlik
ja Austria-Ungari liiduga kokkulepe”). Sellega jagati ära
mõjupiirkonnad ja koloniaalvaldused Aafrika
põhjaosas
1907 – Inglismaa ja Venemaa leping.
Jagati ära mõjusfäärid Aasia vaidlusalustel
territooriumitel
11. Konfliktikolded
Esimese maailmasõja eel
Esimene Maroko kriis (1905-1906)
Teine Maroko kriis (1911)
Bosnia kriis (1908)
Esimene Balkani sõda (1912-1913)
Teine Balkani sõda (1913)
12. Täida tabel 20.saj alguse konfliktide kohta
Toimumise Osapooled Põhjused Tulemused
Kriis aeg
I Maroko kriis
Bosnia kriis
II Maroko kriis
I Balkani sõda
II Balkani sõda
13. Esimene Marako kriis (1905-1906).
Prantsusmaa tahtis hakata entente cordiale lepingut
Maroko suhtes ellu viima ning alustas survet Maroko
sultanile allutamaks riiki Prantsusmaale.
Saksamaa sekkus kriisi, nõudis Maroko iseseisvuse
säilitamist ning kõigile suurriikidele võrdseid võimalusi
Marokos ja lubas kasutada sõjalist jõudu.
Samas tegelikult kumbki suurriik sõda veel ei soovinud:
Saksamaa kartis Inglismaa ja Venemaa liitumist
Prantsusmaa poolel; Prantsusmaa kartis alustada sõda,
kuna liitlane Venemaa oli seotud sõjategevusega
Jaapani vastu ning sõja kandumist Aafrikast Mandri-
Euroopasse.
1906 toimus konverents Maroko küsimustes, kus
otsustati säilitada Maroko iseseisvus ja territoriaalne
terviklikkus. Kõigil suurriikidel olid võrdsed võimalused
majanduslikuks suhtlemiseks Marokoga.
14. Teine Maroko kriis (1911).
1911 puhkes Marokos ülestõus, millele Prantsusmaa
reageeris Maroko pealinna okupeerimisega, tuues
ettekäändeks oma alamate kaitsmise.
Saksamaa saatis vastuseks Prantsusmaa tegevusele
Maroko rannikule oma suurtükipaadi “Panter”
(“Saksamaa pantrihüpe”), avaldamaks prantslastele
survet.
1911 toimusid Maroko küsimuses Prantsuse-Saksa
läbirääkimised, kus Saksamaa nõudis endale
kompensatsiooniks Maroko Prantsusmaa alluvusse
mineku eest Prantsuse Kongot.
Inglismaa lubas võimalikus sõjas Prantsusmaad toetada,
mille tõttu olid sakslased sunnitud tagasi tõmbuma ja
said tükikese Kongost (valdavalt kõlbmatud sood ja
padrikud).
Maroko sattus Prantsusmaa protektoraadi alla (riikliku
sõltuvuse vorm, millega tugevam riik surub nõrgemale
peale kaitselepingu).
15. Bosnia kriis (1908).
1908 Austria-Ungari annekteeris (e liidendas
vägivaldselt) Bosnia-Hertsegoviina, mis kuulus
ametlikult küll Türgile, ent oli reaalselt Austria-Ungari
okupatsioonivõimude kontrolli all juba alates 19.sajandi
lõpukümnenditest.
Sellega vallandus Bosnia kriis.
Antanti riigid, eriti Venemaa annektsiooniga nõustuda ei
tahtnud, ent võimaliku sõja hoidis ära Saksamaa toetus
Austria-Ungarile.
16. Esimese Balkani sõja (1912-1913) ajendiks oli Itaalia
Türgi sõda (1911-1912).
Nähes Türgi nõrkust, tahtsid Balkani riigid seda ära
kasutada ja haarata enese kätte slaavi ja albaanlaste
alasid.
Venemaa toetas Balkani riike, sest tahtis suurendada
oma mõju Balkanil ja kasutada sealseid riike ära surveks
Saksamaa ja Austria-Ungari vastu.
1912 puhkes sõjategevus Türgi vastu. Türgi vastasesse
koalitsiooni kuulusid Serbia, Bulgaaria ja Montenegro.
Türgi sai ruttu lüüa ja 1913 Londonis sõlmitud rahu
tulemusena kaotas enamuse Balkani poolsaare
valdustest ning pidi leppima Albaania iseseisvumisega.
17. Teise Balkani sõja (1913) põhjuseks oli esimese sõja
võitjate suutmatus kokku leppida vallutatud alade
jagamises.
Bulgaaria vastu astusid välja Serbia, Kreeka; hiljem ka
Rumeenia ja Türgi.
Bulgaaria sai lüüa ja 1913 Bukaresti rahuga kaotas
Bulgaaria Esimeses Balkani sõjas võidetud alad ja lisaks
sellele ka osa oma põlisaladest. Balkani sõdade
tulemusena tugevnes Serbia riik, mis taotles poolsaarel
Suur-Serbia riigi loomist.
See suurendas Serbia pinged Austria-Ungariga, kes
samuti üritas laieneda Balkani slaavi alade arvelt.
Probleemi teravdasid omakorda Serbia liidusuhted
Venemaaga ja Austria-Ungari liidusuhted Saksamaaga.
Balkani poolsaart on nimetatud ka püssirohutünniks-
riikide omavahelised liidusuhted vallandada väikesest
konfliktist suure sõja.
