6. Traditsiooniline romaan
...on jutustava kirjanduse suurvorm,
milles jutustaja (autor) vahendab teose
sündmustikku, tehes seda neutraalselt ja
kõiketeadjalikult.
Vahel on autor oma tegelastesse
kiindunud ja siis muutub tema tekst
(autoritekst) tegelase vaatekohalt nähtuks.
Sellist autoriteksti nimetatakse
SIIRDKÕNEKS.
7. Traditsiooniline romaan
On ka minavormis kirjutatud romaane ja
raamjutustusi, milles autor laseb jutustajal
sündmusi edasi anda.
Üldjuhul on autor kõrvalseisja.
Uuema aja kirjandusteooria on hakanud
tüüpilistn pikka traditsioonilist romaani
nimetama NARRATIIVIKS (jutustaja
jutustatud lugu).
8. Traditsiooniline romaan
Tradiotsioonilises romaanis antakse sündmusi
edasi rahulikus ja laiahaardelises kujutuses.
Enamasti on tegemist suure tegelaste arvuga
(peategelane, kesksed, kõrval- ja episoodilised
tegelased).
Üldjuhul tegelane areneb ja kujuneb loo
käigus.
9. Traditsiooniline romaan
Põhitegevusliin kulgeb loogilises ajalispõhjuslikus järjekorras, peatükid reastuvad
loogiliselt ja vastavalt sündmustiku
tegevusajale, loo sees on tagasivaateid ja
kõrvalepõikeid.
On ka romaane, kus jutustanmist alustatakse
lõpust või keskelt, kuid lool on ikka oma
ajaline telg, st. FAABULA – sündmuste
kronoloogilisus.
10. Traditsiooniline romaan
Laiahaardelisuse järgi nimetatakse neid
romaane EPOPÖADEKS („Tõde ja õigus“
Tammsaarelt).
Romaanisarja, mis eriti laiahaardeline ja mille
tegelased on ühised (mõnes osas peategelane,
teises kõrvaltegelane), nimetame ka
JÕGIROMAANIKS (Balzaci „Inimlik
komöödia“).
Romaani arenemislugu on pikk.
11. MODERNISTLIKU ROMAANI
OMAPÄRA
Peamine erinevus:traditsioonilise romaani
jutustav laad, kus autor on kõiketeadja ja teose
peamõttele suunaja, on asendatud uue
jutustamistehnikaga – peategelase
mõtisklustega, tema sisemonoloogiga.
Sündmusi kujutatakse tegelase vaatenurgast,
tema mõtte- ja tundemaailma kaudu.See
võimaldab kujutada inimese käitumise
keerukamaid ja varjatumaid külgi.
13. MODERNISTLIKU ROMAANI
OMAPÄRA
Meeleolult on modernistlik romaan
enamasti pessimistlik.
Peategelast saadavad mingi seletamatu
äng, hirm, hingeline lõhestatus ja pidetus.
Mõtlemine on alati iseendaga tegelemine.
14. MODERNISTLIKU ROMAANI
OMAPÄRA
Alateadvuse roll on oluline (inimene ei tunne
ennast täiel määral), kuid kõike, mis meis on,
kanname endaga kaasas.
Maailma ei suudeta seletada, kõik tõed on
suhtelised jaomavahel sõltuvuslikus seoses.
15. MODERNISTLIKU ROMAANI
OMAPÄRA
Tähtis koht on mälestustel ja hetkeotsustel, mis
vallandavad uinuvaid assotsiatsioone
(nähtustevaheline psüühiline seos)inimese
alateadvuses.
Toetumine filosoofiale (eksistentsialism),
süvapsühholoogiale (Freud, Jung jt).
16. MODERNISTLIKU ROMAANI
OMAPÄRA
Modernistlikus romaanis on üldistustel suur
osa. Need on intellektuaalsed, nauditavad
filosooiliste mõtiskluste poolest ja
aforismirohked.
Mõtteavarust aitavad luua allusioonid
(vihjed teistele kirjanikele).
Modernistliku romaani kujundikeel ja vorm on
lugejale teinekord raskesti mõistetavad.
17. MODERNISTLIKU ROMAANI
OMAPÄRA
Sündmustik on sageli ebareaalne, kujutades mingit kindlat
mudelit, seetõttu on ka aja ja ruumi suhted tavatähenduses
mõistetamatud.
Esikohal on peategelase sisekõne iseendaga ja autori siirdkõne
(aurori hoiak tegelase vaatenurgast), puudub romaanis ühtne
ja järjepidev tegevuse arendus ja peatükkide järgekordki pole
oluline.
Tegelase sisekõne kujutamisel esineb fragmentaalsust, mis
pole kooskõlas traditsioonilise lauseehitusega.
18. MODERNISTLIKU ROMAANI
OMAPÄRA
Stiilivõtetest on olulisel kohal sümbol,
paradoks, grotesk (koomilis-fantastiline
liialdus), absurd (mõttetus), must
huumor(eesmärgiks šokeerida inimesi, et
panna neid elu üle järele mõtlema).
Maailma seletatakse läbi müütide, unenägude,
tegelaste metamorfooside (kujumuutus),
kahestumiste ja nimede vahetamiste.