2. Mida teada saame?
• Kordamine:
– Organismide energeetika.
– Organismide areng.
– Inimese regulatsioon.
Külli Kori, Leo Siiman, Meelis Brikker
2
3. Aine- ja energiavahetus
• Organismid saavad omastada
valgusenergiat ja keemilist energiat.
• Autotroofid sünteesivad endale
vajalikud orgaanilised
ühendid anorgaanilistest
ühenditest.
• Heterotroofid saavad vajaliku
süsiniku toidus sisalduvast
orgaanilisest ainest.
3
Külli Kori, Leo Siiman, Meelis Brikker
4. Rakuhingamine
• Glükolüüsil lõhutakse glükoos kaheks
kolmesüsinukuliseks ühendiks.
• Tsitaaditsüklis lagundatakse kolmesüsinikulised
ühendid CO2-ks.
• Hingamisahelas kasutatakse ära O2 ja
salvestatakse energia ATP-sse.
• C6H12O6 + 6O2 → 6CO2 + 6H2O + energia
4
Külli Kori, Leo Siiman, Meelis Brikker
5. ATP roll
• ATP on universaalne bioloogilise energia kandja.
• ATP lagunemisel katkeb side ühe
fosfaatrühmaga.
• ATP toodetakse mitokondri või kloroplasti
tülakoidi membraanis asuva
valgu ATP süntaasi abil.
• ATP süntaasi paneb tööle H+
kontsentratsiooni erinevus kahel
pool membraani.
5
Külli Kori, Leo Siiman, Meelis Brikker
6. Anaeroobne glükolüüs
• Ilma hapnikuta saab toota vaid 2 ATP molekuli.
• Tulemuseks muudetakse püruvaat
etanooliks või piimhappeks.
• Anaeroobsele glükolüüsile saavad üle minna
ka päristuumsed organismid, näiteks suure
füüsilise koormuse korral.
• Anaeroobne glükolüüs ei ole sama,
mis anaeroobne hingamine.
6
Külli Kori, Leo Siiman, Meelis Brikker
7. Fotosüntees
• Protsess, mille käigus CO2 muudetakse
valgusenergiat kasutades orgaanilisteks
ühenditeks.
• 6CO2 + 6H2O → C6H12O6 + 6O2
• Fotosüntees toimub kloroplastis.
• Valgus- ja pimedusstaadium.
7
Külli Kori, Leo Siiman, Meelis Brikker
8. Paljunemine
• Mittesuguline paljunemine – uus isend on alati
vanemaga geneetiliselt identne.
• Näiteks pooldumine, pungumine, eoseline
paljunemine.
• Suguline paljunemine – kahe vanemorganismi
olemasolu, kes toodavad sugurakke, mille
tuumade ühinemisel moodustunud sügoodist
areneb uus isend.
8
Külli Kori, Leo Siiman, Meelis Brikker
9. Rakkude jagunemine
• Mitoosi tulemuseks on kaks eellasrakuga
identse geneetilise materjaliga tütarrakku.
• Meioosi tulemusena
geneetilise materjali hulk
tütarrakkudes on
eellasrakuga võrreldes
kakskorda väiksem.
• Rakutsükkel on raku eluring
ühest jagunemisest teiseni.
9
Interfaas
Külli Kori, Leo Siiman, Meelis Brikker
10. Sugurakkude areng
• Spermatogenees on mehe
sugurakkude areng.
• Seemnetorukesed –> munandi-
manus (2–3 n) –> seemnejuha
–> kusiti.
• Ovogenees on naise
sugurakkude areng.
• Munarakud valmivad mõlemas
munasarjas vaheldumisi
28-päevaste tsüklitena.
10
Külli Kori, Leo Siiman, Meelis Brikker
11. Viljastumine
• Suguline paljunemine jaguneb kehasiseseks ja
kehaväliseks viljastumiseks.
• Inimese viljastumine toimub munajuhas.
• Soo määrab munaraku
viljastav seemnerakk.
11
Külli Kori, Leo Siiman, Meelis Brikker
12. Rasestumise vältimine
• Hormonaalsed vahendid.
• Barjäärimeetod.
• Emakasisesed meetodid.
• SOS pillid.
• Katkestatud suguühe.
• Füsioloogiline meetod.
12
Ceridwen
Külli Kori, Leo Siiman, Meelis Brikker
13. Suguhaigused
• Nakkused, mis levivad peamiselt
seksuaalvahekorra ajal.
• Ennetamine: kondoomi kasutamine,
seksuaalpartnerite vähesus,
regulaarne tervisekontroll,
mõnel juhul vaktsineerimine
(papilloomiviirus, B-hepatiit).
13
Flegmus
Külli Kori, Leo Siiman, Meelis Brikker
14. Sünnieelne areng
• Raseduse kestuseks u 40 nädalat.
• Lõigustumine – eriline rakkude jagunemisviis.
• Blastotsüst – rakud paigutuvad ümber
põiekeseks.
• Gastrula – rakud jagunevad lootelehtedesse.
14
Külli Kori, Leo Siiman, Meelis Brikker
15. Sünnijärgne areng
• Noorjärk ehk juveniilne arengustaadium
• Suguküpsusjärk ehk
generatiivne arengustaadium
• Raukusjärk ehk vananemisperiood
• Surm
15
Külli Kori, Leo Siiman, Meelis Brikker
16. Organismi regulatsioon
• Organism talitleb kui tervik.
• Organismi talitlus vajab stabiilset
sisekeskkonda – homöostaasi.
• Regulatsioon toimub närvisüsteemi ja
hormoonide abil.
16
Külli Kori, Leo Siiman, Meelis Brikker
18. Refleksid
• Refleks on tahtest sõltumatu vastus ärritusele.
• Tingimatud refleksid on tahtele allumatud ja
kaasasündinud.
• Tingitud refleksid on kogemuste ja õppimise
varal kujunenud.
• Refleksikaar on neuraalne teekond, mida mööda
kulgeb erutuslaine ja mis kontrollib refleksi
toimimist.
18
Külli Kori, Leo Siiman, Meelis Brikker
19. Kaitsemehhanismid
• Nahk ja limaskestad.
• Mittespetsiifiline
immuunvastus ehk
kaasasündinud immuunsus.
• Omandatud immuunsus.
19
Antikeha
Antigeenid
Antigeeni sidumise
koht
Külli Kori, Leo Siiman, Meelis Brikker
20. Elundkondade koostöö
• Kõige olulisem on hoida veri stabiilsena.
• Vajalik stabiilne ainete kontsentratsioon,
pH ja temperatuur.
• Homöostaasi tagavad neerud, kopsud, maks,
pankreas, nahk.
20
Külli Kori, Leo Siiman, Meelis Brikker
21. Energiavajadus
• Energiat kulub ainevahetuse põhikäibeks,
kehaliseks aktiivsuseks ja seedimiseks.
• Energiat on vaja ka kehatemperatuuri
hoidmiseks ehk termoregulatsiooniks.
• Kehamassiindeks (KMI) =
kehakaal (kg)/pikkus (m) 2.
• Normaalne KMI on 18,5-25.
21
Külli Kori, Leo Siiman, Meelis Brikker
22. Kokkuvõte
• Inimese organism talitleb kui tervik.
• Kõik inimeses toimuvad protsessid
on omavahel seotud.
22
Külli Kori, Leo Siiman, Meelis Brikker
Editor's Notes
Elusorganismid omastavad kahte liiki energiat –valgus- ja keemilist energiat. Valgusenergiat saadaksePäikeselt. Keemilist energiat on võimalik omastada kahel moel: 1) otse eluta keskkonnast anorgaanilistest ühenditest; 2) teiste organismide vahenduseltoidustorgaanilistest ühenditest – suurem osa organisme.Autotroofid on organismid, kes toodavad vajalikke keerukaid orgaanilisi ühendeid lihtsatest anorgaanilistest ühenditest. Peamiselt on selleks anorgaaniliseks ühendiks süsihappegaas. Keemilist energiat kasutavad bakterid anorgaaniliste ühendite oksüdeerimiseks. Valgusenergiat kasutavad taimed, vetikad ja mõned bakterid fotosünteesil.Heterotroofid on organismid, kes ise anorgaanilistest ühenditest endale vajalikke keerulisi orgaanilisi ühendeid valmistada ei oska. Nad kasutavad süsinikuallikana teiste organismide elutegevuse käigus tekkinud orgaanilisi ühendeid. Heterotroofid on loomad, seened ja osad bakterid.
Organism vajab hapnikku rakuhingamiseks.Hapniku (O2) transport rakkudesse ja süsihappegaasi (CO2) transport kopsudesse toimub vere kaudu.Rakuhingamine toimub mitokondrites (pildil), kus kasutatakse hapnikku orgaaniliste ainete lagundamisel. Selle protsessi käigus vabaneb energia ja tekivad lihtsamad ühendid ning eraldub CO2.Rakuhingamine koosneb kolmest protsessist: glükolüüsist, tsitraaditüsklist ja hingamisahela reaktsioonidest.Glükolüüsi toimub raku tsütoplasmas (kõigis elusates rakkudes). Glükolüüsi käigus lõhutakse kuuest süsinikuaatomist koosnev glükoos üle kümne vaheühendi kaheks kolmesüsinikuliseks ühendiks – püruvaadiks.Tsitraaditsükli (ehk Krebsi tsükli) käigus lagundatakse kolmesüsinikulised ühendid (glükolüüsil glükoosist tekkinud püruvaat) edasi süsinikdioksiidiks (CO2). See toimub mitokondri sisemuses. Tegemist on tsüklilise protsessiga – lõpp-produktid on uue tsükli lähteaineteks.Hingamisahela reaktsioonid toimuvad mitokondrite sisemembraanide sopistustes. Sellest protsessis on vaja hingamisel saadud hapniku.NAD ja FAD transpordivad glükolüüsis ja tsitraaditsüklis tekkinud vesinikioonid hingamisahelasse (kokku 10 NADH2 molekuli ja 2 FADH2 molekuli).Hapnikku kasutatakse redutseeritud NADH ja FADH oksüdeerimiseks. Elektronid kantakse üle hapnikule. Hapnik saab negatiivse laengu, seob endaga positiivse laenguga vesinikioonid ning tekib vesi.Kokkuvõttes saab rakuhingamisel 6-süsinikulisest glükoosist 6 hapniku molekuli abil 6 süsihappegaasi molekuli, 6 vee molekuli ja energiat
ATP on universaalne energiakandja. See tähendab, et kõik elusorganismid kasutavad ATP-d samal viisil (nii inimesed, loomad, taimed kui ka bakterid).ATP ehk adenosiintrifosfaat koosneb lämmastikalusest adeniinist,suhkrust riboosist ja kolmest fosfaatrühmast (pildil).ATP reageerib veega ja laguneb. Side fosfaatrühmade vahel katkeb ning ATP-st tekib ADP ja fosfaatrühm ning vabaneb energia. ADP ja fosfaatrühm moodustavad veega sidemeid, mis on tugevamad kui nende vahel olnud side ATP molekulis.ATP-d sünteesitakse rakuhingamisel või fotosünteesi käigus (taimed ja mõned bakterid). Rakuhingamisel toodetakse ATP-d mitokondri membraanis asuva ATP süntaasi abil. Fotosünteesil toimub sama protsess kloroplastis tülakoidi membraanis.ATP süntaasi paneb tööle vesinikioonide kontsentratsiooni erinevus kahel poolmembraani. Et kontsentratsioonid võrdsustada, liiguvad vesinikioonid kõrgema kontsentratsioonigapoolelt madalama kontsentratsioonigapoolele. See toimub läbi membraanis paiknevate kanalite - ATP süntaaside. Kui vesinikioon liigubATP-süntaasi abil läbi rakumembraani, lükkab see ensüümi „mootori“ tööle ning saadud energiaabil liidab ensüüm ADP ja fosfaatrühma.Iga kolme prootoni transpordi tagajärjel teeb ATP süntaasi rootor 120-kraadise pöörde, mille käigus sünteesitakse ja vabastatakse üks ATP molekul.
Glükoosi täielik lagundamine vajab hapniku. Ilma hapnikuta annab glükolüüs rakule oluliselt vähem energiat. Ilma hapnikuta saab toota vaid 2 ATP molekuli (hapniku olemasolul kuni 38 ATP-d), sest toimub rakuhingamisest ainult glükolüüsi protsess.Anaeroobsetes tingimustes muudetakse püruvaat etanooliks, piimhappeks vm vähem levinud aineks. Kui tulemuseks on etanool, on tegemist etanoolkäärimisega (näiteks seentel), kui piimhape, siis piimahappe käärimisega (näiteks lihasrakkudes).Päristuumsed rakud võivad hapniku puuduse korral aeroobse glükolüüsi asemel lülituda ümber anaeroobsele glükolüüsile. Näiteks suurefüüsilise koormuse puhul ei suuda organism lihasrakkudesse piisavalt hapnikku transportida ning rakud peavad äkilise energiavajaduse rahuldamisekskasutama anaeroobset glükolüüsi.ATP tootmise kiirus on anaeroobsel glükolüüsil suurem kui aeroobsel. Aga keskkond muutub happeliseks vesinikioonide kuhjumise tõttu ja see hakkab glükolüüsi takistama. Nii saadaks energiat toota maksimaalselt paar minutit.Hapnikuta ehk anaeroobne hingamine ei ole sama, mis anaeroobne glükolüüs. See esineb bakteritel hapnikuvaeses keskkonnas. Need on kaks erinevat võimalust energia tootmiseks ilma hapnikuta.Anaeroobsel glükolüüsil toimub vaid glükolüüsi osa rakuhingamisest, kui anaeroobsel hingamisel toimub kogu rakuhingamise protsess. Hapniku asemel kasutatakse hingamisahela reaktsioonides mõnda muud ühendit, näiteks väävlit, nitraate või rauda. Need ühendid ei ole nii tõhusad kui hapnik, seetõttu toodetakse vähem ATP-d.
Fotosüntees onprotsess, mille käigus CO2 muudetakse valgusenergiat kasutades orgaanilisteks ühenditeks,eelkõige suhkruteks. Fotosünteesi võib kokku võtta järgmise võrrandiga: 6CO2 + 6H2O -> C6H12O6 + 6O2. Lähteaineteks on süsihappegaas ja vesi ning produktideks glükoos ja hapnik.Fotosüntees toimub taimedes, vetikates ja osades bakterites.Fotosüntees toimub kloroplastis. See on taimerakkudes või päristuumsete vetikate rakkudes asuv kahekordse membraaniga ümbritsetud organell, mis viib läbi fotosünteesi. Kloroplast on tekkinud alglooma ja tsüanobakteri sümbioosi tulemusena. Kloroplastides olev peamine pigment on klorofüll.Fotosüntees jaguneb kaheks staadiumiks: valgusstaadiumiks ja pimedusstaadiumiks.Valgusstaadiumiks on vaja Päikeselt saada valguseenergiat. See toimub kloroplasti tülakoidi membraanis.Kui valgus langeb taimele, ergastuvad pigmentide molekulid, ning igast pigmendi molekulist eraldub üks elektron. Järgnevad fotosünteesi reaktsioonidtoimuvadki pigmentides ergastunud elektronide energia arvel. Klorofülli molekulid võtavad kaotatud elektroni tagasi vee molekulist.Selle reaktsiooni tulemusena laguneb veemolekul vesinikioonideks ja hapnikuks. Hapnik on reaktsiooni jääkprodukt.Pimedusstaadium toimub kohe pärast valgusstaadiumit kloroplasti stroomas. Siin valgust vaja ei ole (aga see ei tähenda, et pimedusstaadium toimub ainult pimedas). Pimedusstaadiumi reaktsioonid moodustavad tsükli, mida nimetatakse selle avastajaMelvin Calvini auks Calvini tsükliks.Pimedusstaadiumis saab süsinikdioksiidist ja NADPH-ga kohale toodud vesinikioonidest mitmete järjestikuste reaktsioonide lõpptulemusena glükoos. Selleks vajaminev energia saadakse valgusstaadiumis sünteesitud ATP molekulidest.
Kõik elus organismid arenevad ja paljunevad. Paljunemine võib olla kas suguline või mittesuguline. Mittesuguline paljunemine esineb taimedel ja alamatel loomadel. See on kas vegetatiivne paljunemine, näiteks pooldumine ja pungumine (vegetatiivne paljunemine), või eoseline paljunemine. Vajalik on vaid ühe vanema olemasolu ja uus isend on alati vanemaga geneetiliselt identne. Suguline paljunemine esineb kõigil õistaimedel ja enamikul loomadel. Eelduseks on enamasti kahe vanemorganismi olemasolu, kes toodavad sugurakke, mille tuumade ühinemisel moodustunud sügoodist areneb uus isend.
Uued rakud saavad tekkida vaid olemasolevate rakkude jagunemise teel.Mitoos on rakkude jagunemine, mille tulemusekson kaks eellasrakuga identse geneetilise materjaliga tütarrakku.Meioos on rakkude jagunemine, mille tulemusenageneetilise materjali hulk tütarrakkudes on eellasrakuga võrreldes kaks korda väiksem.Rakutsükliks nimetatakse raku eluringi ühest jagunemisest järgmiseni. Rakutsükkel koosneb mitoosist ja interfaasist. Mitoosi käigus jaguneb kõigepealt rakutuum. Seda protsessi nimetatakse karüokineesiks. Seejärel jagatakse tsütoplasma ning rakuorganellid kahe uue raku vahel. Seda protsessi nimetataksetsütokineesiks. Jagunemiste vaheline aeg ehk interfaas on raku elutegevuse seisukohalt kõige aktiivsem aeg, sest just siis valmistatakse kõik vajalik raku jagunemiseks ette.
Mehe sugurakkude e spermide arengut nimetatakse spermatogeneesiks. Spermatogenees toimub munandites asuvates väänilistes seemnetorukestes, mille seintes asuvad spermide eellasrakud ehk spermatogoonid. Suguküpsuse saabudes hakkavad spermatogoonidmitootiliselt jagunema. Osad neist jäävad eellasrakkudeks, teised jagunevad meioosi teel edasi ning moodustuvad haploidsed seemnerakud e spermid. Munandites tekib sadu miljoneid sperme ööpäevas, nii et mees jõuab oma elu jooksul toota tohutul hulgal sugurakke.Spermide küpsemine kestab umbes 10 nädalat. Küpsemise ajal liiguvad need vähehaaval seemnetorukese õõnsuse suunas. Tugirakud hoolitsevad nende toitainetega varustamise eest ning reguleerivad küpsemist. Lõpuks irduvad spermid tugirakkudest ning liiguvad munandimanustesse. Munandimanustes on spermid 2 kuni 3 nädalat. Selle aja jooksul küpsevad nad viljastamisvõimeliseks. Pikk ja väga vääniline munandimanuse juha lõpeb seemne-juhas. Seemnepurske ajal liiguvad spermid mööda seemnejuha kusitisse. Seemnevedelik seguneb eesnäärme eritistega, milles leidub lima ja suhkruid.Naise sugurakkude e munarakkude arengut nimetatakse ovogeneesiks. Munarakkude küpsemine toimub munasarjades, kus asuvad munarakkude eellasrakud ovogoonid. Naisel lõpeb ovogoonidemitootiline paljunemine juba looteeas. Siis algab meiootiline jagunemine, mis peatub esimese jagunemise profaasis. Munarakkude edasine küpsemine jätkub alles murdeea saabudes. Sealt alates toimub munarakkude küpsemine tsükliliselt, st korraga toimub meioos ainult ühes (harva ka mitmes) rakus.Esimese meiootilise jagunemise lõpus toimuva rakujagunemise käigus jaotub tsütoplasma tekkivate rakkude vahel ebavõrdselt: tekib üks suur ja üks väike rakk. Mõlemad rakud läbivad ka teise meiootilise jagunemise, mille lõpuks on tekkinud üks suur viljastumisvõimeline küps munarakk ja 3 väikest viljastumisvõimetut rakku.Munarakud valmivad mõlemas munasarjas vaheldumisi u 28-päevaste tsüklitena. Küpse munaraku vallandumist munasarjast munajuhasse nimetatakse ovulatsiooniks.Munaraku valmimisega kaasnevad mitmed füsioloogilised muutused viljastumisvõimelise naise kehas. Seda nimetatakse menstruaaltsükliks. Menstruaaltsüklid algavad teismeeas ja kestavad 45–55-aastaseks saamiseni. Selle aja jooksul on naised viljakad ehk võimelised saama järglasi.
Suguline paljunemise puhul saab uus organism alguse kahe organismi geneetilise materjali kombineerimisel. Sugurakkude ehk gameetide tuumad ühinevad viljastumisel ja moodustunud sügoodist areneb uus isend. Emasgameediks on munarakk, isasgameediks seemnerakk ehk sperm. Nõnda saab meioosi käigus haploidseks muudetud sugurakkude kromosoomide arv uuesti diploidseks ehk taastub liigile omane kromosoomistik.Suguline paljunemine jaguneb kehasiseseks viljastumiseks (esineb imetajatel, roomajatel, lindudel, putukatel) ja kehaväliseks viljastumiseks (esineb näiteks kaladel ja kahepaiksetel).Inimesel on kehasisene viljastumine ja see toimub munajuhas. Munarakujaseemnerakuühineminetoimubmunajuhas. Munarakkpüsibpärastovulatsiooniviljastumisvõimelisenakeskmiselt 12–24 tundi. Et toimuksviljastumine, peavadseemnerakudsellelajalmunajuhadespaiknema. Suguühtekäigusseemnepurskelvabanebmehesugutistnaisetuppe u 200-300 miljseemnerakku. Spermidliiguvadaktiivseltmöödanaisesuguteidläbiemakamunajuhadesse. Munarakuleiavadnadülestänukõrgenenudprogesteroonikontsentratsioonile. Naisetupes on happelinekeskkondjasuur hulk spermatosoidehukkub. Edasisuudavadliikudavaidtugevamadjaelujõulisemadspermid. Tohutusthulgastspermidestjõuabmunarakuniainultmõniüksikjatavaliseltviljastabvaidüks sperm ovulatsioonilmunasarjastvabanenudmunaraku. Spermi peas on lagundavadensüümid, misvabanevadmunarakunijõudesjaaitavadseemnerakultungidaläbimunarakkukatvatekihtide. Niipea, kui üks seemnerakk on sisesenud munarakku, muutub selle pind teistele spermidele läbipääsmatuks.Pärast viljastumist jõuab lõpule munaraku meiootiline jagunemine. Nii munaraku kui seemneraku haploidset tuuma nim pronukleuseks. Viimased ühinevad omavahel, kromosoomid segunevad ja tekib diploidne tuum. Nüüd on jälle kõiki kromosoome kahekordselt, kusjuures pooled kromosoomid pärinevad emalt ja pooled isalt. Järgnevalt toimub munajuha mööda emaka poole liikuvas viljastatud munarakus uue organismi esimene mitootiline rakujagunemine, mille tulemuseks on kaks diploidset rakku.Soomäärabmunarakuviljastavseemnerakk.Kõik munarakud sisaldavad ainult X kromosoomi, kuna naiste sugukromosoomid on XX. Mehe seemnerakud võivad sisaldada aga nii X kui Y kromosoomi. .
Hormonaalsed vahendid (pillid, plaaster, tuperõngas). Toime: Munaraku ovulatsiooni pärssimine (kollaskeha hormoon). Munarakk ei küpse. Emaka limaskest ei paksene. Emakakaela limakork tiheneb (muutub seemnerakkudele raskesti läbipääsetavaks. Tõhusus: Ainult kasutamise ajal. Tõhusus 90%. Pärast lõpetamist taastub loomulik menstruaaltsükkel. Taastub naise viljakus. Barjäärimeetod on näiteks kondoom. Kondoom on väga õhukesest materjalist kest, mis asetatakse peenisele. Seemnevedelik koguneb sellesse ega satu tuppe. Kõik kondoomid on ühekordseks kasutamiseks.Kondoomid on mõõdukalt usaldusväärsed. Nende tõhusust võib vähendada ebaõige kasutamine või kahjustamine, samuti ebaõige säilitamine (nt otseses päikesevalguses, radiaatori või külmkapi lähedal) või aegunud kondoomi kasutamine.Emakasisesed vahendid: Vaskspiraali puhul vabanevad vaseioonid takistavad munaraku ja seemneraku ühinemist või viljastatud munaraku kinnitumist emaka limaskestale. Hormoonspiraalis on toimeaineks kollaskehahormoon, mille tulemusena muutub emaka limaskest viljastunud munaraku kinnitumiseks liiga õhukeseks ning emakakanali lima pakseneb, nii et seemnerakkude pääs emakasse on raskendatud.SOS pillid on kollaskehahormooni sisaldavad tabletid, mida tuleb sisse võtta esimesel võimalusel pärast vahekorda. Takistavad munaraku eraldumist munasarjast, munaraku viljastumist ja/või viljastatud munaraku kinnitumist emaka limaskestale. Seega mõjuvad ainult siis, kui rasedust ei ole veel tekkinud.Katkestatud suguühte korral tõmmatakse peenis kohe enne seemnepurset tupest välja. Seemnepurse toimub tupest väljaspool.Meetod nõuab mehelt suurt kogemust ja enesekontrolli.Katkestatud suguühe on äärmiselt ebausaldusväärne rasestumisvastane meetod.Kui mees ei ole harjunud mainitud meetodit kasutama, ei tule ta sageli peenise õigel ajal tupest väljatõmbamisega toime. Samuti eritub enne tegelikku seemnepurset peenisest kontrollimatult väikeseid koguseid seemnerakke sisaldavat vedelikku.Füsioloogilised meetodid põhinevadmenstruatsioonotsükli ja selle jooksul toimuvate tsükliliste muutuste tundmisel. Naised õpivad arvestama päevi, mil rasestumine on kõigetõenäolisem ning hoiduvad sellel ajal vahekorrast või kasutavad barjäärimeetodeid, spermitsiidevõi katkestavad suguühet. Rasestumine on kõigeebatõenäolisem, kui vahekorrast hoidutakse 4 päeva enne ja 3-4 päeva peale ovulatsiooni. Ovulatsioon toimub 14 päeva enne oodatavat menstruatsiooni.
Seksuaalsel teel levivateks haigusteks loetakse nakkushaigusi, mis levivad peamiselt seksuaalvahekorra ajal nii tupe-, päraku- kui ka suuseksiga.STHLd võivad tihti kulgeda ilma haigusnähtudeta, kuid sellest hoolimata võivad nad põhjustada nii naistel kui meestel suguteede põletikke ja nendest tingitud viljatust. Samas võivad STHL-d põhjustada ka tõsiseid tervisehädasid – papilloomiviirused soodustavad emakakaelavähi teket, HIVi nakatumine võib lõppeda surmaga, nakkuslik kollatõbi võib põhjustada maksatsirroosi jne. Sugulise vahekorra käigus võivad inimeselt inimesele üle kanduda väga mitmesugused haigustekitajad (bakterid, viirused, seened, algloomad).Ennetamine: kondoomi kasutamine, seksuaalpartnerite vähesus,regulaarne tervisekontroll, mõnel juhul vaktsineerimine (papilloomiviirus, B-hepatiit).
Loote areng ehk embrüogenees. Raseduse kestuseks u 40 nädalat.Pärast viljastumist käivitub sügoodi ehk viljastatud munaraku tasandil eriline rakkude jagunemisviis – lõigustumine. Protsessi käigus kõik sügoodi rakud jagunevad üheaegselt. Sealjuures rakkude arv suureneb, kuid mõõtmed vähenevad, mistõttu kogu sügoodi suurus oluliselt ei muutu.Järgnevas arengustaadiumis paigutuvad rakud ümber nn põiekeseks (blastotsüst), mida ümbritseb ühe rakukihi paksune sein ja mille ühes servas asub tihedam rakukobar. Selles staadiumis kinnitub embrüo emakaseinale.Loote edasises arengus jagunevad embrüo rakud kihtidesse, mida nimetatakse lootelehtedeks. Sellist eristunud lootelehtedega embrüot nimetatakse gastrulaks e kariklooteks. Kolmest lootelehest – välimisest, keskmisest ja sisemisest – arenevad edaspidi kindlad elundid ja elundkonnad.Lootekestad – viljastatud munarakus arenevad ajutised organid, tagavad normaalse lootelise arengu.1) Vesikest e amnion – kõige sisemine lootekest, ümbritseb vahetult loodet. On täidetud amnionivedelikuga, mis 99% ulatuses on vesi. Ülesandeks on kaitsta loodet kuivamise ja mehhaaniliste mõjutuste eest.2) Kusekott e allantois – loote soolejätkest arenev lootekest, ülesandeks on loote jääkainete kogumine ja gaasivahetus. Inimesel ja teistel imetajatel kujuneb allantoisist nabaväät ja selle jälg on naba.3) Kõldkest e koorion – kõige välisem lootekest, moodustub blastotsüsti seinast. Kui loode kinnitub emakasse, tungivad kõldkesta hatud emaka limaskesta, moodustades lootepoolse osa hilisemast platsentast.Platsenta moodustub kõldkesta hattude tungimisel emaka limaskesta. Loode ja platsenta on ühendatud nabaväädi kaudu.
Lootejärgne areng jagatakse üldiselt kolmeks staadiumiks:1)noorjärk ehk juveniilne arengustaadium – väga intensiivse kasvu ja arengu aeg;2) suguküpsusjärk ehk generatiivne arengustaadium – puberteet käivitub hormoonide toimel, mis stimuleerivad suguelundite kasvu ja sugunäärmetes suguhormoonide tootmist. Suguhormoonide toimel hakkavad küpsema sugurakud ja kujunevad teisased sugutunnused;3) raukusjärk ehk vananemisperiood – Vananemine algab viljastumise hetkest. Vananemine on süsteemne protsess, mis avaldub kõigil organismitasanditel. Molekulaarne: sageneb mutatsioonide arv, väheneb ensüümide aktiivsus ja hulk. Rakuline: rakkude jagunemine aeglustub, väheneb rakkude veesisaldus. Kude:närvirakkude arv väheneb, erinevate kudede vajekord muutub – lihaskude asendub rasvkoega, tugikude kaotab elastsuse – kollageenikiud paksenevad ja jäigastuvad. Organ: väheneb organite tööefektiivsus (nt südame minutimaht), maksa ja neerude talitlus aeglustub, kuhjuvad patoloogilised muutused. Organismi terviktasand: meeleeludite töö häirumine, koordinatsioonihäired (verevarustushäired, lihastoonuse langus), operatiivmälu nõrgenemineLootejärgne areng lõppeb surmaga. Surm on organismi elutegevuse pöördumatu lakkamine. Tegu pole ühe kindla sündmuse, vaid pigem sündmuste ahelaga. Kõigepealt saabub kliiniline surm, millele on omane, etpuudub hingamine,puudub teadvus,puudub südametöö,rakud ja koed on säilitanud eluvõime.Tavaolukorras kestab kliiniline surm 5-7 min. Kliinilisest surmast saab inimest elustada. Elustamise edukusest sõltub, kas inimesel tekivad järelkahjustused või mitte. Kõige raskemal juhul langeb inimene kestvasse vegetatiivsesse seisundisse. See tähendab, et on säilinud ürgsed refleksid, aga puudub mälu, õppimisvõime, liikumisvõime. Juriidiliselt on need inimesed elus, kuid teovõimetud. Eduka hoolduse korral võivad “elada” aastakümneid.Bioloogiline surm on ajusurm. Seda loetakse tänapäeval juriidiliseks surmaks. Aju elektrilisi impulsse näitav kõver on sirge ja inimene ei reageeri ühelegi ärritusele. Tavatingimustes on bioloogilise surma hetke registreerimine raske kui mitte võimatu. Elustamist jätkatakse kuni surmapuhuste pöördumatute muutuste ilmnemiseni:keha jahtumine,vere ümberpaigutus,lihaskangestus.
Inimese organism talitleb kui tervik. Ühesuguse ehituse, talitluse ja päritoluga rakud koos rakuvaheainega moodustavad kudesid. Koed moodustavad elundeid ja elundid elundkondasid. Elundkonnad kokku moodustavad talitleva organismi.Inimese organismis ja ümbritsevas keskkonnas toimuvad pidevad muutused, aga rakkude, kudede ja elundite talitlus nõuab püsivaid tingimusi. Stabiilset sisekeskkonda nimetatakse homöostaasiks.Kui tekib kõrvalekalle organismisisestes tingimustes, taastavad tasakaalu reguleerivad mehhanismid. Regulatsioon toimub peamiselt närvisüsteemi ja hormoonide abil. Neuraalne regulatsioon – organismi protsesside regulatsioonimehhanism, mida juhib närvisüsteem.Humoraalne regulatsioon – organismi protsesside regulatsioonimehhanism, mida viivad läbi hormoonid.
Närvisüsteem jaotub kaheks osaks: kesknärvisüsteem ja piirdenärvisüsteem. Kesknärvisüsteemi moodustavad pea- ja seljaaju. Kesknärvisüsteem võtab vastu informatsiooni kõigilt organismi osadelt ja koordineerib nende tegevust.Piirdenärvisüsteemi moodustavad närvid, mis ühendavad pea- ja seljaaju kõigi keha piirkondadega.Närviimpulss on piki närvirakke liikuv elektriline signaal. Närviimpulsside abil suhtlevad rakud omavahel, et organism saaks reageerida väliskeskkonnas toimuvale. Sünaps on närvirakkude vaheline ühendus, mille kaudu liigub erutus ühelt närvirakult teisele.
Refleks on organismi tahtest sõltumatu vastus ärritusele. Refleksid toimivad närvisüsteemi vahendusel tahtest sõltumata ning väljenduvadliigutustena või siseelundite talituse muutusena.Tingimatud refleksid on tahtele allumatud ja kaasasündinud. Need on geneetiliselt päritavad ja sünnihetkeks välja arenenud. Näiteks aevastamise, toitumise, neelatamise, soole ja põie tühjendamise, oksendamise refleks.Tingitud refleksid on kogemuste ja õppimise varal kujunenud. Selliseks refleksiks on näiteks käe ära tõmbamine kuuma pliidi puudutamisel, sest tead varasemast kogemusest, et see teeb haiget. Tingitud refleksid on muutlikumad kui kaasasündinud refleksid ja võivad ka elu jooksul kaduda.Refleksikaar on neuraalne teekond, mida mööda kulgeb erutuslaine ja mis kontrollib refleksitoimimist.
Inimese esmaseks kaitseliiniks on nahk ja limaskestad, mis puutuvad igapäev kokku bakteritega. Organismi pääsevad neist ainult üksikud, sest nahk ja limaskestad moodustavad tõhusa mehaanilise kaitse.Peamised immuunsüsteemi esmases vastuses osalevad valgelibled on õgirakud ja tapjarakud. Sissetungijaid hävitatakse valimatult: nad kas süüakse ära või ei talu nad väljapaisatud mürke. Organismile on see väga kulukas, sest sissetungijaid hävitades tehakse palju kahju ka organismi enda kudedele. Mittespetsiifilist immuunvastust nimetatakse ka kaasasündinud immuunsuseks, sest see on organismil olemas juba looteeast alates.Lümfotsüüdid kuuluvad valgeliblede hulka. Kui organismi pääseb hulganisti baktereid või viirused on jõudnud tungida rakkudesse, ei tule õgirakud üksikaitseülesannetega toime ning lümfotsüüdid tulevad appi. Et lümfotsüüdid saaksid tekitada just konkreetsele sissetungijale sobiva immuunvastuse, peavad nad olema võimelised sissetungijaid eristama jaära tundma. Enamasti tuntakse sissetungija äramõne üksiku pinnamolekuli järgi, mida kehaomastelrakkudel ei ole. Näiteks võivad selliseksorganismile võõraks aineks olla valgud ümbritseva kapsli pinnal. Selliseid äratundmist võimaldavaidmolekule nimetatakse antigeenideks.Antikehad on spetsiifilised valgud, mis antigeeni ära tunnevad.Kehas on korraga olemas miljoneidantikehi, mille tipuosad on üksteisest veidi erinevad.Nende tipuosadega seonduvad erinevad antigeenidnagu võtmed lukuauku. See võimaldabkehal ära tunda väga erinevaid sissetungijaid.Osa antikehasid ringleb veres vabalt, osa aga kinnitublümfotsüütide külge. Kui antikeha kohtabtemaga sobivat antigeeni, seondub see antigeeniga.Sellised suured valgumolekulid sissetungijaküljes takistavad ühelt poolt otseselt sissetungijaelutegevust, teiselt poolt tõmbavad sissetungijateleaga ka valgete vereliblede tähelepanu.Nüüd saavad valgelibled tekitada vastuse justkonkreetsetele, antikehadega sildistatud rakkudele.Samal ajal hakatakse kiiresti samasuguseidantikehi juurde tootma, et ka teised sama sortisissetungijad üles leida.Pärast sissetungija hävitamist salvestab organisminfo uue haigustekitaja kohta immuunsüsteemimälurakkudesse. Kui organism kohtub sama haigustekitajagauuesti, reageerib kaitsesüsteem kiirestija tugevalt. Selline kaitse kujuneb välja pärastsündi vastavalt inimese elukeskkonnale ja sellele,milliste mikroobidega ta seal kokku puutunud on. Seetõttu nimetatakse sellist immuunvastust omandatud immuunsuseks. Selline immuunvastuson küll aeganõudvam, kuid kahjustab organismi ennast tunduvalt vähem kui mittespetsiifiline põletikuvastus.
OrganismEt veri saaks oma ülesandeidtäita, peab nii erinevate ainete kontsentratsioonveres kui ka vere pH (inimese vere ideaalseimaks pH tasemeks on7,365 ning juba väikeste pH väärtuste muutustega võivad kaasneda tõsised terviserikked.) ja temperatuurolema stabiilsed. Vere homöostaasi tagavad järgmisedorganid:1) Neerud – reguleerivad happelisust, kusiaine ja vee sisaldust.2) Kopsud – reguleerivad hapniku ja süsinikdioksiidi sisaldust.3) Maks ja pankreas – reguleerivad glükoositaset.4) Maks ja nahk – reguleerivad temperatuuri.5)Hormoonid ja närvisüsteem – organite tööd juhtimine homoöstaasi tagamisel.isisese tasakaalu hoidmisel on kõigeolulisem hoida stabiilsena veri.
Inimese energiakulu võib jagada kolmeks:1) Ainevahetuse põhikäive. Siia kulub tavainimesel kõige suurem osa energiast (70%). See on energiahulk, mida inimene vajab eluks oluliste füsioloogiliste protsesside käigushoidmiseks. Põhikäibe tasemel kulutab inimene energiat siis, kui ta lamab liikumatult maas, tema keha ei tegele toidu seedimisega ning ümbritseva keskkonna temperatuur ei nõua keha jahutamist ega soojendamist (umbes 20-22 kraadi juures). Põhikäive sõltub inimese kehakaalust, soost ja vanusest. Lapseeas on see eriti suur, kuna palju energiat kulub kasvamiseks.2) Kehaline aktiivsus. Keskmisel inimesel kulub kehalise aktiivsuse peale umbes 20 protsenti kogu omastatud energiast. Füüsilise aktiivsuse tõstmisega on võimalik energiakulu suurendada. Profisportlasel võib füüsilise aktiivsuse peale kuluda isegi 60% kogu tarbitud energiast.3) Toidu seedimine ja omastamine. Kuigi seedimisprotsessis kokkuvõttes energia vabaneb, siis alguses tuleb toidu lagundamiseks energiat ka kulutada. Selleks kulub umbes 10% kogu tarbitud energiast. Seedimisele kuluv energiahulk sõltub toidu koostisest. Kõige rohkem energiat kulub valkude seedimiseks, kõige vähem aga rasvade seedimiseks.Energiat on vaja ka kehatemperatuuri hoidmiseks ehk termoregulatsiooniks.Keha normaalkaalu hindamiseks kasutataksekehamassiindeksit (KMI). Sellega hinnataksekaudselt rasva hulka inimese keha kogumassist.KMI arvutamiseks jagatakse inimese kehakaalkilogrammides tema pikkuse ruuduga meetrites.Enamasti loetakse normaalkaaluks KMI väärtust18,5 kuni 25. KMI väärtus üle 25 näitab ülekaalu. KMIüle 30 näitab aga juba rasvumist, mis on tõsiseksohuks tervisele. KMI alla 18,5 näitab alakaalulisust, mis on samuti tervisele ohtlik.
Inimese organism talitleb kui tervik.Kõik inimeses toimuvad protsessid on omavahel seotud.
