3. Elulugu
Eesti juhtivamaid keeleteadlasi ja
keeleuuendajaid.
Johannes Aavik sündis 8. detsembril 1880. a
Saaremaal Kõiguste vallas ning suri 18. märtsil
1973. a Stockholmis.
4. Õpingud
Kuressaare Gümnaasiumis sai alguse Aaviku
huvi emakeele vastu. Samuti tegeles ta ka ladina
ja prantsuse keelega.
Keelealaseid õpinguid jätkas ta aastail 1901-
1905 Tartu Ülikoolis, Nežini ajaloo-
filoloogiainstituudis.
Lõpetas 1910. aastal Helsingi ülikooli
filoloogiakandidaadi kraadiga romaani filoloogias.
5. Töökohad
Tegutses hiljem keeleõpetajana Jaltas, Tartus,
Kuressaares.
Postimehe toimtuse liige aastatel 1912-1914.
Tartu ülikooli eesti keele lektor aastatel 1926-
1934.
Tartu ülikooli eradotsent aastatel 1933-1940
Kirjastuse toimetaja aastatel 1904-1941
1944. aastal siirdus Rootsi, kus tegutses
Stockholmis arhiivitöötajana, tõlkijana, keeleliste
artiklite ja kooliraamatute autorina.
6. Kirjutatud teosed
Eesti kirjakeele täiendamise abinõudest (1905)
Ruth (1909)
Keele kaunima kõlavuse poole – Eesti Kirjandus
1912, lk. 451-484.
Eesti rahvusliku suurteose keel (1914)
Eesti kirjakeelse stiili arenemise järgud – Noor-
Eesti V, Tartu 1915, lk. 216-229.
Eesti luule viletsused (1915)
Keel ja kirjandus – Sõna. Tartu 1918, lk.72-78.
7. Uute sõnade sõnastik (1919)
Uute ja vähem tuntud sõnade sõnastik (1921)
Puudused uuemas eesti luules (1922)
Keeleuuenduse äärmised võimalused (1924)
Kuidas suhtuda "Kalevipojale" (1933)
Eesti õigekeelsuse õpik ja grammatika (1936)
8. Keeleuuenduse põhimõtted
Põhimõtted:
1. otstarbekohasus
a) rikkus – nii sõnavara kui ka grammatilise
kategooriate rikkus. Tema arvates andis
vormivõimaluste rohkus keelele väljendusvõimet
juurde. Selles suhtes on alati olnud lahkarvamusi.
Ühed pooldavad vormirohkust sisu nüansseeritud ja
vaheldusliku edasiandmise nimel, teised pooldavad
vastupidi vormivähesust ja-lihtsust keele lihtsuse
nimel.
b) selgus ja täpsus- Aavik pidas otstarbekohaseks
veel keelendite selgust ja täpsust, sh nägi hea
meelega ,et igal keelendil oleks võimalikult üks
tähendus.
9. c) lühemus – jäi kõrvalisemaks, lühemuse ja selguse
kokkupõrkel sai eelistuse selgus. Hiljem võttis ta korduvalt
sõna ka lühidustõve vastu selguse nimel.
d) kergõpitavus ja-omandatavus – jäid samuti rohkem
kõrvaliseks.
2. ilu
Seda põhimõtet järgis Aavik kogu oma tegevuse jooksul.
Enne Aavikut ei olnud eesti keelekorralduses keele ilu kui
välja arendatud põhimõtet olnud, küll aga oli räägitud eesti
keele kaunist kõlast. Eesti keele ilu tuli alles kujundama
hakata.
a)häälikuline kõlavus ehk eufoonia – segasid liiga
sagedad s ja t, ainult esisilbil olev rõhk.
b) lühemus – teeb keele energilisemaks,
rütmikamaks.
10. c) Stiililis - psühholoogiline ilu – sõnavara rikkus süntaksi
painduvus.
Ilu põhimõte domineerimine tegi Aaviku tegevuse kergesti
kritiseerivaks, sest ilu peetakse enamasti subjektiivseks.
3. omapärasus
Võiks pidada Aaviku nõrgimaks küljeks.
a) analoogiavormide asemel häälikuseaduslikud vormid –
analoogiavorme peeti juhuslikeks hälbeiks, kuid
häälikuseaduslike vorme omapäraseiks ja seaduspäraseiks ning
seega paremaiks. Häälikuseaduslikkuses nägigi ta keele
ajalooliselt kujunenud omapärasust, analoogiavormide teke oli
aga “puuduliku keele-äraõppimise, keeleunustamise ja keele
lamestumise nähtus, kui hääliksääduslikud on raskemad,
keerulisemad analoogilised aga lihtsamad”.
11. b) tarbetutest võõrapärasustest puhastatud süntaks – üks
tähtsamaid osi. Sõnajärje reform. Aavik pidas
saksapärasuseks nn V2-reeglit, mille kohaselt säilitab verb
lauses teise koha ka siis, kui lause algul on verbi laiend, nt
Nädalavahetusel sõidavad paljud inimesed maale (parem
olevat: Nädalavahetusel paljud inimesed sõidavad maale).
Suurimaks “germanismuseks” eesti keeles pidas Aavik aga
(finiit)verbi paiknemist kõrvallause lõpus, nt Ma tean, miks
ta eile siin käis(parem olevat: Ma tean, miks ta käis eile
siin).
Aaviku reform õnnestus algul hästi, kuid tänapäeval on
need “ germanismused” taas tavaliseks saanud.
Uurimused on näidanud, et eeltoodud sõnajärjemallide
täielikus saksapärasuses põhjust kaheldagi.
12. c) Mitmete võõrsõnade asemele või kõrvale
omasõnad – Aavik ei olnud siiski purist, ta pidas
silmas kahte aspekti:
sõna kõlalisus- “Võõrsõna, olgu mis keelest tahes,
võib kõhelemata vastu võtta täieõiguseliseks eesti
sõnaks, kui ta on kõlaliselt eesti omade sõnade
taoline.” Nt myyt, tyyp, lyyriline, mass, norm, närv, list,
roll. “ Sellest järgneb ka, et täie õigusega võib sõnu
laenata soome keelest, niipalju kui yldse võimalik, see
on sajuti, sest et soome sõnad on enamasti kõik eesti
foneetika kohased ja tunduvad omina.”
13. sõna tähenduslikkus – kitsamate erialade
terminid võivad võõrsõnad olla ka siis, kui nad on
foneetiliselt ebaeestilised. Aga igasuguses stiilis
ja ainekäsitluses, laialt käibivate võõrsõnade
asemele või kõrvale tuleks hankida eesti vasteid.
Selline käsitlus on üldise juhtjoonena
tänapäevane.
14. 1920. aastate ( aga ka hilisemate kümnendite)
põhiküsimus oli, millal ja kui tugevasti eesti keelt
normida. Otsustav pööre tugeva normimise
poolele oli “Eesti õigekeelsuse-sõnaraamatu” I
köite ilmumine 1925. aastal. See fikseeris
“ametliku keele”. Aavik koos teiste
keeleuuenduse pooldajatega pidas fikseerimist
liiga varajaseks: “ Mida rutemini meie keel
fikseerub, seda halvem, seda vähem väärtuslik ja
täielik ta saab”.
15. Keele normimise vastane ta ei olnud, vaid pidas
seda keele arendamise lõppsihiks ja ideaaliks.
Kahekümnendail aastail tahtnuks ta aga
normimist veel vähemalt 25 aastat edasi lükata,
et anda uuendustele kohanemise ja paljudele
rööpvõimalustele vaba võistluse aega.
Aavik jätkas oma keeleuuenduslikku tegevust ka
sundnormi all, kuid kõrgaeg oli möödas. Peale
selle tegeles ta keeleliste üksikküsimustega –
pidas võitlust ametliku keele vigade ja halbuste
vastu.
16. Aaviku keeleuuendus oli kaotusest hoolimata
võidukas, seda tänu 1) soodsale ajaloolisele
olukorrale – revolutsioonilisele ajale, 2) eesti
kirjakeele nooruspaindlikkusele, 3) uuenduste
otstarbekusele ja keelde sobivusele ja 4) Aaviku
energilisele propagandale.
17. Keeleuuenduse mõju
Aavik suutis rikastada eesti sõnavara sadade
soome laenude, tuletiste (us-, ng-,ja mus-
liitelised nimisõnad, u-liitelised enesekohased
tegusõnad) ja murdesõnadega. Viimaste näited
on almus, kihk, kääbus, liud, lõust, läte, menu,
perv, leebe, too, hajuma, kaikuma, lebama,
mainima jne).
Kodumurdest tegi ta kogu eesti rahvale tuttavaks
sõnad abajas, imal, jõhker, kipakas, rehala,
tarima, ülle, üll, ült.
18. Tema loodud 200 tehistüvest on praegu
kasutusel üle 40.
Aaviku ettepanekul on käibele võetud i-ülivõrre ja
maks-vorm, laiendatud i-mitmuse, lühikese
mitmuse osastava, lühikese ainsuse sisseütleva
ja nimetavalise liitumise kasutamist, muudetud
sõnajärge. Osa eeteid ei ole juurdunud( nd-ja
(te)t-kesksõna, lle-alaleütlev, y ü asemel, järgsilbi
o jm).
19. Keele grammatilise srtuktuuri teadlik muutmine
on maailmas üsna harukordne. Eesti
keeleuuendus on seda suutnud, kuigi osalt
keerukama struktuuri hinnaga. Paras ajadistants
võimaldab praegu anda juba täpsemaid ja
kaalutud hinnanguid.
Aavik ei mõjutanud mitte üksi eesti keele arengut,
vaid ka üldist keelekorraldusteooriat ja isegi
üldkeeleteadust. Valter Tauli, kes viis Aaviku
teooria laia maailma, on öelnud: “Aavik oli suur
ennast ohverdav idealist, kelle kirglikuks sooviks
oli teha eesti keel paremaks ja ilusamaks ning
võrdseks Euroopa vanade kultuurkeeltega.”
20. Võib öelda, et keeleuuendus ei saavutanud oma
ideaali, küll aga pakkus ta rohkesti ainest
kirjakeele täiustamiseks ja innustas
keelearenduseks ka järeltulevaid põlvi.
21. Johannes Aaviku Selts
Johannes Aaviku Selts (Johannes Aavik Society)
on kultuuriorganisatsioon, mis ühendab eesti
kultuuri huvilisi, eriti keeleuuenduse, kirjanduse ja
hõimukultuuride huvilisi vabatahtlikkuse alusel.
Selts peab oma ülesandeks koguda ja uurida
Johannes Aaviku pärandit, tutvustada Aavikut
kultuuriloojana: keeleteoreetiku,
keelereformaatori, keelekorraldaja, kirjaniku,
publitsisti, kriitiku, tõlkija, kirjastaja, pedagoogi ja
seltsitegelasena, kaasa aidata eesti keele ja
kirjakultuuri arendamisele ning kaitsmisele.
22. Aaviku Seltsi loomise mõte küpses pärast 1990. aasta
konverentsi “Keelereform ja raamat”. Olude sunnil ei
saanud sellest avalikkuse ees veel rääkida. Esmakordselt
tutvustati seltsi loomise ideed ja esialgset töökava 1992.
aasta 19. juuni õhtusel koosviibimisel pärast Aavikute
Majamuuseumi avakonverentsi Kuressaares. 26.
septembril 1992 toimus asutamiskoosolek Tallinnas Pargi
tänaval, kus on ka praegu seltsi ametlik kodu (Pargi 5).
Asutajaliikmeid oli 20. Praegu on Aaviku Seltsis 93 liiget
Eestist, Soomest, Rootsist, Taanist, Prantsusmaalt, USAst,
Kanadast, nende seas tuntud teadlasi nagu Paul Alvre,
Paul Laan, Eduard Vääri, Fanny de Sivers, Rain Rebas,
Raimo Raag, Virve Raag, Peep Nemvalts jt.
23. Seltsi töövormideks on olnud seltsi liikmete
iseseisev uurimistegevus, ettekannete pidamine
seltsi keelepäevadel, teaduskonverentsidel ja
töökoosolekuil, samuti koolides, raamatukogudes
ja ka väliskonverentsidel.
Seltsi väljaandel Keeleuuenduse Kirjastik on
kaks allsarja A (Aaviku enda tööd) ja B
(keeleuuenduse jt kultuuriprobleemide kohta
kirjutatu). Neid on koostatud ja toimetatud tasuta,
publitseeritud väiketiraažis.
24. Seni on ilmunud kuus raamatut:
1) E.A.Poe .Novellid. Johannes Aaviku tõlkes. Toimetanud
Helgi Vihma. Tallinn 1995. (Keeleuuenduse Kirjastik. A1).
2) J.Randvere. Ruth. Tallinn 2000. (Keeleuuenduse
Kirjastik. A2)
3) H.Vihma. Johannes Aaviku publikatsioonid 1901 –
1993: Biblograafia. Toimetanud K.Liivak. Tallinn 1994.
(Keeleuuenduse Kirjastik B1).
4) Artikleid ja arhivaale I. Koostanud ja toimetanud
H.Vihma. Tallinn 1994.(Keeleuuenduse Kirjastik B2 ).
5) Artikleid ja arhivaale II. Koostanud ja toimetanud
H.Vihma. Tallinn 1999. (Keeleuuenduse Kirjastik B3).
6) Johannes Aavik ja eesti keeleuuendus: Bibliograafia
1901 – 1996 Koostanud Helgi Vihma, toimetanud Karin
Ribenis.Tallinn 2000 (Keeleuuenduse Kirjastik B4).
