Successfully reported this slideshow.
We use your LinkedIn profile and activity data to personalize ads and to show you more relevant ads. You can change your ad preferences anytime.

Valiskohanimede kirjutamine õigekeelsussõnaraamatutes

1,249 views

Published on

  • Be the first to comment

  • Be the first to like this

Valiskohanimede kirjutamine õigekeelsussõnaraamatutes

  1. 1. Katre Rodima Merlin Randoja Väliskohanimede kirjutamine õigekeelsussõnaraamatutes läbi aegade
  2. 2. Sissejuhatus 0. sajandil sai alguse kohanimede reeglipärastamine. estimaa Rahvahariduse Seltsi ja Eesti Kirjanduse Seltsi esindajad pidasid 1908–1911 keelekonverentse. 911. aastal kinnitati põhimõttelisel kujul võõrnimede ortograafia: • Maade nimed kirjutatakse muututmata kujul, vajadusel tuleb lisada hääldus. • Eestipäraselt kirjutatakse vaid nimed, mis on meil omapäraselt juba välja arenenud, nt Jaapan, Hiina, Prantsusmaa.
  3. 3. „Eesti keele õigekirjutuse-sõnaraamat“ (1918) ja „Eesti õigekeelsuse-sõnaraamat“ (1925–1937) Kuna selgeid piire „omapäraselt välja arenenud“ ja reeglipäraste kohanimede vahele ei tekkinud, siis ei kajastunud see 1918. aastal ilmunud „Eesti keele õigekirjutuse- sõnaraamatus“ ega kolmes köites 1925–1937 ilmunud „Eesti õigekeelsuse-sõnaraamatus“. 1918. aastal ilmunud ÕS sisaldab järgnevaid soovitusi nimede kirjutamisel: • Pärisnimedes on soovitatav algselt kuju säilitada. Eestis kodunedes muutuvad võõrad pärisnimed aegamööda ikka eestilisemaks: Rooma, Tiirus, Siidon, Hiina, Liibawi. • Need geograafilised nimed, mis teistest keeltest tulevad, kus ladina tähestikku tarvitatakse, jäävad muutumata, nt Bordeaux, Brighton, Norrköping. • Venekeelseid nimesid transkribeeritakse aga nõnda, kuidas neid vene keeles välja räägitakse. • Ladina ja kreeka keelest laenude kirjutamisel tuleb muuseas veel järgmist silmas pidada: ladina keele c tuleb eesti keeles ikka k-ga kirjutada kui ta k-na kõlab, teistel kordadel vastab ladina c-le eesti keeles ts ehk eestistatud kujul s.
  4. 4. „Väike õigekeelsus-sõnaraamat” (1933-1946) akkas kinnistama kohanimede ortograafiat. simeses trükis olid kohanimed eraldi lisana, hilisemates trükkides paigutati nad põhisõnastikku. elge suunitlus eelistada kohalikke nimesid senistele saksa- või venepärastele. Nt Kaunas, mitte Kovno; Praha, mitte Praaga. ugandite kõrval esitatakse sageli kohalikke nimesid või neile lähendatud vorme.
  5. 5. 1940. aastad esti keele olukord muutus põhjalikult. riti tõusis üles vene nimede transkribeerimine. uesti hakkas levima nimede mugandatud kirjaviis. ollane kirjastuse Pedagoogoline Kirjandus keelelise peatoimetaja Elmar Elisto arvates oli eesti kirjaviis alati liikunud lihtsuse ja häälduspärasuse poole (Amazonas>Amatson; NewYork>Njuujork). alle vaidles vastu Johannes Käis, kes nõudis, et austataks „vennasvabariikides tarvitatavat kohanimede tarvitusviisi“ (Liibavi>Liepaja;Võnnu>Cesis).
  6. 6. „Suur õigekeelsus-sõnaraamat” (1948-1951) ja „väike õigekeelsuse sõnaraamat” (1953) õitlus kahe suuna vahel kestis 1951. aastani. „Suure õigekeelsuse sõnaraamatu“ 1. ja 2. vihikus loobuti vene nimede häälduspärastamisest. ldiselt jäi kirjakuju truuks varasematele põhimõtetele ning mugandas nimesid minimaalselt. Nt Amazonas, Babülon. eele mugandamise pooldajad hakkasid nõudma nimede rahvapärast kirjutusviisi – eestkõnelejaks oli Karl Aben, kes esitas üleskutse häälduspärastada kõik võõrnimed ning töötada välja transkribeerimisreeglid kõigi ladinakirjaliste keelte jaoks. 953. aastaVÕS-st jäid kohanimed ise ja nende kirjutamise juhised siiski välja.
  7. 7. iimast korda oli Karl Aabeni ettepanek tervikuna esil 1955. aastal kuid sellele järgnenud sulaaeg kukutas nimede laustranskriptsiooni päevakorralt.Arutlused võõrnimede üle võtsid realistlikuma suuna. 1958. aastal ilmus tõlgitud teatmeteos „Välisriigid“, kus kohanimed olid reeglikohaselt antud enamasti algkujul. See ja kavandatav õigekeelsusõnaraamat sundisid kaaluma mõiste „üldtuntud kohanimed“ sisu. Ernst Nurme (1959) seisukoha järgi kuulusid sellesse rühma: • kõigi iseseisvate riikide ning suuremate maa-alade nimed (Angoola, Ekuador jt); • kõigi Euroopa pealinnade nimed; • suuremate ja tuntumate linnade nimed (Riia, Lüübek, Milaano); • suuremate jõgede ja muude veekogude nimed (Niilus, Niaagra).
  8. 8. „Õigekeelsuse sõnaraamat” (1960) lates sellest sõnaraamatust on olulisemad kohanimed esitatud sõnaraamatu lisana. äälduspäraseid nimekujusid oli mõnevõrra vähendatud, kuid sellegipoolest kinnistas ÕS 1960 hulga uusi mugandeid. Nende tekkimise põhjuseks piisas sageli nimeobjekti sattumisest mõnda nimetatud rubriiki, nt „iseseisvad riigid“>Liihtenštein jne. akkas eelistama itaalia nimesid Genova ja Padova senistele saksakeelsetele nimedele Genua ja Padua, tõi käibele indoneesiakeelsed nimed Kalimantan ja Sulavesi ning soovitas hiina nimede omaladina tarvituselevõttu. Käsitlema hakati ka teiste idakeelte nimede kirjakujusid.
  9. 9. ENE mõjud  Eesti nõukogude entsüklopeedia koostamisega 1967. aastal tulid päevakorrale võõrnimede kirjutamise üldpõhimõtted.  Nimede mugandamise vastu oli Mati Hint, temaga ühines ühines Ersnt Nurm, kes tunnistas, et häälduspärastamisega oleks võidud tagasihoidlikum olla.  Paul Alvre seevastu väitis, et võõrnimede kodunemine on võtnud suure ulatuse ning see suund on elujõuline edaspidigi. Mitmed tunnistasid siiski M. Hindi argumentide põhjendatust ning 1967. aastal tutvustas Valdek Pall Genfi kohanimekonverenrsi seisukohta, et kohanimede rahvusvahelise normeerimise aluseks olgu rahvuslik normeerimine.  See väitlus tegi lõpu hulga aastaid kestnud ponnistustele võõrnimed üha enam eestipäraseks muuta.
  10. 10. Õigekeelsussõnaraamat (1976)  Kohanimevalimikku oli tublisti täiendatud ja ajakohastatud, kokku esitati umbes 1950 väliskohanime.  ÕS 1960-ga võrreldes oli 60 nimekuju tagasi reeglipäraseks muudetud, seal hulgas need, mille mugandamist oli kaua kritiseeritud. Nt Liechtenstein  ÕS 1976 kinnistas paljud ENE ja ajakirjanduse poolt varem tarvitusele võetud nimekujud ning lõi eeldused ulatuslikumaks reeglipärastamiseks.  Vahetult enne ÕSi ilmumist oli õigekeelsuskomisjon heaks kiitnud ka järgmise reegli: „Rahvuslikke nimekujusid ladina tähestikku kasutavatest keeltest ja reeglikohast transkriptsiooni võõrtähestikku kasutavatest keeltest ei tule lugeda eksimuseks eesti õigekeelsuse vastu.“ Kuna vastavad muudatused oleksid nõudnud põhjalikumat töötlust, ei teostunud see juhis ÕS 1976 enda valimikus veel järjekindlalt.  Kuna vastavad muudatused oleksid nõudnud põhjalikumat töötlust, ei teostunud see juhis ÕS 1976 enda valimikus veel järjekindlalt.
  11. 11.  Nimeteemalised arutelud õigekeelsuskomisjonis valmistasid ette redikaalsemat pööret reeglipärasema nimekirjutuse poole ning 1983. aastal võeti vastu otsus maade ja pealinnade nimede ning riiginimetuste tõlgete kohta.  Otsusele lisatud nimestikus oli tõsiselt kärbitud ortograafiliste mugandite arvu, nt Angoola>Angola.  Nimestikku ettevalmistanud töörühma (H. Saari, V. Pall, H. Meriste) juhtmõtted olid järgmised: • võõrkeelsed nimed ei ole eesti keele osad ega ole eesti keeles normitavad, v.a üksikud sobitusseigad (hääldus, käändtüüp jm); • eesti keeles saan normida eestikeelseid kohanimesid, mida on ka Eesti-välistel kohtadel; • nimede põhikujuks tänapäeva suhtluses on kirjapilt; • võõrkeelse nime pelk kirjapildi poolest mugandamine ei oel soovitav nähtus; • diakriitiliste märkide ärajättu ei saa soovitada; • nimestik peab pakkuma valikuvabadusi ja selleks olema inforohke; • nimede töötlemine ja esitlemine peab toimuma eeskätt keelelisel alusel.
  12. 12. ÕS 1999 993. aastal ilmus „Nimekirjutusraamat“, mis tutvustas nimekirjutuse põhimõtteid kõige üksikasjalikumalt. Henn Saari kirjutatud sissejuhatuses käsitleti põhjalikult nimekirjutuse põhialuseid. ue ÕSi kohanimevalimiku tarvis jätkas Emakeele Seltsi keeletoimkond 1996.–1997. aastal väliskohanimede arutamist, mille tulemusena ilmus ÕS 1999 lisas uus ja põhjalikum kohanimevalimik. isaks soovitavatele nimekujudele andis uus ÕS ka ladinatähelise lähtekuju. Nt Uus.Meremaa <2: -le>, New Zealand <njuu ziiländ> ingl,Aotea.roa maoori riik Okeaanias.
  13. 13. ÕS 2006 alimikus on üle 4000 kohanime. lesehituselt sarnane 1999. aasta ÕS-le, suuri muutusi ei sisalda. rinevused on seotud eelkõige uute iseseisvate riikide või tähestikkude vahetusega.

×