2. Eesti võõrnimekirjutuse kujunemine
jaguneb kuueks ajajärguks
• Korrapäratu kirjaviisi ajajärk
• Vana kirjaviisi ajajärk
• Uue kirjaviisi algus
• XX sajandi algus
• 1940. – 1950. aastad
• 1970. aastad
3. Korrapäratu kirjaviisi ajajärk
G. Müller, H. Stahl
• Vanimate teadaolevate eestikeelsete tekstide
kirjutajad kasutasid kohanimede kirjutamisel
harjumuspärast viisi.
• Kujunes kirjutamata reegel, et võõrkohanimi on
nime täiendosana alati omastavas käändes.
• Algust tehti ka nimede mugandamisega.
• Esindatud oli nimede tõlkimine.
4. Vana kirjaviisi ajajärk I
B. G. Forselius, J. Hornung, A. Virginius
• Forselius ja Hornung algatasid rahvapärase
kirjaviisi, mida tänapäeval tuntakse vana
kirjaviisina.
• Virginiuse tõlkest sai alguse tava asendada nime
alguses nõrgad klusiilid(g, b, d) tugevatega(k, p, t).
• Vana kirjaviis pääses lõplikult võidule 1739. aasta
piiblitõlkega.
5. Vana kirjaviisi ajajärk II
A. T. Helle, O. W. Masing
• Piiblitõlkest sai alguse võõrnimede mugandatud
kirjutusviis ja piibli nimed olid pikka aega peaaegu
ainsad, mida eestikeelses kirjavaras tunti.
• Masingu tegevusega algas uus ajajärk kirjakeele
arengus.
• Masingu kirjutised ei levinud kuigi laialt ja naasti
võõrnimekirjutuse täieliku mugandamise juurde.
6. Vana kirjaviisi ajajärk III
M. G. Kauzmann, E. W. W. Schultz
• Kauzmann ja Schultz koostasid esimese eestikeelse
maailmaatlase ,,Maa Kaardi-Ramat’’ (1859).
• Isikunimesid kirjutati samade reeglite põhjal nagu
kohanimesid.
7. Uue kirjaviisi algus I: isikunimede
reeglipärastamine
F. R. Kreutzwald, J. Hurt
• Tekkisid taotlused parandada võõrnimede
kirjutamist.
• Hakkas tekkima lahknevus koha- ja isikunimede
kirjutamises.
• Uue kirjaviisi aluseid selgitas Hurt oma teoses
,,Lühikene õpetus õigest kirjutamisest parandatud
viisi’’ (1864).
8. Uue kirjaviisi algus II: isikunimede
reeglipärastamine
C. R. Jakobson
• Uue kirjaviisi kohase nimede kirjutamise eeskuju
andis Jakobson oma geograafiaõpikuga ,,Veikene
Geograafia ehk Maade teaduse käsiraamat’’
(1868).
• Jakobson võttis põhimõtteks kirjutada kõiki nimesid
häälduse järgi.
• Jakobson pani aluse hääldusstandardile ja kinnistas
paljude nimede õige häälduse.
9. XX sajandi algus: kohanimede
reeglipärastamine
K. A. Hermann
• Hermanni arvates oli see vale, et piiblist kaotati ära
võõrtähed ja nimed tuleks kirjutada algupärasel
kujul nagu soome piiblis.
• 1911. aastal kinnistati võõrnimede ortograafia
ühtsel kujul.
• Kohanimede ortograafiat hakkas kinnistama E.
Muugi ,,Väike õigekeelsus-sõnaraamat’’.
• 1930. aastate lõpuks oli võõrnimede ortograafia
stabiliseerunud.
10. 1940. – 1950. aastad
• Uuesti hakkas levima nimede mugandatud
kirjutusviis.
• Karl Aben esitas üliõpilaste koosolekus üleskutse
häälduspärastada kõik võõrnimed ning töötada
välja transkribeerimisreeglid kõigi tähtsamate
ladinakirjaliste keelte jaoks. Enamik osalenuist oli
Abeni soovituse vastu.
• 1950. aastate lõpuks panid ENE toimetajad
esikohale venepärase nimekuju.
11. 1970. aastad
• Mati Hint nõudis, et ortograafiareeglil peab olema
selge rakendusvaldkond ja rakendusviis. Enamik
tunnistas Hindi argumentide põhjendatust.
• Nimeteemaliste arutelude tulemusena võttis VÕK
vastu otsuse maade ja pealinnade nimede ja
riiginimetuste tõlgete kohta.
12. Olulisi võõrnimekirjutuse teoseid
• Võõrnimekirjutuse põhimõtteid avas kõige
põhjalikumalt ,,Nimekirjutusraamat’’ (1993).
• Emakeele Seltsi keeletoimkonna arutelu
tulemusena ilmus ÕS 1999 lisas uus ja põhjalikum
kohanimevalimik.
• Samade põhimõtete alusel ilmus sõnastik
,,Maailma kohanimed’’ (Päll 1999).
