2. Sotsiaalfoobia (üks ärevushäiretest) on
psüühikahäire, mille korral esineb inimesel
tugev kartus negatiivse hinnangu ees.
Mis põhjustab sotsiaalfoobiat?
Seda täpselt ei teata. On kindlaks tehtud, et
eelsoodumus on neil inimestel, kellel on oma
käitumise üle avalikes kohtades eriti kõrged
standardid ning nendel, kes lapsena
kokutasid. Sotsiaalfoobiaga on kimpus viis
inimest sajast ja naisi mõjutab see kolm
korda enam.
3. Sotsiaalärevushäire põhitüüpe on kaks patsientide
poolt kardetud situatsioonide arvu põhjal:
1) üldise isleoomuga (difuusne)
sotsiaalärevushäire, kus patsient kardab enamikke
sotsiaalseid ja esinemisega seotud olukordi.
2) piiritletud sotsiaalärevushäire, kus hirm on seotud
ühe, kahe või kolme kindla sotsiaalse situatsiooniga.
Mõned arstid loevad hirmu ainult ühe situatsiooni ees
(nagu avalikkuse ees kõnelemine, avalikus kohas
söömine) sotsiaalfoobia kolmandaks eristatavaks
tüübiks või ka spetsiifiliseks hirmuks ehk foobiaks.
Üldise isleoomuga sotsiaalfoobia algab tavaliselt
nooremas eas kui piiritletud sotsiaalfoobia ja
sümptomid võivad olla raskemad koos kõrgema
häirituse taseme ja suuremate igapäeva toimetuleku
kahjustustega.
4. Geneetilised tegurid – esineb perekonniti.
Arvatakse, et sotsiaalfoobia korral on tegemist
ajus oleva dopamiinergilise süsteemi häirega.
Psühholoogilised tegurid - sotsiaalfoobiale
kalduvusega isikuil on tekkinud arvamusi, mis
panevad neid automaatselt sotsiaalsetes
situatsioonides mõtlema, et nad ei saa
suhtlemisega hakkama. Oma tegelikule
toimetulekule vaatamata, nad kardavad
negatiivset hinnangut või seda, et kaotavad
psüühiliselt oluliste võtmeisikute toetuse.
5. Inimesel esineb tugev ärevus sotsiaalsetes
situatsioonides, ta väldib sotsiaalseid
olukordi, tegutsemisvõime langeb.
Sotsiaalne situatsioon tekitab häire all kannatavas inimeses
alati ärevusreaktsiooni (paanika). Inimene tunneb, et tema
hirm on ülemäärane või põhjendamatu.
Hirmutavaid sotsiaalseid olukordi välditakse või talutakse
tugeva ärevuse või piina hinnaga. Vältimine, ärev ootus või
piin kardetud olukordades põhjustavad olulisi raskusi
inimese igapäevaelus, töös või sotsiaalses tegevuses.
Sooritades mistahes tegevust, arvab sotsiaalfoobia all
kannatav inimene end olevat tähelepanu fookuses.
Sotsiaalse ärevuse ja hirmu ilmingud peavad olema kestnud
vähemalt 6 kuud, et kahtlustada sotsiaalfoobia esinemist.
Kuna selle häirega inimesed kardavad suhtlemist
autoriteediga (arst) ja häbenevad väga oma
sümptomeid, siis pöörduvad nad ka suhteliselt harva oma
murega arsti poole.
6. Depressioon: inimene võib olla sotsiaalsest
foobiast nii häiritud, et tekib depressioon. Sel
juhul on depressioon juba omaette haigus.
Agorafoobia: kui isik pidevalt väldib nii inimesi
kui avalikke kohti, võib ta lõpuks hakata kartma
ka ruume või kohti, mis siis, et seal inimesi
polegi. Ühel päeval võib leida ennast
olukorrast, kus enam ei julge oma kodustki
lahkuda.
Alkoholi ja teiste mõnuainete kasutamine: võib
hakata kasutama alkoholi või rahusteid, et tulla
oma tunnetega paremini toime. On oht, et häire
all kannatav isik jääb neist ainetest sõltuvusse.
7. Üha rohkem on saadud tõendeid selle
kohta, et ravimid ja psühhoteraapia võivad
olla efektiivsed sotsiaalfoobia ravis.
Antidepressantidega ravitakse eelkõige
laiaulatuslikult avalduvat sotsiaalfoobiat.
Raviefekt avaldub tavaliselt aeglaselt, mitme
nädala jooksul. On kasutatud ka väikeseid
rahusteid (bensodiasepiine), kuid nende
pikaaegne kasutamine võib põhjustada
sõltuvust, samuti on ravimi tarvitamise
lõpetamisel oht häire uuele ägenemisele.
8. Kognitiiv- käitumuslikku teraapiat kasutatakse
sotsiaalfoobia korral nii grupi- kui
individuaalteraapiana. Ravi alguses selgitatakse
koos häire all kannatajaga välja olukorrad, mida
viimane väldib ja pannakse need hierarhilisse
järjekorda kergemast raskeimani, et loetelu
alusel lasta inimesel viibida hirmutavates
olukordades või toimingutes. Ühtlasi püütakse
kindlaks teha vääruskumusi ja hirmutavate
situatsioonidega kaasnevaid negatiivseid
automaatmõtteid. Raviga püütaksegi muuta
hirmutav pilt "ohuolukordadest" realistlikumaks.
Grupiteraapias harjutatakse ja uuritakse
hirmutavates olukordades toimetulemist.
9. Sotsiaalfoobia ravis on kognitiiv- käitumuslik
psühhoteraapia viinud ~60-85%-i inimestest
märgatava paranemiseni.
Ravimist on märgatavat kasu saanud 35-50%.
