2. • Sotsiaalfoobiaks võib nimetada seisundit, kus hirm
tähelepanu keskmesse sattuda on väga tugev.
• Sotsiaalfoobia all kannataja püüab vältida taolistesse
olukordadesse sattumist- avalikud esinemised, kõned,
helistamine võõrastele, endast autoriteetsema inimesega
suhtlemine.
• Tavaliselt kardetakse, et öeldakse või tehakse kogemata
midagi rumalat, imelikku, naeruväärset. Reeglina saab
inimene ka ise aru, et selline kartus on ülemäärane.
• Reeglina tekib sotsiaalfoobia hilises lapsepõlves või
noorukieas, mis võib vanemaks saades leevenduda.
Foobiaga tegelemine aitab siiski oluliselt parandada
elukvaliteeti.
http://jordantherapy.com/wp-content/uploads/2011/10/fear-of-crowds-by-Master-isolated-300x225.jpg
3. TUNNUSED
• Kõige tavalisemaks on hirm avaliku esinemise ees
(kõnepidamine, klassi ees vastamine)
• hirm avalikus kohas punastamise ees
• hirm rahvahulkade ees
• hirm avalikus kohas söömise ja sellega kaasneva kohatu käitumise ees
• hirm eksamite tegemise ees
• hirm avalike tualettide kasutamise ees
• Kaebustes võivad esiplaanil olla ärevuse sümptomid: punastamine, kätevärin,
iiveldus või kogelemine jne
• Inimene võib karta, et käitub olukorras sobimatult ning saab seeläbi teiste
mõnitamise, tõrjumise või alanduse osaliseks.
http://mentalhealthmattersuk.weebly.com/uploads/6/8/1/5/6815717/874966.jpg?293
4. DIAGNOOSIMINE
• Kindel diagnoos:
• psüühilised ja vegetatiivsed sümptomid peavad olema ärevuse primaarsed avaldused,
mitte sekundaarsed teistele sümptomitele, nt luul või obsessiivsed mõtted;
• ärevus peab olema piiritletud või esinema valdavalt kindlates sotsiaalsetes
situatsioonides;
• foobseid situatsioone välditakse niipalju kui võimalik
• Diferentsiaaldiagnoos:
• Sageli lisandub agorafoobia ja/või depressioon, mis aitavad kaasa täieliku
"kodusõltuvuse" tekkimisele.
• Kui on raskusi eristamisel agorafoobiast, saab peamiseks diagnoosiks agorafoobia;
• Tavalised on ka depressioonisümptomid, kuid depressiooni saab diagnoosida vaid
siis, kui on tegemist täieliku depressioonisündroomiga.
5. RAVI
• Sotsiaalfoobia ravis kasutatakse kõige enam kognitiiv-käitumusliku psühhoteraapia tehnikaid.
• peaeesmärgiks on negatiivse automaatmõtete muutmine läbi turvalisuskäitumiste vältimise ja kohasema
käitumise kasutamise sotsiaalsetes olukordades.
• Esimese sammuna selgitatakse välja sotsiaalfoobia säilimismehhanismid - kõrged sotsiaalsed standardid
ja madalad eesmärgid, ärevuse füsioloogilised ilmingud ja neile keskendumine, negatiivne enesetöötlus
sündmuse osas, vältimis- ja turvalisuskäitumised
• Teraapia käigus õpitakse vaidlustama oma negatiivseid mõtteid ja uskumusi, hindama mõtlemisvigu
(ennustamine, katastrofiseerimine, mõtete lugemine jne) ning püstitama realistlikke eesmärke
sotsiaalseteks sündmusteks.
• Järk-järgult eksponeeritakse patsienti sotsiaalsetele olukordadele, mille abil vähendatakse ärevust ja
vaidlustatakse negatiivseid mõtteid.
• Vajadusel sisaldab teraapia ka sotsiaalsete oskuste treeningut. vältivate isiksusejoonte olemasolul
kasutatakse lisasekkumistena käitumise modifitseerimist
6. KASUTATUD KIRJANDUS
• Katri-Evelin Kalaus (i.a.) Ärevushäirete tõenduspõhine psühhoteraapia
http://www.ekka.ee/lugemisnurk/arevushairete-toenduspohine-psuhhoteraapia
• Peaasjad MTÜ (2015). Sotsiaalfoobia
http://peaasi.ee/sotsiaalfoobia/
• SA TÜK Psühhiaatria kliinik
http://www.kliinikum.ee/psyhhiaatriakliinik/lisad/ravi/ph/40Foobiad.htm
• Sensus psühhiaatria ja psühhoteraapia keskus. Sotsiaalfoobia
http://www.sensus.ee/90
http://
cdn9.steveseay.com/wp-content/uploads/2013/08/Social-Phobia-and-Anxiety.jpg