1. Lydia Koidula 1843 - 1886

2. Hinge pisaratest sulle Pärga püüdsin kududa: Hõlmad lahti hoia mulle, Hinge ilu – Eestimaa!

3. 24. d etsembril Vändras köstrimajas köster Johann Voldemar ja Annette Juliana Emilie Jannseni peres sündis esimene laps.

4. Johann Voldemar Jannsen Annette Juliana Emilie Jannsen

5. Vändra kirik Selles kirikus 6. jaanuaril last ristitakse, saab nimeks Lidia Emilie Florentine

6. Vändra 1843 - 1850 Meil aiaäärne tänavas, Kui armas oli see! Kus kasteheinas põlvini Me lapsed jooksime

7. Lydia kasvab majanduslikult kindlustatud kösterkooliõpetaja väikekodanlikus kodus. Ema kasvatab väikest L i diat maast-madalast viisakaks ja kombeliseks saksameelseks tütarlapseks. Isa Jannsen aga ei jäta kasutamata ühtki soodsat juhumit, et oma vanimale tütrekesele eesti keelt õpetada ja talle lugusid jutustada rahva elust. Eesti keelt kuuleb Koidula ka oma hoidjailt.

8. 1848. a astal J.V. Jannsen hakkas õpetama Vändra klaasivabriku saksakeelses algkoolis, kuhu ta mõnikord ka L i dia tundi kaasa võttis. See oli koolimaja, k us Koidula sai oma esimese õpetuse.

9. Pärnu 1850 - 1863 Argselt astub sinu ette, Eesti rahvas, isamaa, Laulik; usaldab su kätte Lauluannet pakkuda.

10. Lydia Koidula koolipõlves. Esimene portreefoto (1862) Aeg tuli. Maa ja mere peal Silm mõnda seletas – Ei pool nii armas polnud seal Kui külatänavas!

11. 1850. a astal alustas Jannsen 60 lapsega õppetööd. Kalameeste küla ja Rääma valla talupoegade lapsi õpetas ta eesti keeles, Pärnu eeslinna lapsi saksa keeles.

12. 1861. a. Jõuluks lõpetas Koidula Pärnu kõrgema tütarlastekooli täieliku kursuse ja hakkas valmistuma suure eksami vastu, mis tuli sooritada Tartu Ülikoolis ja andis õiguse olla koduõpetajaks aadliperekondades .

13. Koidula koduõpetajanna eksam toimus 15. novembril 1862. aastal eksamikomisjoni ees. Koidula sai vene keeles rahuldava, saksa ja prantsuse keeles, aritmeetikas, ajaloos ja geograafias hea hinde. Proovitunni teema oli Esimesest ristisõjast (hea).

14. Eugenia Jannsen, Koidula ainus õde ja lähim sõbranna kogu tema elu ajal. Koidula säilinud kirjade hulgas on kõige varasemad 1862.a. kirjutatud seitse saksakeelset kirja õele. Ta kirjutab perekondlikest asjadest, tuttavatest, kodustest askeldustest.

15. Tere, armas eesti rahvas! Mina, Perno Postimees, kuulutama olen vahva – kõik, mis sünnib ilma sees, annan teada sulle heaks, et ka sinu rahvas teaks, kuidas kõik maailma maad elavad ja tegevad ... Jannseni toimetusel ilmus “Pärnu Postimehe” esimene number 5. juunil 1857, millest peale algas eesti pidev rahvuslik ajakirjandus.

16. Koidula oli alles 17-aastane tütarlastekooli kasvandik, kui ta hakkas oma isa abistama “Pärnu Postimehe” toimetamise töös. Janseni parem käsi jäi niivõrd haigeks, et vanem tütar Lydia pidi tema artikleid etteütlemise järgi üles kirjutama.

17. Pärnu-ajastul seisis Koidula tihedas kokkupuutes talurahvaga, kes tihti külastas Ülejõe koolimaja. Ta oli elavalt huvitatud kohalike talupoegade ja kalurite tööst ja elutingimustest.

18. Tartu 1863 – 1873 Süda, kuis sa ruttu tõused Kuumalt rinnus tuksuma, Kui su nime suhu võtan, Püha Eesti isamaa!

19. Istuvad: Lydia, Johan Voldemar , Emilie, Eugenie; Seisavad: Eugen, Julius, Leopold, Harry. J annsenite perekonnapilt 1860-ndate aastate keskel.

20. Jannsenite esimene elukoht Tartus Hermanni majas Uueturu tänavas (esimene maja paremal). Sellest majast läks teele ka “Eesti Postimees”

21. Tartu. Vaade Toomemäelt, 1860. Ülikoolilinn Tartu, kus möödusid Koidula kõige viljakamad loominguaastad, oli 19. saj. teisel ja kolmandal veerandil eesti kultuurielu keskus.

22. Lydia Koidula esimestel Tartu-aastatel

23. Eestimaa, Eestimaa – Ei ma kauem võinud kannata! Oh kui külmalt võõras päike paistab! Võõras keel – kuis ta nii kangelt kostab! Igal pool sind nägin, kuulsin ma, Minu õitsev, lehkav kodumaa!

24. “ Emajõe kaldalt kostab õõbikulaulu, mis nii vägevasti mu südamesse tungis, et sellest ka teistele pean jutustama”. K. R. Jakobson, 1867.a. 17. märtsil 1866. aastal tsenseeritakse “Emmajõe Öpiku” käsikiri.

25. Lydia Koidula rahvariietes 1867 aastal. * * * Õpid, mine, leia sõpru, Emajõe linnutee! Ja mis südamelt tulnd, mingu Jälle mingu südame!

26. Oma nooruse ja täie elujõu andis Lydia Jannsen oma palavalt armastatud vanematele, õdedele-vendadele ja oma rahvale, loobudes kõigist moodsa elu mõnusatest lõbustustest ja meelelahutustest heatahtlikult ja lepivalt. Veidi puhkust lubas ta endale vaid videvikutundidel.

27. 1867. aastal veebruaris pakub Carl Robert Jakobson Lydiale kirjanikunimeks Koidula.

28. Teretamine Argselt astub sinu ette, Eestirahvas, isamaa Laulik usaldab su kätte Lauluannet pakuda Mis on videvikul hüüdnud Õhtu eesti linnuke Eesti kõrv on kuulnud, pannud Eesti käsi ülesse Palub lahkelt vastu võta Sõbra teele sõnatest! Truuist hingest tuleb tema, Eesti meelest südamest

29. 20. Veebruaril 1869. a. saabub “Vanemuise” seltsile luba eesti üldlaulupeo korraldamiseks, Koidula hakkab isa kõrval agaralt eeltöödes osalema. 5. m ail saab ilmumisloa “Eestirahva 50-aastase Jubelipiddo-Laulud”, mis sisaldab ka Koidula Sõnadele loodud laulud “Mo issama on minno Arm”, “Mo meles seisab allati”, “Sind surmani!”

30. “ Vanemuise” seltsimaja (Tartus Jaama t.), kus 1870-1871 Toimusid Koidula näidendite ettekanded. Aasta 1870 saab eesti rahvusliku teatri sünniaastaks. Sama aasta 24. juunil etendatakse esmakordselt “ Vanemuise” seltsis Koidula esiknäidendid “ Saarema onupoeg” autori enda lavastusel.

31. Kroonlinn 1873 – 1886 Tule, oh kevade, tule ja too mind! Elu siin külmad ja uhke maailm, Tarretand tiivaga väriseb voolind, Tarretand laulud tal, sumina silm.

32. Eduard Michelson Esimesel abieluaastapäeval, 19. v eebruaril 1874 teatab Koidula oma vanemaile rõõmu- ja uhkustundega, et on leidnud endale õilsa, suurepärase iseloomuga ja mehelikumeelelaadiga elukaaslase.

33. Esimesel Kroonlinna-kuudel on Koidula elavas kirjavahetuses ja tihedas läbikäimises nii vanematega kui ka vendadega. Kroonlinna sõidavad külaskäigule 1873.a. Suvel Koidula nooremad vennad Harri ja Eugen, kelle tulekust ollakse suures vaimustuses.

34. H ä l l i l a u l Maga, maga, maimukene,memme magus marjakene! Lilleoksad liigutamas, kasekakud kiigutamas, uni astub uksele – maga, eide õieke!

35. Koidula tütrega Hedvig 1876. aastal.

36. Lydia Koidula tütred Hedvig ja Anna

37. Kroonlinna tohtrist E. Michelsonist saab Koidula õhutusel ka “Eesti Postimehe” kaastööline tervishoiuküsimuste alal. Ta koostab 1873. a. sügisel saksa keeli tervishoiualase kirjutise, mida Koidula viimistab ja tõlgib rahvapärasel kujul eesti keelde.

38. Koidula töötas täheldatava ennastsalgavusega Kroonlinna naisseltsis ja õpetas tütarlastele käsitööd. Varsti ootavad Koidulat ennast ema õilsad Kohustused ja ülesanded.

39. Koidula tervis halveneb. Juba 1881. a. märtsis konstateeris Eugen Jansen, et ta vanem õde Lydia põdes rinnavähki ja see raske haigus andis end järjest rohkem ja rohkem tunda. 1882. Aastal Koidulale tehakse operatsioon ja tema tervislik seisund muutub ajutiselt paremaks.

40. Tol ajal valmivad Koidulal sellised vormikindlad Sonetid. Nagu “Laul u kohus” ja “Tule!”, kus luuletaja tunneb muret parteitülide pärast, mis ähvardavad rahvuslikku liikumist pidurdada, ja innustab kõiki üksmeelsele tööle isamaa kasuks.

41. Haigusaastail oli Koidula luuleloomingu alal üsna viljakas. Luuletusi lõi ta nii korvtoolis istudes kui ka voodis lebades. Luules domineerib isamaa teema. Sel teemal on ta valmis ikka laulma, nagu ta rõhutab luuletuses “I s a m a a s t i k k a!”

42. Isamaast ikka! Muud ei, jah, ma tea laulda: isamaa – uus igavest`! Keeb see sõna minu rinnus: hüüab puust ja õilmetest.

43. Isamaalaulus “Ü k s m e e l” kinnitab Koidula, et Eestimaa ja eesti rahvas jäävad talle igavesti armsaks, ning ta avaldab kõigumatut soovi, et väikese eesti rahva pojad ja tütred liituksid ühiste eesmärkide nimel võitlevaks pereks.

44. Ü k s m e e l Ühte aga tahan ma südamest sull` soovida: ühtemeelt! Oh eesti rahvas, seda nõua taga sa: iga rahva suurem kangus ühesmeeles juurdub ta.

45. Lydia Koidula enne surma 1886. aastal. Vennad! Õed! Meie põrmus Sirgugu teil tegevus! Isamaale saagu sõrmus: Lootus, usk ja armastus

46. 1885. a asta septembrist saadik on Lydia täiesti voodislamaja ning tema jõud kaob iga päevaga. Ta kurdab omakseile kirjas: “ Ma lähen surmale vastu, ma tean, et ma lähemal ajal surema pean .”

47. E n n e s u r m a E e s t i m a a l e Raske teg u maha rusus Tugevamaid enne mind: Nüüdki mina vaikses usus Koju lendan, väsind lind! Hinge pisaratest sulle Püüdsin pärga punuda: Hõlmad lahti hoia mulle, Hinge ilu – Eestimaa!

48. Koidula sureb vaikselt Kroonlinnas k olmapäeval, 30. juulil (11. augustil) 1886.a. “ ilma soovideta ja pääsemist igatsedes”

49. K o i d u l a l e Tasa lehvib luulevaimu Leinas üle Maarjamaa, Leinab, et ta kallim kaimu Lahkund, kadunt Koidula. Lahkelt aga laululeegil Heljub sinu mälestus, Heljub tulevasil aegil Nagu püham pärandus. Anna Haava