2. Need on imeilusad
tunnid ilma mõteteta.
Meie kohal laiub
sinine taevas.
Silmapiiril ripuvad
päikesekiirtest
valgustatud kollased
aerostaadid ja
õhukaitse šrapnellide
valged pilvetupsud.
Mõnikord, kui nad
ühte jälitavad,
viskuvad nad
kiirtevihuna üles.
3. Ma meenutan, kuidas
me tollal ära sõitsime.
Ta ema, heasüdamlik
tüse naine, saatis
teda vaksalisse. Ema
nuttis
vahetpidamatult ja ta
nägu oli tursunud
ning paistes.
4. „Ära räägi rumalusi,
Franz, paari päeva
pärast saad sa sellest
isegi aru. Mis siin nii
erilist lahti on:
amputeeritud jalg.
Siin plaasterdatakse
hoopis teisigi asju
õigesti kokku.“
5. Kropp tuleb meie
juurde. Ta on
paljajalu.oma
püksisääred on ta
üles käärinud ja astub
justkui toonekurg.
Oma pestud sokid
riputab ta rohule
kuivama. Kat vahib
taeva poole, laseb
kärarikkalt tuult ja
sõnab selle peale
mõtlikult: „ Igal oal
on oma viis, praegu
esines neid viis.“
6. Paar meest karjub.
Silmapiirile tõusevad
rohelised raketid.
Muld ja muda
paiskuvad taeva
poole, killud
surisevad. Nende
tagasikukkumise
plaginat on isegi siis
veel kuulda, kui
lõhkemiste
raksatused juba
ammu on vaibunud.
7. Mu pea huugab ja
kõmiseb gaasimaskis,
nagu tahaks ta
lõhkeda. Kopsud
töötavad suure
koormuse all; neil
tuleb üha jälle
sedasama palavat ja
läppunud õhku sisse
hingata; mu pimude
veresooned on
tursunud ja mul on
tunne, et lämbun.
8. Tal on õigus. Me pole
enam noorus. Me ei taha
enam maailma vallutada.
Me oleme põgenikud. Me
põgeneme iseenda elu
eest. Me olime
kaheksateistkümneaastas
ed ning hakkasime alles
maailma ja elu
armastama; kuid me
pidime nende pihta
tulistama. Esimene
granaat, mis märki tabas,
tabas me südant. Oleme
välja lülitatud mõistlikust
tegevusest,
edasipüüdmisest,
progressist. Me ei usu
enam sellesse; me usume
sõjasse.
9. Ehkki öö on soe,
hakkavad mu käes
külmetama ja
külmavärinad
jooksevad üle keha.
Ainult udu on jahe,
see õudne udu, mis
surnuid eikellegimaal
noidleb ja neilt
viimse, peitu
pugenud elurammu
välja imeb. Homme
on koolnud kahkjad ja
rohelised ning nende
veri tardunud ja
must.
10. Meie näod on
porikorbased,
mõtetetes valitseb
kaos, oleme
surmväsinud; kui
algab rünnak, tuleb
nii mõndagi meest
rusikaga taguda, et ta
ärkaks ja kaasa
läheks; kõigil on
silmad põletikulised,
käed katki, põlved
verised, küünarnuki
marraskil.
11. Ma kujutasin oma
puhkust teisiti ette.
Aasta tagasi oli see ka
teistsugune.
Arvatavasti olen mina
vahepeal muutunud.
Seekordse ja tolleaegse
vahel on kuristik. Tollal
ei tundnud ma veel
sõda, sest asusime ühes
rahulikus rindelõigus.
Täna ma märkan, ja ma
ei teadnud seda, et mu
närvid on rohkem
korrast ära kui varem.
Ma ei leia siin õiget asu,
see maailm on mulle
võõras.
12. Enne kui magama
jääme, toon
järelejäänud
kartulikotletid ja
marmelaadi
lagedale, et nemadki
midagi saaks. Kaks
pealmist kotletti on
veidi hallitama
läinud, aga kõlbavad
siiski veel süüa. Ma
võtan nad endale ja
värskemad annan
Katile ja Kropile.
13. Me oleme siin, et
isamaad kaitsta. Aga
prantslased on ju ka
siin, et oma isamaad
kaitsta. Kellel siis
õigus on?
14. Mind opereeritakse ja
ma oksendan kaks
päeva järjest. Mul ei
taha kondid kokku
kasvada, ütleb arsti
kirjutaja. Ühel teisel
kasvasid valesti
kokku, nüüd
murtakse jälle lahti.
On vast häda ja
viletsus.
16. Kõnnin ma? On mul
veel jalad? Tõstan
silmad, lasen neil
ringi käia ja pööran
oma keha koos
nendega, ühe ringi,
ühe ringi, kuni
peatun. Kõik on nii
nagu varem. Ainult
maakaitseväelane
Stanislaus Katczinsky
on surnud.
Seejärel ei mäleta
enam midagi.
