4. Ekspressionism
Ekspressionism (prantsuse keeles expression 'väljendus, ilme' < ladina keeles expressio
'väljapigistamine') on 20. sajandi algul sündinud vool kunstis, kirjanduses, muusikas. See
on suurel määral saksa nähtus, mis eksisteeris samal ajal futurismi ja kubismiga. Terminit
"ekspressionism" hakati laiemalt kasutama 1910. aastal Berliinis asutatud ajakirja "Der
Strum" ja 1921. aastal asutatud samanimelise galerii ümber koondunud kunstnike
ringkonnas .
4
5. Ekspressionism kirjanduses
Ekspressionistid pidasid oluliseks kirjanikust lähtuva idee ja elamuse kujundirikast
väljendamist. Nad seadsid esiplaanile inimese sisemaailma, tema tunnete ja tõekspidamiste
kujutamise. Ekspressioniste iseloomustab traagiline elutunnetus, mis lähtub katastroofi
eelaimusest. Kasutatakse süngeid ja võikaid kujundeid, mille allikaks on suurlinn, sõda,
vaesus jne. Kirjanike loomingus on surma- ja enesetapumotiivid, paatoslik ja jõuline
luulekeel, rohke adjektiivide kasutamine. Iseloomulik on hakitud ja raskesti mõistetavad
tekstid, väljenduse ja rütmi eelistamine vormile ja harmooniale, reaalsusest võõrandumine
ja abstraheerumine.
5
6. Ekspressionism - 20.saj alguse kunst
Ekspressioon - väljendus
Ekspressiivne - väljendusrikas
Foovidega samaaegselt loodi Saksamaal Dresdenis rühmitus "Die Brücke" (Sild) , mille
noori kunstnikke hakati ekspressionistideks nimetama.
Ka foovid olid väljenduskunstnikud, aga ekspressionistide eneseväljenduse põhisisuks oli
rahutus, mõnikord ühiskonna kriitika ja maailmavalu, parema ühiskonna igatsus.
Ekspressionistid kujutasid kõike dramaatilises valguses. Nende teosed ei pidanud ilusad
olema, vastupidi. Oma suhtumise väljendamiseks deformeerisid nad sageli inimest või
esemeid oma maalil.
Kasutati üldistatud ja nurgelist joonistust, teravaid värvikontraste või hoopis segati värvid
"poriseks".Samal ajal kogunes Dresdenis ekspressionistide rühmitus "Der Blaue Reiter"
(Sinine ratsanik"), kelle looming oli võrreldes Brücke karmi maalimislaadiga tundlik ja
hingestatud.Kuigi mõlema rühmituse maalimislaad oli erinev, ühendas neid veendumus, et
kunstiteos ei pea matkima loodust vaid tungima selle pealispinna alla.
Maalijad saavutasid tõelise väljendusvabaduse.
Enamasti kasutatakse terminit ekspressionism saksa väljenduskunsti kohta.
6
