1. REALISM
19. sajandi keskel hakkas romantismi kõrval ikka suuremat tähtsust omandama realistlik
suund. Kui romantikud olid väga vähe huvitatud kaasaegsest elust ja ümbrusest, siis
vastupidiselt realistid asetasid esikohale oma otsese ümbruse ja tõsielu kujutamise. Kui
romantikud kombineerisid tõelisusest võetud elemendid oma fantaasia abil luuleküllaseks
tervikuks ja valasid kunstiteosesse oma tunded ja meeleolud, siis realistid nõudsid
võltsimatut asjalikku ja objektiivset kujutamist. Romantikute ekstaatika ja tundepuhangute
asemele tuleb realistide juures kaine proosa; kunstnik peab maalima ainult seda, mida ta
näeb, tehes seda ilustamata ja idealiseerimata. Tõde on kunsti siht, alles seejärel tuleb
ilu, sest ilu saab ilmneda ainult tões, ehk – tõde, see ongi ilu.
Realismile on iseloomulik eriline huvi argielu vastu, samuti huvi kõige selle vastu, mis elus
on negatiivset või lausa vulgaarset. Realistlik suund on väga suurel määral paljastav ja
kriitilis-pessimistlik. Tööstuse kiire arengu tagajärjel ikka teravamaks muutunud sotsiaalsed
vastuolud leiavad vastukaja ka kunstis; realistlik kunst asub osalt sotsiaalse võitluse
teenistusse. Nii erinebki sõltumatu kunst (ehk romantism ja realism) lausa kardinaalselt selle
perioodi ametlikult tunnustatud kunstist (klassitsismist).
●1830. aastatel hakkas rühm Pariisi maalikunstnikke pikemalt peatuma linnalähedastes
metsakülades, eriti Barbizonis, mõned neist jäid sinna püsivalt. Vahetu side loodusega ja
talurahva eluviisiga suunas neid looma uut moodi kunsti, mida varsti hakati nimetama
realismiks. Nimetatud kunstnikud moodustasid Barbizoni koolkonna Theodore Rousseau’ga
eesotsas.
● Barbizoni koolkonna maalijatehulgas levis piltide valmismaalimine vahetult looduses (nn.
plain air). Loodusest võeti piltide üksikasjad, värvitoonid ja isegi kompositsioon. Tõetruu
maalikunst mõjus võõristavalt neile, kes olid harjunud ametliku kunsti ideaalmaastikega.
Siiski võitsid barbisoonlased aegamööda tunnustust.
● JEAN FRANÇOIS MILLET (1814-1875)
● 1849. aastal asus Millet elama Fontainebleau metsa (Barbizoni külla) barbisoonlaste hulka.
Siin tomus tema loominguline pööre – Millet pühendas end täielikult talupoegade ja maaelu

2. kujutamisele. Tema lähenemine on aga hoopis teistsugune, kui vanematel talupojaelu
maalijatel. Pole pidutsevaid talupoegi ega pastoraalstseene. Kunstnik kujutab talupoegi töö ja
tõsiste toimingute juures, kogu tema looming ülistab tööd.
● Millet maalid on teostatud äärmiselt lihtsas, kuid jõulises stiilis. Neis domineerib
raskepärane ja kurvameelne põhitoon, koloriit on tõsine ja tagasihoidlik. Millet küll püüdleb
suure sünteetilise vormi poole, kuid väldib seejuures karakteri liiga teravat toonitamist.
Tüüpilisuse on kunstnik saavutanud looduse kauaaegse ja põhjaliku vaatluse teel. Millet on
rahulik ja eepiline, tema maalides on mingi tundeküllane, religioosne joon. Millet suhtus oma
tegelastesse – kartulivõtjatesse, viljapeade korjajatesse, külvajatesse võui karjastesse suure
lugupidamisega. Kunstniku põhisõnumiks on inimesearmastus, headus, ennekõike aga
saatusele alistumine. Veidrana mõjuvad seetõttu Millet’ pihta suunatud süüdistused, et ta
õhutab oma teostega lihtrahvast mässumeelele.
● Kogu oma elu elas Millet suures viletsuses, tal oli suuri raskusi oma tööde eksponeerimise
ja müügiga. Seda suurem oli lugupidamine pärast tema surma – vähe on kunstnikke, kelle
mõju on nii suur olnud.
● Tuntuimateks töödeks on „Viljapeade korjajad“, „Õhtupalve“, „Karjane“ jt.
● GUSTAVE COURBET (1819-1877)
● Courbet on kõige sihiteadlikum ja enesekindlam realist, kelle töödes leiavad realistliku
suuna iseärasused kõige järjekindlama kehastuse. Tema põhimõtteks oli maalida ainult seda,
mida silmad näevad. See näiliselt lihtne põhimõte tähendas tegelikult peaaegu kogu ametliku
kunsti ja suurema osa minevikukunsti alaväärtuslikuks kuulutamist. Üldse lubas realist-
kunstnik enesele ainult maastiku, kaasaegse olustiku, portree ja natüürmordi kujutamist.
Realism tähendas looduses nähtavate värvide ja vormide võimalikult täpset jäljendamist.
● Oma isikupärase stiili kujundab Courbet lõplikult välja 1850. valminud maalis „Matus
Ornans’is“. Sellel suurel maalil on Courbet kujutanud matusetalitust oma kodukülas
Ornans’is. Sünge kaljuse maastiku foonil esinevad elusuurused figuurid, mis on maalitud
halastamatu loomutruudusega. Iga figuur on portree. Ainulaadne on suurejooneline rütm teose
ülesehitusel ja plastilise modelleeringu vägev jõud.

3. ● Courbet, kes oli revolutsionäär kunstis, oli ka oma poliitilistelt vaadetelt revolutsionäär.
Tema tööd, näiteks „Kivilõhkujad“ (hävinud), pidi tähelepanu juhtima töötava kihi hädadele
ja viletsusele. Sotsiaalne tendents, mis talle nii palju vaenlasi tekitas, ei vähenda õnneks
mingil määral Courbet’ tööde kunstilist väärtust; Courbet’ piltide suurepärane maaliline
teostus surub tahaplaanile neis peituva literatuursuse.
● 1855. aasta maailmanäitusel ei leppinud Courbet temale eraldatud tagasihoidliku
esinemispaigaga ja korraldas oma töödest eraldi näituse, millele pani pealkirjaks „Realism“.
Nõnda oli Courbet esimesi kunstnikke, kes korraldas nn. kontranäituse. Kontranäitus
väljendab kunstniku või rühmituse rahulolematust suure näituse korraldusega ja/või žürii
põhimõtetega. Edaspidi said kontranäitused sagedasteks uudse kunsti esitamise kohaks.
● Courbet oli füüsiliselt tugev, ülekeeva temperamendiga ja tema kunstki on äärmiselt
robustne, võimas ja mehine; selles on midagi järsku ja teravat, koguni midagi näiliselt toorest.
Courbet väldib ebamäärasust ja ilmetust, tema vormikõne on alati oivaliselt selge ja kindel,
pintslitehnika voolavalt mahlakas. Kõike näeb Courbet suurelt ja lihtsalt, ka tema piltide
formaadid on suured. Courbet’ töödes puudub Millet’ melanhoolne härdus, puuduvad aga ka
esimese prantsuse realisti Honoré Daumier’ vaimukus, huumor ja sarkasm. Tema piltide
tundesisu on tähtsusetu ja ebamäärane, nad on huvitavad ainult maalidena.
● Courbet’ töid iseloomustab rahulikkus, dünaamika puudumine. Ometi on nad tulvil ürgset
võimsat sisemist elu. Courbet toonitab alati väga ugevasti plastilisust ja püüab kõiki vorme
varjude abil selgelt ning ümaralt modelleerida. Courbet’ palett on võrdlemisi tume.
● Peale žanripiltide on Courbet loonud portreid, aktimaale, natüürmorte ja maastikke.
Omapäraseima osa tema loomingus moodustavad maastikud, mis kujutavad peamiselt
kunstniku sünnikoha loodust; need pildid on seda huvitavamad, mida lihtsamad on nende
motiivid – mõned hallikaspruunid kaljukünkad, veidi külma rohelust, tükk kalki sinist taevast.
Väga kaunid ja jõulised on ka tema meremaalid.
● Courbet’l oli eluajal väga vähe pooldajaid. Ametlikud ringkonnad ja laiem publik olid tema
vastu vaenulikud, talle heideti ette toorust ja labasust, „inetuse kultiveerimist“.
● Courbet’l on uuema kunsti arengus väga silmapaistev koht. Meistri mõju prantsuse kunstile
on olnud suur, veel enam on ta mõjutanud saksa kunsti.