1. TRANSAVANGARD JA NEOEKSPRESSIONISM
Transavangardism on avangardismile järgnenud ekspressiivne, figuratiivne 1970-ndate
aastate lõpu ja 1980-ndate aastate alguse itaalia maalikunsti suund.
1979. aasta novembris tutvustab itaalia kunstikriitik Achille Bonito Oliva ajakirjas Flash Art
terminit transavangardism (tuntud ka nimetuse all “New Image”. Transavangardism kujuneb
1970-ndate aastate ameerikaliku kontseptualismi ja minimalismi ülemvõimu taustal.
Transavangard areneb “üleminekuühiskonnas”. Transavangardism avaldus nii maalikunstis
kui ka skulptuuris.
Transavangardismi järgijad taotlevad kunstniku ülimat subjektiisust, kasutades mineviku
kunstiloomingut, sellele vihjates või seda töödeldes. Nad taotlevad vaba, figuratiivset või
kujutuslikku maali, tagasipöördumist individuaalsete väärtuste ja subjektiivsuse juurde, mis
aitab kaasa kunstniku isiklikule loomingulisele õitsengule. Nad tunnevad rõõmu maalimisest
ilma piiranguteta ning ilma renessansist võrsunud maalikunsti eitamata. Nad ilmutavad ka
erilist huvi figuratiivse ja/või abstraktse ekspressionismi vastu. Transavangardismis loobuti
abstraktsionismist ning ülevast utoopiast. Üldiseim teema on erootika, süžeid on laenatud
kirjandusest ja mütoloogiast. See uus maalimislaad on esteetiline ja sotsioloogiline nähtus.
1980-ndate aastate alguses toimuvad muutused kogu kunstimaailmas. Pärast kontseptualismi
algab uus etapp maalikunstis. 1982. aastal juurdlevad Euroopa ja USA kriitikud Oliva poolt
kasutusele võetud termini “rahvusvaheline transavangardism” üle. Selle mõistega tähistatakse
rahvusvahelisi voole, mille inspiratsiooniallikad ja teostus on väga erinevad, näiteks
uusfovism või neoekspressionism (Saksamaa), bad painting (USA) ja itaalia transavangard.
Eesti kunstis on transavangardism olnud juhunähtus (näitus “Avangard ja transavangard”
1989. aastal EKM-is, R. Kurvitsa 1980-ndate aastate lõpu looming).
TUNNUSJOONED
Transavangardism kuulutab “tagasipöördumist maalikunsti juurde”. Nagu klassikalise maali
puhulgi, teevad kunstnikud suuremõõtmelisi õlimaale ning väikeseformaadilisi joonistusi.

2. Tegemist on naasmisega indiviidi ja kohalike väärtuste ning klassikalise itaalia ikonograafi
juurde. Kunstnikud kujutavad “poeetiliste, grotesksete ja müütiliste figuuride armeesid”, nagu
ütleb kunstiajaloolane Catherine Millet. Nad maalivad realistlikke, kujutuslikke või
allegoorilisi portreid, samuti mütoloogilisi, religioosseid ja narratiivseid, ajatuid ja
metafoorseid pilte.
Itaalia transavangardistid taotlevad luua reaalsust. Figuur on nii kompositsiooni kui vormi
osas inspireeritud ühest küljest futurismi ning metafüüsika ja De Chirico metafüüsilis-
sürrealistliku kunsti ekspressiivsetest vormidest, teisest küljest aga renessansist ja
sümbolistidest.
KUNSTNIKUD
Transavangardismi peamised esindajad on Sandro Chia, Mimmo Paladino, Carlo Maria
Mariani, Enzo Cucchi, Remo Salvadori ja Francesco Clemente. Eesti kunstis on
transavangardism väga harv nähe, tegelenud on sellega vaid Raoul Kurvits, kes tegeles
transavangardismiga oma 1980-ndate aastate lõpu loomingus.
● SANDRO CHIA seostab oma maalides itaalia manerismi, kubismi, futurismi ja fovismi
kogemused. Ta maalib narratiivseid ja religioosseid stseene.
● FRANCESCO CLEMENTE on transavangardismi peaesindaja. Ta maalib autoportreid,
humoristlikke, naiivseid ja araabiapäraseid maale ning interjöörikompositsioone. Ta ühendab
oma teostes ajaloolisi stiile ja mitmesuguseid tehnikaid (joonistus, maal, foto, mosaiik),
omased on koomilisus ja grotesksus.
● ENZO CUCCHI kujutab unenäolisi stseene tohutute kujude ja võlumägedega ning
lennukilt nähtud inimesi ja linnu. Koloriit ja muud elemendid segunevad lõuendil (keraamika,
metall jm.). Värvid ja mittefiguratiivsed kujutised lähtuvad sürrealismist.
● NICOLÁ DE MARIA läheneb laste vorminaiivsusele ning liitub 1950-ndate ning 1960-
ndate aastate informatistliku traditsiooniga.
● MIMMO PALADINO maalib suuri mütoloogilisi lõuendeid, mis mõnikord on
inspireeritud itaalia rahvapärimustest. Tegi ka transavangardistlikke skulptuure.