2. VEENUS Veenus on Maaga peaaegu ühesuurune ning meile lähim planeet (minimaalne kaugus 42 milj. km). See on nii hele (heledamad on ainult Päike ja Kuu ), et on taevast kergesti leitav. Hommikutaevas nähtavat Veenust nimetatakse Koidutäheks, õhtutaevas nähtavat Ehatäheks.
3. Veenuse uurimine Maanduda õnnestus Veenusel esimesena Nõukogude Liidu automaatjaamal " Venera 7 " 1970 . Kosmosest on Veenust uuritud väga põhjalikult. Lisaks tavapärasele pildistamisele (mis Veenuse korral on üsna tulutu) on pinnaehitust uuritud radaritega ." Venera 10 ", " Venera 14 ", " Vega 1 " ja " Vega 2 " maandusid tasandikule. Nende mõõtmised näitasid, et pinnas on vulkaanilise koostisega. "Vega 1" ja "Vega 2" maandusid Aphrodite maa põhjaosas, Russalka tasandikul. Gamma-spektromeetriga tehti kindlaks kaaliumi , uraani ja tooriumi kontsentratsioon, mis vastas basaldile . Automaatjaamade " Venera 9 " ja "Venera 10" pildid näitasid jämedateralisel pinnasel lebavaid lamedaid kive ja vulkaanilise päritoluga pinnast, mis on erineval määral erosioonist rikutud.
4. ATMOSFÄÄR Teleskoobis paistab Veenus alati sirbikujulisena, kuid selle pind pole vaadeldav, sest taevas on seal kogu aeg pilves. Veenuse atmosfäär on ligi 100 korda tihedam Maa omast.Veenust võib võrrelda kasvuhoonega : kõrge temperatuur tema pinnal tuleneb sellest, et atmosfäär nagu kasvuhoone klaas laseb läbi suure osa soojendavat päikesekiirgust , kuid takistab pinna soojuskiirguse hajumist. Soojust neelab peamiselt süsinikdioksiid . Veenuse atmosfäär sisaldab seda 96,5%, lämmastikku 3,4% ja argooni 2% ja hapnikku 0,1%. Vähesel määral (kokku 0.1%) on vingugaasi (CO), vääveldioksiidi (SO 2 ) ja veeauru . Vedel vesi muidugi puudub.Veenuse kollakasvalged pilved kihutavad pöörlemisele vastassuunas (idast läände) .Pilvkate on mitmekihiline. Põhiline pilvekiht on paarkümmend kilomeetrit paks.Veenuse pinda ei näeks me ka pilvede puudumisel, sest atmosfäär on liiga paks ja tihe.
5. PINNAVORMID JA KOOSTIS Pinnavormidelt on Veenus üsna sarnane Maaga. Veenus on üldiselt tasane, rohkem kui pool pindalast mahub poolekilomeetrilisse kõrgusvahemikku. Suurim kõrgustevahe on 12 kilomeetrit (Maal 20 kilomeetrit). Madalamad alad ("ookeanid") vahelduvad kõrgemate mägiste piirkondade (mandritega). Veenusel on kuni 3 km kõrgusi mägesid, 2 km sügavune, 1500 km pikkune ja 150 km laiune lõhe ning vulkaan, mille jalami läbimõõt on 300-400 km. Veenuse kõrgendikud on kaetud raskemetallikirmetisega. Veenusel on nii soe, et plii sulab, metallid aurustuvad ja kondenseeruvad jahedamatel kõrgematel kohtadel. See seletab, miks kosmoselaevade radarivaatlused on näidanud, et kõrgendikud peegelduvad. Uuringu tulemused, mis on avaldatud teadusajakirjas Icarus, viitavad sellele, et plii ja vismut annavad Veenusele ereda metalse kesta.
6. PÖÖRLEMINE Veenuse aasta kestab 225 maist ööpäeva, kuid alles paarkümmend aastat tagasi õnnestus USA astronoomil G. Pettingil radari abil kindlaks teha planeedi tavapärasele vastassuunaline pöörlemine. Et Veenus pöörleb aeglaselt tagurpidi, kestab Veenuse päikeseööpäev 117 Maa ööpäeva. Seega on Veenuse aastas 2 ööpäeva. Atmosfäär on nii tihe, et aastaaegade ning öö ja päeva vahet peaaegu ei ole. Maale lähenedes on Veenus alati sama küljega meie poole pööratud. Selle põhjuseks võib olla tõusu-mõõnajõudude mõju, kuid päris kindel see ei ole .
7. ELU VEENUSEL USA teadlased jõudsid ajakirjas "Astrobiology" avaldatud artiklis järeldusele, et Veenusel võib leiduda elu. Mikroobid võivad elada ja paljuneda Veenuse õhukeses pilvekihis, mida kaitsevad päikesekiirguse eest selles leiduvad väävliühendid. Mõni aasta tagasi avastati meie planeedil bakter , mis on võimeline elama ja paljunema pilvedes. Samasugune evolutsioon võis toimuda ka Veenusel ning kui pinnas muutus seal elamiseks liiga kuumaks, võis pilvedest saada sealse elu ainus pelgupaik. Veenuse pilved asuvad maapinnast kõrgel, kus tingimused meenutavad suuresti tingimusi Maa pilvedes. Sealt võib leida isegi veekomponente, ent need esinevad seal muidugi vaid kontsentreeritud väävelhappe näol. Samal ajal tunneme me ka mitmeid Maal elavaid organisme, mis saavad väävlilises keskkonnas väga hästi hakkama.
