Tallataksoga Lõuna-Saksamaa, otsaga Austrias – reisipäevikuid suvest 2021

TALLATAKSOGA LÕUNA-
SAKSAMAAL, OTSAGA AUSTRIAS
Reisipäevikuid suvest 2021: Odenwald &
Schwarzwald; Konstanz’i järv e Bodensee; minu
Saksa Alpitee; Romantiline Tänav
Kristi Rohtsalu, Suvi 2021
2
Sisukord
1 Sissejuhatus................................................................................................................ 5
2 Minek ja kohalejõudmine.............................................................................................. 7
19. juuli õhtul 2021: Kodunt Riia lennujaama ööd veetma............................................... 7
20. juuli 2021: Lennukiga Frankfurt’i ning Frankfurt’i lennujaamast jalgsi Mainhattan’i servale
.................................................................................................................................. 8
3 Frankfurt – Bankfurt: Mainhattan, mitte Manhattan .......................................................11
4 Frankfurt’ist Konstanz’i järve ehk Bodensee’ni ...............................................................18
4.1 Odenwald............................................................................................................18
22. juuli 2021: Frankfurt – Dreieich..............................................................................18
23. juuli 2021: Dreieich – Darmstadt............................................................................25
24. juuli 2021: Darmstadt – Reichenbach – Gadernheim ...............................................33
25. juuli 2021: Gadernheim – Birkenau – Weinheim.......................................................39
26. juuli 2021: Weinheim – Ziegelhausen .....................................................................45
27. juuli 2021: Ziegelhausen – Mühlhausen ..................................................................51
28. juuli 2021: Mühlhausen - Gochsheim – Flehingen ....................................................57
29. juuli 2021: Flehingen – Bretten ..............................................................................63
30. juuli 2021: Bretten – Pforzheim..............................................................................67
4.2 Schwarzwald .......................................................................................................72
31. juuli 2021: Pforzheim – Dobel ................................................................................72
1. august 2021: Euroopa Ringtee ümber Dobel’i............................................................81
2. august 2021: Dobel – Forbach/Langenbrand.............................................................84
3. august 2021: Forbach/Langenbrand – Seebach.........................................................90
4. august 2021: Seebach – Baiersbronn........................................................................96
5. august 2021: Baiersbronn – Kniebis – Bad Peterstal.................................................100
6. august 2021: Bad Peterstal – Hark – Hausach.........................................................108
7. august 2021: Hausach –Triberg .............................................................................115
8. august 2021: Triberg – Thurner.............................................................................123
9. august 2021: Thurner – Titisee – Feldberg..............................................................128
10. august 2021: Feldberg – Lenzkirch/Kappel............................................................133
11. august 2021: Kappel – Schattenmühle – Bonndorf................................................139

3
12. august 2021: Bonndorf – Blumberg/Epfenhofen ....................................................146
13. august 2021: Blumberg/Epfenhofen – Engen.........................................................154
14. august 2021: Engen – Singen ..............................................................................160
15. august 2021: Singen – Moos – Radolfzell ..............................................................165
16. august 2021: Radolfzell – Dettingen .....................................................................170
5 Konstanz’i järve ehk Bodensee ümbruses....................................................................177
17. august 2021: Mainau väravani ning Dingelsdorf’i kaudu tagasi Dettingen’i ...............177
18. august 2021: Dettingen’ist Konstanz’i kaudu Friedrichshafen’isse ............................183
19. august 2021: Friedrichshafen – Lindau saar ..........................................................191
20. august 2021: Lindau saar – Wolfurt/Bildstein (ehk otsapidi Austriasse!)...................199
6 Baieri Alpides ...........................................................................................................208
6.1 Minu väike Alpitee Allgäu Alpides.........................................................................208
21. august 2021: Bildstein – Lingenau........................................................................208
22. august 2021: Lingenau – Oberstaufen (ehk tagasi Saksamaale)..............................212
23. august 2021: Oberstaufen – Alpensee – Berghotel Almagmach...............................218
24. august 2021: Berghotel Almagmach – Wertach – Jungholz.....................................225
25. august 2021: Jungholz – Pfronten ........................................................................233
26. august 2021: Pfronten – Falkensteini Kindluse varemed – Füssen ...........................238
27. august 2021: Füssen ja Hohenschwangau lossid....................................................246
6.2 ’Pargin’ suure seljakoti Garmisch-Partenkirchen’isse ..............................................256
28. august 2021: Füssen’ist Reutte kaudu Garmisch-Partenkirchen’isse .........................256
29. august 2021: Ringikujuline jalutuskäik ’Große Olympiaschanze, Partnachklamm ja
Wamberg’i küla’........................................................................................................262
30. august 2021: Saksamaa tippu ehk Zugspitze külastus ............................................270
31. august 2021: Panoraamvaadete mägi Wank..........................................................282
7 Üles mööda Romantilist Tänavat................................................................................292
1. september 2021: Vaheldusrikas teekond Garmisch-Partenkirchen’ist tagasi Füssen’isse
ning sealt edasi Roßhaupten’isse................................................................................294
2. september 2021: Roßhaupten – Steingaden............................................................303
3. september 2021: Steingaden – Rottenbuch – Peiting ...............................................308
4. september 2021: Peiting – Schongau – Hohenfurch – Landsberg am Lech.................315
5. september 2021: Landsberg am Lech & Friedberg...................................................319
4
6. september 2021: Augsburg & Donauwörth .............................................................330
7. september 2021: Donauwörth – Hoppingen; Harburg & Nördlingen ..........................342
8. september 2021: Wallerstein & Dinkelsbühl ............................................................353
9. september 2021: Segringen – Wörnitz....................................................................364
10. september 2021: Wörnitz – Schillingsfürst – Rothenburg ob der Tauber ..................372
11. september 2021: Rothenburg ob der Tauber’i vanalinn ja jalutuskäik Creglingen’i.....379
12. september 2021: Creglingen – Weikersheim – Bad Mergentheim ............................390
13. september 2021: Bad Mergentheim – Lauda-Königshofen – Tauberbischofsheim......400
14. september 2021: Tauberbischofsheim – Homburg am Main....................................412
15. september 2021: Homburg – Würzburg/Höchberg.................................................420
16. september 2021: Würzburg .................................................................................428
8 Kodutee...................................................................................................................444
16. septembri pärastlõunane reis Frankfrut’i lennujaama hotelli....................................444
Frankfurt’i lennujaama lähistel ...................................................................................446
Tagasilennu päev .....................................................................................................450
9 Kokkuvõte................................................................................................................452

5
1 Sissejuhatus
Taas oli kätte jõudnud suvi, 2021. aasta südasuvi. Olin selleks ajaks ikka veel uueks kutsutava
koroonaviiruse COVID-19 piirangute ja komplikatsioonide tõttu juba pea aasta aega põhiliselt
Tallinnas ’kükitanud’. Nimelt pidin suhteliselt vabalt liikuma saamiseks ära ootama oma vaktsiini-
doosi.
Neis tingimustes oli reisiplaanide tegemises üsna palju teadmatust. Niisiis läksin enam-vähem
kindla peale ja kavandasin suvereisi Saksamaale. Schwarzwald ehk Must Mets oli mul nii-ehk-naa
juba mõnda aega potentsiaalsete ’tahaks käia’ kohtade nimekirjas olnud. Tõmbasid mäed. Keegi
soovitas Saksamaa Romantilist Tänavat: see võiks sulle meeldida! Nii see mõte vaikselt ’kerima’
hakkas...
Suures plaanis jagasin oma kavandatava teekonna kolmeks etapiks:
1. E1 matkarada1
Frankfurt’ist Konstanz’i järve ehk Bodensee’ni (matkamine);
2. Mägede peatükk ehk nn Alpitee (matk Füssen’isse, kust edasi rongiga Zugspitze juurde);
3. Kultuuriline osa ehk nn Romantiline Tänav mõnevõrra kiirendatud tempos, st teatud
(igavamad) lõigud bussi või rongiga.
Sisseelamiseks, häälestumiseks ja ümberhäälestumiseks olid mõeldud nö puhkepäevad
(puhkamine puhkusest ) Frankfurt’is, Konstanz’i järve ümbruses, Füssen’is ning (viimaks, ent
mitte vähem olulisena) Frankfurt’i lennujaama lähistel.
See polnud mõeldud mingi ekstreemse reisina; esiteks ja ennekõike oli see ikka puhkusereis
mõnusaks äraolemiseks. Niisiis tõlgendasin neid matkaradasid, teid ja tänavaid mõnevõrra
suvaliselt (a la teed on laiad) – et saaks peatuda mugavates öömajades ja ei peaks seljakotis
vedama korraga rohkem kui päeva jagu toidumoona.
Nagu ikka reisimise puhul, kujunes tegelikkus planeeritust mõnevõrra erinevaks, ent üldjoontes
õnnestus progresseeruda vastavalt oma kuupäevade ja sihtkohtadega Excel’i tabelile. Google
jäädvustas minu peaaegu et ringi-kujulise teekonna Lõuna-Saksamaal ning otsapidi Austrias nii,
nagu näha alloleval kaardil.
Käesolev kirjatükk on minu reisipäevik, kokku kirjutatud jooksvalt tehtud märkmete ja fotode
põhjal. Pidasin ka jooksvat videologi (kus ma ise olin küll valdavalt ekraani taga, rääkija rollis):
https://www.youtube.com/playlist?list=PLk3KJWs0RSofF0zvPIXFX2A_cdYGPNb8z
1
[WWW] https://e1.hiking-europe.eu/en/e1/stages/germany ; viimati vaadatud: 17.09.2021
6
Minu selle suve reisi kohad Google Ajajoonel – sellise suurendusega, et enam-vähem terve
Saksamaa ja ümberkaudsed riigid ka näha oleksid

7
2 Minek ja kohalejõudmine
19. juuli õhtul 2021: Kodunt Riia lennujaama ööd veetma
Ehkki pardaleminek lennule Riiga algas alles 20:20, väljusin kodunt juba pisut enne poolt kolme
pärastlõunal. Minu reis hakkas pihta Tallinnas koduukse lukku keeramise ning Tallinna
Lennujaama jalutamisega: 11.5 km uute matkasandaalide jm varustuse katsetamist. Kõik tundus
toimivat. Kohale jõudnud, sain kolm tundi lennujaama-mõnusid nautida.
Võrreldes minu viimase käiguga 2019/2020 aastavahetuse paiku oli Tallinna Lennujaam ümber
kujundatud. Üks vahva sisseseade oli Luminori nurgas asuv ’sein’ pealkirjaga „Adjusting according
to your needs“, st kohandumine vastavalt sinu vajadustele. Kui selle vastu toetusin, tekkis ühele
poolele minu-kujuline lohk, teisele aga vastav kumerus. (Vt pilti all.)
Tallinna Lennujaama Luminori nurgas asuv kohanduv ’sein’, millele enne äralendu oma kuju
vajutasin
Lennukis oli rahvast hõredalt; mulle jäi terve vaba pingirida – kõige viimane. Kuna peale ronimine
algas tagantpoolt, sain ühena esimestest istuma. Vastavalt väljusin viimaste seas; kuna aga
järgmise lennuni jäi aega enam kui kümme tundi, polnud sellest midagi.
35-minutilise reisi jooksul jõudsin sirvida airBaltic’u uut ajakirja. Selles oli paar päris huvitavat
tehnoloogia-teemalist artiklit. Ühest neist lugesin, et airBaltic aktsepteerivat bitcoine ning et
tegemist on maailma kõige esimese lennufirmaga, mis on emiteerinud NFT-sid.2
Teine rääkis
2
NFT ehk Non-Fungible Token on ainulaadne digitaalne looming (näiteks digitaalne pilt, muusika,
digitaalne profiil, sündmuse digitaalne jälg, fikseeritud tulemus, hetk ajaloos jne), mille looja on
loonud plokiahelas ning kuulutanud selle unikaalseks ja sidunud selle enda isikuga. Allikas:
8
riietest, mida saavat piltlikult öeldes ühe nupuvajutusega inimest toetama panna – ka
emotsionaalselt ning erinevatest elusituatsioonides.
Maskikohustus kehtis lennukis endiselt. Enne pardale lubamist kontrolliti ka COVID
vaktsineerimise tõendit. Samuti tuli maski kanda Riia lennujaamas, ent sellest sai osaliselt mööda
hiilida, valides endale piisavalt üksiku nurga.
20. juuli 2021: Lennukiga Frankfurt’i ning Frankfurt’i lennujaamast jalgsi
Mainhattan’i servale
Öö jooksul õnnestus mul Riia lennujaama vaiksemas nurgas vast neli tundi tukkuda. Siis läksid
kõht tühjaks ja ilm valgeks ning ümberringi tekkis igasugust siginat-saginat. Alustasin päeva suure
topsiku kuuma šokolaadiga, mille keegi läti mees mul masinast kätte saada aitas.
Lend Riiast Frankfurt’i väljus õigel ajal ja jõudis sihtkohta isegi mõned minutid varem. Täita tuli
rangeid COVID-reegleid. Lennuki pardale lubati vaid COVID ’passi’ esitamisel.3
Juba enne
maandumist anti teada, et ka Frankfurt’i lennujaamas on maskid kohustuslikud – ja mitte lihtsalt
maskid, vaid meditsiinilised FFP2 maskid. Viimaseid mul polnud, ent mu tavaline musta värvi mask
nägi asja ära ajamiseks ka piisavalt kindel välja.
Enne lennujaamast kusagile edasi minemist sõin saabujate hallis asuvas kohvikus hommikust.
Selleks ajaks võis maski loomulikult eest võtta 😊 Ma isegi ei saanud täpselt aru, mis see roog
oli, mis mulle ette anti. Kõlas nagu mingi tervislik värk: kuskus ja mingi piimatoode, ent mitte
lehmapiimast ja võib-olla ka mitte üldse päris piimast. Kõhu tegi igatahes täis.
Pärast einet hakkasin otsima, kuidas linna pääseda. Vaatasin kaardilt, et maa lennujaamast
kesklinna polnud väga pikk: vast üksteist kilomeetrit.
„Võib jalutada küll – seda enam, et hotelli sisse registreerumine algab alles kell kaks
pärastlõunal!“ mõtlesin.
Cryptolect, [WWW] https://www.cryplect.com/content/what-is-nft ; viimati vaadatud:
19.07.2021
Rohkem infot airBalticu tegemistest antud valdkonnas võib leida nende blogist: [WWW]
https://blog.airbaltic.com/airbaltic-worlds-first-airline-to-issue-nfts-kuldiga/ ; viimati vaadatud
19.07.2021
3
Euroopa Liidu standarditele vastav immuniseerimise (so vaktsineerimise) tõend, COVIDi
läbipõdemist tõendav dokument või negatiivne koroonatesti tulemus viimase 72 tunni jooksul.
Mul oli ette näidata esimene: vaktsineerimise tõend. Tollel hetkel madala nakatumismääraga
riikidest (sh Eesti ja Läti) saabujad ei pidanud elektroonilist deklaratsiooni vms täitma. Frankfurti
jõudes ei kontrollinud mind enam keegi.

9
Keerukuseks osutus väljapääsu leidmine lennujaama territooriumilt. Polnud justkui jalakäiatele
mõeldud – või siis ei leidnud mina Google Maps’i abil õiget teeotsa üles.
Ei jäänud üle muud, kui küsisin lennujaama infoletist:
„Kust siit läheb buss kesklinna?“
Olin eelnevalt guugeldades leidnud, et peab olema mingi odav buss.
„Buss? Ei, ainult rong läheb,“ vastas mees infoletist. „Pead terminalist välja minema, bussiga
terminali nr 1 sõitma ja sealt platvormilt nr 1 väljub rong.“
Tänasin ning läksin välja tasuta lennujaama bussi ootama.
Oodata ei tulnud kaua – tasuta lennujaamabussid sõitsid iga kümne minuti tagant. Anti teada, et
reis terminali nr 1 kestab kaheksa minutit ning et enne seda on veel üks vahepeatus
kaugematesse sihtkohtadesse ümberistujate tarvis. Kui olime terminali hoone ümber asuvast
jalgsi läbikäidamatust teede-rägastikust välja saanud, märkasin bussi aknast õue vaadates
kergliiklusteed ning Frankfurt’i kesklinnale osutavaid teeviitasid. Nii ma terminali nr 1 ei jõudnudki.
Astusin vahepeatuses maha ning hakkasin viitadega osutatud suunas kõndima.
Jalgsi minemine osutus heaks valikuks, vähemasti minu arvates: nägin sissejuhatuseks äärelinna,
mida rongiga otse keskjaama sõites ilmselt külastanud poleks.
Teekond pärast lennujaama ümbruse suurtelt ära pööramist algas võrdlemisi metsaselt: kolm-neli
kilomeetrit oli peaaegu et loodusrada, ehkki asfaltiga kaetud.
Varsti kõndisin juba läbi madalate majadega äärelinna. Panin tähele, et nad mitte ainult ei sorteeri
prügi klaasiks, plastikuks, metalliks ja paberpakenditeks, vaid eristavad ka pruuni, rohelist ja
valget klaasi.
„Kui kaugele võib selle sorteerimisega minna?“ mõtlesin, kujutades vaimusilmas ette vähemasti
seitset erivärvilist prügikotti oma mikrokorteri toanurgas....
Kuue ja poole kilomeetri pikkuse jalutuskäigu järel jõudsin Main’i jõe kallastele. Jõgi oli suur ja lai
ent mitte kõige sinisem. Ka lähenesin sellele valelt poolt: siin olid päris jõe ääres igal pool aiad ja
piirded ees.
Möödunud tööstuspiirkonnast, lähenesin jõudsalt juba kaugelt silma hakanud kõrghoonetele.
Enne hotelli minekut külastasin REWE nimelisse ketti kuuluvat supermarketit.
„Supermarket nagu supermarket ikka,“ võrdlesin mõttes poodi Eesti supermarketitega, „Ainult
pisut odavam ja samas ka mõnevõrra räpasem.“
Kõik poekülastajad olid koroona-maskeeritud; maskeerisin igaks juhuks ennast ka. Selgus, et
maski kandmine siseruumides oligi Saksamaal normiks.
Jõudsin hotelli – või oli see hostel – enam-vähem täpselt selleks ajaks, kui hakati tuppa lubama.
Öömaja oli mõõduka kvaliteediga mõõduka hinna eest: privaatne vannituba, piisavalt tugev WiFi
10
ühendus kõigi oma fotode ja videote üleslaadimiseks... Pärastlõuna veetsin suuresti reisiväsimust
välja magades. Möödunud lennujaama-öö oli ikkagi olnud lennujaama-öö – pluss veel suhteliselt
korralik jalutuskäik siia otsa. Viimane on näidatud alloleval kaardil.
20. juuli 2021: Teekond Frankfurti Rahvusvahelisest Lennujaamast minu hotellini (Pension Alpha
Frankfurt City)

11
3 Frankfurt – Bankfurt: Mainhattan, mitte Manhattan
Wikipedia artiklite põhjal teadsin, et Franfkurt’i kutsutakse ka Bankfurt’iks – ja just selle nurga alt
ma linnaga tutvuda tahtsingi. Planeeritud marsruudi olin juba eelmisel õhtul valmis vaadanud, et
siis uuel päeval poole kümne paiku hommikul ennast minekule asutada.
Minu päevateekond on näidatud alloleval kaardil. Reaalsuses see küll päris nii sikk-sakiline ja nii
pikk polnud; lihtsalt kella GPS pingutas üle ja/või oli ümbruskonnas liiga palju segavaid signaale.
Kahtlustasin viimast; olin ju ikkagi Frankfurt’is, keset kõiksugu müra!
21. juuli 2021: Ringkäik Mainhattan’il ja selle ümbruses
12
Esiotsa nõudis mitme miljoni elanikuga suurlinnas manööverdamine päris suurt tähelepanu. Palju
rahvast, palju autosid... Kust ma üldse üle tee saan? Möödusin siiski edukalt, st elusalt, hotelli
lähedalt Hauptbahnof’ist ehk kesksest raudteejaamast ning suundusin oma esimese sihtmärgi
poole.
MesseTurm... Miks ma kõikvõimalikest Frankfurt’i vaatamisväärsustest just selle hoone oma
esimeseks sihtpunktiks valisin? Esiteks sobis selle asukoht hästi minu ringiga, teiseks olin
uudishimulik: millises majas siis töötasid minu 2019/2020 Oliver Wyman’i saksa päritolu kolleegid,
kui nad oma kodus Franfurt’is olid? Guugeldades leidsin, et Oliver Wyman’i Frankfurt’i peakorter
asub hoones nimega MesseTurm (vt järgmist pilti). Võimalik, et siis siin...
MesseTurm
Järgmisena võtsin suuna Deutsche Bank’i kaksiktornidele. Tegemist on ikkagi Saksamaa suurima
pangaga! Tornil nr 1 olla 40 ja tornil nr 2 38 korrust. Neist üks on näidatud alloleval pildil. Hoone
kõrval asus üks väike kena park, kust ei puudunud ka moodne kunst.

13
Üks Deutsche Bank’i tornidest
Edasi oli plaan külastada Main Tower’it, Frankfurt’i kõrgeimat vaateplatvormi. „Closed,“ teatas silt
peasissekäigu ees. Suletud. Siiski nägin seal inimesi seismas ja telefonist valvurile mingit
dokumenti näitamas. Arvasin, et ju on neil internetist etteostetud pilet vms – ehkki minul endal
pileti etteostmine õnnestunud polnud.
„Ma võin ju proovida,“ mõtlesin.
Kui muu rahvas sisse oli lastud, pöördusin küsimusega valvuri poole:
„Kust ma saaksin pileti osta?“
Ta tahtis näha ainult vaktsineerimispassi. Selle ettenäitamisel pääsesin piletikassasse.
Pilet maksis üheksa eurot. Pärast turvakontrolli läbimist sain liftiga üles 54. korruse
vaateplatvormile sõita. All on paar fotot avanenud vaadetest Frankfurt’i linnale. Üsna hästi tundsin
sealt ülevalt ära põhilised rahamaailma hooned: pangahooned, börsihoone, Euroopa Keskpanga
maja...
14
Vaated Frankfurt’ile Main Tower’i vaateplatvormilt 54. korruselt umbes 190 meetri kõrguselt
Üks vaatamisväärsustest minu retkel oli kahtlemata Saksamaa suuruselt teise panga –
Commerzbank’i – torn. Main Tower’i vaateplatvormilt paistis see päris lähedalt kätte (vt pilti all
vasakul). Mis torni (huumori võtmes) eriti tähelepanuväärseks muudab, on muidugi maailma
kuulsaim meeste tualettruum Commerzpank’i tipus juhtkonna korrusel. Sealt aknast (vt pilti all
paremal) avaneb vaade otse alla Dresdener Bank’ile. Iroonia on muidugi selles, et 2009. aastal
suure finants- ja majanduskriisi ajal ostis Commerzbank Dresdner Bank’i ära.
Commerzbank’i torn Main Tower’i vaateplatvormilt (vasakul) – ja selle kuulus juhtkonna WC
(paremal)4
4
Viimase foto allikas: [WWW] http://www.ipernity.com/doc/tinythomas/598468 ; viimati
vaadatud 21.07.2021

15
Main Tower’ist alla sõitnud, võtsin suuna Frankfurt’i Börsi hoonele. Ootuspäraselt ’võitlesid’ seal
ees pull ja karu. Pullionu oli võrdlemisi sõbraliku ja rahuloleva moega, karuonu aga märksa
mornim.
Pull ja karu Franfurti Börsi hoone ees
Jalutasin läbi Frankfurt’i vanalinna, külastasin ühte Saksamaa vanimat kirikut (St. Bartholomew’s
Cathedral ehk Frankfurter Dom), nautisin tänavakohvikutest tulevaid hõrke saialõhnu...
Viimaseks minu kaardil välja märgitud vaatamisväärsuseks sel päeval oli Euroopa Keskpanga
hoone. Osutus nii, et maja oli igast küljest piiratud raudlattidest aiaga. Külastuskeskus oli seal
täiesti olemas, ent kui lahtisest uksest sisse astusin ja külastusvõimaluste kohta pärisin, vastas
valvurist naisterahvas mulle ülimalt viisakalt:
„I am sorry, but we are still closed because of corona!“
Niisiis oli külastuskeskus koroona pärast suletud.
16
Euroopa Keskpank
Jalutasin pea neli kilomeetrit mööda Maini jõe kallast tagasi Mainhattani ja oma hotelli suunas.
Siitpoolt südalinnale läheneda oli päris ilus (vt järgmist pilti). Koroona või mitte – näha oli
hulgaliselt suve nautivaid inimesi.
Jalutuskäik mööda Main’i jõe äärt Euroopa Keskpanga peahoone juurest tagasi linna südamesse

17
Viimaks otsisin sularaha automaadi. Nimelt oli tänaval selgunud, et mitte igal pool ei saa kaardiga
maksta.
18
4 Frankfurt’ist Konstanz’i järve ehk Bodensee’ni
22. juulil algas esimene minu suvereisi kavandatud põhiosadest: ’suur kõndimine’ ehk astumine
Frankfurt’ist Konstanz’i järve / saksa keeles Bonensee’ni. Laias laastus järgisin kahte sektsiooni
E1 matkarajast: Odenwald (alapeatükk 4.1) ja Schwarzwald / Must Mets (alapeatükk 4.2).
4.1 Odenwald
22. juuli 2021: Frankfurt – Dreieich
„Kas magasid hästi?“ küsis ümmarguse lahke näoga tõmmu meesterahvas retseptsioonis, kui
ennast üheksa paiku oma Frankfurt’i hotellist minekule seadsin.
Noogutasin. Kindlasti olin ennast saabumise väsimusest välja maganud – seda vaatamata
asjaolule, et millalgi keset ööd olid hirmsa kolina saatel kõrvalasuvasse tuppa uued asukad
saabunud.
Alustasin oma E1 teekonda umbes kahe ja poole kilomeetri pikkuse jalutuskäiguga üle Main’i jõe,
Südbahnhof’i nimelise raudteejaama tunnelist läbi ’ametliku’ matkaraja alguspuntki. Ilm oli justkui
kõndimiseks loodud: päikeseline ja soe, ent mitte otseselt kuum. Lisaks niisama astumisele oli
kavas vaadata ära Stangenpyramide Dreieich’i nimeline atraktsioon. Allolev kaart võtab mu päeva
lühidalt kokku.

19
22. juuli 2021: Jalutuskäik Frankfurt’ist Dreieich’i
Möödunud ühest surnuaiast ja kummalise moega kiriku tornist (vt viimast alloleval pildil), jõudsin
varsti metsa vahele.
„Meie linnamets,“ lugesin suurelt puidust infotahvlilt (loomulikult saksa keeles 😊).
Metsas kasvavat 59% lehtpuid – tammed ja pöögid – ning vastavalt 41% okaspuid, täpsemalt
mände ja lehiseid.
20
Kummalise moega kirikutorn
Täiesti selgelt oli tegemist linnalähedase metsaga: vastu tuli rohkesti tervisesportlasi ning radade
ääres oli tihedalt teeviitasid, pinke, katusealuseid jne. Kohtasin ühte väga vahvat suurt lindu /
puukaunistust (järgmisel fotol). Ühe koha peal lubas Google Maps Shopenhauer’i Tamme, ent kui
osutatud kohta jõudsin, leidsin ennast võpsikust. Kas ei osanud mina otsida või polnud kaart
täpne – või siis oli mõni hiljutine torm puu lihtsalt maha murdnud.

21
Vahva puust lind Frankfurt’i linnametsas
Möödusin tiigist, ronisin üle suure kaheksa-realise tee viiva silla ning olin õige pea taas linnalises
asulas.
„Neu-Isenburg,“ teatas teeviit.
Päris asula keskelt ma läbi ei läinud, pigem astusin piki selle serva. Ilusad pimedal ajal laternatega
valgustatud jalutusteed olid sinna tehtud!
Suvalistes teeristides lubasid viidad ja plakatid tasuta koroonateste (näiteks sellised nagu alloleval
pildil).
„Pandeemia ohjamisse suhtutakse siinmaal tõsiselt – vähemasti näiliselt,“ nentisin mõttes.
„Tasuta koroonatestid, maski kandmise nõue pea igal pool siseruumides jne...“
Näilisuse aspekt tulenes viisist, kuidas inimesed maske praktikas kasutasid. Väga sageli nägin neid
tänavatel ringi kõndimas, ühekordne mask sanga pidi käsivarre ümber. Täiesti ilmselgelt kasutasid
nad seda korduvalt ning päris tihti nägi see ka linna tolmust üsna räpane välja.
22
Tasuta koroonatest!
Olgu nende maskide ja testidega, kuidas on. Jõudsin oma varsti oma jalutuskäiguga Golf-Club
NeuHof’i territooriumile. Vähemasti esmamulje põhjal külastasid seda klubi väärikamad (ja ilmselt
ka jõukamad) kodanikud. Vastu jalutasid enamasti soliidses eas šikilt riietatud ning teinekord ka
soengutega härrad ja prouad. Teised, sportlikumad, jällegi veeretasid golfikärusid või püüdsid
väljakul pallile pihta saada. Keha sai kinnitada lilleaiaga ümbritsetud, ent tõenäoliselt mitte odavas
kohvikus. Leidsin selle olema ilusa koha väikeseks täpselt keskpäevaseks lõunapausiks, mis
koosnes poest ostetud märksa odavamast, samas matkapäeva jaoks ilmselt sobivamast moonast.

23
Kiviktaimla ühe Golf-Club NeuHof’i kohviku kõrval
Edasi ei läinud enam kaua, kui jõudsin päeva välja märgitud vaatamisväärsuse juurde.
„Stangenpyramide,“ lugesin infotahvlilt. „Die Stangenpyramide in Dreieich ist ein Teilproject des
Regionalparks Rhein Main, [...]“
Tegemist on kahtlemata silmatorkava skulptuuriga (vt järgmisi pilte), mis koosnevat 450-st 24-
sentimeetrise läbimõõduga ümmargusest puidust postist. Poste ma üle ei lugenud ega mõõtnud
– siinkohal usun infokirju. Seda võin aga kinnitada küll, et need moodustavad korrapärase
võrgustiku: kust ma ka ei vaadanud, igalt pool paistsid sirged diagonaalid.
„Justkui ühes korralikus eurometsas,“ nentisin endamisi kerge muigega.
24
Stangenpyramide Dreieich
Jalutasin läbi skulptuuri. Kuna ilm oli selge, võisin selle tagant kaugel eemal Frankfurt’i siluette
näha.
Püramiid ja vaated vaadatud, võtsin suuna oma järgmise hotelli poole. Frankfurt’iga võrreldes olin
jõudnud üksjagu väiksemasse ja vaiksemasse kohta. All on klõps minu öömaja lähedalt,
illustratsiooniks.

25
Klõps minu hotelli lähedalt
Kella helistamise peale hotelli retseptsiooni ilmunud naisterahvas rääkis maha pika jutu saksa
keeles, siis alles märkas minu Eesti ID-kaarti vaadates küsida:
„Kas sa üldse saad aru, mida ma räägin?“
Naersin. Loomulikult ma sain aru. Nende tavapäraste juhiste mõistmiseks ei pea just täpselt
keeleoskaja olema: sinu ruum on number see-ja-see, hommikusöök on sel-ja-sel kellaajal seal-
ja-seal, WiFi kasutajanimi ja parool on sellel välja prinditud paberil.... Kinnitasin oma keeleoskust
paari saksakeelse lausega, esimestega üle hulga aastate. Varsti olin õnnelikult oma ilusas,
mugavas ja valges toas.
23. juuli 2021: Dreieich – Darmstadt
Ärkasin hommikul pisut kuus läbi. Tundsin, et olen öö jooksul hästi välja puhanud ning läksin
esimesele korrusele sööma. Mind üllatas positiivselt, kui varakult siin hotellis – Hotel Herrnbrod &
Ständecke – hommikusöögi serveerimine pihta hakkas: argipäeviti kell kuus hommikul ning
nädalavahetustel kell pool seitse!
26
Menüü valik oli võrdlemisi lai ja, nagu hiljem teada sain, tüüpiline sakslastele. Väga pikalt ma seal
puhvetis valida siiski ei saanud: ruum oli võrdlemisi kitsas ning teised inimesed tahtsid ka süüa!
Võtsin omleti, singi- ja vorstivaliku ning õuna. Joogiks lasin endale tuua musta teed (ka väga
tüüpiline valik teed joovatele inimestele).
Kui taas astuma hakkasin, näitas kell mu käe peal 7:20.
„Hea, et sai varakult alustatud,“ mõtlesin. „Päeva peale läheb palavaks!“
Ilmateade oli lubanud lõõskavat päikest ning kuni 30-kraadist kuumust. Mõlemad ka saabusid.
Selleks, et minna edasi, pidin esmalt minema tagasi. Nimelt olin eelmisel õhtul avastanud, et mul
oli nägemata jäänud Hayn’i kindlus (Die Burg Hain). Nii-ehk-naa pidin E1 matkarajale tagasi
jõudmiseks just sinnakanti suunduma.
Kahetseda ei tulnud: sain jalutada läbi ilusa ning varahommikul veel võrdlemisi inimtühja
Dreieichenhain’i vanalinna (vt pilti all).
Klõps Dreieichenhain’i vanalinnast 23. juuli varahommikul

27
Kindlus ise (vt all) nägi välja ootuspärane: varemetes, just nii nagu seda Google’sse üles riputatud
piltidelt näha võis. Kell kaheksa hommikul oli ruum nimega kelder – mis iganes see täpselt oli –
loomulikult veel suletud.
Hain’i Kindlus (Die Burg Hain)
Varsti jõudsin linnast välja, metsavahelisele teele. Siitpeale järgisin juba E1 matkarada. Viidad
juhtisid mind läbi linnaäärsete metsade ning põlluvahe-teede. Ehkki kohati olid jalgrajad päris
kitsad ning võiksid pildi järgi tunduda üksikud, ei jätnud suurelt teelt ja/või lähedal asuvatest
linnalistest asulatest kostuv müra mind hetkekski maha. Vastu tuli rohkesti tervisejooksjaid ning
jalutajaid. Tee äärest võis leida pinke ning peavarje. Kõikjal oli tihedalt teeviitasid, mis andsid
teada, mitu kilomeetrit ühte või teise asulasse veel astuda on (vt all).
28
Teeviidad ReinMain’i Regionaalpargis
Edasi jõudsin vähemasti kirjade järgi jahipidamise piirkonda. Ala oli täis kõiksugu sellele viitavaid
silte ja objekte: mulle kangesti kabelit meenutanud Jahipaviljon Dianaburg, jahivarjendid, peatselt
avanev vaade Jahilossile... Infotahvlid olid olemas, ent kõik saksa keeles ilma inglise-keelse
tõlketa. Proovisin neid otsast pisut lugeda, ent... ei viitsinud väga süveneda.
Jahipidamisele viitavad märgised teel: Jahipaviljon Dianaburg’ile osutav silt ning jahimeeste
varitsuskoht

29
Kas siin päriselt ka jahti peetakse – seda ma ei tea. Ühtegi püssipauku igatahes kuulda polnud.
Selle asemel olid metsatukad ja jõesängid täis laste hõikeid ja naeru. Küll peatus siin noorte
jalgratturite grupp, küll astusid mööda rada uljad väikesed matkasellid oma suuremate
juhendajate saatel.
Veel enne Jahilossini jõudmist jäid mu teele kaks päeva vaieldamatut lemmikut: Nimepuude
Galerii (Galerie der Namensbäume) ja putukahotell. Ette rutates võib öelda, et viimaseid tuli teel
hiljem sageli ette; lihtsalt tookord nägin sellist asja (vt järgmist pilti) esimest korda.
Putukahotell Darmstadti lähistel
Nii vähe või palju kui ma pärast paarikümne kilomeetri läbimist juba veidi väsinud olekus
saksakeelsest tekstist aru sain, istutatakse Nimepuude Galeriisse igal aastal täpselt üks eriline puu
– puu, mis on kohalike jaoks mingil viisil tähtis ja mida pole varasematel aastatel veel ära
30
märgitud. Idee pole originaalne5
, ent on igati nii märkamist kui ka järgimist väärt. Esimene puu –
tamm – istutati sellesse galeriisse 1989. aastal; tänaseks on see juba üsna suur puu!
Nimepuude Galeriid sissejuhatav teeviit
Putukahotell... Kvalifitseerun seda seletama vaid juhusliku möödakäia perspektiivist:
„Päris suur valik hotellitube neile tehtud!“
Teeviitadel väljalubatud Jahiloss (järgmine pilt) meenutas mulle kangesti Eestimaa pinnale
ehitatud mõisahooneid. Lossi kõrval asuvalt infotahvlilt lugesin:
„Tulevik algab minevikust.“
5
Kirjade järgi olla originaalne idee pärit 19. sajandi Ameerikast, kelleltki Nebraska ajakirjanikult
nimega Julius Sterling Morton.

31
Jahiloss Darmstadti serval
Päeva teekond on näidatud alloleval kaardil. Matk lõppes juba varasel pärastlõunal, ent väsitas
päris ära! Nentisin, et üleminek pideva astumise tempole pärast kümmet kuud istumist nõuab
mõningast harjumist.
32
23. juuli 2021: Jalutuskäik Dreieich’ist Darmstadt’i
Hotelli sisse registreerimine oli iseteeninduslik. Hommikul saadeti sõnumiga mingi PIN-kood ilma
igasuguste täiendavate selgitusteta; edasi pidin juba ise mõistatama, kuidas sellega võtmete seif
avada ning sellest õige võti ja seejärel endale määratud tuba üles leida. Ühel võtmetest oligi peal
silt ’Rohtsalu 103’. Sellega pääsesin sisse nii koridori kui ka toa nr 103 uksest.

33
24. juuli 2021: Darmstadt – Reichenbach – Gadernheim
Uuel hommikul asusin taas varakult teele – isegi väga varakult, mõni minut seitse läbi. Nimelt
ähvardas ilmateade hiljem pärastlõunal vihma ja isegi äikesega; tahtsin enne ilma ’ära pööramist’
järgmisse sihtpunkti kohale jõuda. Retseptsioonis polnud kedagi, ent oli suur kandik erinevate
iirise-kommidega. Krabanud endale väikese peotäie magusat, panin võtme tagasi seifi ning
suundusin minekule. Pikk tee oli minna ja üht-koma-teist vaadata ka.
Erinevalt eelmise päeva pärastlõunast oli Darmstadti linn laupäeva hommikul vaikne ja tühi.
Astusin läbi ühest bensiinijaamast, et osta omale pakk närimiskummi. Leti taga polnud kedagi,
ent minu sisenedes ilmus tagaruumist välja keegi umbes minuvanune meesterahvas.
„Maske anlegen,“ andis ta mulle eemalt napisõnalise korralduse.
Mask ette! Tõepoolest, olin sellise väikese asja nagu mask täiesti unustanud 😊 Tegin, nagu
kästud, misjärel mees lähemale mind teenindama tulla söandas.
Esimesed seitse kilomeetrit oli linnavahelist astumist mööda täiesti sirget justkui joonlauaga
tõmmatud teed. Kaks järjestikkust asulat – Darmstadt ja Eberstadt – olid sama hästi kui üheks
sulanud.6
Läbinud Vana Eberstadt’i, otsisin üles Frankensteini tänava. Ei pea just geenius olema,
arvamaks ära minu päeva esimest suuremat sihtpunkti: Frankensteini Loss. Just selle lossi pärast
tegin oma E1 matkateed siinkohal ’laiemaks’.
6
Tegelikult on samas linnastus rohkem asulaid, ent need jäid minu teelt kõrvale.
34
Frankensteini tänava algus Eberstadt’i linnas
Loss asub mäe otsas. Mägi pole küll kõrge, ent sooja ja niiske ilmaga võttis sinna üles ronimine
siiski selja märjaks! Eks seljakott soojendas ka, muidugi 😊 Liikudes puude külge kinnitatud
rajamärkide järgi, kaldusin Google Maps’il näidatud otseteest mõnevõrra kõrvale, mis teekonnale
paar tubli kilomeetrit lisas. Samas, alati ei tea neid Google soovitatud väikeseid otseteesid;
mõnikord need eksisteerivad ja mõnikord ka mitte.
Lähenesin Frankensteini Lossile vähemasti näiliselt pigem kõrvalist rada mööda, mis mind läbi
võpsiku lossi tagahoovi juhatas. Kusagil hüppas rebase moodi elukas minu eest üle jalgraja võssa.
Poleks seal lossi tagaaias taimedel nimesilte juures olnud, arvanuksin, et aed on maha jäetud.
Ehkki kell näitas minu saabumise ajaks juba kolmveerand kümmet, polnud lossi ümber märgata
muud liikumist kui vaid üksikud möödasõitvad jalgratturid.

35
Frankensteini Loss (Burg Frankenstein)
Selle peale, mis mul päriselus näha õnnestus või ei õnnestunud (vt eelmist pilti), võiks küsida:
„On siin üldse midagi erilist?“
Eriliseks teeb selle paiga lugu, mis Frankensteini Lossiga seostub: raamat "Frankenstein ehk
Moodne Prometheus". Nimelt olla kuulsa romaani autor Mary Shelley saanud inspiratsiooni just
siit, Frankensteini Lossist.
Saksa keelest eesti keelde tõlgituna tähendab nimi ’Frankenstein’ frankide kivi.7
Loss ära vaadatud, astusin edasi juba asfalteeritud teed pidi. Möödusin üsna lähedalt
magnetilisest kohast, kus kõik kompassid ja GPS-id ’segi’ pidavat minema. Õnneks minu kella ja
telefoni GPS-id jätkas töötamist; Dr. Frankenstein oli piisavalt armuline, et mind mitte mu teelt
eksitada. Ühtegi autot vastu ei sõitnud. Vaid jalgratturid ’andsid vänta’.
Mis läheb üles, peab ka alla tulema. Kõnd mäest alla kuni järgmise asulani – Ober-Beerbach –
kulges lihtsasti. Just asulasse sisenemise eel tõmbus taevas halliks ning hakkas tibutama.
7
Rohkem infot Frankensteini Lossi kohta (inglise keeles): [WWW]
https://en.wikipedia.org/wiki/Frankenstein_Castle ; viimati vaadatud: 18.09.2021
36
Meenutades nii varasemaid matkakogemusi kui ka ilmateate hoiatusi ei hakanud ma Ilmataadilt
selgemaid märguandeid ootama: panin kähku vihmavarustuse selga ja kotile peale. Ilmataat oli
sedakorda siiski lahkes tujus, hirmutas õige pisut ning lubas mul siis kenasti kuiva nahaga päeva
teekonna lõpuni jalutada.
Kõnniteed Ober-Beerbach’i tänavate ääres osutusid sisuliselt olematuteks: 20 cm käimisriba, hea
kui sedagi! Järgnes jupike üpriski ebamugavat asfalti-kõndi ainult autodele mõeldud tee ääres.
Õnneks jõudsin peatselt tagasi E1 matkarajale.
Olles vahepeal nii erinevaid maastikuvorme kui ka teekatteid katsetanud, saabusin järgmise suure
vaatamisväärsuseni: Felsenmeer. ’Kivimeri’, ’kivikosk’, ’kivikülv’ – kõik need väljendid kirjeldavad
minu ees avanenud pilti (vt all). Minule, kes ma lähenesin paigale suhtelises teadmatuses (ei
oodanud midagi huvitavat), torkasid esiti silma autosid täis parkimisplats ning vastu
kõndivad ’puhkepäeva-jalutajate’ seltskonnad.
„Siin peab midagi vaatamisväärset olema!“ mõtlesin.
Nii oligi.
’Kivikosk’ just sealt, kus see alguse saab

37
Kes just selle konkreetse vaatamisväärsuse pärast tulnud olid, ’sõitsid’ (st ronisid) mööda
kive ’kosest’ otse alla. Mina oma suure seljakotiga olin muidugi tagasihoidlikum: kõndisin alla
mööda ’kose’ äärseid treppe.
Objektiga tutvudes kaldusin taaskord oma kavandatud teelt paari kilomeetri jagu kõrvale, ent
jõudsin siiski õnnelikult oru põhjas asuvasse Reichenbach’i välja.
Asula (järgmisel pildil) oli ilus, ent ma polnud eelnevalt majutusi broneerides sealt mõistliku
hinnaga öömaja leidnud. Niisiis tuli edasi astuda. Pole vist vaja lisada, et pärast kolmekümmet
kilomeetrit juba unistasin järgmises hotellis ’maandumisest’.
Möödakäia pilk Reichenbach’le: ilus väike asula!
Päeva sisseostud tegin enne edasiminekut Reichenbach’i ALDI’s; see oli kõige lähem toidupood
minu hotellile. Et ostukäru tuleb juba poe eest õuest krabada, seda märkasin muidugi alles poes
sees olles. Nüüd oli juba hilja tagasi õue käru järele minna. ALDI’des (nagu ka Lidl’ites) on üldjuhul
selline süsteem, et ühest uksest tuled sisse ja teisest uksest pääsed pärast kassast läbi käimist
välja. Väikeseid ostukorve poes sees võtta pole. Leidsin ’probleemile’ lihtsa lahenduse, mida hiljem
sageli kasutasin: ’kühveldasin’ kogu soovitava kraami ostukäru asemel endale poekotti, kassas
38
ladusin asjad kotist letile ning pärast nende eest tasumist taas samasse kotti tagasi. Kellelgi
kaupluste töötajatest sellega probleemi polnud.
Järgnev jalutuskäik Reichenbach’ist minu hotelli asukohta Gadernheim’is koos täiendava
moonakotiga oli raske, ent kaugeltki mitte nii raske kui oodanud olin. Ilm püsis kuiv ning ehkki
olin kartnud suure tee äärset kõndi, oli sõidutee kõrval kenasti olemas jalakäiatele mõeldud rada.
Õnnelikult jõudsin kohale, st alloleval pildil üle tee olevasse majja.
Just selle üle tee asuva maja valisin endale peatuspaigaks Gadernheim’is
Allolev kaart võtab kokku päeva teekonna.

39
24. juuli 2021: Matkapäev marsruudil Darmstadt – Frankensteini loss – ’kivimeri’ (Felsenmeer) –
Reichenbach – Gadernheim
Väikesele varbale oli tekkinud vill, mida õhtul kääride abiga tohterdasin – lasin vee välja, nagu
ma seda ikka villidega teen.
25. juuli 2021: Gadernheim – Birkenau – Weinheim
Pisut virisedes võiks kurta mitte just kõige vaiksemalt möödunud öö üle. Nimelt asus minu
hotellitoa akna taga otse üle tänava üks kohvik, kus kellegi sünnipäevapidu peeti. Klaasid
40
kõlksusid ning seltskond oli võrdlemisi lärmakas. Väsimus oli aga sedavõrd suur, et mürast
hoolimata magasin päris korralikult, vaid vahepeal mõned korrad ärgates.
Kui juba valgenes ning pidulised lahkunud olid, hakkas akna tagant kostuma vihmasabinat.
„Kui tore,“ mõtlesin. „Las sajab öösel ära!“
Hommikul asusin teele üsna täpselt kell kaheksa. Ilm oli halli ning uduse-võitu, ent enam ei
sadanud. Mõtlesin:
„Näeb, kas udu tõuseb üles või vajub alla. Sellest sõltub, kas saan kuiva nahaga – või siis mitte!“
Osutus nii, et Ilmataat soosis mind taaskord. Päeva edenedes pilved taandusid ning päike tuli
välja. Samas ei olnud liialt kuum.
Allpool on näidatud minu teekonna kaart. Esiotsa pidin uuesti E1 matkarajale jõudmiseks 8.5 km
omal käel suunda otsima; ei tahtnud ma ju Reichenbach’i tagasi jalutada! Edasi, kusagilt Ober-
Hambach’i lähedalt kuni Birkenau’ni sain aga järgida juba tuttavaid rohelisi ’X’-e märgistena.
Viimane ots Weinheim’ini oli taas minu ’ekstra’ selleks, et jõuda järgmisse broneeritud
majutuskohta. Olgu veel täpsustatud minu tegeliku teekonna pikkus: vast 28 kilomeetrit; kell oli
distantsi mõõtmisel taas mingeid imelikke tibatillukesi siksakke sisse teinud ja distantsi valesti
kuvanud.

41
25. juuli 2021: Gadernheim’ist Birkenau’sse ja sealt edasi Weinheim’i
Gadernhaim’i taga asuvale künkale üles roninud ning oma möödunud öö peatuskohale tagasi
vaadanud, läbisin või möödusin päris lähedalt reast ’-bach’ lõpulistest väikestest külakestest:
Raidelbach, Schannenbach, Ober-Hambach. Tee kulges põllu- ja heinamaade vahelt.
Varsti jõudsin metsa. Märkasin nii enda eest üle tee jooksmast kui ka tee kõrvalt puude vahelt
mind uudishimulikult piidlemas mingeid loomi, keda oma asjatundmatuses kitselisteks pidasin.
Õhtune guugeldamine näitas, et tegemist oli tõenäoliselt hirvedega. Ehkki üks tegelane oli üsna
julge minuga tõtt vaatama, lõi ta kaamerat nähes siiski araks ja lipsas minema. Nii ei õnnestunudki
mul looma pildile saada.
42
Järjest hakkasid vastu tulema või mööda sõitma jalgratturid. Samuti ristus mu tee rohkete
jalutajatega. Hommikul tuldi ühe- ja kahekaupa, ent päeva jooksul kohtasin ka paari suuremat
pensionäride-gruppi. Viimaste seas leidus reipaid hallipäiseid, keda minu tagasihoidlik persoon
silmnähtavalt uudishimulikuks tundus muutvat 😊
Metsa lõppedes hakkasid järjest enam avanema vaated kaunile künklikule maastikule. Orgudesse
oli pigem tihedalt ’pillutud’ väikeseid külakesi. Läbi jalutasin neist vähestest, millest üks oli alloleval
fotol näha olev Juhöhe. Just sellised need külad olid: kenad ja hoolitsetud, heledate ’vuntsitud’
majadega.
Tee viis läbi Juhöhe külast
Lõunapausi jaoks koha leidmine polnud raske: teele jäi päris mitu kena söögikohta. Mina olen
muidugi see inimene, kes kõnnib oma moonakotiga 😊 Umbes-täpselt keskpäeva paiku jõudsin
ühe perfektse vaatega pingini (vt vaadet allolevalt fotolt), millele mõneks ajaks istuma jääda.

43
Perfektse vaatega lõunapausi koht
Osutus nii, et olin ennast platseerinud mingisse mõttekasse paika, vist. Igatahes oli pingi kõrvale
maasse löödud vaia otsa pandid silt, millelt lugesin:
„Blicke zurück. Erinnere dich. Löse dich. Schreite voran.“
Võisin seda lugeda nii otse, oma matka kontekstis, kui ka tõlgendada filosoofilisemalt, mõlemat
pidi sobis: vaata käidud teele (või möödunud ajale) tagasi, meenuta käidud teed (või olnut),
lõdvestu (võta aeg maha) ja astu siis edasi (või mine eluga edasi).
Järgnesid mõned head kilomeetrid Birkenau külla. Birkenau on tuntud oma päikesekellade
poolest. Siin kusagil pidavat olema ka Birkenau Päikesekellade Aed (Birkenauer Sonnenuhren-
Garten). Jätsin aia külastamise sedakorda vahele; niisugused pikemad külastused ei sobinud minu
matkamise-tempoga. Kui kunagi peaks siiakanti mõne teist tüüpi reisi raames uuesti sattuma, siis
on teada, mida võiks külastada ja vaadata. Üks päikesekell jäi siiski silma kohe samas peatänava
äärse tiigi kõrval (vt all).
44
Birkenau on tuntud oma päikesekellade poolest; üks päikesekell tiigi kõrval
Birkenau’st Weinheim’i polnud enam pikk maa minna, vast kolm kilomeetrit. Siiski leidis selle
lühikese teekonna jooksul aset üks märkimist vääriv sündmus: ületasin Hessen / Baden-
Württemberg’i piiri! Need mõlemad on küll ’ainult’ Saksamaa liidumaad, ent ikkagi tähistasid piiri
ületust suured sildid mõlemal pool teed. (Tõepoolest: nagu hiljem kogesin, polnud Saksamaa /
Austria piir selgem.)
Weinheim’i jõudes seisnes minu väljakutse toidupoe leidmises, täpsemini avatud toidupoe
leidmises. Oli pühapäev ning teatavasti on Saksamaal poed pühapäeviti suletud. Nälga muidugi
kannatama ei pea, vähemasti Weinheim’is mitte 😊 Allolev pilt on tagasihoidlik illustratsioon
Weinheim’i elust ja melust pühapäeva pärastlõunal. Arvestades riigi (formaalselt) rangeid
koroona-nõudeid, pulbitses see täiega!

45
Weinheim’i vanalinn pühapäeva pärastlõunal
Nojah, minu jaoks subjektiivselt oli küsimus eeskätt teemoona leidmises järgmiseks
matkapäevaks. Avatud poodi ma ei otsinudki – seda polnud. Teadsin, et hästi varustatud
bensiinijaamast saan kõik, mis tarvis. Nii oligi. Leidsin sobiva bensiinijaama ja tegin tarvilikud
ostud. Neil, muide, olid väga värsked, hästi lõhnavad ning rohke juustuga küpsetised! ’Hävitasin’
kaks neist päris kiiresti.
Öömaja leidsin mugavasti vanalinnast otse keskväljaku äärest, restoran Tafelspitz’i ülakorruselt.
Tuba oli üheaegselt nii moodne kui ka vanamoodne. WiFi ühendus oli tugev ja vannituba igati
kaasaaegne. Samas muu interjöör sobis igati asukohaga vanalinnas; vaimusilmas elustus
ettekujutuslik pilt mingist möödunud aegade kambrist kusagil kõrtsi ülakorrusel...
26. juuli 2021: Weinheim – Ziegelhausen
Hommikul ärkasin varakult: kell 5:30 olid silmad lahti. Pikutasin veel pool tunnikest voodis, ent
siis hakkasin liigutama. Kui taas teele asusin, näitas kell alles 7:07.
46
Heitnud korra pilgu seljataha jäävale Weinheim’ile ning selle kõrgel künka otsas asuvale
kindlusele, võtsin suuna Gorxheimertal’i. Sinna juhatas praktiliselt katkematu piki orupõhja
ehitatud majaderivi ning nende vahelt läbi kulgev tee.
„Lebenswert und liebenswert,“ andis silt asulasse sisenejale teada.
Umbes Gorxheimertal’i keskel jõudsin taaskord E1 matkarajale, millest peatumise tõttu
Weinheim’is kõrvale kaldunud olin. Meeldiv oli taas metsa pöörata. Kauaks seda metsa siiski ei
jätkunud; varsti sisenesin juba Steinklingen’i nimelisse kohta.
Küla keskelt hakkas mind ’jälitama’ keegi vanema-poolne punase T-särgiga kepikõndija; meil oli
sama tee minna. Peatselt nägin eespool oleva maja aia väravast teist samasugust kepikõndijat
väljumas. Nad tervitasid üksteist justkui vanad tuttavad. Küllap nad olidki tuttavad: metsa ääres
oli ennast juba valmis pannud terve punt keppidega ’punasärklasi’.
Jäin neid inimesi vaatama ja... pöörasin valele teele. Õnneks sain oma eksitusest üsna kiiresti aru
ning korrigeerisin kurssi. Järgnes mäkke ronimine, mille tasuna avanesid maalilised vaated:
rohelus, künklik maastik, taamal mingi küla ja mais, mais, mais. Tõele au andes käisin neist
maisipõldudest mööda natuke nagu... maasikapeenart seirav ning maasikate küpsemist ootav
pasknäär.
„Väga mõnus oleks võtta üks maisitõlvik ning seda jalutades ’nokkida’...“ unistasin.
Selleks oli siiski liialt vara: tõlvikud alles hakkasid looma.

47
Künkad, rohelus ja mais, mais ning veelkord mais
Ei läinud palju aega mööda, kui jõudsin Wilhelmsfeld’i servale. Ok, nii libedalt see teekond ka ei
läinud. Google oli ’pakkunud’, et võiksin oma eelmisest öömajast siiani jõuda kolme tunni ja kahe
minutiga. Tegelikkuses olin selleks ajaks teel olnud juba pea neli tundi. Igatahes ootas mind juba
asula servas kena puhkepaigake, kõrval põrsakeste piltide ning tekstiga ’Märchenhütte’
tähistatud ’muinasjutumajake’ (vt fotot all).
„Õppisin ühe uue väljendi peldiku tähistamiseks,“ mõtlesin kerge muigega, „Muinasjutumajake.“
48
’Märchenhütte’ ehk ’muinasjutumajake’ Wilhelmsfeld’i serval
Juba kaugelt jäi silma Wilhelmsfeld’i peamine turistimagnet: Teltschikturm8
. Olin küll hommikul
mõelnud, et võiks seda vaatetorni külastada, ent minu planeeritud rada läks sellest siiski pisut
mööda; kui just ei tahtnud suurt ringi teha, tulnuks tornini jõudmiseks ’raiuda’ mäest üles läbi
paraja võpsiku. Otsustanud, et pole see päev, astusin edasi.
Jällegi õnnestus mul kergesse segadusse sattuda: ühte teatud Google Maps’i näidatud rajakest
ma leida ei suutnud. Täpsemini leidsin kätte tee alguse, ent see tee lihtalt lõppes ei kusagil. Ei
jäänud muud üle, kui pisut aega mööda sõidutee äärt marssida. Ju siis nii pidi olema – sain ühe
huvitava vaatluse võrra rikkamaks.
Nimelt olid järsu käänaku kõrvale ehitatud parkimisplatsile pidama jäänud kolm-neli autot.
Inimesed olid välja tulnud ja... kogusid kivisse ehitatud suurest torust pahinal tulevat vett omale
kanistritesse. Suurima auto avatud pagasiruum oli neid kanistreid täis.
8
[WWW] http://www.teltschik.de/Teltschikturm/ ; viimati vaadatud 26.07.2021

49
„Et nii kogutakse siis kallist hinda maksvat mineraalvett poelettidele?!“ tekkis mul meeste tegevust
vaadates paranoiline küsimus.
Tegelikult ma muidugi ei tea, mille jaoks nad seda vett kogusid või mis vesi see oli. Kanistrid
lihtsalt olid suured ja plastist – väga sarnased neile, mida meil kontorites veeaparaatide peale
asetatakse.
Samast lähedalt sain pöörata metsateele. Õige pea nägin taas nii matkaraja märke kui ka suure
hajutatud grupina vastu tulevaid noori matkajaid. Peamiseks vaatamisväärsuseks osutus kuivanud
puu, mille ristisin ’Puuseenepuuks’. Puu oli surnud, ent suured puuseened läksid justkui
trepiastmetena üles! (Vt pilti all.)
’Puuseenepuu’
50
Ziegelhausen… Minu järgmise öömaja koht. Linnake all orus, mille rahvakeelset
nime ’Wäscherinnendorf’ tõlgiksin eesti keelde kui ’(Naissoost) Pesupesijate küla’. Ühtegi naist ma
käsitsi Neckar’i jões pesu pesemas ei näinud. Leidsin hoopis ühe viisaka supermarketi, kust ostsin
endale pudeli CocaCola’t koheseks janu kustutamiseks ning toidukraami õhtupoolikuks.
Minu hotell – või täpsemini külalistemaja – asus üsna linnakese keskel, kiriku lähedal.
Ziegelhausen & Ziegelhausen’i kirik
Tuppa sisse saamine osutus väikeseks väljakutseks. Külalistemaja uks oli kindlalt kinni ning klaasi
tagant paistev tuba tühi – ei inimhingelistki. Idees oleksin ma pidanud saama e-maili uksekoodiga,
ent ei olnud saanud. Helistasin uksel viidatud numbril... Ootasin... Vale number! Proovisin uuesti:
tont teab neid riigikoode! Lõpuks õnnestus üks onu jalgele ajada. Ta siis vabandas, et poeg
tegelevat nende broneeringutega jne... Tuli ja näitas mulle toa kätte. Viimasel polnud viga 😉.
Minu päeva teekond – 26 kilomeetrit – on alloleval pildil.

51
26. juuli 2021: Teekond Weinheim’ist Ziegelhausen’isse
27. juuli 2021: Ziegelhausen – Mühlhausen
Päev algas taas varakult. Et olin eelmisel õhtul juba enne üheksat magama läinud, sai uni koos
valguse saabumisega lihtsalt otsa. Kell 7:12 olin taas teel. Oma öömajast mõnisada meetrit edasi
astunud, sain nautida hommikust Neckar’i jõe ületamist (vt all).
52
Neckar’i jõe ületamine Zigenhausen’is
Järgnes mäkke ronimine. See polnud siiski mingi põrutavalt järsk tõus; pigem oli tegemist rahuliku
minekuga läbi rohelise metsa, kohati küll mööda ’võsavaheteed’. Nahavahe sai soojaks ning pisut
ähkima-puhkima võttis ka. Edasi tulid juba tasasem maa ning iga paari kilomeetri tagant leidsin
eest matkahüti jalgade puhkamiseks vms.
„Lebenselixier Wasser,“ teatas infotahvel ühe matsavahel asuva ’kraani’ juures.
Võtsin lonksukese vett, seda elueliksiiri. Siis lugesin infotahvlil olevat teksti edasi. Kirjas oli, et
veekvaliteeti antud kaevus tegelikult enam ei kontrollita. Nii ma igaks juhuks rohkem ei joonud.
Mõned kilomeetrid hiljem jõudsin asulasse nimega Gaiberg. Matkarada viis otse küla peatänavalt
läbi. Ühe posti küljes oli plakat, mis mulle kodumaad meenutas – väga positiivsest küljest! (Vt
pilti all.)
„Digitale Verwaltung wie in Estland?“9
9
“Digitaalne asjaajamine nagu Eestis?”

53
All väikeses kirjas oli tekst: Volt (pro-Euroopa poliitiline liikumine) teeb selle valitavaks. Vali tulevik
„made in Europe“! Kriitikud võivad arvata, mida tahes, ent mulle tundus see väga-väga positiivse
leiuna keset suvalist Saksamaa küla!
Rõõmus meenutus Eestist Gaiberg’i külas: Eesti digitaalset asjaamist tuuakse eeskujuks
Külast edasi põldude vahele suundudes läbisin nn Evolutsiooni Tee. Mul võttis selle ideest
arusaamine jupi jagu aega, ent teed mööda edasi astudes hakkasin taipama. Tegemist oli umbes
kilomeetri pikkuse lõiguga, kuhu kindlate vahemaade tagant olid paigutatud informatsioonitahvlid
varaste eluvormide tekkelugudega, igal tahvlil üks eluvorm. Tahvlite vahelised vahemaad olid
proportsionaalsed iga järgmise eluvormi tekkimise ajaga. Esimeselt tahvlilt lugesin, et jäljed elust
olevat planeedile Maa ilmunud 4.1 miljardit aastat tagasi. Planeedi Maa enda vanus olla seejuures
u 4.6 miljardit aastat.
Järgmised neli-viis kilomeetrit põldude-vahelist astumist oli nii põllukultuuridega tutvumise
kontekstis üsnagi hariv: rukis, kaer, nisu, mais, päevalilled, (öko)sojaoad... ’Noppisin’ oma selle
suve esimese maisitõlviku. Ilmselgelt oli sisu veel toores, ent midagi ikka juba 😊
54
Keskpäeva paiku oli mul 20 km kõnnitud ning ma ise... Ma ise olin juba parajalt näljane selle sõna
kõige otsesemas mõttes. Nagu tellimise peale ilmus eemal nähtavale ideaalne lõunapausi
pidamise koht. Alloleval fotol kaugemal näha oleva katusealuse taga oli ka mugav puidust
lamamistool ’leiva luusse laskmiseks’, vaatega allpool asuvale Unterhof’i nimelisele külale.
„Miks mulle meeldib matkata Saksamaal?“ küsisin endalt retoorilise küsimuse.
„Kõik, mida teel vajan, lihtsalt ilmub õigel ajal nähtavale,“ teadsin samas vastust.
Ajastus peab siiski ka õige olema. Näiteks viljapuude alleel on parim jalutada ajal, mil viljad
küpsema hakkavad 😉 Hiljem kogesin, et oma täies ilus saabub see aeg siinkandis augusti lõpus
/ septembri alguses…
Lõunapausi koht Unterhof’i kohal

55
Pärastlõunane teekond Mühlhausen’isse läks juba natuke marssimiseks ära. Olgem ausad, kui
talle seljakott raskuseks panna, siis pärast kahekümnendat kilomeetrit hakkab üks
mugavusrändur10
juba sihtpunkti jõudmisest unistama!
’Optimeerisin’ pisut E1 matkarada, st enda arvates optimeerisin... Kaarti vaadates tundus, et E1
tegi sisse kaks mõttetut sikk-sakki. Oma teed pidi edasi astudes (kutsugem seda: ’Kristi Tee’ 😉)
pidin siiski ühe koha peal nentima, et võib-olla need ’ametliku’ matkaraja sikk-sakid polnudki nii
mõttetud… Ühel hetkel leidsin ennast igasuguse teerajata ’soost´.
Kui juba nii kaugel olin, ei tahtnud enam tagasi minna ka. Kangekaelselt astusin läbi rohu edasi.
„Oi-ai,“ andis hoitavalt märku vasak kand.
„Elame üle, homme võib plaastri panna,“ veensin kanda päeva lõpuni vastu pidama.
Ta pidas.
Kilomeetrid mu matkakellal muudkui tiksusid; mõõtur näitas juba 30 km pluss, kui all orus viimaks
Mühlhausen’it nägema hakkasin. Enne kohalejõudmist tuli teha väike tiir viinamarja-põldude
vahelistel teekestel. See mõjus kosutavalt: minusugune antud hetkel päris näljane ’lind’ juba
kujutas ette, kuidas ta ühe neist kobaratest küpsena nopiks… Ja küll nad küpsevad…
Viimaks jõudsin Mühlhausen’isse kohale. Olin päeva lõpuks üsna väsinud – eks need olid ka
vaikselt ’kogunema’ hakkavad möödunud päevade kilomeetrid. Mõtlesin:
„Kui keegi veel arvab, et suudan ühe sellise päeva lõpus mingisse modelleerimise teemasse või
dokumenti süveneda11
, siis... Mõelgu uuesti – või parem, proovigu ise järele! Hea, kui viisakalt
toidupoes käidud ja hotelli sisse registreeritud saan.“12
Mis puudutab konkreetselt toidupoes käimist, siis selle ma tehtud sain. PENNY oli hea ja odav,
vaid poole kilomeetri kaugusel minu järgmisest hotellist. Varsti marssisin juba oma moonakotiga
võidukalt läbi Mühlhausen’i peatänava – ikka sihtpunkti poole. (All on pilt teelt.)
10
Siin: mõiste ’mugavusrändur’ tähistab oma rännakul kõiki tsivilisatsiooni mugavusi (korralik
öömaja / ei pea magamiskotti jms seljas kaasa vedama, nutiseade, WiFi ühendus jne) nautivat
matkajat või reisiselli.
11
Teinekord ikka tuleb ette, et vihjatakse midagi puhkuse ajal töötamise teemadel…
12
Pärast seda päeva operatiivsed töömõtted mind enam ei ’kummitanud’. Just nii vähe või palju
oli tarvis nende välja lülitamiseks.
56
Mööda Mühlhauseni tänavat hotelli poole
Kell 14:40 sisenesin hotelli ’Leo’ – lõvi. Et kord nägi ette inimeste lubamist tubadesse alates
kolmest pärastlõunal, istusin fuajees asuvasse mugavasse pehmesse tooli aega ootama.
„Come in,“ tuli üks paks ja suitsetav sinises maikas habemik mind mõni minut enne määratud
aega sisse kutsuma.
Enne registreerimise laua juurde lubamist nõudis ta mult kinnitust: kas tuba on broneeritud?
„Jah,“ vastasin kindlalt ning samas pisut pettununa mitte kõige lugupidavamas teeninduses.
Kavatsesin oma arvamust järgmisel päeval booking.com13
-i tagasiside lehel peegeldada.
Tuba osutus igati heaks.
„Akna ees on isegi euro-sümboolikaga ribikardinad, hahaa,“ nentisin mõttes oma tagasisidet
hotellile ülespoole korrigeerides.
Sain rahulikult möödunud päeva üle reflekteerida. All on see näidatud kaardi kujul.
13
[WWW] https://en.wikipedia.org/wiki/Booking.com ; www.booking.com

57
27. juuli 2021: Matk marsruudil Ziegelhausen – Mühlhausen
28. juuli 2021: Mühlhausen - Gochsheim – Flehingen
Seekord ma hommikul ma väga varakult minema ei kiirustanud. Minu ööbimiskoha – Hotell Lõvi14
– retseptsioon pidi avatama alles kell kaheksa. Samuti kulus pärast eelmist pikemat matkapäeva
marjaks ära väheke kauem magada.
Leti taga istus toosama tõreda moega habemik-meesterahvas, kes mind eelmisel pärastlõunal
vastu oli võtnud. Minu sisenedes rääkis ta parasjagu tuttavate prouadega juttu. Poetasin võtme
talle nina ette ning pöörasin minekule.
14
Hotel Leo Mühlhausen
58
„Hey!“ hõikas ta mulle järele, kui olin juba astuma hakanud.
Kas ma majutuse eest ikka maksnud olen? Ilmselt ei jätnud ma talle oma seljakotiga eriti
respekteeritavat muljet tõesti 😊 Alles siis, kui olin talle meenutanud, et arve oli mul
booking.com’i kaudu juba poolteist kuud tagasi tasutud, muutus ta mõnevõrra lahkemaks.
Google Maps’i järgi pidi mu teekond sel päeval võrdlemisi lühike saama: üsna täpselt 20
kilomeetrit. Siiski õnnestus mul rada nii teelt kogemata kõrvale kaldumise kui ka jooksvate
teadlike valikute tulemusena mõõdukalt pikemaks teha. Allolev kaart võtab kokku minu tegelikud
käimised.
28. juuli 2021: Läbisin marsruudi Mühlhausen – Gochsheim – Flehingen
Õue astudes nägin, et öösel oli vihma tulnud: maa oli märg. Marssisin mööda porist jalgrada
Mühlhausen’ist välja. Varsti olin taas asfalti peal, astumas mööda suure maantee äärset rattateed.

59
„Kust ma siit nüüd Östringen’i peale peaksin pöörama?“ mõistatasin. „Kuidas peaksin teisele poole
seda sõiduteed saama?“
Kohas, kus minu kaart osutas üle tee asuvale väiksemale rajakesele, oli barjäär ees. Kaalusin juba
sellest üle ronimist, kui märkasin tagant lähenevat punti noori jalgrattureid. Ei sobinud halba
eeskuju näidata. Niisiis astusin edasi, lootes, et ikkagi tuleb mingi parem variant tee ületamiseks.
Nii oligi: jõudsin kohta, mis oli tee ületamiseks ette nähtud. Teisel pool oli enam-vähem õiges
suunas viiv metsarada – isegi kui mitte seesama, mida esiotsa mõelnud olin.
Selgus, et kant oli tervisesportlastele mõeldud väikeseid metsrajakesi täis. Kõikjal sattusin peale
erinevatele spordirajatistele. Tublisti korduva kaardi vaatamisega oma telefoni akut kulutades
õnnestus mul Östringen’i nimelisse asulasse täiesti õige nurga alt siseneda.
Sealt edasi oli teekond Odenhaim’i suunas juba lihtsam: jalgratta-märgiga silt kergliiklustee otsas
näitas suuna kätte. Mõtlesin, et jalgsi saan väheke otsemalt. Nii leidsin ennast mingil hetkel ühelt
suvaliselt põlluvahe-teelt, mis nagu oli tee ja nagu ei olnud ka. Õnneks polnud see ebamugava-
võitu jupp pikk.
Hiljem Odenhaim’ile lähenedes hakkasin raja ääres nägema kiriku sümboolikat: risti löödud Jeesus
erinevates variatsioonides. Peatselt ilmus allpool orus üle koristatud põldude nähtavale asula ise
– koos julgelt üle teiste majade katuste kõrguva kirikutorniga. Kirikuid oli Odenhaim’is rohkemgi.
Pildistasin ära ühe eriti veidrana tunduva kiriku kellatorni (vt pilti all). Hiljem guugeldades leidsin,
et kolm kella klaasi taga sümboliseerivat usku, armastust ja lootust. Kirik, mille kõrval see torn
seisab, on aga Odenhaim’i Evangeelne Tänukirik (Evangelische Dankeskirche Odenheim).
60
Omapärane kiriku kellatorn Odenhaim’is
Kiriku juurest jõudsin varsti viinamarja-istanduste vahele. Marjad olid veel väga toored ja
rohelised, ent ikkagi oli viinapuude vahel meeli kosutav jalutada. Marjad võisid küll veel väikesed
vissid olla, ent vähemasti üks kahejalgne ’lind’ nägi neis põldudes juba palju potentsiaali 😊
Põldude vahelt läbi astunud, võtsin suuna Gochsheim’i peale. Muuhulgas tuli astuda paar jupikest
mööda sõidutee äärt. Tegemist polnud küll mingite märkimisväärsete maanteedega, ent nende
servas kõndimine osutus siiski päris ebameeldivaks. Igasugune ääreriba sisuliselt puudus: pidev
valge joon oli tõmmatud enam-vähem sinna, kus asfalt rohumaaks üle läks. Aeg-ajalt mööda

61
vuravatele suurematele masinatele tee andmiseks pidin ikka ja jälle kusagile kõrvenõgese-
puhmasse astuma.
„Hea, et olin märganud pikad püksid jalga panna,“ tänasin ennast mõttes.
Samas oma viga, kellele kurdan. Normaalsed inimesed oleks kõndimiseks ilmselt mõne sobivama
tee leidnud. Osanuksin ma neid ebamugavusi ette näha, oleksin vast isegi paremini otsinud.
Oli, kuidas oli, pärast väikeseid kannatusi jõudsin Gochsheim’i kohale. Tegelikult oli mul tarvis
sealt lihtsalt läbi minna – võtta suund Flehingen’ile. Olin hommikul pisut Gochsheim’i kohta
guugeldanud, ent miskit mulle subjektiivselt huvitavat polnud silma jäänud. Siiski sattusin
üllatuslikult peale Gochsheim’i Lossile (vt järgmist pilti), mida alguses ekslikult miskit sorti
kloostriks pidasin. Alles hiljem märkasin teeviita, mis mu eksiarvamuse korrigeeris.
Gochsheim’i Lossi sisehoov
Õnneks ei osutunud vajalikuks astuda Gochsheim’ist Flehingen’i taas piki sõidutee äärt; nüüd oli
olemas sõiduteega paralleelselt kulgev kergliiklustee – justkui minu jaoks loodud. Vähem kui tunni
ajaga olin Flehingen’is, tegemas ALDI’s oma päevaseid sisseoste.
62
Minu järgmine öömaja asus umbes-täpselt 800 meetri kaugusel toidupoest. Eelinfo põhjal teadsin,
et tegemist saab taaskord olema täieliku iseteenindusega. Uksekood pidi saadetama ette kell
14:45. Just täpselt nii ka oli: kell kolmveerand kolm pärastlõunal sain kogu vajaliku info. Kogemata
kombel õnnestus mul oma saabumine just selleks ajaks sättida, nii et polnud mingit ootamist.
Hotelli ümber käisid parasjagu ehitustööd.
„Hey! Deutsch or English?“15
hõikas üks neid töösid teostav kolmekümnendates meesterahvas
mulle, kui saabunud uksekoodi sisaldava sõnumi peale otsustavalt oma toa suunas astuma
hakkasin.
„Deutsch or English – mõlemad on okei,“ hõikasin vastu saksa-inglise-eesti segakeeles.
„Värske värv,“ sain aru ehitusmehe samuti segakeelsest hoiatusest.
„Too bad,“16
hõikasin vastu, olles ise juba peaaegu et värvi sisse astunud.
See läks küll napilt! Naersime mõlemad.
Mees näitas mulle kätte värvivaba tee ukseni nr 115. See oli lihtne: viimane uks maja otsa peal.
Tõotatud ukseni jõudnud, toksisin sisse ilmatu pika ja keerulise esmase PIN-i (edaspidiseks oli
juba lihtne neljakohaline PIN, aga see selleks) isegi lootmata, et uks esimese katse peale avaneb.
Uks avanes. Väsinud rändur nägi oma maist paradiisi 😊, näidatud allolevatel fotodel.
Minu tuba OBD hotellis Flehingen’is
„Wow! Nagu tõesti: Vau!“ just selline tuba mulle meeldis. „Peaaegu liiga hea, et olla tõsi!“
Voodi, vaade, korralik kööginurk... Pildi peal ei paista, ent komplektis sisaldus ka avar vannituba,
mida tollel hetkel palavast päevast ebameeldivalt higisena esimeses järjekorras vajasin! Sõbrad-
töömehed jätkasid väljas nende tööpäeva lõpuni tasuta muusika mängimist 😊
15
„Saksa või inglise keel“?
16
„Liiga halb!“

63
29. juuli 2021: Flehingen – Bretten
Hommikul lahkusin oma möödunud öö ilusast hotellist alles kell 9:17. Kavandatud teekond
Bretten’isse oli päris lühike: kusagil kaheksa-üheksa kilomeetri vahepeal. Lisaks plaanisin pisut
linnas ringi vaadata.
Esmalt võtsin suuna paari kilomeetri kaugusel asuvale Bauerbach’i nimelisele külale. Ilm oli ilus
ning õhutemperatuurid igati mõõdukad. Samuti polnud eksida kusagile: astu vaid piki
kergliiklusteed! Baurbach’is sain maiustada jalutusraja äärde mingist mahajäetud aiast kasvama
jäänud punase sõstra põõsaste kallal. Marjad olid lihtsalt üliküpsed!
Kaunis suvine teekond Flehingen’ist Bauerbach’i
Pärast Bauerbach’i ei olnud pikalt minna Gölshausen’i asulasse. Arvestades, kui külg-külje kõrval
see Bretten’iga asub, pidasin Gölshausen’it Bretten’i eeslinnaks. Tegemist oligi Bretten’i
ringkonnaga.
Teel tulid vastu teised jalutajad.
64
„Hallo,“ tervitasid nad lahkesti minusugust seljakotirändurit.
Nii ma Bretten’isse jõudsin. Teekonna kaart koos mõningase tiirutamisega Bretten’i vanalinnas on
järgmine.
29. juuli 2021: Jalutuskäik Flehing’ist Bretteni’sse ning pisut tiirutamist Bretten’is
Linnas ringi vaadates pidin tahes-tahtmata möönma oma suhtelist kultuurilist harimatust.
Näiteks osutus minu jaoks parajaks mõistatuseks, miks informatsioonitahvlitel oli igal pool linna
nimeks märgitud ’MelanchthonStadt Bretten’ ja mitte lihtsalt ’Bretten’:
„Mida see ’Melanchthon’ tähendab?“
Alles hiljem hotellis guugeldades leidsin, et linn hoiab niiviisi au sees seal 1497. aastal sündinud
Philipp Melanchthon’i mälestust. Melanchthon, sünninimega Philipp Schwarzerdt, olevat olnud

65
reformist, humanist ning lähedane kaastöötaja Martin Lutherile. Ühe 16. sajandi Eurooopa
silmapaistvaima figuurina olevat ta muuhulgas propageerinud dialoogi erinevate religioonide
vahel.17
Enesele teadmata olin ma päeval linnas jalutades isegi Melanchthonhaus’i pildistanud (vt all) –
lihtsalt kui ilusat maja 😊 Samuti mängis üks mees seal ees terve aja akordionit ning mulle
meeldis ta muusika.
Melanchthonhaus
17
Allikas: [WWW] https://www.bretten.de/tourismus-kultur-freizeit/melanchthon ; viimati
vaadatud: 29.07.2021
66
Ei osanud ma suurt midagi arvata Bretten’i ’postkaardivaatest’ (all vasakul) või siis ’vappide puust’
(all paremal) ajaloolisel turuplatsil. Lugesin, et majad olevat päriselt pooleldi puidust ja mitte
lihtsalt sedasi värvitud.
Bretteni ’postkaardivaade
Samas, lihtsalt vaatamiseks ja jalutamiseks ei peagi kultuuriloolane olema. Muide, vanalinnas oli
täiesti olemas tasuta WiFi!
Jalutades mööda Bretten’i vanalinna peatänavat

67
Kell 13:30 olin (taas) ALDI’st ostetud moonakotiga oma järjekordse öömaja ukse taga: City Hotel
Bretten. Täpsustagem siinkohal seda ALDI asja: ALDI’st sain terve päeva söögid kätte sama raha
eest, mille City Hotel Bretten’is oleksin välja käinud vaid hommikusöögi eest (16 eurot ja 90 senti)!
Nii või teisiti koosnes tüüpiline hotelli hommikusöök asjadest, mille leidsin ka poeletilt.
Olin juba hotelli broneerides märganud ühte mitte-nii-meeldivat asjaolu: sisse registreerimine –
check-in – algas alles 16:30! Seetõttu olin neile juba eelmisel õhtul kirjutanud ja küsinud: kas mul
oleks võimalik pääseda tuppa näiteks kell 14:00? Nad vastasid, et on võimalik. Viie-minutilise
hilinemisega, kell 14:05 tuligi inimene ekstra kohale ja lasi mu sisse.
Tegemist tundus olema eeskätt äriklientidele mõeldud hotelliga. Kaks esimest ust, mida all fuajees
oodates märkasin, viisid konverentsi-ruumidesse (ühel neist nimeks ’ Melanchthon’!). Täitmiseks
ette lükatud blanketi peal küsiti firma nime ja aadressi.
„Kas ma pean selle täitma?“ küsisin kerge imestusega.
Vastati, et ainult siis, kui mul on tarvis arvet firma nimele. Mul polnud tarvis – reisin eraisikuna.
Pärast uksekaardi saamist pärisin WiFi parooli järele. Broneeringu kinnituse järgi pidavat kõikjal
hotellis olema tasuta WiFi.
„It’s not working... We are trying to fix it,“18
vastas minu poolt varakult ’välja aetud’ retseptsionist
vabandavas toonis.
„Ok – one internet free night!“19
vastasin.
Otsest häda mul selle internetiga ka polnud.
Tegelikkuses said nad WiFi korda just ajaks, kui oma läpaka pärast dušši all käimist ning
matkasokkide pesemist sisse lülitasin. Veetsin suurepärase pärastlõuna ja õhtupooliku.
30. juuli 2021: Bretten – Pforzheim
„Kark alla ja minek. ’Kark’ on antud hetkel natuke nagu tähenduslik,“ muigasin hommikul kell 7:20
reipalt Pforzheim’i suunas teele asudes.
Sellised varased hommikud olid kõige ilusamad! Õhk oli kuuma päeva eel veel jahe, ent päevalilled
juba ’tervitasid’ mind (vt pilti all). Tervitavad ka esimesed vastutulevad tervisesportlased.
„Morgen!“20
hõikavad nad rõõmsalt.
„Morgen!“ hõikan vastu.
18
„See ei tööta… Püüame seda parandada…”
19
„Okei – üks internet-vaba õhtu!“
20
„Hommikust!”
68
Hommikune tervitus päevalilledelt: Just selliseks päikeseliseks päev kujuneski!
Mitte kaugel Bretten’ist, Rinklingen’i nimelise linnaosa servas, pöörasin Grillhütte Rinklingen’i
nimelise ’hüti’ juurest metsa. Vaatamata hütile või onnile viitavale nimele oli tegemist igati
korraliku grillipaiga ja puhkekohaga, mida ümbritsesid mitmed tähistatud ja temaatilised
jalutusrajad.
Järgnes päris mitu kilomeetrit mõnusat varjulist metsaalust kõndi. Kui taas lageda peale välja
jõudsin, hakkas eemal all orus paistma juba Königsbach-Stein – asula, mis mulle tol päeval umbes
poole tee peale jäi. Königsbach’i osast astusin mööda, ent Stein’ist viis mu tee mind läbi. Tegemist
oli ühe järjekordselt ilusa ning silmnähtavalt ka heal järjel oleva asulaga. Mis puudutab ’head
järge’, siis pole siin midagi väga imestada: Baden-Württemberg olla üks Euroopa jõukamaid
regioone!

69
All orus paistab Königsbach-Stein
Mõni aeg hiljem jõudsin taas metsatukka. Hea oli puude all vilus jalutada – eriti arvestades, et
päev hakkas juba kuumaks kiskuma!
Ometi hakkasid matkaraja märgid õige pea taas lagedate heinamaade vahele osutama. Mõtlesin,
et lähen natuke maad kaardi järgi, omal käel: saan kauem puude all edasi astuda. Juhtus aga nii,
et pool kilomeetrit hiljem olin omadega ummikus: kaardil näidatud paremale pööravat teekest
tegelikkuses ei eksisteerinud! Sumasin pisut aega võpsikus ringi, ent teed leidmata ei jäänud mul
muud üle, kui ettenähtud matkarajale tagasi pöörduda.
„Uuh-ooh,“ ohkisin palava päikese käes künkast üles rühkides.
Tõele au andes liiga suurt pingutust see nüüd ka ei nõudnud. Küngas polnud eriti kõrge, tee oli
hea ning kohati pakkusid tee äärde istutatud õunapuud ka varju. Veelgi enam: pingutus sai
vääriliselt tasutud!
Mainitud tasu seisnes avanevas vaatepildis: imeilus väike kollane kabel koos istepinkidega suure
puu vilus! (Vt pilti all.) Kabeli ukse kohal olevalt sildilt lugesin:
„St. Wendelin“
70
Ilus väike kabel Ersingen’’i lähedal (St. Wendelinskapelle)
Kabeli juurest edasi ei läinud mul pikalt, jõudmaks Pforzheim’i külje all asuvasse Ispringen’i
nimelisse asulasse. Parajasti lõid kirikukellad keskpäeva ning kõrval oleva maja avatud aknast tuli
isuäratavat pannkookide lõhna. See meenutas mulle, et käes on lõuna aeg. Nojah, sedakorda
koosnes minu lõuna või täpsemini lõuna oode müslibatoonist suvalise pingi peal. Nagunii pidin
tunni-paari pärast sihtkohas kohal olema.
Tund aega hiljem sisenesingi Pforzheim’i. Eelmisel õhtul Wikipediast loetu põhjal teadsin, et
tegemist on Baden-Württembergi suuruselt kaheksanda linnaga ning et siin elab üle 125,000
inimese. Teadsin ka, et linn on tuntud oma kella- ja juveelitööstuse poolest, mille tõttu seda
Kuldseks Linnaks (’Goldstadt’) kutsutakse.
Sobiva toidupoe leidmine polnud raske ülesanne. Kell 13:30 olin juba koos moonakotiga oma
hotelli – Hotel-12-Apostel – ukse ees.
„Hotell 12 Apostlit – Mis kummaline nimi ühele keskpärasele hostelile pandud,“ mõtlesin
sisenedes.

71
Pidin pool tunnikest retseptsiooni ukse taga ootama, kuni retseptsioon kell kaks pärastlõunal lahti
tehti ja mind mu tuppa juhatati.
Allolev kaart võtab kokku mu päevateekonna.
30. juuli 2021: Matkapäev Bretten’ist – Pforzheim’i
72
4.2 Schwarzwald
31. juuli 2021: Pforzheim – Dobel
Pforzheim’i tuntakse ka väravana Musta Metsa21
. Juuli viimasel päeval astusingi vastavalt oma
esimese lõigu Mustas Metsas, kõndides Pforzheim’ist Dobel’isse. Nagu allolevalt kaardilt näha,
polnud teekond ei sirgjooneline ega ka mitte lühike. Mis puudutab matka pikkust, siis mu kell
viskas taaskord mingid mikro-jõnksud sisse; 42 kilomeetrit ma nüüd vaevalt kõndisin – pigem
nagu 32. Isegi kui kilomeetreid oli ’ainult’ 32, kujunes päev võrdlemisi pikaks ja pingutavaks: oli
üksjagu ronimist ja vaatamist.
31. juuli 2021: Matkapäev Pforzheim’ist Dobel’isse
21
Saksa keeles: Schwarzwald; inglise keeles: Black Forest

73
Oma hostelist teele asusin hommikul, umbes-täpselt 7:20.
„Ready, Steady, Go!“22
andsin endale stardi.
Esmalt tuli leida tee läbi Pforzheim’i linna.
Pfrotzheim’i raudteejaama leidsin kenasti üles ning sealt ka tuttava rajamärgise – rohelise X-i.
Siis aga kadusid märgid kusagile ega ilmunudki enam välja; kaardi järgi olin küll õigel teel, ent
märke ei kusagil! Nüüd meenus mulle E1 matkaraja veebilehelt23
loetu: Musta Metsa jõudes
märgid muutuvad.
„Õigus küll, nüüd pean roheliste ’X’-ide asemel hoopis punaseid rombe vaatama!“
Sellega oli probleem lahendatud. Punaseid rombe nägin ümberringi orienteerumiseks täiesti
piisavalt.
Esimesed seitse kilomeetrit kulgesid linnalises asulas: Pforzheim’is ning selle sisulises osas
Sonnenberg’is. Siiski osutus Nagold’i nimelise jõe äärne jalutuskäik mõnusalt rahulikuks.
Sonnenberg’ist läbi, jõudsin Enz’i jõe äärsele mitme kilomeetri pikkusele teekesele. Nüüd oli mul
aega meenutusteks teemal: mis mulle meenub Musta Metsa kohta? Kaameraga õnnestus ka
tabada vähemasti minu arvates suurepärane valguste mäng, vt allolevat fotot. Pildi keskel on üks
lind, keda esiotsa kujuks pidasin; nii liikumatult seisis ta. Ühel hetkel aga märkasin, kuidas ta
kaela kõverdas ning pea vette pistis; võib-olla passis ta kannatlikult peale oma hommikusöögile
– mööda ujuvatele kaladele vms jõe-elukatele.
22
„Tähelepanu, valmis olla, läks!“
23
[WWW] https://e1.hiking-europe.eu/en/ ; viimati vaadatud: 20.09.2021
74
Lind Enz’i jõel hommikuvalguses
Lai tee Enz’i jõe kaldal asendus mingil hetkel kitsa jalgrajaga, misjärel tuli ületada sõidutee,
kõndida mööda hobusetallist ning ületada teetakistus ehk väike ojake. Sellega jõudsin
Neuenbürg’i linna.
Neuenbürg... Mul puudus selle asula kohta praktiliselt igasugune eelteadmine. Mõtlesin, et see
on asula nagu iga teinegi, millest sihtpunktide vahel läbi astun: Pforzheim’ist umbes kümme
kilomeetrit edelas, 8,000-9,000 elanikku, mingi loss peaks seal ka olema... Osutus nii, et tegemist
oli päeva kõrghetkega!
Esiteks oli Neuenbürg’i Loss (Schloss Neuenbürg) üks piirkonna TOP 10 atraktsioonist. Teiseks
paiknes Neuenbürg’i linn väga vaheldusrikka reljeefiga maastikul, mis pakkus nii mõnegi hea
vaate. Kolmandaks need värvilised majad Enz’i jõe kaldal... Ei puudunud ka uhked selle kandi
jaoks tüüpilised pooleldi kivist, pooleldi puidust hooned.

75
Neuenbürg
Huvitavat Neuenbürg’i reljeefi sain vahetult omal nahal kogeda 😊 Esiteks tuli Neuenbürg’i Lossi
juurest alla oru põhja ronida ning seejärel teisel pool oru põhjas voolavat jõge oma 300 meetrit
jälle kõrgemale tõusta. Õnneks oli ilm ilus ning õhutemperatuurid mõõdukad!
Pärast viimast pingutust järgnes korralik jupike sirget ning ilusat teed kuni Schwann’i nimelise
asula servani. Asulasse ma sisse ei läinud, lihtsalt nautisin avanevaid vaateid. Ka edasine teekond
kulges mõnusalt mööda pargiteid. Vastu tuli mitmeid vanureid, kes seal oma tervist turgutasid.
Vahetasime rõõmsaid tervitusi.
Taas jõudsin metsa vahele.
„See näeb juba natuke Musta Metsa moodi välja,“ püüdsin ära tunda pimedat metsaalust, mille
järgi piirkond oma nime on saanud.
Samas olgem ausad: sellist Musta Metsa ma veel ei näinud, mida võiks oodata Google pildiotsingu
järgi.
Järgnev küla – Dennach – jättis mulle esmapilgul vaese ja isegi mahajäetud mulje. Nimelt võtsid
mind esimestena vastu paar tühja ja lagunevat maja. Võimalik, et lähenesin lihtsalt vale nurga
alt, kusagilt servast. Hiljem künkalt tagasi vaadates nägin ka uusi maju, päikesepaneelid katustel.
Küla lähedal oli mõnus vaatepunkt/peavari (vt all), ent seal ei olnud ma kaugeltki üksi; tundus,
et see oli kohalikele omamoodi ’palverännu’ sihtpunktiks.
76
Vaatega katusealune Dennach’i küla lähedal
Viimane lõik Dobel’ini kulges võrdlemisi vaheldusrikkalt, mööda teed mille saksa keelse nime
tõlkisin enda jaoks kui ’Inglitee’.
Esiteks nägin mingit tehisobjekti, millest ma aru ei saanud (vt pilti all). Selgitav saksakeelne tekst
kõrval ütles:
„Spiel element“
Mängu element... Mõtlesin, et tegemist võib olla mingit sorti pilliga. Proovisin pulki liigutada ning
neile keti otsas rippuva pulikaga pihta anda. Nojah, mina oma ebamusikaalsuses sealt midagigi
vähegi meloodilist küll välja võluda ei suutnud...

77
Kas on tegemist mingi pilliga?
Läksin edasi. Sealt tulid kivid. Neist sain ma juba paremini aru: loodusmälestis, huvitav kivikülv!
Juuresolevalt infotahvlilt leidsin nn Volzemeri Kivide kohta täiendavaid selgitusi.
78
Loodusmälestis ’Volzemeri kivi’
Tee äärde jäi ka mitmeid inglite-teemalisi maale, kõigil mõttestatud tekstid allkirjadeks – ehkki
mina ’pointile’ tingimata pihta ei saanud.
„Jumala esimene mõte oli: ’Ingel’. Jumala esimene sõna oli: ’Inimene’,“ lugesin ja tõlkisin näiteks
ühelt.
Alloleval fotol näha olev puukuju võttis minu jaoks need maalid kokku: see vist ongi see Inglitee
Ingel!

79
Killuke kunsti Dobel’isse viiva ’Inglitee’ ääres: kas Inglitee Ingel?
Peagi olingi Dobel’is väljas. Saabumise ajaks olin füüsiliselt juba võrdlemisi väsinud. Nii ei olnud
mul energiat enam paljuks enamaks, kui selleks esmaseks ülesandeks kusagile päeva sihtpunkti
saabudes: otsida üles toidupood ja teha ära oma ostud!24
Et oli laupäev ja pühapäeviti on
Saksamaal toidupoed suletud, oli ülesanne eriti tähtis: tuli varuda toidumoona ka järgmiseks
päevaks.
Vast kolmveerand tundi hiljem olin moonakotiga – üks juba päris katkiseks kulunud punane Rimi
kilekott – ette broneeritud Hotel Pension Heidi nimelise pansioni ukse taga.
„Üks tõeline pensionäri pühapäev kulub minu palju astunud jalakestele praegu ära küll!“ mõtlesin
endamisi muiates ning uksekella helistades.25
24
Tähendab: ma arvasin, et ei olnud rohkem energiat. Nagu varsti selgus, tegelikult ikka oli veel
üsna pikaks suhtluseks.
25
Mul võttis päris tükk aega, enne kui aru sain: ’pension’ majutuskoha nimes viitab pansionile;
tol hetkel pidasin kõiki seda sõna oma nimes sisaldavaid öömaju eeskätt pensionäridele
suunatuteks 😊
80
Nimelt olin järgmise päeva matkamisest vabaks planeerinud: oli vaja teha ära juuli lõpu
arvepidamine.
Avama tuli meeldiva moega hallipäine vanaproua, kes majutuskoha perenaiseks osutus. Viis,
kuidas ta minu tagasihoidlikule persoonile esiotsa reageeris, valmistas mulle parasjagu nalja.
Rääkisime vaheldumisi inglise ja saksa keeles, ent eesti keelde tõlgituna oli meie vestlus umbes
niisugune:
„Mis see teil on?“ osutas proua ust avades üsnagi kahtlustava ilmega minu punasele ’prükkari’
kilekotile.
„Toit,“ vastasin napisõnaliselt.
„Kas te arvate, et Schwarzwald’is süüa ei ole?“
„Ei arva. Aga ma tean, et homme on pühapäev ja et pühapäeval on Saksamaal toidupoed
suletud!“ vastasin ning lisasin pärast lühikest pausi ausalt, „Ja ma olen praegu kohutavalt
näljane!“
Olin kõndinud 30+ kilomeetrit, oli ju juba hiline pärastlõuna ning kui õun ja paar üsna saledat
vorstijuppi välja arvata, polnud ma lõunaks midagi söönud. Seetõttu ma ülearuse viisakusega
ennast vaevama ei hakanud.
See küsimus selge, andis proua mulle maski kandmise ning käte desinfitseerimise instruktsioonid.
Mulle ust avades ta ise maski ei kandnud, ent nüüd otsis eeskuju näidates välja.
„Sest meil pole alati võimalik hoida 1.5-meetrist distantsi,“ seletas ta maskikandmise kohustust.26
Otsisin kohusetundlikult ka oma maski välja: reegel on reegel. Proua pihustas mulle kätele
meeliva lõhnaga desinfitseerimisvahendit ning ma hõõrusin selle laiali.
Nüüd saime ’asjast’, st minu hotellibroneeringust, rääkida.
„Kristi?“ imestas proua mu nime üle. „Teie broneeringu peale... Ma ootasin, et tuleb mees!“
Nimed, nimed... Sakslased tõesti pidasid nime ’Kristi’ pigem mehe kui naise nimeks, olin seda
juba varem märganud. Nii mõnigi kirja teel edastatud hotelli-tervitus algas:
„Hr. Kristi Rohtsalu,“
Edasi juhatati mind suurde hubase toa moega ruumi. Olles mu isiku tuvastanud ning COVID-
19 ’kuulikindluse’ (vaktsineerituse) kindlaks teinud, muutus maja perenaine ülimalt lahkeks ja
sõbralikuks. Jutu käigus selgus ka, miks: sest ma elan Tallinnas!
„Sa oled Tallinnast? Ma olen seal käinud, 1999. ja 2005. aastal. Mu [mul läks ’kõrvust mööda’,
mispidi sugulane täpselt – minia vist] on Eestist pärit. Kuusalust.“
Proua jutustas edasi, et talle olevat Tallinn väga meeldinud. Küsis, kuidas meil Eestis praegu on
– täpsemalt, kuidas meil selle COVID-19 vaktsineerimisega lood on? Vahetasime paar lauset
26
Saksamaal nägid koroonameetmed ette 1.5-meetrist distantsi.

81
vaktsineerimise ja vaktsineerimise vastaste teemal. Kinnitasin üle, et mina olen igal juhul
vaktsineeritud ning et minu kuur on lõppenud; ta ei pea muretsema.
Samal hetkel helises proua telefon. Juhtus nii, et helistajaks oli tema eestlannast sugulane. Milline
üllatav kokkusattumus! Telefon anti varsti mulle: a la räägi ka temaga, ütle ’Tere’! Kahel võõrsil
oleval samast riigist pärit inimesel pole ühist keelt raske leida. Jututeemasid jagub: Kus sa elad?
Kust sa täpsemalt pärit oled? Mida praegu siin/seal teed? Rääkisin oma reisidest ja eeskätt
käsilolevast rännakust, mispeale sain rea soovitusi ja vihjeid edasise reisi osas. Tänasin info eest
ning ulatasin siis telefoni maja perenaisele tagasi, et nad ka omad asjad arutatud saaksid.
Tõepoolest, rõõmus kokkusattumine 😊
Samas… Olin endiselt väsinud, näljane, higine. Igatsesin juba oma privaatsesse tuppa. Viimaks
mind sinna ka juhatati. Osutus nii, et tegemist polnud lihtsalt toaga; minu käsutusse anti terve
väike kahetoaline korter ühe tagasihoidliku hotellitoa hinna eest!
Viimaks keerasin minu käsutusse antud väikese korteri ukse õnnelikult enda selja taga lukku ning
asusin tavapäraste pärastlõunaste rutiinide juurde: toiduasjad külmikusse, dušši alla, pesu pesta,
süüa teha ja süüa, fotod telefonist arvutisse tõsta, kiired jooksvad märkmed päeva kohta,
eelmisele öömajale tagasiside kirjutada... (Järgmist päeva mul tol õhtul planeerida polnud tarvis;
oli ju kavas see samas Dobel’is veeta.) Need toimingud tehtud… Mida muud võiks elult veel tahta
kui lihtsalt mõnusat olemist pärast päeva, mil tunned, et on ’tehtud’? 😉
1. august 2021: Euroopa Ringtee ümber Dobel’i
Minu põhiline päevaplaan oli istuda hotellis ja võtta kokku möödunud kuu arved – nagu ikka iga
kuu esimesel päeval. Samas ei saa ju terve päeva laua taga istuda! Niisiis sisaldas agenda ka
väikest jalutuskäiku Dobel’is.
Olin just oma koreteri ust väljastpoolt sulgemas, kui teisi tube kraamiv maja peremees mind
küsimusega kinni pidas:
„Kas minek jalutama?“
Minu jaatava vastuse peale soovitas ta mulle teed nimega EUROPA-Rundwanderweg ehk Euroopa
Matkaring. Nemad prouaga jalutavat seal sageli.
Idee meeldis mulle: soovitatud tee oli minu arvates vahva mõte, hariduslikult kasulik pealekauba!
Nimelt oli tegemist ümber küla kulgeva ringikujulise jalutusrajaga, mida ääristasid järgemisi
erinevates Euroopa Liidu liikmesriikide lipuvärvides pingid. Igal pingil – st peaaegu igal pingil
üksikute eranditega – oli silt põhilise informatsiooniga riigi kohta: riigi pealinn, pindala, rahvaarv
ja Euroopa Liidu liikmeks astumise aasta. Mõnede riikide pinkide kõrval võis näha ka muud
sümboolikat. Näiteks Kreeka pingi kõrval olid olümpiarõngad, Prantsusmaa pingi kõrval maal
Eiffeli tornist jne.
82
Mõeldud-tehtud: võtsingi umbes kuue kilomeetrise pikkuse ringi (algusega kilomeeter – poolteist
minu öömajast) ette. Juhuslikult või siis mitte nii juhuslikult järgnesid mulle osutatud
stardipunktile – Euroopa Liidu kollaste tähekestega sinisele pingile – pingid tuttavates Balti riikide
lipuvärvides.
Mnjah… Eesti pink oli küll pisut valesti värvitud (vt all). Esiotsa kahtlesin: on see ikka Eesti pingiks
mõeldud? Kirjad nii kaasa antud kaardil kui ka pingil endal kinnitasid, et tegu oli Eestile ja mitte
mõnele muule riigile pühendatud pingiga. Ei tea, maaler värvidega niimoodi eksinud oli.
Eestile pühendatud pink, mille värvid küll korrigeerimist vajaksid....
Pärast Euroopa Ringtee läbimist käisin veel pisut Dobel’i peal ringi. Kogu jalutuskäik on näidatud
alloleval kaardil. Ajastus oli igatahes hea: olin just oma ajutisse korterisse naasnud, kui väljas
sadama hakkas. Dobel pidavat üldiselt päikeseline olema, ent ju olin mina see ’õnnelik’, kes viibis
seal just täpselt sellel ’õigel’ päeval.

83
1. August 2021: Dobel’is ja Euroopa Ringteel ümber Dobel’i
Maja perenaine jõudis veel samal päeval mulle rohkem kasulikku informatsiooni jagada:
minusugustel jalgsi-matkajatel olla võimalik külalistemaja poolt antava nn KONUS-kaardiga27
27
Rohkem infot KONUS-kaardi kohta: [WWW] https://www.schwarzwald-tourismus.info/planen-
buchen/konus-gaestekarte ; viimati vaadatud: 01.08.2021
84
tasuta Schwarzwald’i ühistransporti kasutada!28
Tänasin kaardi ja informatsiooni eest: seda ma
varem ei teadnud!
„Sellise info jaoks peab sul hea võõrustaja olema,“ vastas proua kavala silmapilgutuse saatel.
2. august 2021: Dobel – Forbach/Langenbrand
Päevase pausi järel oli taaskord päev stiilis ’kark alla ja minek’. Täpsemini haarasin kell 7:27 küll
seljakoti ja mitte kargu järele.
Enne teele asumist pidin veel oma lahkele võõrustajale korteri võtmed üle andma. Proua võttis
seda koroona-asja ikka silmnähtava tõsidusega. Võtmete vastuvõtmise asemel instrueeris ta mind
neid eemale lauale asetama, lisades selgituseks:
„Ma pean neid esmalt desinfitseerima!“
Kell 7:39 pöörasin juba Dobel’ist ära metsa. Tõepoolest, sedakorda küll miskit pikka linnalist
astumist polnud: varsti olin puhta võpsikus 😊 Otsest võsavahe-teed oli küll vaid mõnisada
meetrit, siis ’näidati’ korraks asfalti. Järgnes viisakam metsavahe-tee.
Tee ääres leidus omajagu suuri ja punaseid metsmaasikaid. Degusteerisin neid – ning leidsin oma
mõningaseks pettumuseks, et marjad olid vesisevõitu ja pigem hapud kui magusad.
„Enam pole see õige maasika-aeg ka,“ tuletasin endale meelde.
Lisaks oli siinkandis viimasel ajal üsna palju sadanud.
Ühe koha peal teest pisut eemal nägin tumerohelist telki.
„Ei tea, kas siin peatub keegi päris matkaja – mitte mõni minusugune ’eurorändur’, kes ühest
hotellist teise jalutab?“ arutlesin endamisi.
Küsimus jäi õhku, sest minu tähelepanu köitis üle tee hüppav orav. Ühes YouTube reisivideos
väideti, et Schwarzwald’i oravad olla kuidagi erilised. Mina küll midagi erilist ei märganud, orav
nagu orav ikka – vahest Eesti oravatega võrreldes väheke suuremat mõõtu.
Tasapisi olin terve hommikupooliku jooksul järjest kõrgemale tõusnud. Puude vahel kõndides
polnud seda peaaegu märgatagi olnud, ent lagedamates kohtades hakkasid avanema maalilised
vaated.
Üheks päeva kõrghetkeks oli kahtlemata vaatekoht Rosskopf’i (883 m) lähistel, vt pilti all. Vaade
oli üks asi. Teiseks olid loodud ka kõik tingimused selle nautimiseks: toolid lamasklemiseks
(lebotoolid, nagu ma neid kutsusin), katusealune, infotahvel, külalisteraamat.
28
Tegelikkuses polnud seal tasuta muidugi midagi: ühistranspordi piletid maksid puhkajad üsna
otseselt kinni oma hotelliarvele lisatava (mitte valikulise) maksuga.

85
„Mina olin siin,“ kirjutasin viimasesse puhtas eesti keeles, lisades oma nime ja daatumi.29
„Sehr schön,“ lisasin saksakeelse kommentaari.
„Väga ilus, tõesti,“ mõtlesin seda kirjutades.
Vaatekoht Rosskopf’i (883 m) juurest
Ometi polnud kogu see teekond ainult lust ja lillepidu. Tuli ette ka kivisemaid ja porisemaid lõike,
kohati jalatalla jaoks üsna ebasõbralikke. Piisavalt kiiresti – enne kui ronimisest ja hüplemisest
tüdimus tekkida jõudis – olin siiski juba järgmiste ilusate vaadetega puhkekoha juures
Lerchenstein’i nimelise tipu jalamil.
„947 meetrit,“ lugesin kaardilt tipu kõrguseks.
Vaatekohale järgnes veel korralik jupp ronimist mööda kivist ja porist metsavahelist jalgrada.
Üheteistkümnendal kilomeetril Langmarskopfhütte nimelise ’onni’ juures jõudsin päeva raske
valiku kohani. Asi oli nimelt selles, et minu hotell ei asunud mitte E1 matkarajal Forbach’i
29
Mõttes elasin tol hetkel vist veel eelmises päevas. Panin kuupäevaga ühe päeva võrra mööda:
märkisin 01.08.2021, ehkki tegelikult oli juba 02.08.2021.
86
keskusest, vaid sealt mõned kilomeetrid eemal Langenbrand’is. Langenbrand’is toidupoodi
polnud. Forbach’i ja Langenbrand’i vahel tundus vähemasti kaardi järgu puuduma mõistlik jalgsi
käimiseks sobilik tee. Mul oli valida kahe variandi vahel:
a) Jätkata E1 ametlikul matkarajal Forbach’ini välja, külastada seal toidupoodi ning sõita siis
rongiga Langenbrand’i;
b) Astuda kõrvale ametlikult matkarajalt ning leida oma tee Reichental’i ja Weisenbach’i kaudu
hotellini Langenbrand’is, olles eelnevalt külastanud toidupoodi Weisenbach’is.
Variant (b) meeldis mulle rohkem, sest võimaldas lõpuni välja omal jalal astuda. Miinuseks oli
risk, et minu mõnevõrra aegunud kaardil näidatud väiksemaid rajakesi ei pruukinud tegelikkuses
enam eksisteerida. Samuti pani mind kahtlema potentsiaalne vajadus paaris kohas tiheda
liiklusega sõidutee ääres kõndida. Teadsin ju juba, et need Saksamaa sõiduteede ääred üldjuhul
jalgsi käimiseks ei sobi.
Eespool mainitud onni juurest leitud teeviidad lahendasid mu kahevahel oleku kiiresti: Reichental’i
– kuhu pääsemist pidasin suurimaks küsimärgiks – viis märgistatud matkarada. Nii oligi asi
otsustatud: valisin omale meeldiva alternatiivi (b) ehk siis mineku Reichental’i ja Weisenbach’i
kaudu.
Reichental’i viiv tee oli kitsam ja võssa kasvanum kui põhiline matkarada, ent võimalas mul siiski
kenasti asulasse välja astuda. Muuhulgas sain teel metsvaarikatega maiustada. Erinevalt
maasikatest olid need magusad. Avanev panoraamvaade Reichental’ile (all pildil)... No see oli
seda kohati ebakindlat tulekut väärt! Selline vaade! Nii palju ilu ja nii palju rahu! Hiljem panin
selle pildi oma arvutile taustapildiks, niiväga meeldis see mulle.

87
Panoraamvaade Reichental’ile
Matkaraja viit osutas, et mööda ettenähtud teed on sealt vaatepunktist alla asulasse 800 meetrit
astuda.
„Milleks minna ringiga, kui saab ka otse?“ küsisin endalt ning ronisin ettevaatlikult otse mäest
alla.
Maha tallatud rohu järgi otsustades polnud mina ainus, kes seda otseteed kasutas.
Reichental osutuski väga kenaks asulaks – üldse ei kahetse, et sealt läbi astusin! Ka leidsin
kergesti kätte teeotsa oma järgmisse vahesihtpunkti: Weisenbach’i.
See lõik läks nagu õlitatult, samuti poeskäik Weisenbach’is. Varsti juba sammusingi moonakotiga
(ostetud toidukraam minu vanas kulunud Rimi ’prükkari-kotis’) Langenbrand’i suunas.
Leidsin taas päästva matkaraja sildi.
„Langenbrand 4.1 km,“ seisis sellel.
Rada algas jõeoru ja sõiduteega paralleelselt kulgeva mäe nõlvale ronimisega. Jalgsi sai ainult
sealt ülevalt.
88
„Normaalsed inimesed sõidaksid selle viimase jupi rongiga,“ mõtlesin poole tee peal kotte pingile
asetades ning selga sirutades.
„Aga mina ei ole ju ’normaalne’ inimene!“ andis kelmikas mõte mulle indu astumist jätkata.
Minna polnud tegelikult enam palju: sihtpunkt juba peaaegu et paistis!
Selja sirutamise peatus teel Weisenbach’ist Langenbrand’i
Hotelli – või täpsemini külalistemajja – pidi sisse saama alates kella kahest pärastlõunal. Mina,
rahutu vaim, koppisin uksele juba kell 13:58. Keegi ei reageerinud Astusin avatud uksest sisse ja,
kuuldes ülakorrusel inimeste hääli, koppisin uuesti.
Ülevalt trepiservalt hõikas keegi ehitusmehe moega mees:
„Viis minutit!“
„Kaks,“ täpsustasin demonstratiivselt oma suurt Suunto käekella vaadates.
Kolm ja pool minutit hiljem lubati mul ülakorrusele astuda – kompromiss kahe ja viie minuti vahel
vist 😊 Osutati viisakalt kõrvalisse koridori, kust sain kuni õige inimese saabumiseni jälgida mind
sisse juhatanud ehitusmehe moega mehe tööd uue vaiba panemisel. Ma ei tea, kas ta tegelikult

89
oli ehitusmees; see oli pereäri – võis olla ka peremees ise töövormis. Igatahes jättis ta tööd tehes
professionaalse mulje.
Varsti juhatati mind meeldivasse tuppa, minu selle-õhtusesse väikesesse paradiisi, kust ei
puudunud ei tasuta WiFi ega ka rannakarbi-kujuline öölamp. Vaevalt sain dušši all käidud, kui
nägin aknast, kuidas väljas sadama hakkas. Mis ma oskan öelda? Ilmataadil oli suurepärane
ajastus!
All on kirjeldatud teekond kaardil: ei liiga pikk ega liiga lühike, just täpselt paras!
2. august 2021: Jalutuskäik Dobeli’st Langbrand’i
90
3. august 2021: Forbach/Langenbrand – Seebach
Hommikul kell 7:07 lukustasin minu käsutuses olnud toa ukse väljastpoolt. Teadsin, et tuleb pikk
päev, ja soovisin võimalikult varakult teele asuda. Samas mõtlesin trepist alla astudes:
„Ei tea, kas nad on juba ärganud?“
Vaja oli ära anda toa võti ning täidetud paber, kuhu olin märkinud oma kontaktandmed,
külalistemajas viibimise kuupäevad jms info.30
Sama mees, kes mulle eelmisel pärastlõunal toa kätte oli näidanud, oligi juba leti taga askeldama.
Neil oli seal alumisel korrusel midagi baari või kohviku moodi. Kõik läks väga ladusalt: ta võttis
mult võtme ja paberid ning ulatas arve. Soovisime üksteisele ’head aega’ ning läksime laiali –
täpsemini, mina alustasin oma järjekordse matkapäevaga.
Hiljem õhtupoolikul selgus, et kõik oli läinud liigagi ladusalt seal öömajas: mees oli unustanud
mult peavarju eest raha küsida ning mina olin arvanud, et ju oli makse booking.com-i vahendusel
siis tehtud. Päeval sain aga kõne ja kirja booking.com-ilt: hotell olla nendega ühendust võtnud
teemal ’maksmata arve’. Situatsioon tundus naljakas.
Võtsin ühendust nii booking.com-i kui ka külaliste maja pidava perekonnaga. Leppisime kokku, et
tasun neile pangaülekandega. Nii saigi tehtud.
„Thank you,
Mit freundlichen Grüßen Familie Wörner,“ tänati mind selle liigutuse eest heldelt.
Sellega oli olukord lahendatud. Edaspidi kontrollisin hoolikalt iga kord enne võtmete ära andmist,
kas olin antud hotelli arve juba maksnud või veel mitte.
Matkapäev kujunes samuti... ee… elamuste rohkeks. Teadsin ette, et tuleb seiklusi:
Langenbrand’ist umbes poole tee peal asuva Sand’ini ei viinud ühtegi kindlat matkarada; juba
kaardil paistis mägine metsatee selline sigrimigri, et ma polnud vaevaks võtnud ette isegi täpset
teekonda läbi mõelda. Lootsin, et äkki läheb mõni tähistatud matkarada...
Pärast Langenbrand’i asulast välja jõudmist algas päeva teekond kohe ronimisega: tuli tõusta
üleval poole mäe peal paistvasse Bermersbach’i asulasse. Ähh-puhh, ent kella 7:40-se kuke
kiremise ajaks ma Bermersbach’i ka jõudsin.
30
Pea kõigis majutusasutustes tuli sarnane dokument täita – mõnikord oli seda võimalik teha
veebis, ent enamasti käis täitmine paberil. Keegi oli mulle varem seletanud, et seda infot
kogutakse juhuks, kui peaks osutuma tarvilikuks mõne koroona-intsidendi pärast ühendust võtta.

Tallataksoga Lõuna-Saksamaa, otsaga Austrias – reisipäevikuid suvest 2021

Tallataksoga Lõuna-Saksamaa, otsaga Austrias – reisipäevikuid suvest 2021

Recommended

Recommended

More Related Content

More from Kristi Rohtsalu

More from Kristi Rohtsalu (20)

Recently uploaded

Recently uploaded (20)

Tallataksoga Lõuna-Saksamaa, otsaga Austrias – reisipäevikuid suvest 2021