Memories from my second ultra run (in Estonian)

1. 1
Minu teine Laulasmaa Ultra (9.-10. juuni 2018)
Kristi Rohtsalu, 13. juuni 2018
9.-10. juunil 2018 leidis taaskord aset Eesti pikim jooksu- ja käimisüritus Laulasmaa Ultra. Rada
ja reeglid olid samad, mis möödunud aastalgi. Neid kirjeldasin oma eelmise aasta blogis: „First
Ultra Run – Done!“
Meie võistkonna nimigi jäi samaks: FK 400+. Pikalt lahti kirjutatuna tähendab see: Fantastilised
Kulgurid, kes kamba peale kokku kavatsevad läbida vähemasti 400 kilomeetrit. Võistkonnas oli
sedakorda lisaks minule, isale ja vend Martinile ka isa kolleeg Valdo. Valdo oli meil nii
asendusliikmena; võistlusreeglite kohaselt läksid arvesse vaid kolme parima tulemused, kellest
segavõistkonna puhul (nagu FK 400+ seda oli) vähemasti üks pidi olema vastassoo esindaja.
„Uskumatu: kas ma tõesti teen seda jälle?“ mõtlesin ennast mai alguses kirja pannes.
Ent ei saanud ju teisi alt vedada ja minemata jätta. Tiimi oli isa registreerinud juba mõnda aega
tagasi ning vend Martin kiirustas takka:
„Hei! Tuleval esmaspäeval on veel viimane võimalus broneerida endale kultusliku väärtusega
Laulasmaa Ultra T-särk. Mina lõin oma osalemise lukku.“
…
Viimas öö unistus… Oli see nüüd suurest stardipalavikust või aknast sisse paistma hakkavast
päikest, igatahes ärkasin võistluspäeva hommikul juba kell 5:17. Efektiivselt olin maganud vähem
kui kuus tundi – seda oli natuke vähe, aga rohkem und ei tulnud. Kobisin voodist välja ja hakkasin
hommikuputru valmistama.
Mingit erilist plaani mul eesootavaks ultra-nädalavahetuseks polnud. Mõtlesin, et oleks tore liikuda
tempos, mis võimaldaks 32 tunni jooksul läbida 168 kilomeetrit. Ent arvutasin, mispidi ma
arvutasin, plaan tundus agressiivsena: ei piisanud sellest, et lihtsalt jalutan. Kalkuleerisin, et
vähemasti kolm ringi, st 3*21.1 ehk 63.3 kilomeetrit tuli sörkida ja siiski polnud kindel, kas viimane
ring mahuks enam kontrollaja sisse. Arvestada tuli ju muuhulgas võrdlemisi raske raja,
söögipauside ning tekkiva väsimusega, mille tõttu paar viimast ringi nii ehk naa ’ära kukuvad’.
„Ok, proovin joosta kaks maratoni,“ võtsin lõpuks eesmärgiks.
Viis minutit kell pool kümme läbi olime stardipaigas Meremõisas. Ilm oli ilus ja tuulevaikne,
temperatuur hommikul nii 15 kraadi ümber. Muu rahvas paistis minu ja Martini saabudes juba
valdavalt kohal olema. Numbreid ja kiipe oli hakatud jagama juba kella üheksast.
„Kas haaknõelu ka antakse?“ küsis Martin, kui oma numbritele järele läksime.
„Siin on kõigile: jooksjatele ja punkaritele“ lükati meile ette karp igas suuruses haaknõeltega.
Valisin sealt omale numbri pükste külge kinnitamiseks neli väikest ja kuldset. Samas sai selga
tõmmatud ka uus, sedakorda grenadiinpunane jooksusärk.

2. 2
Varsti oligi aeg stardiks koguneda.
Tervitasime Martiniga isa ja Valdot
ning tegime paar fotot. Keegi teine
võistleja tegi samas selfie videot:
„Plaan on läbida 111.5 kilomeetrit.
Selleks on poolteist aastat trenni
tehtud. Ilm on ilus. Kõht väga lahti
pole,“ rääkis ta kaamerasse.
Mõtlesin samal ajal rõngikuid
närides oma trennide peale. Alates
märtsi algusest olin jooksmas
käinud… Noh, nende kordade
kokkulugemiseks piisas ühe käe
sõrmedest. Lootsin, et kevadine
umbes tuhande kilomeetri pikkune
palverännak Itaalias oli siiski teatud
põhja alla teinud.
Start anti kell 10:00. Rajale läks
poolesaja võistleja ümber. Nagu
ikka, panid kiiremad ees punuma,
teised sörkisid rahulikult sabas.
Esiotsa kulges rada pea kilomeetri
jagu piki liinialust teed kuni esimese
tõusu alguseni. Künka otsa näitas
märk: ’1 km’.
„Juba üks kilomeeter läbitud. Ainult
210 veel,“ kuulsin kedagi oma selja
taga optimistlikus toonis
kommenteerimas.
Edasi kulges teekond majade vahelt läbi ning pöördus siis mingi elektrimasti juures vasakule,
võpsikusse suunduvaks jalgrajaks. Korra olime kõik koos: mina, Martin, isa ja mõned sammud
eespool Valdo.
„Eks igaüks peab nüüd oma tempoga minema,“ ütles isa.
Loomulikult panid mehed ees minema, ehkki Martin vaid kerge sörgiga, nii et püsisin tal üsna
kannul.
Olles roninud alla logisevast puutrepist ja teiselt poolt jälle üles, möödunud kaarsillast ning läinud
veel mõnisada meetrit jõe äärt pidi ülesvoolu, tuli esimene suurem tõus, seda küll tsiviliseeritud
inimese kombel trepist. Avanes vaade Keila-Joa kosele ning vastaskaldal asuvale lossile. Veidi
kaugemal, 3.5 km stardist, oli esimene teeninduspunkt (Keila-Joa).
FK 400+ stardivalmis: üleval mina, all (vasakult) Valdo, isa ja
Martin

3. 3
Nagu kõigis teeninduspunktides, oli seal püsti Saku Õlle kirjadega sinine telk. Menüü ja jookide
valik paistis rikkalik. Ei mäletagi täpselt, mis seal esimesel korral kõik väljas oli; piirdusin
alustuseks vaid CocaCola ja mõne rõngikuga. Keila-Joa pargis toimus samal päeval mingi üritus.
Ürituse külastajad märkasid samuti kutsuvat Saku Õlle telki ning mõned tulid ka lähemalt kaema:
ega CocaCola juurde rummi pakuta? Kahjuks neile ei pakutud sedakorda midagi.
Märkisin joogitopsikule oma numbri (26), et siis hiljem järgmistel külastustel sama topsikut
kasutada. Jooks jätkus. Ees ootas minu arvates selle raja kõige raksem lõik. Lühikesele mõnusale
jupile üle kaarsilla ning läbi Keila-Joa pargi järgnes ronimine mööda kitsukest puujuurikatega
markeeritud rajakest. Seejärel tuli pehme liivane männimetsaalune tee ning viimaks veel jupp
ronimist Türisalu teeninduspunkti. Tundus, nagu läheksid kusagile kaugele ära.
Türisalus ootas taaskord Saku Õlle telk. Tundsin ühe seal näkse ja jooke pakkunud inimestest
ära: sama mees oli ka möödunud aastal just täpselt sealsamas olnud. Eks ka teistest punktides
oli mitmeid korduvaid nägusid; lihtsalt mina neid kõiki veel ei mäletanud. Igatahes Türisalus pakuti
valdavalt kergemat sorti toidupoolist: hapukurki, tomatit, rõngikuid, soolapulki, kartulikrõpse,
mingeid küpsiseid; leiba-saia seal sedakorda ei saanud, ehkki juust ilmus hiljem välja. Joogid olid
valdavalt samad, mis igal pool mujalgi: CocaCola, Pepsi, vesi, kali, paar-kolm erinvat valikut
mahla, alkoholivaba õlu. Võtsin veel rõngikuid ja sörkisin edasi.
See nüüd oli lühike jupp mööda rannaäärt, piki Türisalu pankrannikut. Rada kulges mööda kahest
teeäärsest parklast ning vahepeal tuli üle ronida teetõketest. Teise parkla tagant algas laskumine
mereranda, Vääna-Jõesuu teeninduspunkti. See kolmas teeninduspunkt oli eelmisest vast vaid
pooleteise kilomeetri kaugusel.
Menüü oli seal võrdlemisi rikkalik. Muuhulgas pakuti ka rohelisi oliive ning mahlade valik oli laiem.
Mõtlesin, et miks nad need joogitopsikud nii täis panevad: mul oli tarvis vaid paari-kolme lonksu.
Kohe kahju oli seda poolikut mahla jätta, ent mõistus ütles, et ära võta rohkem kui hädavajalik.
’Ahnitsesin’ veel teele kaasa pihutäie piparmündilutsukaid ning tegin minekut.
See oli raja kaugeim punkt; algas tagasitee. Esiotsa tuli mäest üles ronida, siis oli paarikümne
meetri jagu enam-vähem tasast metsarada, misjärel järsk tõus metsa sisse jääva kivimüraka
tagant sealtpoolt esimese parkla serva.
Siis oli lihtsalt minek tagasi mööda tuttavat teed. Nii ühte kui teistpidi liikudes sai lehvitatud
mööduvatele kaasvõistlejatele. Taaskord Türisalu teeninduspunkt, liivane männimetsa alune
rada, üks järsk tõus ning võrdlemisi ohtlik liivane ja puujuurikaid täis laskumine Keila-Joa pargi
taha, ilus pargitee, kaarsilla ületamine, natuke siledat maad ning trepist üles Keila-Joa
teeninduspunkti.
„Ainult üheksateist korda veel seda punkti,“ hõikas Martin juba trepist alla mulle vastu tulles.

4. 4
Tema lemmik see teeninduspunkt maalilisest vaatest hoolimata kahtlemata polnud. Ka isa
kommenteeris hiljem, et võtab palju aega ära. Noh, vähemasti polnud see trepp ohtlik, mida ei
saanud öelda mõne teise ronimise kohta.
„Soovid meesaia?“ pakuti mulle teeninduspunktis.
„Võtaks parem juustuleiba,“ tundus viimane mulle hetkel ahvatlevam.
Niisiis, kaks juustuleiva tükikest käes, hakkasin tagasi trepist alla astuma.
All näitas märk, et läbitud oli 15 kilomeetrit. Niisiis: kuus kilomeetrit ja sada meetrit veel esimese
ringi lõpuni. Siis saab poolmaraton tehtud. Vaatasin käekella: mul oli esimese ringiga kolme tunni
sisse jõudmiseks lahedalt aega. Tempo tundus just täpselt paras.
Olles korra läbi käinud stardi- ja finišipaigast Meremõisas, järgnes väike kolme-kilomeetrine ring
teisele poole: Meremõisa-Tornimäe-Meremõisa. Teekond kulges esiotsa mööda kena metsaalust
rannaäärset teed, seejärel tuli üksjagu ronimist. Noh, vähemasti esimese ringi ajal see turnimine
just liiga kurnav polnud.
„Mis nii viga sörkida,“ mõtlesin käigu peal Meremõisa teeninduspunktist kaasa krabatud
juustuleiva tükki ja rõngikuid närides.
Esimese ringi ajaks kujune 2 tundi, 50 minutit ja 24 sekundit.
„Hästi,“ olin tulemusega rahul.
Pool topsi CocaCola’t jäi taaskord järele.
„Ma jätan selleks ajaks, kui tagasi tuled. Sa nagunii jood CocaCola’t,“ hõigati mulle järele.
„Jah,“ vastasin ning justkui uut energiat saanuna suundusin järgmisele ringile.
„Teine ring on juba lihtsam,“ innustas mind keegi kaasvõistleja.
Tal oli õigus: kui esimese ringi ajal olin veel mõelnud vähestele magatud tundidele, siis sealt edasi
ei tundunud mitte-väga-paljulubaval päeva algusel enam mingit tähtsust olevat. Isa oli vahepeal
kaugemale ette ’tõmmanud’, ent Martin ja Valdo olid vaid mõnisada meetrit eespool.
Keila-Joa teeninduspunktis küsiti, et noh: kuidas on?
„Hakkab juba vaikselt sooja saama,“ vastasin heatujuliselt. Lossipargist oli kuulda muusikat.
Hiljem sama ringi teises pooles uuris üks seal vabatahtlikuks olnud noor poiss:
„Kui palju veel plaanis joosta on?“
Tolleks hetkeks oli mul juba pea terve maraton, so kaks ringi, tehtud.
„Joosta ei ole enam palju,“ tutvustasin oma plaani, „ent siis tulevad kõndimise ringid ja pärast
seda roomamine.“
Ülejäänud osa teisest ringist läks pea märkamatult. Vaatasin kilomeetriposte ja siis jälle kella:
tulebki ära maratoni aeg alla kuue tunni!
„Võin Sügisjooksul maratoni joosta – mahun kontrollaja sisse küll,“ mõtlesin kerge muigega.
Kuidagi naljakalt oli see välja kukkunud: ise pole elus üle poolmaratoni jooksnud ja läheb ultrale!

5. 5
Kui Meremõisa teeninduspunktile lähenesin, hakati mulle juba eemalt lehmakellasid kolistama:
„Esimene seeneline!“
„Mul jäi siia üks poolik tops CocaCola’ga,“ oli mul meeles.
Teeninduspunkti ’tüübil’ oli mu poolik CocaCola samuti meeles ning ta otsis selle välja. Lisaks
muule oli lauale toodud arbuus, mis nüüd sooja päikese käes hea tundus.
Käisin ära ka väikesel tiirul; teise ringi ajaks kujunes 2:58:42. Olingi ära teinud! Esimene maraton
alla kuue tunni.
Kolmandale ringile suundusin pisut enne nelja pärastlõunal. Kalkuleerisin, et kui lõpetaks selle
ringi ära kella seitsmeks, siis oleks soe söök ja saaks veel enne päris pimedat ka neljanda ringi
tehtud… Siis jääks parajasti aega kahe aeglase öise ringi ning viimase kahe roomamise ringi
tarvis… Samas ei julgenud ma väga loota, et suudan ka teise maratoni lõpuni joosta. Niisiis lihtsalt
kulgesin.
Vaikselt sörkides sain Keila-Joa ja Türisalu teeninduspunkti vahel kätte seni endast eespool
jooksnud Valdo. Liikusime üsna pikalt ühes tempos. Mõtlesin, et ta humoristina võiks vahepeal
mõne nalja visata – oleks lõbusam.
„Mul saab kohe-kohe isiklik rekord tehtud,“ ütles ta hoopis. „Üle 47 kilomeetri pole ma kunagi
jooksnud!“
Vastasin, et oma rekordaja maratonis olen ma juba teinud. Mainisin ka eelmise aasta ultrat.
Just sel hetkel nägin isa vastu tulemas. Ta oli juba Vääna-Jõesuu otsa ära teinud.
„Saate varsti Martini kätte. Ta pole kaugel,“ hõikas ta meile Valdoga innustuseks.
„Just teda me püüamegi!“ hõikasin vastu.
Ühe hea nalja Valdo siiski tegi. See polnud muidugi naljana mõeldud, ent minu jaoks kõlas see
naljakalt ja üksjagu energiat andis ka. Nimelt küsis ta:
„Kui palju sa möödunud aastal jooksid?“
„Ei jooksnud palju, aga läbisin 150 km ümber,“ vastasin.
„Oh jummal küll! On alles võhma,“ kostus seepeale.
Valdo vist mõtles, et lootusetu on vasikatega võidu joosta; igatahes jäi ta sealtmaalt minust maha.
„Nagu nipsti jälle tagasi!“ tervitati mind varsti Türisalu teeninduspunktis.
Krabasin sealt omale peotäie soolapulki ja mõned kartulikrõpsud – nüüd tundus soolane hea.
Keila-Joal raporteerisin, et püsin endiselt plaanis.
Meremõisas pakuti kohe sooja toitu, ent ütlesin, et esmalt teen ka väikese tiiru ehk siis ringi
lõpuotsa ära. Aplodeerisin vastutulevale Martinile:
„Ja nüüd vurrdi finišisse! Süüa antakse!“

6. 6
Ise lisasin ka sammu. Vaatamata pidevale näksimisele tundus kõht tõepoolest tühja võitu. Olin ju
viimast korda sooja toitu söönud hommikul, pea kaksteist tundi ja oma kuuskümmend kilomeetrit
tagasi.
Kolmanda ringi ajaks kujunes 2:58:13; seega oli ring eelmisest mõnevõrra isegi kiirem.
Motivatsiooniks oli teadagi, mis 😊 Viimastel kilomeetritel kujutasin juba ette, kuidas ringi lõpus
’päevapraadi’ küsin.
Menüüs oli sedakorda kuskus koos juurviljade ja mingi lihaga. Kuna liha ei ole just eriti kergesti
seeditav toit ja mul oli hommikuse plaani järgi ees veel üks jooksuring, otsustasin piirduda vaid
pudru ja juurikatega. Kiirema energia saamiseks haarasin juurde veel paar tükki banaani.
„See oli hea,“ mõtlesin veerand tundi hiljem taas teele asudes.
Kell näitas, et olin (enda kohta) väga heas graafikus:
„Kui samas tempos jätkan, võin neljanda ringi lõpetada juba enne poolt ühtteist.“
Eeldusel, et jätkan samas tempos…
Jätkasingi peaaegu samas tempos, ent tagantjärele tarkusena võib öelda, et see oli viga. Oleks
ilmselt pidanud seal jooksmise lõpetama ning kõndimisele üle minema. Tundsin, kuidas jooks
jalgu põrutama hakkas ning üle üheksa tunni sundasendis olnud käsi kangeks jääma kippus.
Vähese jooksmise viga, mis muud. Ent kuidas ma saan lõpetada, kui tagant kihutab üks teine
soov-unistus: joosta järjest ära kaks maratoni?
Need kaks maratoni ma igatahes ära jooksin. Neljanda ringi ajaks koos söögipausiga kujunes
3:20:02. Keskmiselt suutsin kõigi nende nelja ringi jooksul säilitada tempot kolm tundi ringi peale.
Kui niimoodi lõpuni vastu peaks, võiks täisdistantsi (211 km) ära joosta! Ent eks see kalkulatsioon
ole juba VÄGA teoreetiline.
Enne järgmist sooja toidu ringi käisin läbi telgist, et tõmmata selga ’soojendusdress’ ning võtta
pealamp. Kuna ilm oli juba mitu nädalat kuiv olnud ja mets tuleohtlik, oli tule tegemine rangelt
keelatud. Nii ei saadud sel aastal ka telki soojendada. Sedasi ei jäänudki justkui muud valikut, kui
terve öö jalul püsida.
Söögiks võtsin sedakorda pool portsu kanaliha rooga. Ehkki kanaliha on üldiselt kergesti seeditav,
tundus see antud kurnatuse taseme juures siiski pisut liiast. Ent polnud hullu: edasi olidki plaanis
kõndimise ringid ja aega ’mäletseda’ küll.
Käsi oli küll kange, ent kõndimine tundus jalgadele hea: koormas teisi lihaseid. Keila-Joa
teeninduspunkti juures trepist üles ronides kohtasin isa.
„Ma nüüd läksin kõndimise peale üle,“ andsin teada.
„Õige,“ kõlas lühivastus ning siis läksime kumbki jälle oma teed.
„Mis koht on kõige ilusam?“ küsisid tüdrukud teeninduspunktis.
Mõtlesin natuke:

7. 7
„See koht siin vist… Mereäär Vääna-Jõesuu kandis… Hommikul.“
„Siis, kui päike tõuseb?“
„Jah, siis. No seda päikesetõusu saab alles näha…“
Tol hetkel oli selle ilusa päikesetõusuni jäänud veel enam kui kuus tundi ja mõnikümmend head
kilomeetrit. Teeninduspunkti tüdrukud naersid; nad vist ei uskunud, et mul oli tõsi taga selle
päikesetõusu ära ootamise ja -vaatamisega. Kellegi üllatamine tegi nalja ja andis energiat.
„Jah. Saab alles näha,“ noogutasin kinnituseks ning jätkasin reipal sammul viienda ringiga.
Keila-Joa pargi tagustest järskudest tõusudest-langustest sain üle ja läbi veel enne päris pimedat.
Olid suve valgeimad ööd ja see mulle meeldis: pealamp oli küll olemas, ent tundus suhteliselt
ebamugav.
„Kas pime ei ole?“ küsiti mult Türisalu teeninduspunktis ning soovitati samas. „Pane lamp pähe!“
„Metsavahel oli pimeda võitu, aga siin jälle näeb,“ ei tahtnud ma tuld veel põlema panna. „Lamp
on kaasas küll muidu.“
Tõepoolest: seal lageda peal oli tee veel üsna hästi näha. Lisaks sain enne päikesetõusu nautida
pea sama kaunist päikeseloojangut. Oli kiusatus jääda sinnasamasse Vääna-Jõesuu kanti kivile
istuma ja seda vaatama… Aga ei: tuli edasi minna; hiljemalt kella kolmeks öösel tahtsin käsiloleva
viienda ringi lõpetada ja ma ei teadnud, palju mul jalutamiseks aega kulub.
Eemalolevas ja öö ajal veidi üksildases Vääna-Jõesuu teeninduspunktis põles kutsuv lõke.
Öövahetusse saabunud uus inimene tutvustas lahkesti erinevaid sööke-jooke. Jooksjaid
saabuvat nüüd neljakümne-minutiliste vahedega; igaüks neist oli VIP klient.
Tõepoolest: vaid üksikud pealambid vilkusid öös. Kes oli jooksu juba lõpetanud, kes magas, et
hommikul uue hooga alustada… No see ’uue hooga’ alustamine oli muidugi küsimus omaette:
omast varasemast kogemusest teadsin, et kui juba puhkama jääd, siis enda uuesti liikuma
sundimine nõuab head tahtmist.
Piirdusin paari banaanitüki ja peotäie rosinatega; tundus, et organism polnud veel suutnud
täielikult omaks võtta Meremõisa kanagi. Oh: jälle valati joogitopsik täis, ehkki ütlesin, et tahan
vaid paari lonksu…
„Nagu nipsti jälle kohal,“ tervitati mind poolteist kilomeetrit hiljem taaskord Türisalus.
Sõin samas ära mõned kartulikrõpsud, jõin kalja peale ning krabasin järgmisele, raja pikimale
lõigule kaasa peotäie soolapulki.
„On külm ja on hilja,“ kumisesid peas mingid laulusõnad.
Ent ei tundunudki nii külm ja nii hilja… Siiski: nüüd oli aeg pealamp põlema panna. Polnud mingit
varianti sealt Keila-Joa pargi tagusest juurikate-rägastikust kuidagi pimedas läbi ukerdamiseks.
Isa tuli tee peal vastu, ent ma ei tundnud teda esiotsa äragi.
„Jõudu,“ hõikas tuttav hääl.

8. 8
„Tarvis,“ oli mehhaaniline vastus.
Sellele järgnes justkui vabandavas toonis midagi stiilis:
„Aa… Nii pime on, et ei näegi…“
Siis läksime kumbki oma teed.
„Kuidas läheb?“ küsis too noor poiss Keila-Joa teeninduspunktis taaskord.
„Plaanipäraselt. Endiselt plaanipäraselt,“ vastasin.
Olin endiselt heas graafikus, motivatsiooni puuduse all ei kannatanud ja miskit suuremat viga ei
tundunud ka olema.
Ent siis see juhtus: joa juures trepist alla jõudes tundsin, et miski paremas põlves tegi justkui
’krõpsti’. Ajusse jõudis signaal: edasi peab astumisega juba väga ettevaatlik olema, muidu on
võistlus kuue kilomeetri pärast läbi. See nüüd oli küll plaaniväline, ent samas sain ka aru: hind,
mis tuli maksta kahe jooksumaratoni eest.
Siitmaalt edasi Meremõisasse oli suhteliselt kerge tee, lõpuosa valdavalt allamäge. Tundus, et
jalg taastus ning ka viimane kolme-kilomeetrine Tornimäe tiir polnud hull. Meremõisa stardi/finiši
paika jõudsin viienda ringi lõpus isegi üsna tükk maad enne plaanitud kelle kolmest starti uuele
ringile (viienda ringi aeg: 4:15:28). Nii võisin rahulikult istuda ja suppi süüa.
„Kõige külmem aeg on paari tunni pärast nelja-viie paiku, sealt edasi hakkab soojemaks minema,“
informeerisid mind vabatahtlikud poisid.
„Suht okei,“ vastasin kommentaariks ilmale.
Hakkas valgenema.
100+ kilomeetrit, täpsemalt 105.5 km, oli selleks ajaks täis. Loomulikult polnud see minu jaoks
rahuldav tulemus ja nii läksin uuele ringile. See oli siis juba kuues… Meenutasin, et möödunud
aastal olin kuuendat tiiru alustanud alles neli tundi hiljem. Et esiotsa kulges rada mööda siledat
maad, polnudki mingit probleemi. Siiski olin ettevaatlik igasuguste tõusude ja laskumiste juures,
eriti enne kaarsilda olevast logisevast ja kohati lahtiste palkidega trepist alla ja üles ronides.
Pealambi peitsin varsti taskusse ära. Nüüd oli siis see moment, kus sai imetleda kaunist
päikesetõusu Vääna-Jõesuu teeninduspunkti kandis.
„Mida juua?“ küsisid vabatahtlikud.
„Kui teil oleks mingit sooja jooki… Teed või kohvi…“ vastasin.
Käes oligi öö kõige külmem osa.
„Meile pole toodud…“
„Siis pool topsi CocaCola’t,“ valisin kiire energia.
Jalutuskäik tagasi Türisalu teeninduspunkti ning liivane männimetsa alune tee sealt edasi
tundusid jalale head. Türisalus anti küsimise peale ka kohvi piima ja suhkruga, nii et vahepeal sai
isegi sooja. Peaaegu taastusin ära ja parem põlv ei andnudki tunda; siiski teadsin, et see on
olemas.

9. 9
Üles-alla ronimised enne Keila-Joa teeninduspunkti olid juba suhteliselt piinarikkad. Kaalusin, kas
võtte ette veel üks suur ring või siis mitte.
„Nüüd on siis need roomamise ringid,“ ’raporteerisin’ Keila-Joa teeninduspunkti omadele asjade
seisust.
Ent jällegi: tee Keila-Joalt Meremõisasse oli lihtne ning sealt edasi oli vaid lühike kolme-
kilomeetrine kannatamise jupp Tornimäele ning tagasi.
„Kui vaim on tugev, siis pole häda,“ innustati mind Meremõisas.
Ka kuuenda ringi aeg oli vaatamata mõningastele kannatustele ning söögipausile kõndimise tiiru
kohta hea: 4:26:55.
Et väljas oli juba valge ja hakkas soojemaks minema, viskasin pealambi ja paksema pusa telki
ära. Siis läksin seitsmendale ringile, teades, et see jääb sedakorda minu viimaseks ringiks. Eks
see parajaks suremiseks kujuneski. Ehkki välimus ja näoilme ei reetnud esiotsa midagi, oli endale
ilmselge, et parem põlv ei pea enam pikalt vastu – täis maratoni, so kahte ringi, kohe kindlasti
mitte.
See oli pettumus: olin enda kohta nii heas graafikus, vabalt oleks jõudnud ühe ringi veel teha, ja
siis üks ’vidin’ lihtsalt hakkas ’logisema’.
„Kui saaks selle ringi tehtud, oleks enam-vähem aktsepteeritav tulemus,“ mõtlesin ettevaatlikult
edasi astudes. „Sedakorda siis nii.“
Üsna ringi alguses kohtasin isa. Ta ütles, et on täispika distantsi, so 211. kilomeetri, graafikus.
Kalkulatsioon näitas, et üsna täpselt nii.
„Ma pean nüüd edasi jooksma,“ polnud tal aega pikalt seletada.
Kuni Keila-Joa teeninduspunktini oli minek ka seitsmendal ringil asjaolusid arvestades võrdlemisi
okei. Pakutud meesai ja pannkook tõstsid tuju.
„Mis see siis olema pidi?“ küsis üks suvaline uudistama tulnud vanem härra, miks ma ringi ümber
mõned meetrid eemal asuva puu teinud olin.
„Peab ju,“ vastasin.
Telgist seletati talle siis, et rada on selline.
„Kas sa [seda-ja-seda inimest] tead?“ uuris härra minu käest edasi ühte mulle tundmatut nime
mainides.
„Ei. Miks ma peaksin teadma?“
„Ta olevat ka siin jooksmas käinud.“
Kehitasin õlgu, tänasin pannkoogi eest ja jätkasin oma teekonda.
Siit edasi läks see raja kõige raskem osa juba väga-väga tasakesi ja imeliku kõnnakuga. Sellise
aeglase tempo juures hakkasid kimbutama sääsed.
„Oleks pidanud sääsetõrje kaasa võtma,“ tegin mõttes tähelepaneku.

10. 10
Üksikute vastutulevate kaasvõistlejate innustuste saatel jõudsin Türisalu teeninduspunkti. Nood
seal teeninduspunktis arvasid, et näen veel päris värske välja.
„Vaim ongi värske, ent välimus on petlik,“ ütlesin ja mainisin põlve.
Selle peale soovitas keegi mulle liigesetablette:
„Nii igaks juhuks,“ ütles ta samas lisades, et olevat omal kord põlve ära lõhkunud.
Reaalselt mingeid selliseid tablette seal muidugi polnud, ent vähemasti oli sääsetõrjet.
Hakkasin omale seda põlve ära lõhkumist vist liiga elavalt ette kujutama; igatahes mingil hetkel
tundus, et sellest läheb süda pahaks ja varsti võib pildi üldse taskusse panna. Istusin korraks
maha, et olekut tasakaalustada. See õnnestus ja sain edasi minna.
Väga aeglaselt küll, ent lõpuks jõudsin ringiga tagasi Keila-Joale. See oli juba paras
komberdamine.
„9 kilomeetrit veel…8 kilomeetrit veel…“ lugesin ringi lõpuni jäävaid kilomeetreid.
„Muidu pole viga, aga põlv ütleb, et komberda lõpuni ja siis on kõik,“ raporteerisin
teeninduspunktis asjade seisu.
Soovitati nautida loodust ja jalutada rahulikult, mitte mõelda pahadele asjadele. Hea soovitus.
Meremõisas viimasele väikesele kolme-kilomeetrisele ringile suundudes nägin mõned meetrid
finišijoonest eemal vastu komberdavat Martinit.
„Kuidas tunne on?“ küsis ta.
„Sama,“ vastasin teda vaadates.
See viimane väike tiir osutus jalale tõsiseks katsumuseks. Kui ringile minnes oli veel tunne, et
võib-olla teeks ühe või kaks väikest ’lohutusringi’ otsa, siis naastes matsin selle mõtte maha.
Polnud põhjust põlve rohkem ’killida’ kui hädapärast tarvilik; kohta esikolmikus poleks see nagunii
toonud.
Seitsmenda ringi ajaks kujunes igavikuna näiv 5:44:32.
…
Kokkuvõttes võib tulemusega vaatamata lõpuringi katsumustele ja kasutamata jäänud tundidele
siiski rahule jääda: ajaga 26:34:18 läbisin 147.7 kilomeetrit, tehes seejuures isikliku kahe maratoni
pikkuse jooksurekordi. Üldarvestuses andis see 53 tulemuse kirja saanud võistleja seas 12. koha;
naistest tulin viiendaks, kusjuures neljandal kohal oli sama palju kilomeetreid.

11. 11
Tiimina olime võidukad: saavutasime
segavõistkondade arvestuses pingelises
konkurentsis esikoha, seda vaid napi
kolme kilomeetriga. Seejuures tuli isalt
211 kilomeetrit (üldarvestuses 6. koht)
ning Martinilt 150.7 kilomeetrit
(üldarvestuses 10. koht) ehk koos minu
147.7 kilomeetriga kolme peale kokku
509.4 km. Järgmine kord võib tiimile
FK 400+ asemel nimeks panna FK 500+
😊
Neljas tiimi liige Valdo piirdus sedakorda
63.3 kilomeetriga, mis andis
üldarvestuses 32. koha. Pole paha.
Isikliku rekordi oli ta igal juhul püstitanud.
Igaühel oma jooks.
…
Jooksujärgset palavikku ei tekkinud ja painajaid unenägusid ei näinud. Põlve jaoks hankisin
apteegist tuubi ArthroStop’i ning taastumisprotsess kulgeb normaalselt. Mõnda aega veel ei
jookse, ent keerleval toolil lambipirni vahetamine kolmandal päeval pärast võistlust juba õnnestus.
Lõpuks saan särgile märgi: linnukese lahtrisse 147.7 km