2. Soovituseks
Laena mulle kannelt,
Vanemuine!
Kaunis lugu mõlgub meeles,
muistse põlve pärandusest
ihkan laulu ilmutada.
Ärgake, hallid muistsed
hääled!
Sõudke salasõnumida,
parema päevade pajatust
armsama aegade ilust!
4. Kalevite talus kasvas kolm poega. Meesteks sirgudes
rändasid nad laia maailma. Kalev rändas põhjakotka seljas
Viru randa ja sai maa esimeseks valitsejaks.
Noor lesknaine leidis kana, tedremuna ja varesepoja.
Tedremunast kasvas tütar Linda.
Lindal käisid kosjas kuu, päike, vesi, tuul ja Kalev.
5. "See mul meesi meele pärast,
sellel kihlad kinnitame."
Vana Kalev sureb ja räägib viimast korda Lindaga.
Linda leinas kaasat seitse päeva ja seitse ööd. Kalevi kalmu
kohta kutsutakse Toompeaks. Linda silmaveest tekkis
Ülemiste järv. Kurvastuse kergenduseks sündis Lindal poeg.
7. Kalevipoeg hakkas Soome ujuma, et ema varga küüsist
vabastada. Peagi märkab ta väikest saart ja otsustab seal
natuke puhata. Kalevipoeg hakkas saarepiigale vastu laulma ja
said peagi jutule. Kui piiga kuulis külalise kõrgest soost, ehmus
ja komistas kõrgel kaldal ja langes sügavale merre.
8. Kalevipoeg Soomes
Kalevipoeg ujub edasi ja jõuab Soome randa. Ta sai kätte
tuuslari ja sai teada, mis tema emaga juhtus.
Soomemaal olles otsustas ta endale sepa käest mõõk
muretseda. Ta sai omale vana Kalevi tarbeks tehtud mõõga.
Mõõk oli valmistatud seitset seltsi rauast ja sepp oli seda
tagunud ja teritanud seitse aastat, oli lugenud peale seitsetsugu
sõnu ja karastanud seitset seltsi vees.
9. "Saagu, saagu, ma sajatan,
saagu sind sõjariist
surmama,
terav raud sind tappemaie,
saagu sulle salamahti
mõõgast sündima mõrtsukas,
valatud verest vaenlane!"
10. Kuningaks saamine
Koju jõudes tuleb vendadel liisku heita, kellest saab kuningas.
Koguneti Saadjärve kaldale ja oldi võiduviskamiseks valmis.
"Kolmandama venna kivi,
võidu-viskamise märki,
leiti üksi kuival kaldal,
leiti murul magamassa..."
12. Kalevipoeg oli väsinud, kahmas kaldalt hõlmatäie pehmet
liiva, kandis veidi kaugemale ja puistas maha küljealuseks.
Peipsi sorts märkas Kalevipoega magamas ja mõõka tema
kõrval. Sortsil õnnestub mõõk varastada. Kääpa jõe ääres
kukkus mõõk lainetesse ja langes sügavale vee alla.
Kalevipoeg proovis seda kätte saada, kuid see heitis
kangelasele ette, et ta Soome sepa juures süütut verd oli
valanud ja lubas jääda jõepõhja sepa poega leinama.
Kalevipoeg lausus mõõgale:
13. "Kui aga juhtub kõndidessa
jalakanda pistma jõkke,
kes sind enne ise kannud:
siisap, mõõka, sõbrakene,
murra jalad tal mõlemad!"
Kalevipoeg võitleb jälle sortsidega ja siil aitab teda:
"Serviti, serviti, kallis Kalevipoeg!" Tänutäheks annab
Kalevipoeg oma vammusest talle kasuka.
15. Kalevipoeg tuli jälle laudadega Pihkvast tagasi. Endla järve
ääres märkas ta kolme meest, kes keetsid leemekest.
Kalevipoeg küsis teed allmaailma. Ta jõudis koopasse ning
märkas ukse kõrval kaht ämbrit - ühes oli valge, piimakarva,
teises tõmmu, tõrvakarva märjuke. Kalevipoeg märkas seinal
toredat mõõka, väikest pajuvitsa ja kübarat.
17. Piigad olid sattunud sarviktaadi orjadeks ning Kalevipoeg
lubas piigad päästa.
Kalevipoeg hakkab sarviktaadiga võitlema. Põrgu põrand
vabises, seinad põrusid, nurgakivid naksusid ja katus kippus
kaela kukkuma. Sarviktaat vajus maa sisse ja temast jäi järele
väike loik sinist suitsevat vett.
Kalevipoeg võtab nüüd seinalt mõõga, kullakotid ja piigad,
pani imekübara pähe ja jõudiski maa peale.
Kalevipoeg kohtab linnaehitaja Olevipojaga.
Kõik piigad said kangetele kaasadeks.
18. Teekond maailma otsa
Kalevipoeg tahtis minna sinna, kus taevas maaga kokku
puutub ja kuhu pole veel astunud ühegi inimese jalg.
Kalevipoeg laskis ehitada hõbedast laeva, millele pandi
nimeks "Lennuk".
20. Maal valitses õnnelik rahupõlv. Olevipoeg oli vana Kalevi
kalmule ehitanud linna, mille Kalevipoeg oli Lindanisaks
nimetanud.
Viru rannas jälle võõrad väed.
Kalevipoeg, Olevipoeg ja Sulevipoeg sammuvad pärast
lahingut kodu poole ja märkavad vanamoori, kes liigutab
kulbiga leent.
"Vaadake, et mõni kutsumata külaline katla kallale ei kipu!
Muidu peate, pojukesed, tühja kõhtu kannatama!"
Härjapõlvlane jälle platsis.
22. Sarvik sai aru, et asjad on halvad ja ta kogus kokku sõjaväe, et
koduväravat kaitsta.
Põrgu eestoas tundis Kalevipoeg ära oma surnud ema Linda.
Kalevipoeg sai ema õpetustest aru.
Kalevipoeg sai sarvikust jagu, sidus ta vööga kinni ja tassis
raudkambrisse. Seal köitis ta sarviku tugevate raudahelatega
kaljuseina külge, kust see enam lahti ei pääsenud.
24. Lapu tark tuleb lubatud asja järele, mis ahelaga seina külge
kinnitatud ja mille Kalevipoeg talle lubanud. See oli
raudkaantega raamat, vana Kalev oli sinna elu jooksul
lasknud palju tulusaid tarkusi tallele panna.
"Meest sõnast, härga sarvest. Seisku raamatus ükskõik kui
tähtsad tõed, mees peab oma lubadust pidama."
26. Väsimatu võimuga raius Kalevipoeg raudmeeste ridasid.
Viimaseks ei pidanud vaenlased enam vastu, lõid vankuma ja
põgenesid pakku. Otsa leidsid Sulevipoeg ja Alevipoeg.
Kalevipoeg andis võimu üle Olevipojale ja lahkus, et oma valu
vaigistada, õnnetusi unustada ja muremõtteid minema ajama.
Kalevipoeg jõuab lõpuks Kääpa jõe äärde, sinna, kus vee all
lebas ta mõõk.
27. Kui nüüd kangelane vette astus, tuli mõõgale meelde
Kalevipoja enda sajatus. Mõõk kuulaski sõna ja lõikas
kangelasel mõlemad jalad alt. Vägev mees heitis hinge.
Kalevipoeg otsustati põrgu väravat valvama panna.
Kalevipoeg lõi rusikaga vastu kaljut, kivimürakas lõhenes, kuid
kange mehe käsi jäi kivirahnu sisse kinni. Siin pidi ta valvama,
et sarvik põrgust välja ei pääseks.
28.
29. "Aga ükskord algab aega,
kus kõik piirud kahel otsal
lausa löövad lõkendama;
lausa tuleleeki lõikab
käe kaljukammitsasta -
küll siis Kalev jõuab koju
oma lastel` õnne tooma,
Eesti põlve uueks looma."
