1. KILLUSTIKU KAEVANDAMINE JA KASUTAMINE
20. TTÜ MÄEINSTITUUT 70
En n o R e in s a lu
A lfr e d R e ie r i, L e m b it Uib o p u u , A lo A d a m s o n i jt m a te r ja lid e le tu g in e d e s
Ku n i 1 9 3 8. a a s ta n i to im u s m ä e õ p e Jõ h v is , Viru m a a k a e v a n d u s k o o lis . Se lle s , 1 9 3 2 . a . m ä e in s e n e r
O s k a r Vu h ti in its ia tiiv il a s u ta tu d õ p p e a s u tu s e s k o o lita ti s te ig e re id ja o s k u s tö ö lis i. Ste ig e rik s tu li õ p p id a
tö ö k õ rv a lt k o lm a a s ta t ja s a a d u d h a rid u s v a s ta s tä n a p ä e v a s e le b a k a la u re u s e k ra a d ile .
J o o n is 20-1 V ir u m a a K a e v a n d u s k o o l 1 9 3 2… 1 9 3 8 o li J õ h v i Er a g ü m n a a s iu m i r u u m id e s .
Mä e in s e n e re h a k a ti õ p e ta m a TTÜ -s 1 . s e p te m b ris t 1 9 3 8. a . Ka h tle m a ta h õ lb u s ta s m ä e o s a k o n n a
lo o m is t TTÜ -s a s ja o lu , e t ü lik o o lil o li o le m a s ju b a Ta llin n a Te h n ik u m is t p ä rit g e o lo o g ia - ja
m in e ra lo o g ia k a b in e t k o o s v a ja lik e m in e ra a li- ja k iv im ik o g u d e n in g m u u d e n ä itlik e õ p p e v a h e n d ite g a ,
m id a s e n i o li k a s u ta tu d e h itu s - ja k e e m ia te a d u s k o n n a õ p p e tö ö s . Lo o d i p ra k tilis e g e o lo o g ia
(ra k e n d u s g e o lo o g ia ) ja m ä e tö ö d e p ro fe s s u u rid . Ne n d e le k o h ta d e le v a liti m ä e in s e n e rid Ja a n Ka rk ja
8
Arth u r Ale x a n d e r Lin a ri-Lin h o lm , k e s k o o s ta s id m ä e o s a k o n n a õ p p e p la a n id . Ne e d v a lm is id
1 9 3 9 / 1 9 4 0 . õ p p e a a s ta k s . Õ p p e k a v a ja la b o ra to o rn e b a a s k o o s ta ti s u u rte m ä e k o o lid e : P e te rb u ri,
F re ib e rg i ja te is te m ä e a k a d e e m ia te e e s k u ju l. TTÜ -s to im u s õ p e v a s ta v a lt Ee s ti a k a d e e m ilis e le ta v a le
a in e s ü s te e m s e lt, n o rm a a lk e s tu s e g a n e li a a s ta t.
Te is e m a a ilm a s õ ja a ja l jä tk u s õ p p e tö ö v a h e a e g a d e g a . P ä ra s t s õ d a 1 9 4 4 . a . s ü g is e l o li k o h a l a in u lt
J. Ka rk . 1 9 4 5 . a s tu s d o ts e n d in a tö ö le te h n ik a k a n d id a a t Lu d v ig Ka a lm a n . Sa m a a a s ta s u v e l tu lid
õ p p e jõ u d u d e k s v e e l p õ lis e d m ä e m e h e d O . Vu h t ja Ja a n Aa rm a n n in g a s s is te n t Elm a r Ko tk a s . Nii
k o o s n e s e s im e s te s õ ja jä rg s e te a a s ta te m ä e k a te e d e r tä ie lik u lt P e te rb u ri Mä e in s titu u d i k a s v a n d ik e s t,
k e s o lid lõ p e ta n u d : J. Ka rk 1 9 0 7 ., O . Vu h t ja J. Aa rm a n 1 9 1 4 ., E. Ko tk a s 1 9 3 0 . ja L. Ka a lm a n 1 9 3 4 .
a a s ta l. E. Ko tk a s k a its e s k a n d id a a d iv ä ite k irja 1 9 4 7 . a . TP I n õ u k o g u s .
Ta llin n a P o lü te h n ilin e In s titu u t v iid i ü le k u rs u s e s ü s te e m s e le õ p p e le . Um b e s v iie n d ik õ p p e m a h u s t k u lu s
m ilita a r- ja p o liita in e te le . Se e g a v a s ta s to lle a e g n e õ p e n e lja -a a s ta s e le in s e n e riõ p p e le . 1 9 5 0 . a v iid i
õ p p e k a v a d v a s ta v u s s e tö ö s tu s h a ru d e e riv a ja d u s te g a . To lle a e g s e d m ä e in s e n e rid s a id TP I-s p õ h ja lik u
te o re e tilis e ja p ra k tilis e e tte v a lm is tu s e tö ö k o rra ld a m is e k s ja ju h tim is e k s s ö e - n in g
p õ le v k iv ik a e v a n d u s te ra ja m is - n in g k o ris tu s tö ö l. Mä e õ p p e p o p u la a rs u s t tõ s tis k õ rg e m s tip e n d iu m ja
tö ö s tu s p ra k tik a v ä lja s p o o l Ee s tit: Ve n e m a a l, Uk ra in a s , Ka s a h s ta n is . Ne g a tiiv s e t m õ ju s k a k s k e e ls e
õ p p e la ie n e m in e ja h a rid u s e s a a n u d m ä e in s e n e rid e s u n d k o rra s ja o ta m in e NSVL s ö e tö ö s tu s e
m in is te e riu m i k a e v a n d u s te s s e .
8
P ro fe s s o r A.A. Lin a ri v a litu d a rtik lid o n d ig ita a lk u ju l le ita v a d TTÜ d ig ik o g u s h ttp ://d ig i.lib .ttu .e e /i/? 1 9 9 . Sa m a s le ia b m u id k i
k a s u lik k e d ig ita lis e e ritu d m ä e n d u s ra a m a tu id n a g u E.R e in s a lu Mä e m a ja n d u s ja In fo tö ö tlu s m ä e n d u s e s n in g E. P irru s e
Ma a v a ra d e g e o lo o g ia jm .
TTÜ MÄ EINSTITUUT 74

2. KILLUSTIKU KAEVANDAMINE JA KASUTAMINE
Joonis 20-3 Artur-Alex ander Linari-
Joonis 20-2 Professor Jaan Kark Linholm
31.12.1876 H ellenurme – 01.05 .195 3 Tallinn 12.01.1903 Tallinn – 25 .10.1983 Toronto
mäeinseneride õppe looja - mäeosakonna ja Mäeinseneride õppe alustaja -
mäekateedri juhataja 1938...1950 adjunktprofessor ja erakorraline professor
1938...1944
1950. a kõrvaldati professor Kark kateedrijuhataja kohalt. Järgnenud kahekümne aasta jooksul,
juhatas kateedrit peamiselt dotsent Ludvig Kaalman. „Papa“ Kaalman ehk „Kaalu“ oli aastail
1947… 1951 ka keemia-mäeteaduskonna dekaan.
Joonis 20-4 D otsent Ludvig Kaalman Joonis 20-5 D otsent Alfred Reier
28.06 .1899 Peterburi kubermang - 28.03.1981 Tallinn 20.03.1921 Tallinn – 30.09.1998 Tallinn
Mäekateedri juhataja 1950...196 3 ja 196 5...1970 Mäekateedri juhataja 1970...1980
Lootuses lähendada akadeemilist õpet tootmistegevusele, viidi mäekateeder 196 0. a. Kohtla-Järvele.
Sinna toimetati ka mäetööde laboratooriumi sisustus. Kohtla-Järvel alustas kateeder tööd kolme
õppejõuga. Üliõpilased pidid algkursustel töötama päeval kaevandustes, õhtul õppima. See ei
osutunud enamikule jõukohaseks ja väljalangevus ületas kriitilise piiri. Nõrgenenud kateeder toodi
Tallinna tagasi. Laboratooriumi sisustus jäi Kohtla-Järvele. Õnneks jäi Tallinnas alles professor
Kargi poolt kokku pandud unikaalne kivimite ja mineraalide kogu.
TTÜ MÄEINSTITUUT 75

3. KILLUSTIKU KAEVANDAMINE JA KASUTAMINE
Seoses põlevkivienergeetika võidukäiguga lülitati 1965. aastal mäekateeder energeetikateaduskonna
koosseisu. Energeetikateaduskonna majas Kopli t. 82 sai kateeder küllaldaselt pinda mäetööde
laborite sisustamiseks. Tänu Eesti Põlevkivi toele ja kateedri entusiastidele ehitati ja sisustati majja
suurejooneline mäelabor, mis paistis silma tolle aja mäemasinate rikkaliku kollektsiooniga.
1970. aastal sai kateedrijuhatajaks dotsent Alfred Reier, olles sellel kohal kaks perioodi ehk 10 aastat,
misjärel järgmise perioodi vältel juhatas kateedrit dotsent Veljo Lauringson. 1985. aastal sai
kateedrijuhatajaks dotsent Alo Adamson. 1990. aastal tuli temale appi vahepeal Eesti TA G eoloogia
9
Instituudis töötanud Enno Reinsalu. 1990. a omistati mõlemale aseprofessori kutse . G eoloogia
professoriks valiti geoloogia-mineraloogiadoktor Enn Pirrus, samuti G eoloogia Instituudist.
Eesti iseseisvuse ja majanduse taastamise käigus tuli hakata mäeharidust tagasi pöörama väikese
mäetööstusriigi rööbastele. Oluliseks tingimuseks seati, et mäeinsener valdaks eesti keelt.
Mitmekülgseid vajadusi arvestades pidid mäeinseneri teadmised olema üldisemad, sest iga
mäeettevõte ei suuda pidada mitut erialainimest. Universaalne mäeinsener peab tundma kogu eesti
geoloogilist ehitust ja kõiki meie maavarasid, mitte ainult põlevkivi, millele seni oli pööratud
põhitähelepanu.
Otsustasime taastada Eestis klassikalise mäehariduse. See ei kujunenud lihtsaks, sest mäendus ei
olnud populaarne. Pealegi, et anda mäeinsenerile üldisemaid teadmisi, on vaja ka üldiste teadmistega
õppejõude. Välismaalt ei saanud neid kutsuda - ei olnud raha, ja ka võõrkeele oskus tehnilistest
aladest huvitunud noorte seas oli peaaegu olematu. Mäeinseneri õppekavas tuli tugevdada
(rakendus)geoloogiliste ainete osa. Seepärast tuli arendada insenerlikku, praktilist, majandus- ja
tehnikapõhist geoloogiat, vältida loodusteaduslikku, kirjeldavat maateadust. Kõike tuli teha
õppekavade pideva muutmise foonil, ülikoolisiseses võitluses vähese õpperaha eest.
Mäehariduse taastamise perioodil sai mäeinstituut tuge tööstusettevõtetelt. Suurim toetaja oli Eesti
Põlevkivi, mida juhtis tol ajal mäeinsener Väino Viilup. Mäeõpet toetasid ka need riigiasutused, kus
sõnaõigust ja otsustamisjulgust omasid missioonitundega mäeinsenerid (Eino Joost, G uido Paalme).
Tööstuse raha eest soetatigi mäeinstituudi arvutipark ja tarkvara ning korraldati välissõite, sest
ülikoolis jaotatav riigieelarveline raha ei katnud ega kata seni isegi palgakulu.
Välismaalt abistasid H elsingi Tehnikaülikooli materjali- ja kaljutehnika laboratoorium, mida tol ajal
juhatas professor Raimo Matikainen. Tubli toetaja oli Luleå Tehnikaülikooli mäeosakond, eesotsas
professor G unnar Almgreniga. H indamatu oli toetus Londoni Kuninglikult Mäekolledž ilt, eesotsas
maailma ühe autoriteetsema mäeprofessoriga Timothy Shaw ’ga, kellele Eestit tutvustas professori
abikaasa, Arthur-Alexander Linari (Linholm) tütar. Tänu mäeprofessorite solidaarsusele võeti meie
omad ülemaailmsesse mäeprofessorite ühingusse (Society of Mining Professors / Societät der
B ergb a u k u nde), kust sai juhiseid, kuidas sobitada mäeõpe arenenud mäetööstusriikide tavade ja
õppemahtudega. Välisülikoolid võtsid kursusele ja praktikale eesti mäeüliõpilasi, kellest kujunesid
olulised tegijad teaduses ja mäetööstusega seotud äris.
Üheksakümnendate teisel poolel kujunes välja senine õppekava, mille nimeks on geotehnoloogia.
Juhtlausega „Kõige looduskesksem inseneriala TTÜ-s“ mis tegelikult polegi vale, sest maapõu on osa
loodusest. G eotehnoloogia valdkond osutus sisseastujate seas üsna atraktiivseks. Valdkonnas oli
kaks suuna- ehk erialaõpet – mäetehnika ja rakendusgeoloogia. Õppekava iseloomustavad numbrid
4 + 2 + 4, mis tähistavad vastavalt bakalaureuse-, magistri- ja doktoriõppe kestust aastates. Vastavad
õppemahud on 160 + 80 + 160 AP, nii rakendusgeoloogia kui mäetehnika erialal. Kuigi selle kava
magistriõpe (240 AP) jäi mahu poolest alla 5-aastasele inseneriõppele (300 AP), siis tänu suuremale
iseseisvale tööle oli geotehnoloogia magister vaieldamatult hariduse poolest võrdne inseneriga.
Alates 2005. aastast läks TTÜ üle 3 + 2 + 4 aastasele õppele. See on: kolm aastat bakalaureuse-,
kaks magistri- ja neli doktoriõpet. B akalaureuseõpe on rakendusgeoloogia ja mäetehnika erialale
ühine ja bakalaureusekraad vastab kunagise „lõpetamata kõrghariduse“ tasemele. Selline
maapõueteadusi „nuusutanud“ inimene võiks ehk hakkama saada pisikeses mäeettevõttes või riigi- ja
omavalitsusasutuses kuid mitte kaevanduses. Seepärast peab mäeinseneriks saada sooviv tudeng
9
N S V L K õ rg e m a A te s ta ts io o n ik o m is jo n i p o o lt d o k to rite k s ja p ro fe s s o rite k s g ra d u e e ritu d e e s tla s e d (Full-
p r o fe s s o r s ) te k ita s id s e llis e , m itte tä is v ä ä rtu s lik u p ro fe s s o ri n im e tu s e .
TTÜ MÄEINSTITUUT 76

4. KILLUSTIKU KAEVANDAMINE JA KASUTAMINE
edasi õppima magistri- ja miks mitte ka doktoristuudiumis. Õppeainete valikuga on võimalik end ette
valmistada kas ava- või allmaakaevandamisele aga ka maavarade uuringule, ehitusgeoloogiale või
hüdrogeoloogiale. Magistrikraad annab võimaluse pärast praktiliste töökogemuste omandamist
kandideerida tõelise ehk kutselise mäeinseneri nimetusele.
2004. a toimus mäeinstituudis, nagu ka terves energeetikateaduskonnas oluline muudatus. Valmis
uus õppekorpus Mustamäel ja energeetikud said „inimeste sekka“. Kuid seoses sellega läks
vanarauaks kogu mäemasinate kollektsioon, käivititest laavakombainini. Sellest oli muidugi kahju, kuid
hoida vanu masinaid ainult selleks, et neid paar korda aastas vaadata ja külalistele näidata ei olnud
enam mõistlik. Pealegi, käivitada neid ei saanud ei ohutustehnilistel kaalutlustel ega ka sel lihtsal
põhjusel, et energeetikateaduskonna alajaam ei oleks vastu pidanud. Osaliselt kompenseeris
3
vanaraua Eesti põlevkivi kinkides mäeinstituudile ülikooli vapustava 15 m draglainikopa.
Joonis 20-6 Draglaini kopp
2006. a emeriteerus mäeinstituudi direktor, professor Alo Adamson, kes alates 1985. a oli juhtinud
mäeõpet, seda pidevalt uppumast päästnud. Ajavahemikus 1994…2000. a sai loota ka
energeetikateaduskonna dekaanile, kelleks üle kaua aja oli olnud mäemees – professor Enno
Reinsalu, kes oli emeriteerunud juba varem, 2002 a. Samal, 2002. aastal oli emeriteerunud ka
rakendusgeoloogia õppetooli juhataja ja selle õppesuuna hing Enn Pirrus. Adamsoni emeriteerudes
asus tema kohale noor mäeprofessor Ingo Valgma. Tegusat insenerigeoloogia professorit pole
Eestisse veel tekkinud.
Uude majja kolimisel oli instituut saanud raha õppelaborite sisustamiseks. Läbi riigihanke vaevade sai
noor direktor labori kokku alles 2007. aastaks. Uus labor koosneb kolmest osast:
1. Välilabor – mikrobuss, diiselgeneraator, kummipaadid, katsepumbad, tahhümeeter
(elektrooniline teodoliit), orienteerimisseadmed (GPS-seadmed), kivimite ja setete
proovivahendid ja -kastid, veekeemia välilabor jne
2. Kivimilabor, enamik seadmeid ka välitööl kasutatavad:
a. nii väli- kui sisetööl on kasutusel: punkt-koormustester ja Sc hmidti vasar kivimi
tugevuse hindamiseks, sõelur erinevate sõelte komplektiga jm
b. sisetööks: kivimilõikurid ja –press klassikaliste survekatsete tegemiseks, killustiku
katsemasin (Los Angelesi tester), kuivatuskapp, elektronkaalud jm,
3. Tarkvara – nii välitööl kogutud andmestiku esmatöötlemiseks nagu W ipFrag puistematerjali
terisuse hindamiseks fotode alusel kui ka rikkalik programmide kogum hüdro- ja
insenerigeoloogiliste, kuid peamiselt siiski mäendusülesannete lahendamiseks.
Lähemalt vt http://mi.ttu.ee/id43.htm
TTÜ MÄEINSTITUUT 77

5. KILLUSTIKU KAEVANDAMINE JA KASUTAMINE
Joonis 20-7 Välitöö Maardus Joonis 20-8 Sisetöö kivimilaboris
Tarkvara baasil on sisustatud mäetööde
projekteerimise labor, mille aluseks on Ingo
Valgma juhtimisel loodud MGIS (Mining
G eoInfo System , Mäe-geoinfosüsteem). Selle
varamu põhielement on EMA (Eesti mäenduse
andmebaas), valdavalt mäeinstituudi poolt
kogutud, kuid osaliselt juba A. Skotš inski nim
mäendusinstituudi Eesti Filiaalis aluse saanud
digitaalne andmekogu. Julgeme väita, et Eestis
ei ole olemas sellist mäenduslikku objekti, mille
kohta ei oleks andmeid. Natukene on selles ka
Narva jõe tagusest Oudova põlevkivimaardlast.
Lähemalt vt http://mi.ttu.ee/mgislabor
Joonis 20-9 MG IS labor
Kokkuvõtteks
Eesti mäeinseneride koolitamisel on olnud erinevaid aegu
Loomisaeg, mis algas 1938 ja kestis veel mõni aasta pärast professor Jaan Kargi kõrvaldamist
1950. a. Poliitiliste pööriste ja sõja taustal saadi kokku klassikalise mäenduse professuur, kus valitses
veel Peterburi mäeakadeemia vaim. Lõpetanuid oli tol ajal vähe, aga just nende seast tulid
mäekateedri teise põlvkonna õppejõud: geoloogiakandidaadid Alfred Reier ja Kalju Ojaste,
tehnikakandidaat Heino Aruküla ja õppejõududena kätt proovinud mäeinsenerid Helmut Kasesalu,
Guido Paalme ning Kuido Saarest.
1952. aastaks oli välja õpetatud 47 mäeinseneri, neist tuntuim Väino Viilup. Meile teadaolevalt üheksa
ehk tervelt viiendik tolle perioodi lõpetanuist kaitses teaduskraadi.
Viiekümnendad. Üliõpilased tulid veel eestimeelsetest peredest, noored olid käinud üsna
eestimeelses koolis. Sellest põlvkonnast tulid mäeinsenerid, kes lõid Eesti mäetööstuse: Tuntuim nimi
on Eesti Põlevkivi ja mäejärelevalvet juhtinud Ülo Tambet. Viiekümnendate lõpuks olid mäekateedri
teise põlvkonna noored õppejõud täies jõus ja neid ümbritses edumeelsuse aura. Nende tööd kroonis
erandlik, 1960. a lõpetanud eesti rühm, kelle üheksast lõpetanust viis kaitsesid kandidaadikraadi ja
üks neist, Kustav-Olimar Laigna (Pae) sai esimeseks NSVL mäedoktoriks. Ka tolle lennu üks
venekeelsest tudengitest jõudis geoloogiakraadini.
1960. aastaks oli lõpetanud 245 mäeinseneri. Neist teaduskraadi on kaitsnud iga kahekümnes.
TTÜ MÄEINSTITUUT

6. KILLUSTIKU KAEVANDAMINE JA KASUTAMINE
Kuue-seitsmekümnendad. Aasta-aastalt hakkas domineerima vene õppekeel. Lõpetanute arv
hakkas vähenema. Ilmselt ka tase, sest vaid üksikud neist on jõudnud kandidaadikraadini: mäenduses
Alo Adamson, Viktor Andrejev, Otto Sullokatko ja Viktor Undusk.
1977. aastal, kui üldse oli lõpetanud 507 inseneri, langes väljalase viie lõpetanuni. Tolle perioodi
lõpetanutest jõudis teaduskraadini teadaolevalt üks viiekümnest.
Stagnaaeg 1977…1997. Valdas venekeelne õpe, eestikeelsete lõpetanute osalus oli 25 % . Kuid just
võõrkeelne õpe oli see, mis takistas TPI mäekateedri sulgemist. Ja teiseks – vene keel oli siiski
rahvustevaheline suhtlemiskeel. Tolle ajajärgu üliõpilaste nimistus on leedu, ukraina, valgevene, juudi,
gruusia, volga-saksa jt nimesid.
1996. aastaks oli lõpetanud oli 791 mäeinseneri. Järgmisel aastal lõpetanuid ei olnud. Tolle perioodi
mäeinseneridest jõudsid Eesti doktori (= NSVL kandidaadikraadile) tasemele Ingo Valgma ja
Oleg Nikitin, seega vähem kui 1% lõpetanuist.
Geotehnoloogia aeg algas 1998. Kui viimane viiest nais-mäeinsenerist oli lõpetanud 1959, siis alates
2000. aastast hakkas neid jälle tulema. Nüüd juba enam kui mehi. Kuid nüüd ei õpetata meil mitte
mäeinsenere vaid geotehnolooge. Nende seas ka rakendusgeolooge. 2005. a moodustasid
rakendusgeoloogid enamuse.
Käesoleval aastal õpib mäendust 100 tudengit, neist 60 bakalaureuse, 25 magistri ja 15 doktoriõppes.
Lisaks loe:
• Adamson, A., Reinsalu, E. Mäeinseneride õpetamine Eestis // 90 aastat põlevkivi kaevandamist
Eestis, lk 580…590
TTÜ MÄEINSTITUUT 79