3. Tartus toimivate kunstiinstitutsioonide
ülevaade annab pildi kunstielu toimimisest
Eestis vaadeldaval perioodil.
Ametlikult sai igasugune kunstielu
okupeeritud Eestis toimuda ainult ametlike
institutsioonide kaudu ja kontrolli all.
Tartus tegutsevad kunstiinstitutsioonid olid
enamuses vabariiklike asutuste allüksused.
4. TKM
Asutatud 1940. aastal.
Direktor aastatel 1952-1976 Vaike Tiik.
TKM oli üks ametlike näituste korraldamise
paik, muuseumis toimusid ka kohtumisõhtud
kunstnikega, näituste arutelud, üllitati
katalooge.
Meenutustes on esile tõstetud TKM-i
töötajate ja tegevkunstnike vahelist tihedat
suhtlust just tollase direktori ajal.
5. Asutati 1957. aastal.
Esimeheks oli aastatel 1961-1977 Efraim Allsalu.
See oli teine riiklikult organiseeritud näituste
toimumise koht.
Vastuolud Tartu Kunstnike Liidu juhtivate
kunstnike ja näiteks kunstikabineti noorte
kunstnike vahel kunstiküsimustes olid üsna
suured, kuid noorte tegemiste vastu tunti ka
huvi.
Tänapäevani Tartus olulise näituse- ja
ateljeepinnana tegutsev Tartu Kunstnike maja
ehitati valmis 1959. aastaks.1970.aa. mitmed
mõjukad näitused toimusid just seal.
6. Koordineeris tarbekunsti.
Oli oluliseks tööandjaks ka Tartu Kunstikooli
lõpetajatele.
7. Kunstiharidust andsid Tartus 1960. aastatel
kolm õppeasutust
8. Asutati 1951. aastal.
Kool andis kunstialase keskerihariduse, olles
tollal puhtakujuline rakenduskunstikool.
9. Asutatud 1957. aastal.
Direktoriks kuni 1978 oli Lea Jürison, alates
1978. aastast Enn Tegova.
See on Eestis esimene huvikool kunstilise
alghariduse andmiseks kooliealistele lastele,
hiljem rajati lastekunstikoolid ka Tallinnasse,
Kiviõlisse ja mujale.
10. Asutatud 1957
Alates 1962 juhataja Kaljo Põllu.
1974-1993 oli kunstikabineti juhatajaks
Andrus Kasemaa. 1974. aastal sai Tartu
Ülikooli Kunstikabineti juhatajaks Andrus
Kasemaa. Kabinetis tuumik, kuhu kuuluvad
Ilmar Kruusamäe, Miljard Kilk, Rein Tammik,
Enn Tegova, lisandub Raivo Kelomees.
Kunstikabineti tegutsemisperioodi A.
Kasemaa juhtimisel on eesti kunstiajaloos
seni seostatud hüperrealismiga.
12. Tartu Kunstikool oli vaadeldaval perioodil
ainus keskeriharidust andev kunstikool
Tartus.
13. 1970. aastaid on meie lähiajaloos vaadeldud
kui stagneerumise ajajärku. Stagneerumine
kannab endas mitmeid tähendusvarjundeid,
sealhulgas ka stabiliseerumist ja Tartu
Kunstikoolile olid saabunud 1970ndad
eelkõige stabiilsuse aastad. Kooli olemasolu
riiklikul tasemel õigustamise vajadus ja
kunstikeskhariduse enesetõestuse ajad jäid
eelnevatesse kümnenditesse.
14. Veel 1968. aastal oli koolil õpilaste
töölesuunamisega kohati raskusi, sest
kunstnike vajavates ettevõtetes polnud
vastavat ametikohta ette nähtud ja Elmar Kits
müristas ajalehes “Edasi”:”...kui eeskirjades ei
nähta kunstnik-kujundaja kohta tööstuses
ette, on vist viimane aeg eeskirju muuta.”
Kas just nende sõnade pärast, aga ka eeskirju
tasapisi muudeti ja 1970. aastatel
ühiskondlik tellimus ja tarve kujundajate
järele kasvas pidevalt.
15. 1970. aa. alguseks oli Tartu Kunstikoolist
eeltoodud põhjustel ( riiklik tellimus ja
vajadused) kujundatud puhtakujuline
rakenduskunstikool, viimased
kunstipedagoogilise osakonna lennud olid
lõpetanud 1968.
Rakenduslikkus on osaliselt formaalne, juba
kümnendi keskel 1976/77 õppeaastal lisandus
senistele erialadele kivi kunstiline töötlemine,
mis õpetuse sisult ja kvaliteedilt on tegelikult
skulptuuriõpetus ja sisuliselt seega ka kujutava
kunsti eriala.
16. 1970. aastail on ametlik õppeaja kestus neli
aastat (muutus oli toimunud seoses riikliku
üleminekuga 8-klassilisele põhiharidusele
1960 aastatele) varem oli viis, 1960 aastate
lõpul lõpetasid mitmel aastal korraga nii viie
kui nelja- aastase õppeaastaga kursused.
17. Seose nõukogude plaanimajanduse viljade
küpsemisega sai sunnitult üheks mõru
alatooniga moesõnaks 1970 aastatel defitsiit.
Ka Tartu Kunstikooli jaoks muutus 1970.
aastatel järjest raskemaks hankida
õppevahendeid, maalitarbeid nagu pintsleid,
värve, lõuendit, kvaliteetset paberit ja nahka.
Häirivaks probleemiks oli eriti vahendite ja
partiide ebaühtlane kvaliteet.
18. 1970. aastatel olid jätkuvalt õppehoonetena
kasutuses korporatsioonide “Ugala”
(asukohaga Heidemanni tänaval)…
19.
20. …ja “Sakala” (tollal Burdenko tänav 69, nüüd
jälle Veski tänav) riigistatud konvendihooned,
mis ei olnud algselt mõeldud koolihooneteks
ja seetõttu tuli teha kompromisse
mugavuses...
21.
22. Kooli käsutuses oli kaks ühiselamut,
mõlemate puhul tegemist juba vanade ja
amortiseerunud majadega.
19 saj. II poolel ehitatud hoone Heidemanni 7
(nüüd taas Kuperjanovi tänav) oli tüdrukute
ühiselamuks, mille eluolu kohta tollased
õpilased on tagantjärele kasutanud epiteete
“kirev” ja “kurikuulus”…
24. …ja poiste ühiselamu Hariduse 1a (Kompanii
tänav).
1970/71 vahetati Heidemanni ühiselamul
katus, kuid elutingimused jäid jätkuvalt
askeetlikeks.
Olmeprobleemid ja “romantika” lõppesid, kui
1981. aastal valmis Nooruse tänav 5 Tartu
keskeriõppeasutuste ühiselamu ja sinna said
majutuskohad ka Tartu Kunstikooli õpilased.
25. Õpetajate senine rekordarv kooli ajaloos
saavutati 1976/77 õppeaastal. Sellel
tippaastal oli koolis tööl 50 õpetajat, neist 30
põhikohaga.
26. 1970.- 80. aastate poliitilistes ja
majanduslikes tingimustes vajas
haridusasutus arenemiseks ja kestmiseks
juhti, kes oskaks olla puhvriks ülevalt tulevate
vastukäivate nõuete, jabura plaanimajanduse
ja õpetajate ja õpilaste vahel, garanteerida
töö- ja õppetingimused ja kooli areng. Selle
laveerimise juures tuleb jääda ka inimeseks,
keda õpilased austavad ja kolleegid saavad
usaldada…
27. … „Oluline on, mida väärtustab juht. Kooli
olemasolu oli vaja pidevalt põhjendada.
Arenguperspektiivid on olnud Tartu
Kunstikooli mure läbi aastakümnete. Teatav
stabiilsus ja arenguperspektiivide
selginemine saavutati 1970aastatel, mil kooli
juhtis Harri Pudersell.“ (L. Parhomenko)
28. Rohkearvulist kollektiivi, kuhu kuulus ka
tugipersonal, juhtis aastatel 1970-1979
direktorina Harri Pudersell.
H. Pudersell oli teadaolevalt õpetajate endi
poolt soovitud direktor sellel kohale.
Paljuski tänu tema sihikindlale tegutsemisele
võib seda perioodi pidada Tartu Kunstikoolile
stabiilseks ajaks.
29. „Aja jooksul ühiskonna poolt ette antud
raamid kehtestusid. Mingis mõttes oli
70ndate lõpul ja 80ndate algul vabadust
vähem kui 10-15 aastat varem“ (L.
Parhomenko)
1979-1981 oli direktoriks Linda Viilip.
Direktor oli tuntud aktiivse
ühiskonnategelasena, kellele oli oluline ka
kooli töötajate heaolu.
30. Õppealajuhataja aastatel 1961-74 oli
Valentine Raudver
Õppealajuhataja aastatel 1974-82 oli Evi
Suumann, kes sai hiljem ka direktoriks 1981.
31. 1970. aastatel töötas koolis palju praeguseks
legendaarseks saanud õpetajaid, näiteks
Albert Anni, kes käis looduses õpilastega
maalimas ka sügisel ja talvel, aktiivsed
tegevkunstnikud Harry Pudersell, Alfred
Kongo, Lola Liivat-Makarova, Helle
Vahersalu-Paris ja paljud teised.
32. Üldainete õpetajatest õpetas kunstiajalugu
Virve Pudersell (asjaolus, et ajavahemikul
1973-83 läks neliteist Tartu Kunstikooli
õpilast edasi õppima Tartu Ülikooli
ajalooteaduskonda, peab kindlasti olema suur
roll tema karismal ja professionaalsusel).
Olulised olid vaatluspraktikad Leningradis ja
Moskvas.
Direktori eestvedamisel sai 1970. aastatel
alguse Valgemetsa laagrite, loominguliste
praktikate traditsioon.
33. Lisaks õppeprogrammides ettenähtud
tundidele juhendasid õpetajad ka huviringe:
toimusid Albert Anni fotoring,
karaktertantsuring (Helgi Koplioja ja Villu
Vähk Vanemuisest, Endel Kotsari graafikaring
(koolil oli defitsiitne graafikapress).
Õpilastel oli ka bänd.
Tegutsesid ka füüsikaring, mida juhendas
Helgi Koplioja ning kirjandusring Valentine
Raudveri juhendamisel.
34. Õpilaste arv hakkas suurenema 1972/73
õppeaastal, mil toimus vastuvõtt kunstilise
kujundamise osakonna esimesele kursusele
8-klassi baasil ja lisagrupi võtmine teisele
kursusele keskkooli baasil. Samal aastal
suurendati ka naha kunstilise kujunduse
vastuvõttu kahekordseks.
Koolis oli siis 163 õpilast.
Kõige rohkem õpilasi oli 1974/75
õppeaastal, 186 inimest.
36. Tänapäeval on aktuaalsed mõisted sooline
võrdõiguslikkus ja sookvoodid. Tartu
Kunstikoolil tuli aga juba 1970. aastate
keskel hakata korraldama eraldi konkurssi
tüdrukutele ja poistele, et vältida neidude
ebaproportsionaalset osakaalu kunstilise
kujundamise osakonnas. Seetõttu oli neidudel
vaja koguda 30-st eksamipunktist vähemalt
26, noormeestele oli positiivne tulemus juba
21punkti.
37. Lõpetajate keskmine vanus 1969 aastal oli
21aastat, 1980 aastal juba 20 aastat ja
alanemine jätkus.
Põhjuseks asjaolu, et üha rohkem õpilasi tuli
kunstikooli kohe peale kaheksanda klassi
lõpetamist.
38. 1981. aastal ajalehes “Kodumaa” esitati
järeldus, et kõige tugevamad õpilased tulid
Kohtla-Järvelt, Tallinnast ja Tartust.
Heade tulemuste põhjuseks leiti olevat neis
linnades toimivad kohalikud
lastekunstikoolid.
39.
40. Tartu Kunstikool kujundas näituste kaudu ka
linna kunstipilti.
Tartu kunstielus oli kindel koht Tartu
kunstikooli diplomitööde kaitsmisel, mis olid
traditsiooniliselt avalikud ja ka kooli
ülevaatenäitustel.
Populaarseks osutus näiteks 1975. aasta
Tartu Kunstikooli õpilastööde ülevaatenäitus,
lisaks kujutavale kunstile pakkusid seal huvi
teatriplakatid ja nahkehistööd.
41. 1970. aastatel sai alguse traditsioon
keskeltläbi iga viie aasta tagant korraldada
n.ö. esindusnäitusi erinevates Tartu
näitusesaalides.
1979. aastal toimus selline ülevaatus Tartu
Kunstnike Majas, kus oli eksponeeritud 213
tööd ja mida külastas 2077 huvilist.
42. 1970 aastatel hoogustus ka koolisisene
näitusetegevus.
Traditsioonilisele igakevadisele näitusele
toimusid väiksemad väljapanekud Burdenko
69 õppehoones.
On organiseeritud ka õpilaste
personaalnäitusi.
Loomulikult osalesid Tartu ja vabariiklikel
näitustel professionaalsetest kunstnikest
õpetajad.
43. Õpilaste vastuvõttu planeerides täitis kool
täitis asutuste tellimusi, kuid peale selle jäid
ka paljud lõpetajad tööle Tartusse.
1978. aastal olid Tartu 68-st
tööstuskunstnikust ¾ Tartu Kunstikooli
kasvandikud.
44. …praktikal käis ta “kotakombinaadis”, Valgemetsas ja
Moskvas, anatoomiatunnis “laibakuuris”, õppis ateismi
aluseid ja käis kehalise kasvatuse tunnis Maarja kirikus,
kirjandusringis aga Raadi kalmistul. Selle kooli õpilane
elas ühiselamus, mille välisuks oli suletav supikulbiga.
Lõunatunnil võis teda näha “Edu” sööklas või “Park”
hotelli kohvikus, või nosis ta hoopis kurepesasid , mis
maksid 14 kopikat kilo, tavaline igakuine stipendium oli
aga umbes 30 rubla. Pesemas käis ta Tiigi tänava
saunas. Kunstikooli õpilane ei kandnud koolivormi,
kuid võis vabalt kanda näiteks kaasõpilase poolt
õmmeldud pleegitatud presendist teksapükse, eriti kui
ta juhtus mängima kooli bändis. Meesõpilasel võis olla
jalas ka hoopis mööbliriidest lai püks ja pikk juus,
naisõpilasel miniseelik ja keemiline lokk. Pidulikel
sündmustel kandis ta aga Tartu Kunstikooli tumelillat
helerohelise ja musta triibuga teklit…
45. Hannolainen, E. 2007
Luud, M. 2008
Rast, R. 1987
Valdru, K. 2010
Perioodika
Vestlused E. Tegova ja V. Puderselliga
Fotod: K. Valdru 2011
