2. 1. Visand
Inimese kujutamist on mõistlik alustada, mitte figuuri
konstrueerimisest vaid selle visandamisest. Visand
tehakse tavaliselt pehmemate pliiatsitega (3B ja 4B).
Visand lahendab järgmisi probleeme: kompositsioon,
proportsioonid, liigutus ja tonaalsed suhted.
Kompositsioon. Komponeerides püüame vaadata
figuuri tervikuna ja ei pööra suurt tähelepanu
detailidele. Erilist tähelepanu pöörame suure siluetti
proportsioonidele: kui need on valed, siis väiksemate
detailide proportsioonid jäävad kah valedeks.
3. Proportsioon. Kasulik on omada teadmisi klassikalisest
anatoomiast. Igal inimesel on oma proportsioonid, kui
klassikaliste proportsioonide teadmine aitab vältida
suuremaid vigu.
Peab mäletama. Meesfiguuri keskpunktiks on
häbemeliidus, naisfiguuril on see koht natuke all pool.
Jagame ülemist osa pooleks ja see piir läbib nibud,
jagame ülemist poolt veel kord pooleks ja saame pea
kõrguse.
Figuuri alumise poole pooleks jagades läheb piir
kederluude kaudu.
Need on pikka inimese proportsioonid, kellel pea
mahub figuuri pikkusesse kaheksa korda. See
proportsioon võib varieeruda ja pea võib olla ka üks
seitmendik või üks kuuendik figuuri kõrgusest.
Liigutus. Figuuri liigutuse annab edasi figuuri
keskjoon , mis läbib rinnakorvi, puusade, pea ja
põlvede toetuspunkte. Visandades, kõiki neid telge
arvestatakse, kuid ei markeerita, seda tuleb teha
konstrueerimise etapil.
Kui figuur seisab toetudes ühele jalale , on raskuspunkt
suure tähtsusega.
4. Tonaalsed suhted.
Tonaalsed suhted tuleb määrata kohe töökäigu
alguses. Need mõjutavad proportsioone ja liigutuse
edasiandmist. Kõigepealt viirutame varjud, seejärel
eristame erinevad „valgused“. Valguse-varju piiril on
toon alati tumedam, vari alati lõpeb refleksiga.
5. Konstrueerimine
Kõigepealt tuleb kõiki proportsioone üle kontrollida.
Esimesena kontrollime, kas figuur ikka seisab . Selleks
tõmbame vertikaalset joont kägisälgust kuni toetusjala
talla sisemise pooleni. Tõmbame keskjoont torso,
puusa ja pea kaudu. Torso, puusade, pea ja põlvede
toetuspunktide kaudu tõmbame teljed, arvestade
perspektiivi ja silmajoont. Selleks, et joonistus oleks
terviklik tuleb kooskõlastada tähtsaid ja teisijärgulisi
detaile ja nende valmidus staadiumi. Detailid ei tohi
olla ühtlasi läbitöödatud. Detailid: 1- torso; 2- pea; 3-
käed, puusad; 4- põlved; 5- labajalad.
6. Torso
Enne detaili kallal töötamist, tuleb veel kord vaatada
figuuri tervikuna ja kui vaja täpsustada detaile ja
proportsioone. Detaili kallal töötamisel tuleb pidada
meeles, et valguse-varju piiril on kontrastid
tugevamad, kui kontuuril.
7. Pea
Selles staadiumis tuleb taas pöörduda visandi juurde.
Tuleb täpsusatada modelli iseloomu, proportsioone,
tonaalsed suhted. Kontrollida, kuidas pea on torsoga
ühendatud. Töökäik on sama nagu torso puhul.
8. Käed.puusad
Joonistades paarisdetaile (labakäed, põlved, labajalad)
aktiivsemat neist tehakse täpsemini, teist võib jätta
natuke „lõpetamatuks“, et see ei võtaks endale liiga
palju tähelepanu. Sõrmi on tavaliselt mugav
grupeerida ja nende seast rõhutatakse tähtsamaid. Ei
tohi unustada, kuidas toonid paiknevad kogu
valgustatud käe ulatuses. Õlg ja õlavars peavad olema
S-kujuline. Puusade joonistamisel on tähtsad
„puusanukkid“ ja reieluude suuredpöörlad.
9. Põlved
Välja ulatuvat põlve joonistatakse tavaliselt rohkem
läbi, et see saaks rohkem tähelepanu. Toetusjala ja
vabajala reied asuvad erinevates tasapinnades
(kaugemal-lähemal), mis tähendab, et nende vahel
peab olema selge tonaalne vahe. Sääred on samuti
erinevates tasapindades. Põlvede ja puusade teljed
peavad olema paralleelsed.
10. Labajalg
Kahest labajalst toetusjala oma on tähtsam , seda läbib
toetusjoon ja sellel seisab kogu figuur. Vabajala
labajalg võib paikneda erinevates kohtades. Jalgu on
kasulik joonistada istudes, et ei tekkis liigset moonutus
(figuurile vaadetakse otse, jalale – ülevalt alla). Selleks
et labajalga õigesti kujutada, ühendame äärmised
varbad sisemise ja välise vasarikutega. Sisemine
vasarik on alati kõrgem , kui väline. Joonistades varbaid
tuleb pidada meeles, et kolme varba vorm on
ühesugune ja kahe välise varba vorm on erinev.
Labajala vormi on kõige parem pähe õppida
klassikaliste näidete pealt.
11. Lõpp
Töö lõpus tuleme tagasi joonistuse ja modelli terviku juurde.
Taastame tonaalsed suhted, mis kipuvad töö käigus,
pikemalt detailidega tegeledes, kaduma. Selleks, et
joonistus näeks välja terviklik ja lõpetatud pöördume tagasi
suuremate detailide juurde ja töötame nad veel kord läbi.
12. Kasutatud kirjndus
Plastiline anatoonia. Õppematerjal. (1992) Koostanud
Ene Lausvee. Tallinna Pedagoogikaülikool, Tallinn
Osnovy risunka: utšebnoje posobije. (2007)
V. Mogilevtsev. Sankt- Peterburg: ARTINDEX
