Koidula

Lydia Koidula
Lydia Koidula ....................................... 24. (kahekümne neljandal) ....................................... 1843
(tuhande kaheksasaja neljakümne komandal) aastal Vändras. Kui Lydia oli ....................................... aastat
vana, kolisid vanemad ........................................ . Siin isa hakkas töötama ....................................... .
Esialgu õppis Lydia kodus, seejärel .............................................................................. . Õpppetöö
toimus ....................................... keeles. Lydia oli ....................................... ja ........................................
tüdruk. Tema isa Johann Voldemar Jannsen andis Pärnus välja esimese
ajalehe ....................................... ....................................... . Tütar tõlkis saksa
keelest ....................................... ja ........................................ .

Lydia Koidula
keelest ....................................... ja ........................................ .

Lydia Koidula
keelest ....................................... ja ........................................ .

Mõne aasta pärast kolis perekond ....................................... elama. Isa hakks seal toimetama ja välja
andma ajalehe ................................................................... . Tartus imusid Lydia Koidula
luulekogud ..................................... ja ..................................................,
näidendid .............................................., ...................................... ja ................................................. . Tema
luule ja lüürilised ................................... kodumaa loodusest ja ....................................... olid
ülipopulaarsed. Koidula võttis osa ............................................. korraldamisest. Igal laulupeol kõlab
traditsiooniliselt laul ..............................
................................................................. . Koidula ka rajas eesti ....................................................... .
Luuletaja suri 1886.(tuhande kaheksasaja kaheksakümne kuuendal) aastal Kroonlinnas.

luulekogud ..................................... ja ..................................................,

luulekogud ..................................... ja ..................................................,

Lydia Koidula
Lydia Koidula sündis 12. detsembril 1843. Vändrs. Maja oli väga ilus – (1) ...... ees asetsesid lillepeenrad,
kõrval oli ka tiik ning samuti (2) ...... suur aed, kus kasvas palju õuna-, pirni-ja (3) ...... .
Lydia Koidula oli peres vanim laps, kuid hiljem (4) ...... veel õde Eugenie ja vennad Julius, Leopold,
Harry ja Eugen. Lydia Koidula hüüdnimeks oli väiksena Lolla. Lydia hakkas juba varakult (5) ...... huvi
Eestimaa ja eestlaste vastu ning jälgis huviga oma isa toimetusi.
Koidula lahkus oma sünnikohast Vändrast 10. (6) ...... 1850. Kui Jannsenite perekond (7) ...... kolis, see
oli üle Eesti kõige (8) ...... väljaveosadam. Pärnus elas Koidula Ülejõe koolimajas. Esimesel (9) ...... aastal
Pärnus ei käinud Lydia koolis, sest oma alghariduse (10) ...... ta oma isa käest. 1854. aasta sügisel astus
Koidula aga Pärnu Kõrgemasse Tütarlastekooli. Sealses (11) ...... sai L. Koidula selgeks prantsuse ja vene
keele ning eesti ja saksa (12) ...... ta juba oskas. Kooli lõpetas ta kursuse (13) ...... hinnetega ja see aitas
tal (14) ...... kodukooliõpetaja eksamile Tartu Ülikoolis. Tütarlastekoolis laiendas Koidula oma (15) ......
teadmisi, lugedes (16) ...... kirjanike teoseid. Inglise kirjanikest olid Cooper, Calderon ja veel tähtsal
(17) ...... oli ka Shakespeare. Vene kirjanikest olid Lermontov, Nekrassov, Puškin ja Gontšarov. Samuti
tutvus L. Koidula ka saksa suurte (18) ......, kelleks olid Goethe, Schiller, Lessing jt. Oma teadmisi
(19) ...... ta õpetama ka oma õele ja (20) ....... Juba siis alustas Koidula loomingulisi (21) ......, esialgu küll
saksa keeles.
Koidula esimene proosapala “Kivirist” ilmus Pärnu Postmehes ning tähistas tema avaliku kirjandusliku
(22) ...... algust. Hiljem väljus juba ulatuslikum jutustus “Ojamölder ja tema minia”(1864) eri raamatuna.
1
2
3
4
5
6
7
8
9
10
11
12
13
14
15
16
17
18
19
20
21
22

A
A
A
A
A
A
A
A
A
A
A
A
A
A
A
A
A
A
A
A
A
A

majas
oli
kreegipuud
sündis
tundma
aprillil
Pärnus
tähtis
kolmes
sai
koolides
keelt
parimatega
saama
kirjanduslikke
välismaiseid
kohta
klassikute
hakkas
vendadel
katseid
tegevuse

B
B
B
B
B
B
B
B
B
B
B
B
B
B
B
B
B
B
B
B
B
B

majja
on
kreegipuid
sündinud
tundis
aprillis
Pärnusse
tähtsa
kolmel
saab
koolis
keele
parima
sai
kirjanduslike
välismaisete
kohal
klassikuga
meeldis
vendadele
katsed
tegevust

C
C
C
C
C
C
C
C
C
C
C
C
C
C
C
C
C
C
C
C
C
C

maja
olnud
kreegipuu
sündisid
tunda
aprillist
Pärnust
tähtsam
kolm
saanud
koolisse
keelelt
parimate
saada
kirjanduslikku
välismaised
kohtadel
klassikutega
võis
vennale
katsete
tegevusest

Elu Tartus
1863.aasta lõpul oli Jannsenite perekond tingitud uuesti kolima, nüüd juba Tartusse. Kui Jannsenid (23)
_____________________ kolisid, asusid nad elama Tiigi tänavale. Tartus (24) _______________
J.V.Jannsen välja andma Eesti Postmeest. Koidula hakkas toimetama ja oma isa (25) _______________.
Nüüdsest hakkas L.Koidula avaldama (26) _____________________, mis sügavalt muutsid
konservatiivse maailmavaate kui ka (27) _____________________ traditsioone. Tartus hakkas Koidula
ka rohkem (28) _____________________ pühendama luuletuste kirjutamisele. 1866. aastal oli ilmunud
tema esimene luulekogu “Vainulilled”. Aasta hiljem (29) _____________________ juba teine luulekogu
“Emajõe ööbik”. Koidula on (30) _____________________ ka ballaade. Üks nendest on ,,Udumäe
kuningas’’, mis kajastab tema varast huvi Kreutzwaldi loomingu vastu, sest Koidula oli võtnud selle
ballaadi aluseks tema samanimelise muistendi.
Koidula (31) _____________________ katseks draamaloomingu alal oli ühevaatuseline farss ,,Saaremaa
onupoeg’’. ,,Saaremaa onupoja’’ lavastamine 24. (32) _____________________ 1870 tähendas tegelikult
eesti teatri avamist. Hiljem on valminud veel mitmeid (33) _____________________: ,,Kosjakased’’,
,,Säärane mulk ’’ jt . Nende Koidula algatusel, (34) _____________________ ja osavõtmisel lavastatud
teostega rajas Koidula eesti (35) _____________________ teatri.

abistama, aega, artikleid, esimeseks, hakkas, ilmus, juhtimisel, juulil, kirjutanud, loomingulisi,
näidendeid, rahvusliku, Tartusse

Näidendid
"Säärane mulk ehk sada vakka tangusoola " 1872
Esimene eesti kirjanduse algupärane näidend. Teoses on vaatluse all rida ajale iseloomulikke probleeme;
rikaste mulkide ja vaeste tartumaalaste vaen, hariduse vajalikkus, päriskohaotsimine, sõjaväest
kõrvalehoidmine, sundabielu.
Peategelane, vana taluperemees Peeter Pint, on ennasttäis mees, kes kehva lugemisoskuse tõttu pidas
ajalehes toodud soola hinda tangude omaks ja suure raha lootuses oma tangukoormaga Pärnu läks, kus
eksitus selgus. Peretütar Maie armastuse eest võitlevad haritud ja heasüdamlik Männiku Märt ja rahaahne
ja kaval Erastu Enn. Näidend on õpetliku sisuga ja Märt jõuab soovitud sihile: päästab Maie isa Peeter
Pindi rumalast tangumüümise loost, kosib Maie ja ostab talu.

Lydia Koidula sündis 12. detsembril 1843 Vändra asulast umbes üks kilomeeter lõuna suunas, SuureJaani poole viiva maantee ääres. Koidula lapse- põlvekoduks oli kunagise Vändra kihelkonna köstrimaja,
mille juurde kuulusid saun, laudad, ait. Maja oli väga ilus- maja ees asetsesid lillepeenrad, kõrval oli ka
tiik ning samuti oli suur aed, kus kasvas palju õuna-, pirni-ja kreegipuid. Selline vaheldusrikas loodus,
mis oli väljaspool kodu, oli tulevase luuletaja eelkooliea mängumaaks ja sügavate mõtete allikaks.
Koidula isa Johann Voldemar Jannsen (Johann Voldemar Jannseni nimeks oli esialgu Jaan Jensen, mille
ta hiljem muutis) oli põline vändralane, kelle esivanemad olid töötanud Vändras juba mitu põlvkonda
möldritena, saeveskipidajatena ja kõrtsmikena. Jäänud varakult vaeslapseks, pandi noor Johann valla
kulul kihelkonnakooli. Seal hakkas J.V.Jannsen tundma huvi muusika vastu ning tal endal oli ka
lauluanne. Hiljem sai ta koolis õpetaja koha. Johann Voldemar Jannsen on meile tuntud kui Eesti hümni
sõnade autor, Pärnu Postimehe ja hiljem ka Eesti Postimehe väljaandja ja I Üldlaulupeo juht.
Koidula ema Emilie Jannsen oli saksa soost, pärit kodanlikust perekonnast ja sellepärast oli Lydia
Koidula pere koduseks keeleks saksa keel, kuid vanaemalt, isalt ja külarahvalt õppis Koidula ladusalt
rääkima ka eesti keelt.
Lydia Koidula oli peres vanim laps, kuid hiljem sündisid veel õde Eugenie ja vennad Julius, Leopold,
Harry ja Eugen. Lydia Koidula hüüdnimeks oli väiksena Lolla ning tema tehtud märkmed olidki siis Lolla
nime all. Lydia hakkas juba varakult tundma huvi Eestimaa ja eestlaste vastu ning jälgis huviga oma isa
toimetusi. Ükskord läks noor Lydia oma isa kirjutuslaua juurde ja küsis: “Isa, pai isa, kellele sa
kirjutad?”.”Ma kirjutan eesti rahvale, mu laps, neile rõõmuks ja õpetuseks, mine sa ema juurde kanni
tegema; palu ,ema annab sulle natuke saia.”--,,Aga isa, kui sina pisukeseks jääd ja mina suureks saan, kas
lubad mind ka neile kirjutada ühe tillukese raamatu. Isa, kas lubad?—Jah, muidugi, mu laps, sina oled ju
eesti lapselaps, kes sulle seda keelab?”
Koidula lahkus oma sünnikohast Vändrast 10.aprillil 1850, kuna J.V.Jannseni ”Sõnumitooja” edu peale
kade pastor otsustas tunduvalt vähendada köstri sissetulekuid maast. Selline ebaõiglus solvas sügavalt
J.V.Jannsenit ning väljapääsu leidmaks, otsustas ta elukoha ära vahetada. Arvestades tolle aja tingimusi,
kestis see tülikas reis kaks päeva. Kuigi Koidula oli veel kuue aastane, võttis ta Vändrast kaasa sügavad
muljed lapsepõlvekodust, sealsest ilust ja seal kuuldud rahvajuttudest ja lauludest, mis olid hiljem
inspiratsiooniks paljudele tema luuletustele, milleks on näiteks “Meil aiaäärne tänavas”.
Koidula noorusaastad Pärnus
Kui Jannsenite perekond Pärnusse kolis, ei olnud see supellinnana populaarne. See oli aga üle Eesti kõige
tähtsam väljaveosadam. Pärnus elas Koidula Ülejõe koolimajas. Sellest viis ta oma tulevikukutsumusele
kaasa erksa loodusetaju. Esimesel kolmel aastal Pärnus ei käinud Lydia koolis, sest oma alghariduse sai ta
oma isa käest.1854. aasta sügisel astus Koidula aga Pärnu Linna Tütarlastekooli, mis oli tol ajal
kõrgeimaks õppeasutuseks tütarlastele Baltimail ja vastas umbes keskkoolile. Sealses koolis sai L.
Koidula selgeks prantsuse ja vene keele ning eesti ja saksa keelt ta juba oskas. Kooli lõpetas ta kursuse
parimate hinnetega ja see aitas tal saada kodukooliõpetaja eksamile Tartu Ülikoolis. Lydia Koidula
unistus oli aga eesti tütarlastekooli asutamine, kuid siis puudusid selleks reaalsed võimalused.
Koolipõlveaastad tütarlastekoolis olid Koidulale oluliseks kujunemisperioodiks ning seal ta laiendas oma
kirjanduslikke teadmisi, lugedes välismaisete kirjanike teoseid. Inglise kirjanikest olid Cooper, Calderon
ja veel tähtsal kohal oli ka Shakespeare. Vene kirjanikest olid Lermontov, Nekrassov, Puškin ja
Gontšarov. Samuti tutvus L. Koidula ka saksa suurte klassikutega, kelleks olid Goethe, Schiller, Lessing
jt. Oma teadmisi hakkas ta õpetama ka oma õele ja vendadele. Juba siis alustas Koidula loomingulisi
katseid, esialgu küll saksa keeles. Oma viimaseil aastal Pärnus alustas ta aktiivselt omaenda raamatukogu

rajamist, tellides raamatuid isegi Tartust. J.V.Jannsen oli kindlasti oma tütrele eeskujuks ja juba
sellepärast hakkas ta kirjandusega juba noorelt tegutsema. Pärast “Pärnu Postimehe” ilmumahakkamist
(1857) jõudis see varsti Koidula otsese kaasatõmbamiseni toimetustöösse ning tema kõrvalharrastuseks
tütarlastekoolist saigi isa aitamine ajalehe sisustamisel. Koidula esimene proosapala “Kivirist” ilmus
,,Pärnu Postmehes” (nr.31) ning tähistas tema avaliku kirjandusliku tegevuse algust. Hiljem väljus juba
ulatuslikum jutustus “Ojamölder ja tema minia”(1864) eri raamatuna ja äratas huvi ka väljaspool Eestit
(Saksamaal ja Soomes). Isa abistamine ei piirdunud aga ainult kirjanduslike ülesannete täitmisega, sest
Koidula valmistas ette isa kooli piirkonnast kreis-ja tütarlastekooli astujaid eriti saksa ja vene keeles.
Peale seda, kui ta tütarlastekooli lõpetas, ärkas temas huvi perenaisekohustuste vastu. Oma kirjas õde
Eugeniele 3.augustist 1862 teatab ta uhkusega, kuidas tal õnnestus ema äraolekul rukkilõikuse talgute
puhul perenaise osa nii edukalt etendada, et talgulised ta osavust kiitsid. Samas isegi siis, kui Lydia
Koidula ema kodus haigena pikutas, tegi Koidula juba ka siis kõik tööd ära ning õppis juba noorelt
iseseisvust ja rohkesti kindlust.
1863.aasta lõpul oli Jannsenite perekond tingitud uuesti kolima, nüüd juba Tartusse, sest Jannsen oli
rahulolematu “Pärnu Postimehe” majandusliku olukorraga.
Elu Tartus
Kui Jannsenid Tartusse kolisid, asusid nad elama Tiigi tänavale. Tartus hakkas J.V.Jannsen välja andma
“Eesti Postmeest”. Nii nagu ka “Pärnu Postimehes”, nii ka “Eesti Postimehes” hakkas Koidula
toimetama ja oma isa abistama, kuid oma isa käe haiguse tõttu langes kogu koormus tema peale.
Nüüdsest hakkas L.Koidula avaldama artikleid, mis sügavalt muutsid konservatiivse maailmavaate kui ka
loomingulisi traditsioone. Samuti artiklites avaldus ka Koidula ühiskondlik aktiivsus, patriootiline
andumus ja uudne kunstiline sõna, mis kõik väga üllatas lugejaid. Tartus hakkas Koidula ka rohkem aega
pühendama luuletuste kirjutamisele. 1866.aastal oli ilmunud tema esimene luulekogu
“Vainulilled”(“Waino-Lilled”),mis oli luuletaja esimeste värsside kokkuvõtteks. Aasta hiljem ilmus juba
teine luulekogu “Emajõe ööbik” (“Emajõe Öpik”). See luulekogu julgustas teda ning ta võttis otsustavalt
ja julgelt võitluslipu endale kätte, paljastades orjastajaid ja sisendades rahvale väljapääsulootusi orjus-aja
pimedusest ,,koiduvalgusesse”. Koidula on kirjutanud ka ballaade. Üks nendest on ,,Udumäe kuningas’’,
mis kajastab tema varast huvi Kreutzwaldi loomingu vastu, sest Koidula oli võtnud selle ballaadi aluseks
tema samanimelise muistendi. Koidula on ,,Eesti Postimehes’’ avaldanud ka mitmeid artikleid
jututubades, kuid 1867.aastaga jõudis see lõpule. Tartus toimub ka mitmete kirjanikega kirjavahetus
(sellest pikemalt- Suhted teiste kirjanikega).Tartus hakkas 60-ndate ja 70-ndate aastate vahetusel luule ja
proosa looming vaibuma, leiab aga uue väljendusvõimaluse dramaatilises loomingus. Koidula esimeseks
katseks draamaloomingu alal oli ühevaatuseline farss ,,Saaremaa onupoeg’’(1870).,,Saaremaa onupoja’’
lavastamine 24.juulil 1870 tähendas tegelikult eesti teatri avamist. Hiljem on valminud veel mitmeid
näidendeid: ,,Kosjakased’’, ,,Säärane mulk ’’ jt .Nende Koidula algatusel, juhtimisel ja osavõtmisel
lavastatud teostega rajas Koidula eesti rahvusliku teatri. Eeltöid on tal aidanud aga teha Fr.R. Kreutzwald
ja C.R.Jakobson.(teatrist veel: Näidendid ja teater)
Ka luule alal näeme pärast ,,Emajõe Ööbikut’’ lähenemist tegelikkusele, kuigi romantiline laad ei
võimaldanud siin samasugust konkreetsust kui dramaatika ja jutuloomingu alal. Samas ta jätkab
ballaadide kirjutamist ning seekord oli ballaadi ,,Narva neitsi’’ aluseks Fr.R.Kreutzwaldi
kohamuistend ,,Narva kaupmehe tütar’’.
Koidula isiklik elu Tartus oli suletud suure töökoormuse tõttu toimetustoa luitunud seinte vahele, kus tal
tuli järjekindlalt hoolitseda mitte ainult lehe sisu eest, vaid teha ka kogu toimetus-ja talitustöö kuni
aadresside pealekirjutamiseni ja posti saatmiseni. Vahetevahel ei pidanud tervis vastu ,käsi jäi
ülepingutustest haigeks, tuli ohverdada päevi haigusele. Niisamuti oli kunagi haige ka tema isa. Kui aga
Koidula elus leidus vabu hetki, siis pühendas ta need haruldaselt sisukale kirjavahetusele ja innukale
lugemisele. Ta jätkas raamatute hankimist veel aastate kaupa ning kui nende pere raamatukogu avastati
(1958), oli seal paar eksemplari, kus oli sisse kantud Lydia oma käega kirjutatud LYDIA JANNSENI
nimi. Samuti huvitasid Koidulat ka aforismid ning üheks nende autoritest on Goethe. Samuti kohtas ta
Tartus oma tulevast meest Eduard Michelsoni, kellega Tartus ka abiellus.
Koidula Kroonlinnas

1873.aatstal Tartus abiellus Koidula sõjaväe-ja naistearsti kui ka akušööri eriala omandanud mehega,
kelle nimi oli Eduard Michelson. Talle aga pakuti tööd Kroonlinnas ning nad koos suundusid sinna.
Kroonlinnas oli Koidulal vähe aega, (kuid ta siiski ei jätnud oma tööd, kirjutades artikleid veel ja veel),
sest siis sündisid tal esimesed lapsed. Vanim poeg Hans-Voldemar sündis aastal 1874, kuid elas ainult
neli aastat ning suri 1878.aasta 29. juulil leetrite tõttu. 1876. aastal sündis tal tütar Hedwig-Hedda, kes
suri alles 1941 aastal.1878 aastal sündis tal tütar Anna, kes suri 1965 aastal. Viimane poeg sündis tal
aastal 1884, kelle nimi oli Max, kuid ta oli elamisvõimetu.
Lydia Koidula on aga oma esimese pojaga reisinud Saksamaale, (oma tütre Hedda jättis ta Jannsenite
hoole alla), kui Eduard Michelson sai oma erialadel täiendõpet. Saksamaal oli Koidula peamisteks
huviobjektideks Goethe, Schilleri ja Lessingi töödega seotud mälestusmärkide, muuseumide ja teatrite
külastamine. Kui Saksamaal olles Viinis sündis Koidulale kolmas tütar, siis olukord muutus kriitiliseks,
sest majaomanik (selle maja omanik, kus nad parasjagu viibisid) keeldus korterit edasi üürimast
põhjendusega, et väikesi lapsi oma majas ei talu. Seda kuuldes Jannsen tuli otsekohe neile Viini järgi ja
viis nad Tartusse, enne kui Michelson oma õpingutega lõpule jõuab. Tartus aga juhtus õnnetus - Koidula
poeg Hans suri leetritesse ja see oli kõigepealt Koidulale endale kui ka teistele pereliikmetele suureks
tragöödiaks. Kui Koidula tagasi Kroonlinna suundus, võttis ta oma poja haualt siidkotikese- täie mulda.
Kroonlinna tagasi jõudes Lydia tervis halveneb, kuid ta võtab oma deviisiks ,,kannata ja tööta!’’. Oma
kirjas õele kirjutas ta, et tema juuksed on juba peaaegu kõik hallid. Samas just nendel aastatel loob
Koidula hulga uusi meisterlikke luuletusi kui ka areneb jutukirjanikuna.
Aastal 1880 kirjutas Koidula oma viimase näidendi ,,Kosjaviinad’’ ja hoolitses ühtlasi andumusega ka
oma laste eest.
Tiheda eepilise toodangu kõrval elustavad ka Koidula luule parimad harrastused: patriootiline
isamaaluule annab selliseid uusi saavutusi nagu ,,Igatsus’’, “Teretus’’, ,,Jutt’’, ,,Ma kannan leina’’, Enne
surma Eestimaale’’. Samuti jätkub ka lasteluule harrastus, millest kõige populaarsemaks sai ,,Hälli
ääres’’.
Koidula viimastel aastatel kuhjub aina rohkem kurbi sündmusi: Papa Jannsen jäi töövõimetuks(1880)
ning tema asetamine avalikkuse ees häbiposti kompromissitaotlusele pärast mõisnike ja kirikuõpetajatega
rahva huvide kulul. Hiljem (1882) haigestus Koidula vähktõppe- see haigus on esinenud mitmel pool
tema ema suguvõsas ning sellesse suri mõni aasta hiljem ka Koidula õde Eugenie. Vähktõvest sai ta võitu
osav kirurg prof. Reyhori abiga Peterburi Punase Risti haiglas. Uueks löögiks tema tervisele on
emakssaamine aastal 1884, millal sündis ja suri Max. Sellele aga järgneb uus õnnetus, kui Koidula
keldriluugist alla kukkudes palgist kinni haaras ja tema värskelt paranev operatsioonihaav lahti
rebenes.1885. aastal viibis Koidula ravil Saaremaal, kaasas oli ka lapsed. Nad elasid haigla läheduses
mere lähedal, kus lapsed aeg-ajalt suplemas käisid. Ravil olles hakkas Koidula end paremini tundma ning
suundus tagasi Kroonlinna heade lootustega, kuid rinnavähi sündroomid esinesid jälle. Siis otsustas
Koidula leida oma lastele kasvataja, kes nende eest peale Koidula surma hoolt kannab. Oma kirjas õele
kirjutas ta järgmiselt: ,,Elul ei ole minu kohta õlekõrre võrra väärtust! Alaliselt kasvav nõrkus, tolliviisi
suremine...’’. Koidula surigi 2.juulil (11.august) 1886 ning matused toimusid Kroonlinna saksa kalmistul.
Surmateatest peale tõuseb Koidula nagu uuesti ellu. Ajakirjandus Eestis ja Soomeski olid täis sooje
järelhüüdeid.
Koidulat jäid leinama tema kaks tütart -Hedwig 10-aastasena ja Anna 8-aastasena. Koidula oli neile
alustanud eesti keele õpetamist, kuid vara ematuks jäänuina ei puutunud nad enam eesti keelega kokku ja
nad unustasid selle.
Koidulal ei õnnestunud oma loomingut trükkimiseks koguda ja välja anda, kuigi ta seda teha kavatses.
Tema pärand jäi abikaasa valdustesse, kelle surma järel aastal 1907,said selle pärijateks tütred. Kuid kuna
noorem tütar Anna kolis lõplikult välismaale, jäi kogu pärandus tütar Hedwigi hoole alla. Seal oli palju
käsikirju, millest kokku sai üks Koidula raamatukogu.
Koidula ümbermatmine toimus aastal 1949. Selle auks korraldati 11. augustil Estonia kontsertsaalis
mälestusaktus.
Näidendid ja teater
Koidula on meie rahvusliku teatri asutaja ja eesti algupärase näitekirjanduse rajajaid.
,,Vanemuise’’ seltsi nooremate liikmete hulgas algas sihiteadlikum teatrihuvi eriti pärast teatrikeelu
kadumist Tartus. Tartlastele oli saksakeelne ,,Novumi’’ suveteater linnataguse Tamme kõrtsi juures

tuttav. Linnas oli saksa käsitööliste selts muretsenud endale suure krundi (praegu ,,Vanemuise’’ väikese
maja park), kuhu ehitati seltsimaja, rajati suveaed ning 1870. a veel varju andev teatrihoone. Teada on
samuti saksakeelseid teatrimänge mõnede tartlaste(ka J.V.Jannseni) kodudes. Algul täielikult teatri vastu
olnud J.V.Jannsen hakkas noorema generatsiooni teatrimõtet toetama, kui oli laulupeo asjus kubermangu
pealinnas Riias käies 1869. a tutvunud ka Riia Läti Seltsi tegevusega. Koidulal aga tänu kirjavahetusele
Almbergiga tekkis teatud ülevaade soomlaste esimestest teatritegemistest. Esimene eestikeelne teatrimäng
,,Vanemuise’’ seltsis toimus sisuliselt 1867/1868. a talvel seltsi liikme R.Sachkeri koostatud
lauluduetiga ,,Teomees ja karjapoiss’’ .Seda dialoogi-laululugu esitati kostümeeritult ja teatud
dekoratsiooni taustal ning vastuvõtt oli hea.1870 .a kevadel kolis ,,Vanemuine’’ aga uude majja, kus oli
suurem saal. Lydia Koidula otsustas siis tähistada seltsi viiendat aastapäeva teatrietendusega. Teatrimõtte
realiseerimiseks tuli Koidulal endal nii muretseda repertuaar kui ka lavastada.24 .juunil 1870
esietendus ,,Vanemuises’’ Koidula lavastuses teatrimäng ,,Saremaa onnopoeg’’(,,Saaremaa
onupoeg’’),millega pandi alus rahvuslikule teatritegevusele. Koidula oli saksa näitekirjaniku T.Körneri
värssjandi alusel loonud olustikulise rahvatüki Eesti oludest, rõhutades seejuures eriti armastusabielu
olulist ning hariduse vajalikkust. Koidula lisatud laulud-kupleed ning kaasaja kooliolude kriitika
väärtustasid märgatavalt T.Körneri jantlikku kosjalugu. Esikteose ja selle lavastuse erakordselt hea
vastuvõtt tiivustas Koidulat ning juba sama aasta sügisel tõi ta lavale oma uue näidendi –komöödia
,,Marret ja Mina ehk Kosja-kassed’’. “Kosjakaskede’’aluseks on J.V.Jannseni tõlkelaenuline külajutt ,,
Naabre tütred’’. Koidula dramatiseeringus olid tulipunkti tõstetud taas armastusabielu ja hariduse
probleemid, kuid olulisemgi oli ärkamisaja radikaalsemate ideede kuulutamine. Kodukülla naasnud TõllaHans oli mõnda aega linnas elanud ning omaks võtnud rahvusliku liikumise vaateid, selgitas neid
veenvalt ning kutsus isamaa heaks töötama. Olulist osa mängivad selleski näidendis Koidula luuletused
ning päevaprobleeme kajastavad kupleed.
3.juunil 1871. a esietendus ,,Vanemuise’’ seltsis Koidula lavastuses tema algupärane komöödia ,,Säärane
mulk ehk Sadda wakka solatango’’. “Säärase mulgi’’ lähtealuseks võib pidada anekdootlikku lugu
tegelikkusest.1861.a ,,Perno Postimehes’’ avaldati sõnum Saaremaa mehest, kes puuduliku kirjaoskuse
tõttu ajalehes avaldatud soolahindadest valesti aru sai ja hulga otri tangudeks laskis teha. Loodetud suure
kasu asemel jäi ta linnas naerualuseks. Koidula on aga seda juhtumit kasutanud oma teose teljena.
1880. a algul Kroonlinnas kirjutatud ja samal suvel III üldlaulupeol Tallinnas lavastamiseks mõeldud
Koidula neljandal näidendil ,,Kosjaviinad ehk kuida Tapiku pere laulupidule sai’’ oli küll tsensori luba,
kuid ilmselt laulupeo korraldustoimkonna tahtel see siiski lavale ei jõudnud. Trükis ilmus see alles 1946.a
ja esmavaatus oli 1953. a ,,Endla’’ teatris.

Näidendid
"Säärane mulk ehk sada vakka tangusoola " 1872
Esimene eesti kirjanduse algupärane näidend. Teoses on vaatluse all rida ajale iseloomulikke probleeme;
rikaste mulkide ja vaeste tartumaalaste vaen, hariduse vajalikkus, päriskohaotsimine, sõjaväest
kõrvalehoidmine, sundabielu.
Peategelane, vana taluperemees Peeter Pint, on ennasttäis mees, kes kehva lugemisoskuse tõttu pidas
ajalehes toodud soola hinda tangude omaks ja suure raha lootuses oma tangukoormaga Pärnu läks, kus
eksitus selgus. Peretütar Maie armastuse eest võitlevad haritud ja heasüdamlik Männiku Märt ja rahaahne
ja kaval Erastu Enn. Näidend on õpetliku sisuga ja Märt jõuab soovitud sihile: päästab Maie isa Peeter
Pindi rumalast tangumüümise loost, kosib Maie ja ostab talu.
Lydia Koidula elust ja loomingust
Lydia Koidula (Lydia Emilie Florentine Jannsen) sündis 24. detsembril 1843. aastal Vändras köstri ja
kihelkonnakooliõpetaja J. V. Jannseni tütrena. Ta õppis aastatel 1854-1861 Pärnu tütarlastekoolis.

Sooritas eksami 1862. aastal Tartu ülikooli juures ja sai koduõpetaja kutse. Töötas isa abilisena “Perno
Postimehe” ja 1863 aastast Tartus “Eesti Postimehe” toimetuses.
1873. aastal abiellus Tartus arstiteadust õppinud Eduard Michelsoniga ja asus elama Kroonlinna.
Lydia Koidula suri Kroonlinnas 11. augustil 1886.
L. Koidula on loonud luule-ja proosateoseid, kirjutanud näidendeid ja tegutsenud tõlkijana. Ta on eesti
rahvusliku teatri ja näitekirjanduse rajaja ning vene kirjanduse eesti keelde tõlkimise algatajaid. Koidula
loomingu tähtsaim osa on tema luule, eeskätt patrioodil lüürika. Tema luuletusi ilmus ajakirjanduses ja
kalendrites, kogudena avaldati “Waino-Lilled” (Vainulilled) 1866. aastal ja sellele järgnev “Emmajõe
Öpik” (Emajõe ööbik) 1867. aastal.
Koidula luulet iseloomustab poeetiliste vahendite meisterlik rakendamine, mitmekülgne värsitehnika ja
ilmekas, varjundirikas keel.

Referaat Lydia Koidulast
Lydia Emilie Florentine Jannsen kirjanikunimega Lydia Koidula sündis 24. detsembril 1843. a Vändras.
Enne Pärnusse kolimist õpetas teda kodus isa. 1854.a kolis ta perega Pärnusse ja hakkas õppima Pärnu
saksa tütarlastekoolis.
1862.a sooritas ta Tartu Ülikooli juures koduõpetaja eksami. Sellest ajast alates hakkas ta järjest
rohkem tegelema ajakirjandustööga, aidates isal J. V. Jannsenil algul Pärnus , hiljem Tartus
ajalehte toimetada. Lydia Koidula hakkas tegelema ka oma kirjaniku tööga. Oma kirjanikunime sai ta
Carl Robert Jakobsonilt ja see tähistas koidu aega.
1873.aastal abiellus ta sõjaväearst Eduard Michelsoniga, kellega koos läks Lydia Koidula elama
Kroonlinna. 1874 sündis Lydia Koidula vanim laps poeg Hans-Voldemar (suri 29 juulil 1878). 1876.
aastal sündis tütar Hedwig-Hedda, kes suri oktoobris 1941. 1878.aastal sündis tütar Anna, kes
suri 27.detsembril 1965.
Lydia Koidula loomingu kõige tähtsama osa moodustab luule. 1866.aastal ilmus tema esimene
luuletuskogu “Waino-Lilled”. See sisaldas järgmisi luuletusi: “Kodu” (“Meil aiaäärne tänavas”),
“Sügismõtted” (“Juba kase ladvalt lehed langvad”), “Kaugelt koju tulles” jne. Valdavalt olid need
tõlked ja mugandused saksa keelest. Teises luulekogus , mis kandis nimetust “Emmajõe öpik” mis ilmus
aastal 1867, olid järgmised luuletused: “Sind surmani”, “Mu isamaa, nad olid matnud”, “Mu isamaa on
minu arm”, “Üht eesti laulu”, “Mõtted Toomemäel”, “Emasüda”, “Oh räägi, “Ja õues on kevade”,
“Lenda”, “Kevade tulek”. See luulekogu tõstis Koidula rahvusliku liikumise juhtluuletajaks. Hilisem
luule ilmus ajalehtedes, kalendreis ja mujal. Kesksel kohal on olnud rahvusliku liikumise
tõusumeeleolust tiivustatud isamaaülistus ning truudusetõotus oma maale ja rahvale.
1870 hakkas Lydia Koidula tegelema teatriga, esimesteks kuulsamaks teoseks oli "Saaremaa onupoeg".
Seda näidendit peetakse eesti teatri sünniks. 1872 . aastal avaldas ta eesti kuulsama
naljanäitemängu "Säärane mulk".
Lydia Koidula suri 11. augustil 1886.a ja ta maeti Kroonlinna kalmistule. 1946.aastal toodi ta põrm
Eestimaale ja maeti Tallinna Metsakalmistule. Selle kohta on olnud palju arvamusi, et kas see ikka
oli õige tegu ta oma mehe ja laste kõrvalt ära tuua.
1944.a. detsembris esimese koolina Eesti NSV-s anti Pärnu 2. Gümnaasiumile Lydia Koidula nimi.
1979.a. pidi kool kolima ümber Metsa tänavale ja liituma tollase Pärnu 8. Kaheksaklassilise Kooliga.
Pärnus on Koidula mälestussammas ja memoriaalmuuseum.
Materjal: infot kirjanduse õpetajalt ja 9.klassi kirjanduse õpikust.

Koidula

Recommended

Recommended

More Related Content

Similar to Koidula

Similar to Koidula (9)

Koidula