2. Doris Kareva elu Sündis 28. novembril 1958 Ta õppis 1966–1977 Tallinna 7. Keskkoolis 1977-1983 Tartu Ülikooli filoloogiateaduskonnas Töötas ajakirja Sirp ja Vasar toimetuses korrektorina, hiljem kirjandustoimetajana Kuigi ajaleht on nüüdseks nime muutnud (Sirp), on Kareva siiani toimetuse kolleegiumis Aastal 1982 sai Doris Kareva Kirjanike Liidu liikmeks 1992–2008 oli ta UNESCO Eesti rahvuskomisjoni peasekretär 2007. aasta juunis sai Doris Kareva Eesti Kultuurkapitali stipendiumi "Ela ja sära” (15 000 krooni igas kuus) Alates 2009. aasta algusest on ta ajakirja Meie Pere peatoimetaja
3. Välja antud teosed "Päevapildid" (1978) "Ööpildid" (1980) "Puudutus" (1981) "Salateadvus" (1983) "Vari ja viiv" (1986) "Maailma asemel" (1991) "Armuaeg" (valikkogu, 1991) "Hingring" (1997) "Fraktalia" (2000) "Mandragora" (2002) "Aja kuju" (2005) "Lõige" (2007) "Deka" (2008)
4. Doris Karevalt küsiti, mis on Teda kõige rohkem mõjutanud? ...meenub üks lapsena loetud kirjakoht Swinburne’i “The Gardens of Prosepine”-st: too much love of living, from hope and fear set free, and thank, with brief thanksgiving, whatever gods may be, that no life lives forever, that dead men rise up never, that even the weariest river winds somewhere safe to sea...
5. Tunnustused Vabariigi kultuuripreemia luulekogu "Maailma asemel" eest 1991. aastal Juhan Liivi luuleauhind 1991. aastal Valgetähe IV klassi teenetemärk 2001 Eduard Vilde preemia "Mandragora" eest 2002. aastal Eesti Vabariigi kultuuripreemia luulekogu "Aja kuju" eest 2006
7. Arvamus ,,Virtuoossete kõlamängude, riimipeegelduste ja häälikulise algebra abil loob Kareva tekst mulje, nagu oleks keeleline määramatus siin üldse taandunud. Ükski sõna, ükski silp ei näi oma kohale langevat juhuslikult, neid juhib mingi keeleülene tõmbejõud, “varjatud valem” (lk. 27). Selline ülima määratuse efekt kontrasteerub tugevasti eesti luule praeguste põhisuundadega, nii sotsiaalse “eluläheduse” kui määramatust rõhutava keeleluulega.” (Hasso Krull Sõnatalisman Sirp 14.03.2003) Kareva tee on puhastustuli. Ta viimati ilmunud kogudes leiame deklaratiivsust, sellist tõeselitust ja olemuse tabamise tungi, mida võiks iseloomustada kui puhast metafüüsilist kogemust. Olengi Kareva luule kriitikast leidnud rahulolematuse märke: Kareva väljendavat liialt tõde, mis jäävat aga oma abstraktsuses kandepinnata – nõnda saavat luulest filosoofitsemine (Vikerkaar, 10/11 1998).
8. Luulekogu “Maailma asemel” analüüs Ott Raun ütleb Kareva «Maailma asemel» (1992) arvustuses: «Ilmselt on õigus neil, et armastus on DK elamisviis, kuid kuna luuletaja on jõudnud mõistete nihutamises täiuslikkuseni, siis olevat võimalik, et Kareva on «jõudnud sinnamaale, kus «surm» kõige vähem surma ja «armastus» armastust tähendab».
9. Luulekogu põhiteemad on maailm ja selle avastamine. Samuti igatsus, kurbus ja lootus on paljudes luuletustes. Kuid ma tundsin: sääl all keegi on, Kes kähiseb, ägab ja kiljub. Tahtsin tõelusse, temani murda, tahtsin toetada, toita ja joota. Kuid kui kohtasin pilku pilkkurba ja metsikut peeglis, siis lasin tal langeda. Liig oli loota.
10. Väga paljud luuletused on veel väga jõulised ja julged ning kirglikud. Küll mina hingasin hõõguvi huuli, hõrku ta kullendust januga jõin. Küll mina kuulasin. Kõnelus voolas, mina ta valgusse huljuma jäin. Siis Sinu silmad ilmusid – ime! – riimusid, ristusid – lummuslik lein! – küll meie mõistsime. Naljakalt, nukralt põimusid sõrmed, ma leekima lõin.
11. Mõned luuletused on aga lausa sünged ja kirjeldavad elus olevaid halbu asju. Nälg ja iiveldus - nemad käivad, käe alt kinni, näe, tänaval, näe, nad suisa suudlevat näivad sääl äramäe väraval, kuhu lootus on laua katnud – ainult sina veel puudud sääl! Nälg ja iiveldus istet võtnud on juba su kummalgi käel.
