Eesti kirjandus 1922 1940

2,749 views

Published on

0 Comments
0 Likes
Statistics
Notes
  • Be the first to comment

  • Be the first to like this

No Downloads
Views
Total views
2,749
On SlideShare
0
From Embeds
0
Number of Embeds
3
Actions
Shares
0
Downloads
13
Comments
0
Likes
0
Embeds 0
No embeds

No notes for slide

Eesti kirjandus 1922 1940

  1. 1. EESTI KIRJANDUS 1905-1922:RÜHMITUSTE AEGLUULE
  2. 2. o LUULE ÜLDPILTo AJALUULEo GUSTAV SUITSo ERNST ENNOo VILLEM RIDALA
  3. 3. LUULE ÜLDPILT 20. sajandi eesti luules etendasid algavat ja mõjuvat rollieelkõige Noor-Eesti aja autorid Gustav Suits, Ernst Enno jaVillem Ridala. Nende looming järgis uusromantilist, eriti justsümbolistlikku kujutluslaadi ning oli temaatiliselt mitmekülgne.Väljendati oma põlvkonna maailmakäsitust ja vaimseid ideaale,ent sõnastati ka isiklikke elamusi. Siuruluules oli kesksel kohal armastus. Esile tõusid MariaUnder ja Henrik Visnapuu. Eelkäijaks sai nooreestlasteloomingust Gustav Suitsu armastuslaulud, millega on seotudMaria Underi luule. Suits ja Under luuletasid õnnelikustarmastusest. Armastuse helgem pool oli ka Artur Atsoni võrumurdelistesluuletustes.
  4. 4. AJALUULE Otsesemalt väljendas suhet aja ning ühiskonna probleemidega1920ndail aastail tekkinud ajaluule. Ajaluulest kirjutasid JohannesSemper, Johannes Barbarus, Jaan Kärner. Globaalse katastroofi teema läbib Johannes Barbaruse luulekogu“Katastroofid“ ja Maria Underi “Verivalla“.Inimkonda tabanud katastroofile vastandati maailmaparandamise püüe.Barbaruse ja Alle luuletuses kõneleb karistaja, õiglane kättemaksija.Läbivaks kujundivõtteks on hüperbool ehk kunstiline liialdus, milleganägemust võimendatakse. Kogu maailm läheb hukka. Eesti luulesse tõiekspressionism tõelise rütmilise vaheldusrikkuse. Seda iseloomustabJohannes Barbaruse luuletus “Anarhiline poees“. Ajalaulikute seasonsiiski üks, kes suutis võõrapärased elemendid oma loomingusisikupäraseks ja äratuntavalt eestilikuks ilminguks kujundada. AugustAlle ajalaulude kogu “Carmina barbata“ leidis kriitikute kõrgetunnustuse. Alle ajaluule parimaid näiteid on Tarapita hoiakute vaimuskirjutatud “Eesti päev“. Alle luules on ühinenud spontaansus jakunstiteadlikkus.
  5. 5. GUSTAV SUITS (1883-1956)
  6. 6. Suitsu esikkogu “Elu tuli“ on eesti luule üks hoogsamaidraamatuid, milles kajastub usk paremasse tulevikku. Luuletajaenesekindlust toetab ka isiklik, armastusest sündinudõnnetunne. Keskse osa elutulest moodustavad võitluslaulud,milles Suits esineb aateliste kuulutustega oma põlvkonna nimel.Ilmekamaid võitluslaule on “Noortelaul“. Raamatule nimeandnud luuletus “Elu tuli“ on teistest võitluslauludestmitmeplaanilisem tänu mõtteavarale sümbolile. Tuli on võimasjõud, mis loob, võidab ja hävitab. Lõpuks hukutab iseennastki.Luuletus “Elu tuli“ on Suitsu esikkogule omase viimistletudvärsivormiga. Suitsu tuntumaid noorusluuletusi on “Oma saar“,millele Juhan Simm on viisi loonud. Luuletus põhineb ühelkirjanduse suurtest teemadest – rännakul, meresõidul, oma kohaotsingul. Suitsu luuletustes ühinevad igatsus, lootus, nukrus,mõistmine. “Elu tule“ armastuslüürika on sama elujulge naguvõitluslauludki.
  7. 7. Nooreestilik kunstiideaal leiab kõige selgema väljenduse Suitsukogus “Tuulemaa“. See sisaldab sümbolistlikku luulet, mis onvormitud esteistlikku hoolega. Maailmapilt on muutunudsüngemaks. Tuulemaast tuleb esile põlvkondlik hoiak, misseekord on lüüasaamise ja enneaegse vananemise tundega.Inimese kaitsetust ja ebakindlust väljendavad ilmekat“Tuulemaa“ looduskujundid – tuulised lagendikud ja kõikuvapinnaga sood.
  8. 8. Enamasti kannavad kõik “Tuulemaa“ luuletused suurematüldistust, viidates luuletaja nägemusele kogu inimkondaähvardavast ummikteest ning inimese üksildusest maailmas.Neljaosaline nimitsükkel “Tuulemaa“ on luulekogus keskselkohal, mis algab pildiga sügisest kusagil Eestis. Viljakoristusviib poeedi mõtted omaloomingupõllule. Sealt jätkub “TuulemaaII“. Järkjärgult luuletsükli käigust, kujuneb “Tuulemaast“mitmeplaaniline ja avar sümbol. “Tuulemaana“ võib mõistaSuitsu enda luulepõldu. Uut kevadet, uut ärkamisaega oodateson inimesel võimalik süveneda rohkem iseendasse javaimsetesse väärtustesse. “Tuulemaa III ja IV“ osa osutavad, etTuulemaa on vaimne pelgupaik. Seega pole Suitsu eluhoiakpäris lõpuni pessimistlik.“Kõik on kokku unenägu“ on poeetiline päevik, mis hõlmabpikka ajavahemikku ja on väljenduslaadilt vaheldusrikas.Luuletus “Sapine kuu“ on sõjameeleolust.
  9. 9. ERNST ENNO (1875-1934)
  10. 10. Ernst Enno on sümbolistlik luuletaja, kelle loomingus onmusikaalsus tähtsam kui värsside korrastus. Tema luuleskordub mõte kodu ja koduigatsus. Tähtis sümbol on tee-eluteeliikumine ja rändamine. Rändaja õhtulaulus on Enno üksilmekamaid luuletusi, mis avab halli argielu kaunid ja üllatavadküljed. Enno on Eestis üks tuntumaid lasteluuletajaid. Luule onkonkreetne, lihtne ja mänguline. Sooja huumoriga. Temalasteluuletustest on ilmunud kogu “Üks rohutirts läks kõndima“.
  11. 11. VILLEM RIDALA (1885-1942)
  12. 12. Villem Ridala on omapärane looduslüürik. Luulet kujundavadimpressionismile omased jooned. Ridala uudne ja isikupäranelaad tuleb esile varastes luuletustes (1905 “Talvine õhtu“).Keskne koht on rannaloodusel. Looduspiltide meeleolu annabselgelt märku lähedalviibivast inimesest. Ridala luuletused ei oleainult impressionistlikud meeleolupildid, vaid annavad edasiavarat kõiksustunnet, teise maailma olemasolu. Sellele viitavadmaastikuavarus, vaade kaugusesse. Tema luule väljendabüksikinimese suhet maailmaga, inimese üksikustunnet,eraldatust ja soovi seda ületada. Ridala tajub oma piiratust,igatsusi ja lootusi. Tal on uuenduslik keelekasutus. Küllastasenda luuletusi seni tundmatute sõnadega.
  13. 13. EESTI KIRJANDUS 1922-1940:VABARIIGI AEGLuule
  14. 14. o MURDELUULEo MODERNISTLIK LUULEo REALISM JA UUSROMANTISMo ARBUJAD 1. Uku Masing 2. August Sang 3. Kersti Merilaaso MARIE UNDERo HENRIK VISNAPUUo JUHAN SÜTISTEo BETTI ALVERo HEITI TALVIK
  15. 15. 1920. Aastate hakul võib kirjanduses leida nii varasematetraditsioonide järgimist ja ka uudseid, modernistlikke katsetusi.Nii luule vorm kui ka temaatika on väga mitmekesised. Kirjutatiläbi aegade tuntud teemadel, nagu loodus ja armastus, ningkirjutati ka uudsetel teemadel, linnaelu ja tehnika. Kasutuselolid nii klassikalised, kindla ülesehitusega luulevormidja teisalt modernne kujundikeel ning värsitehnika.
  16. 16. MURDELUULETraditsioonide poolel hakkabomanäolisena silma kirjakeelesterinev, eeskätt lõunaeestilinemurdeluule. Artur Adson (1889-1977), viljakamaid eestimurdeluuletajaid, pärinesVõrumaalt ning kirjutas Võrumurdes. Eriti ilmekalt andisedasi lapsepõlve-mälestusi. Isikupäraselt javärskelt mõjuvad Sännagaseotud laulud, milles on takirjutanud lapsepõlveaegseidolukordi ja meeleolusid, näiteksluuletustes “Poisikene” ja “Kuielli ma viil Sännä koolimajan”.
  17. 17. Hendrik Adamsoni (1891- satiiri. Neis pilatakse1946), Viljandimaalt pärit ja ühiskonnaelu nõrkusi, inimesteMulgi karjääri- ja rahahimu.murdes kirjutanud kirjanikkuon nimetatud Mulgimaalaulikuks. Tema esimeneluuletuskogu kandis pealkirja“Mulgimaa”, kus ilmus laulunapopulaarseks saanud“Mulgimaale”. Adamson oliehtne külalauliku-tüüp. Temaomapära tuleb sageli esilerahvapärase huumori kaudu.Kuigi Adamson ei ole otseseltsotsiaalne luuletaja, leidub temaluuletustes ka ühiskondlikku
  18. 18. MODERNISTLIK LUULE1920. aastate murdeluule vastaspoolel leidub eesti luulesnäiteid futurismist. Sellele lisandusid kubism jakonstruktivism- eeskätt kujutavast kunstist tuntud voolud,millele iseloomulikke tunnuseid võib täheldada nii tollases eestikujutavas kunstis kui ka luules.
  19. 19. Johannes Barbarus (1890-1946)paksunahalisi tõusikuid.oli julge eksperimenteerija jajärjekindel vasakpoolneühiskonnakriitiline luuletaja.Barbaruse kõigemodernistlikumad luulekogudon “Geomeetriline inimene”(1924) ja “Multiplitseeritinimene”. Barbaruse luuletusedon läbimõeldud ja eriliseülesehitusega. Ta paigutas tekstikahele (või mitmele) tasandile.Luuletuses “Sirgjooneline”kuulutab Barbarus ülimaksinimese aususe ja väärikuse.Otseselt ühiskonnakriitiline ontsükkel “Elavad monumendid”,mis naeruvääristabsüdametunnistuseta ärimehi ja
  20. 20. REALISM JA UUSROMANTISM1920.-30. aastate luules võibmärgata, kuidas vaheldusid,esinesid kõrvu ja põimusidomavahel kaks suurtkirjandusvoolu –uusromantism ja realism.Realistliku luule tähtsaimesindaja 1930. aastatel oliJuhan Sütiste. KirjanduslikuOrbiidi ja elulähedusliikumiseeestvedaja. Romantismi uusjõuline puhang tuli 1930.aastate keskel arbujateksnimetatud noorema põlveluuletajate loomingus.
  21. 21. ARBUJAD1930. aastate keskpaigast peale äratasid oma esikkogudegatähelepanu seitse noort luuletajat: Heiti Talvik, PaulViiding, Uku Masing, Bernard Kangro, Betti Alver, August Sangja Kersti Merilaas. Nad ei moodustanud eriti kindlat egaprogrammilist kirjanduslikku rühmitust. Siiski kiilus suuremosa neist sõprus-konda, mis oli koondunud Tartu ülikooli jaüliõpilasseltsi Veljesto ümber. 1938. aastal ilmus koguteos“Arbujad”, mille oli autorite varem ilmunud loomingu põhjalkoostanud Ants Oras. Ühiste kaante vahel mõjusid luuletajadjuba kindla rühmana ja andsid märku uue jõulise luuletajapõlveastumisest kirjandusse.
  22. 22. ARBUJATE ÜHISJOONED ON:o Nooreestiliku sümbolismi taaselustamine ja edasiarendamineo Klassikalise, kindla ja lõpetatud ülesehitusega luulevormieelistamineo Maailmakirjanduse suurte autorite ja traditsioonide mõjuoHuvi vaimsete, elufilosoofiliste, inimese olemasolu mõtestavateküsimuste vastuo Ajakriitiline hoiak, mis näeb ühe väljapääsuna inimese sisemistpuhastumist, individuaalse vabaduse ja vastutuse suurenemisto Luule ja kunsti tõeväärtuste rõhutamine
  23. 23. UKU MASING (1909-1985) Uku Masing käsitleb suuri kurjus, vägivald, ülekohus – filosoofilisi küsimusi usundilise esinevad ta luuled korduvalt maailmakäsitluse valguses. tontide kujul. Tähtsat osa Masingu esikkogu “Neemed etendab Masingu luules vihmade lahte” (1935) sisaldabki looduskujund. suures osas pöördumisi jumala poole. Samavõrd on need kõneleja sisemonoloogid, sest too jumal annab endast vaevalt märku. Masing näeb inimese ajalikku elu kui vangistust ja üksindust, mis tähendab eraldatust jumalast ja kõiksusest. Masingul kordub kujund jumalast, kes inimestest lahutatuna ja varjatuna magab. Masingu luule seisab vaimsete väärtuste, õigluse, aususe ja headuse eest. Nende varjundid –
  24. 24. AUGUST SANG (1914-1969)August Sang väljendab oma ristriimiline katrään (neljarealinetõeotsingulises luules kahtlusi, salm).ent on heausksem ja mingismõttes elulähedasem natuur.Tema esikkogu “Üks noormeesotsib õnne” (1936) on nooruslikemeeleolude ja ideaalide raamat.Vaoshoitum, ent ühtlasipessimistlikum on Sanga teinekogu “Müürid” (1939). Tsüklit“Kääbuse laulud” kannab aja- jaühiskonnakriitiline hoiak. Sangaluule sõnastus on lihtsam jakõnekeelsem kui teistelarbujatel, ent vähemalt“Müüridest” peale täpne jailmekas. Värsitehniliseltki poleta luule eriti mitmekesine,ülekaalus on traditsiooniline
  25. 25. KERSTI MERILAAS (1913-1986)Kersti Merilaas on arbujatest kaugustega ja ka rännakukõige vahetum ja intiimsem. endaga.Enamasti väljendab ta omaisiklikke tundeid ja elamusi.Merilaas on väga naiselikluuletaja, andumis- jaolemisrõõmu edasiandja. Temapoeetiline keelekasutus on küllnäiliselt lihtne, ent samastäpsem ja peenejoonelisem kuinäiteks Sangal. Merilaas suudabvältida armastusluuletrafaretsust ja on tundlikloodusevaatleja. Merilaas onoptimistlikum kui teisedarbujad. Tema esikkogu pealkiri“Maantee tuuled” (1938) viitabelule kui vabadusse kutsuvalemaanteele, mis rõõmustabrändajat paljutõotavate
  26. 26. MARIE UNDER (1883-1980)
  27. 27. SIURU PRINTSESS JA AJALAULIKTõeline tulek kirjandusse toimus rühmituse Siuru ajal, mil Underandis välja kolm esimest luulekogu. Neist kõige tähtsam, kõige“siurulikum” on esimesena ilmunud “Sonetid” (1917). Rühmitus-kaaslaste poolt Printsessiks hüütud Underi loomingus paistabsilma uudne ja isikupärane armastuslüürika.Underi luules elab ja kõneleb armastav naine: tundeline,avameelne ning ümbritsevale ilule vastuvõtlik. Ta sõnastab omaärevaid ootusi ning pihtimusi kohtumistest armastatuga. Tedaümbritseb sageli loodus, mis – olgu maakohas või linnamajaaias – on kaunis, natuke dekoratiivne, eksootilise hõnguga.Underi kujutuslaad on suuresti impressionistlik. Luuletaja annabedasi erksaid meeltemuljeid – eeskätt värve ja varjundeid, kuid kanäiteks lõhnaaistinguid. Tähtsal kohal on naiselikul atribuudid:riided, ehted, tubased interjöörid.
  28. 28. Underi kujundid toetuvad kõige levinumatele, hästi eristatavatelevõtetele – võrdlustele, metafooridele ja epiteetidele -, ent samasisikupärased ja tundeelavad. Underi luules esineb korduvalt Piibli motiive. Under mõistab, etusk jumalasse ja kristlik headus võivad anda inimestele elulootust. Ajaluulel ja ekspressionismil on tähendus ennekõike Underijärgneva loomingujärgu ettevalmistajana. Kõige õnnestunumad onajalaulude perioodilgi iseloomulikumad tundeväljendused,nagu “Endaga” või “A rebours 1”
  29. 29. KÕRGAEG Loomingulisest kõrgtasemest annavad tunnistust Underi nelijärjestikust luuleraamatut aastail 1927-1930, eriti kaks esimest:“Hääl varjust” ja “Rõõm ühest ilusast päevast”. Nende teemaa jahäälestus on erinevad, lausa vastandlikud. Mure ja rõõm,inimhinge öö- ja päevapool, maailmavalu ning elujõud –niisugused on kahe luulekogu tundepoolused, mis ühtlasimoodustavad kokkukuuluva eluterviku. Luulekogu “Hääl varjust” (1927) ühe iseloomulikuluuletusterühma moodustavad realistliku kujundlikkusegaelupildid. Teine ja sellele luulekogule eriti iseloomulik liikluuletusi on esituselt sisemonoloogid, sisevaatlused, kõnelusedenesega. Korduvad hirm, mure, eluvaen, ummikutunne. Kogus “Rõõm ühest ilusast päevast” (1928) on esil inimesesisemaailma teine pool – elujaatavad tungid ning loomulikelurõõm. Underi kogus väljendub see ennekõikeühtekuuluvustundes loodusega.
  30. 30. Underi 1920. aastate luule mitmekülgsust, sealhulgaspsühholoogilist ja müütilist lähenemist, näitab ka temaballaadiloomig kogus “Õnnevarjutus” (1929). Underi ballaadidon dramaatilised, peamiselt rahvuspärimus ainestikugavärsslood. Läbiv teema on armastuse ja õnne võimalikkus. Underi ballaadid toetuvad küll folkloorsele ainele, ent need eiole kirjutatud puhtas eesti rahvalaulu mõõdus ega stiilis.Luuletaja kasutab enamasti rahvalaulule lähedast trohhelistrütmi ja lõppriimi ning erinevaid stroofivorme. Nii ühendavadtema ballaadid rahvusvahelise ja eesti traditsiooni.
  31. 31. MUUTUVAS AJAS 1930. aastatest alates on Underi looming mahulttagasihoidlikum. Igal kümnendil ilmus temalt üks uusluulekogu, mis ikka tõi esile Underi luule mõne uue tahu.Oma osa etendasid taustal olnud ajaloosündmused. 1930. aastate algupoole loomingut esitav “Kivi südamelt”(1935) on Underi eelnenud loominguga võrreldes mõistuse-pärasemas laadis – selle kogu puhul võib rääkidamõtteluulest. Underi mõtteluule ei põhine siiski abstraktsetelarutlustel, vaid sümbolpiltidel. Järgmine kogu “Mureliku suuga” (1942) toob esile ühe senitagaplaanile jäänud külje – Underi kui rahvusliku, isegipoliitilise luuletaja. Underi patriotism pole pealetükkiv, vaidavaldub talle omase üldinimliku hoiakuna.
  32. 32. Underi pagulusaegses loomingus pole ülekaalus siiskiüleskutsed ega patriotistlik luule. Luuletaja pöördub tagasi omapärisalale, isikliku elamuse juurde, ning avardab selleüldinimlikuks tõdemuseks. Underi hilisluules valitseb tihe, lakooniline sõnastus, mismeenutab “Kivi südamelt” vormikindlust. Klassikalistelluulevormidel pole siiski olulist osa. Tähelepanu pälvivad kamõned vabama vormiga lühikesed hetkepildid, naguvabavärsiline “Viimne valgus”
  33. 33. MARIE UNDERI LUULEKOGUDo 1917 – SONETID. Luuletusi 1912–1917o 1918 – EELÕITSENG. Luuletusi 1904–1913o 1918 – SININE PURI. Luuletusi 1917–1918o 1920 – VERIVALLA. Luuletusi 1919–1920o 1923 – PÄRISOSA. Luuletusi 1920–1922o 1928 – HÄÄL VARJUST. Luuletusi 1923–1927o 1928 – RÕÕM ÜHEST ILUSAST PÄEVAST. Luuletusi 1923–1927o 1929 – ÕNNEVARJUTUS. Ballaadid 1927–1929o 1930 – LAGEDA TAEVA ALL. Luuletusi 1927–1930o 1935 – KIVI SÜDAMELT. Luuletusi 1930–1935o 1943 – MURELIKU SUUGA. Luuletusi 1935–1942o 1954 – SÄDEMED TUHAS. Luuletusi 1943–1954o 1963 – ÄÄREMAIL. 10 algupärast luuletust ja 36 tõlgeto 1981 – MU SÜDA LAULAB
  34. 34. HENRIK VISNAPUU (1890-1951)
  35. 35. Visnapuu hakkas värsse kirjutama koolipõlves ning tema esimeneluuletus ilmus tsüklis 1908. aastal. Noore Visnapuu luulepõhilaad on nooreestilikult uusromantiline, kuid omavormitaotluselt järgib see selgesti ka 20. sajandi modernistlikkevoole, eeskätt futurismi. Visnapuu isikupära tuleb esile siiskimitte niivõrd luuletuste silmanähtavas konstruktsioonis kuikuuldelises küljes, sõnade kõlas, värsside musikaalsuses. Visnapuus on algusest peale tunda omapärase hingeeluga poeeti.Ta on erakordselt vastuvõtlik ilule ja inetusele, äge omaarmastuses ja vihas, otsekohese, isegi väljakutsuva esinemisega.Tema luuletustes kõneleb lõhestunud inimene, kes heitleb hea jakurjaga, ülevate tunnete ja hävitavate tumedate tungidega.
  36. 36. ARMASTUSE ILU JA VAEVVisnapuu armastusluule üks osa esitab jumaldavat armastajat,naiste harrast imetlejat. Seesuguste luuletuste toon on tundeliseltmahe, pöördumised kaunisõnalised, peaaegu nagu palved.Visnapuule omane musikaalsus, heliliste häälikute abilsaavutatud kõlaline varjundirikkus tuleb niisugustes luuletusteseriti hästi esile. Luuletaja kasutab naise nimesid (Maria, Ene,Alaea, Ing), mis on huvitava kõlaga, mõnikord ka tähendusrikkadsümbolid. Bravuurse hoiaku taga on aimata luuletaja ebakindlust, valu jaahastust. Tema inimlik tahe paistab olema jõuetu armastuse jaihade ees – need on nagu loodus või saatus. Mitmes luuletusesvõrdleb luuletaja inimest koeraga, näiteks “Oo, nukker peni”.Nukrus on Visnapuu noorusluulele omane, selles meeleolus lõpebka tema esikkogu “Amores” (1917).
  37. 37. MAARJAMAA LAULUDIsamaaluulet ilmutas Visnapuu oma 1920. aasta kogus “Talihari”,mis annab edasi 1918.-20. aasta Eesti Vabadussõja võitlusi jaemotsioone. Selle paremikus kõlab rahvusaadete kõrvalhumanistlik paatos. Ahastav ajakriitiline nägemus aga ei rahuldaVisnapuud. Vabadussõjas langenud noorte mälestusekskirjutatud luuletuses “Ole tervitet, tervitet” kõlab teistsugune,kodumaa eest suremist ülistav noot. Hümnilist paatost kannabka populaarseks saanud ja korduvalt viisistatud “Kodumaa laul”.Visnapuu luuletajaisiksusele omane kahestumine ja äärmuslikudvaated iseloomustavad ka tema varasemat isamaaluulet
  38. 38. JUHAN SÜTISTE (1899-1945)
  39. 39. 1920. Aastate luulesse tulnud Juhan Sütiste realistlikus luulesetendab olulist osa autobiograafiline aine. Esikkogu “Rahutus”(1928) on omamoodi värsspäevik või memuaar. Lühipoeem“Avang” esitab meenutusi lapsepõlvest ja noorusest, vanematest,tööst, ning luuletajaks kujunemisest. Poeemis “Enese eest” kirjutab Sütiste endast ja oma kaaslastest,kes läksid võitlema Vabadussõtta. Poeem on meeleolultvaheldusrikas. Sütiste luules leidub ilmekaid ja leidlikke kujundeid, hoogsat jamitmekesist rütmi. Noorusvärssides on tunda seost ajaluuleekspressionismiga, mis hiljem küll taandub. Vaheldusrikas jatabavate kujunditega arendus ei lase Sütiste realistlikul luulelmõjuda hallilt ja igavalt. Sütiste realistliku meetodi juurde kuulub konkreetsete faktideja tõsieluilmingute küllaltki täpne ja tõetruu edasiandmine –muidugi luule võimalusi ning omapära arvestades. Üksilmekamaid näiteid on luuletus “Riigilipu all”. Luuletusemeeleolukas algus on täpselt dateerinud, lõpus on agapuändina mõjuv üksikrida.
  40. 40. Tõsielulise konkreetsusena paistavad silma Sütiste paljudluuletused, milles on kirjutatud linnast ja linnaelanikest.Tuntumad neist on “Hommik sepikojas” ja “Läbi töötavatetänavate”. Viimase pealkirja järgi sai Sütiste nii mõnegi lugejajaoks just “töötavate tänavate” laulikuks. Sütiste kõige realistlikumad ja ühiskonnakriitilisemadluulekogud on “Maha rahu!” ja “Kaks leeri”. Lausa ülirealistliku,halastamatult kriitilise miljööpildi annab Sütiste luuletus“Lihaturul” Sütiste on jäädvustanud mitmesuguseid inimtüüpe: riigi- jakaupmehi, tõusikuid ja kerjuseid. Poolehoiuga kujutab luuletajalapsi, mõnikord kõneleb ta ka nende haigustest ja surmast,näiteks värsslugudes “Rüblik” ja “Must vanker”.
  41. 41. Sütiste loomingu lõppjärk langes raskesse, suurte ajaloolistemuutuste aega. 1939. aastal avaldatud kogu “Valgus ja varjud”on täidetud murest Euroopa tuleviku pärast. Sütistele omanevasakpoolsus, ent samuti asjatundmatus reaalpoliitikas võisidtekitada illusioone uue korra suhtes. Armastus, millest Sütiste sonettides kõneldakse, on ennekõikekodumaa-armastus, kuid selle kõrval on veel muidki ülevaidtundeid – armastust lähedase inimese vastu, rõõmu kaunistloodustest, kõigi raskuste kiuste püsivat elutahet.
  42. 42. BETTI ALVER (1906-1989)
  43. 43. Betti Alveri luule tegeleb inimese olemasolu tähtsateküsimustega, kannab kõrgeid ideaale, kuid rõhutab ka maise,igapäevase elu väärtusi. Alver on eesti luule meisterlikumaidsõna- ja vormikasutajaid. Arbujalikud hoiakud jatõekspidamised jätkuvad tema hilisemaski loomingus, kuidsamas läheb Alver kaasa ka uuemale luulele omastesuundumustega.
  44. 44. ARBUJALIK NOORUSLUULE Betti Alver debüteeris 1920. aastate lõpul prosaistina. 1930.aastate algul hakkas ta kirjutama luulet, esialgu rohkellüroeepikat. Raamatuna ilmus kõigepealt poeem “Lugu valgest varesest”(1931). Poeeme kirjutas Alver ka edaspidi. Tema 1930. aastateluules paistavad eriti silma kaks väga erinevat värsslugu:realistlik, mõnevõrra “Valget varest” meenutav “Pirnipuu” (1937)ja sümbolistlik, luuletaja varasema lüürikaga suguluses olev“Pähklikoor” (1938). Eepiline ja lüüriline alge põimuvad Alveriloomingus pidevalt. Alveri suureks tulekuks kirjandusse võib siiski pidada temalüürikat, mis ilmus luulekogus “Tolm ja tuli” (1936). Kriitika jalugejad võtsid raamatu väga elavalt vastu. Alveri varasem luule on sümbolistlik ning toetub suurestimaailmakultuuri ja –kirjanduse kujunditele ja nimedele
  45. 45. Alveri luuletused on ülesehituselt selgete piirjoontega, nendepuhul võib rääkida suletud vormist või suletud kompositsioonist.Luuletuse lõpp on alati tugev ja läbimõeldud. Alveri 1930. aastate luule põhiteemat võib kujundlikultnimetada küsiva inimlapse looks või legendiks. Alveriminategelane on vastuoluline. Toeks maalähedased, omamoodi“maagilised” jõud, laseb ta end ahvatleda elu tumedamast jahirmuäratavamast poolest. Niisama tugev on tema püüd vaimsekõrguse poole. Alveri luule on ajakriitiline ennekõike siis, kui ta seabküsitavaks käibetõdesid ja ühiskondlikke norme. Talle omaselviisil, sageli iroonia ja paradokside kaudu, viitab luuletaja 1930.aastate eesti ühiskonna provintslikule piiratusele, rahvuslikulepositiivsusnõudele ja keskpärase ning vähenõudliku loominguvalitsemisele. Betti Alveri looming näitab algusest peale eesti luulekeele suurivõimalusi rakendada ka nõudlikke ja rangeid klassikalisi vorme.Tema sõnastus on loomulik ja paindlik. Alver on väga leidlikpuhaste riimide kasutaja.
  46. 46. “SINISUKAST” EESTI LAULUEMAKSAlveri looming ei paista tingimata kuuluvat naiskirjanikule. Erititema varasemat, 1930. aastate luulet on nimetatud lausaarukask ja mehelikuks. Luuletajale on ette heidetud liigseltmõistusepärasust, siiruse ja tundelisuse puudumist. Alveri noorusloomingus ei ole eriti intiimsetarmastuslüürikat, pihtimusi ega muid “naisluule” teemasid. Võibnäida, et Alver naeruvääristab niisugust tüüpi, sest tal on mõnedvaimukad autoportreed, nagu “Sinisuka ballaad”, “Karikatuur” ja“Hambad”.Tegelikult hoiab Alver kindlalt oma “sinisuka” poole. Ka mängleviroonia ja taoliste “karikatuuride” joonistamine kuulub temaemantsipeerunud naishoiaku juurde ega vihja sugugi sellele, et taoma luuletajakutsumuse või naiste vaimse tegevuse kahtluse allaseaks.
  47. 47. 1930.-40. aastate vahetusel toimusid Alveri luules muutused:teisenesid keelekasutus, kujundlikkus ning mingil määral katemaatika. Luuletaja hakkas rohkem tähelepanu pöörama eestifolkloorile ja kirjandustraditsioonidele ning rahvakeelele.Luulesse tuli ka realismi ja ümbritseva maailma kujutust. 1940.aastal kirjutas Alver oma küllaltki süngetoonilised ningrealistlikud linnaluuletused. Eesti keele ja rahvaluule uudne kasutus ning realismi jasümbolismi omapärane põiming tulevad eriti ilmekalt esile 1940.aastate algul, Teise maailmasõja ajal kirjutatud luulestustes.Nende aine on võetud eesti küla- ja maaelust. Alveri sõjaaegsed luuletused on sõnastatud rahvaluulelähedasekujundlikkusega. Luuletaja kirjutad soonilise kämblagamaamehest, viltuvajunud osmiku seina veeres istuvast eidest-taadist, hõbedaselt luikava pasunaga karjapoisist, sõjaslangenud mehepojast ning kardetud, kutsumata külalisest-Rätsep Murest.
  48. 48. HILISLUULE1960. aastatel, pärast pikka sunnitud eemalolekut, jätkas Alveresialgu väga tõsises toonis arupidamist omaenda ning rahvasaatuse üle. Silma paistavad mõned tema arutlevad, lausaeetilise programmina mõjuvad mõtteluuletused, nagu“Tähetund” ning “Jälle ja jälle”. Valitsevad pole siiskiotsesõnalised üleskutsed, vaid mälestus- ja kujutluspildid. 1960. aastate lõpul asus luuletaja mõneti uutele radadele jategi omal viisil kaasa 1960. aastate luuleuuenduse. Alveri1960.-70. aastate luule arendab edasi autorile juba varemiseloomulikku omaloodud mütoloogiat. Selles on eepilistelementi ja silmatorkavate nimede ning päritoluga tegelasi:Sõnarine, Sõtse, Õlesööja, Manuvar, Urubaar jt. Alver visandabkummalisi lugusid oma tegelaste rännakutest ja tegevustest.
  49. 49. HEITI TALVIK (1904-1947)
  50. 50. Talviku poeesia väljendab niihästi suuri filosoofilisi üldistusi jaajakriitilisi sisukohavõtteid kui inimese keerulist hingeelu.Talviku valdavalt lüüriline luule on väljenduselt kindlavormiline,lakooniline ja tabav. Kõige varasemad Talviku luuletused onhelgetoonilised ja romantilised. Neist tuntuim, rõõmsameelserändaja pilgu kaudu antud “Simmanil” köidab nii sujuva rütmikui ka toredate rahvapäraste kujunditega. Talviku palavikuluule sümbolismi on kaasatudekspressionistlikku kujundlikkust. See pole aga sõna- jakujundiliiane nagu omaaegsetel ajalauludel, vaid napp jaklassikaliselt kindlajooneline. Talvik keskendub inimesele, temakehalisele närbumisele ning hingelisele kaosele. Iseloomulikudon luuletuse pealkirjadki, näiteks “Paaria”, “Pohmeluslikkemõlgutusi”, “Blasfeemiline ballaad” jt.
  51. 51. TÄNAME TÄHELEPANU EEST!

×