1. Nataly Roose 7.c 2014
Ma nagin üht TÜDRUKUT
Liis Kams
Selle raamatu on kirjutanud 13. Aastane tüdruk, kes sündis 1995. aastal. Ta
oli neid luuletusi kirjutades alles teismeline eesti koolitüdruk. Liisa
loomingu on kahel järjestikusel aastal päritud Kalju Lepiku luulevõistlusele
laureaadi tiitliga. Ta pani oma mõtteid ja tundeid nendesse
luuletustesse.Tema luuletused käsitlevad inimsuhteid, ühiskonda, unistusi,
igatsust ja tulevikku, kuhu me suunduda võime, andes aimu uue kasvava
põlvkonna väärtustest,maailma mõistmisest ja vaadetest elule.
Näiteks:
Aeg ei mahu piiratud seltskonda
Aeg ei ole ajaline mõiste
Aega ei sa hääletult öelda
Luuletused on erinevates meele oludes.Mõni on huvitav, tõsine,kurb.
Näiteks:
Ta paotab oma läikivaid huuli
Sädelusehelk, mis pimestab silmi
Keegi ei näe enam selgesti
Nad ei tea, mille nad kaotavad
lummuse haardes
Need luuletused on vabavärsilised.Mõnes luules on kordusi, näiteks ühel
luuletus iga salm algas MA NÄGIN ÜHT TÜDRUKUT.On ka epiteete (...sooja silma
sära...) ja ka allegooriat (üks eriline lammas...). Neid luuletusi lugedes
kadusid raamatusse ära, sest need olid väga huvitavad ja panid sind elu üle
mõtlema. Eriti imestasin et neid luuletusi hakkas ta kirja panema kolmeteist
aastaselt. Kui neid luuletusi loen, siis küll ei ütleks et need on
kirjutanud kolmeteist aastane tüdruk. Tundus et need olid kirjutanud mingi
täistkasvanu, professionaalse luuletaja poolt. Soovitan siiralt seda kõigil
lugeda. Mulle väga meeldis.
2. Nataly Roose 7.c 2014
Mina valisin välja luuletuse:
Kõnepuldis
Tahan öelda
midagi inspireerivat
selles klaasistunud pimedas maailmas,
aga see on võimatu-
ma ei kõnele 21.sajandi keelt.
Inimesi piitsutatakse:
kõik on väikese kurja vanamehe orjad.
Elu erinevad palged
keelavad mul imet teha.
Ma nii või naa ei oska,
pole mina kõikvõimas Looja.
Ronin pilvelõhkuja tippu-
„Kas sa leidsid elu eesmärgi?“
hüüan helesinisele valgusele,
kuni mind valge aur
endasse mähib.
Ma seisan kõnepuldis.
3. Nataly Roose 7.c 2014
Mina valisin välja luuletuse:
Ma olen kuulnud kõiki valesid...
Ma olen kuulnud kõiki valesid,
väljasuitsetatud elu tõdesid,
iga hingetõmmet,
mis jääb hommikusse hõljuma.
Kõik, mis tähendab mulle elu,
on sinule surm.
Las ma sirutan taeva poole,
puudutan rabedaid pilvetuuste.
Olen näinud su kookonist maailma-
jookse minema,
hakka elama.
Siin pole kompromosse.
