1. Renessansi maalikunstnike võrdlus
Sõna renessanss tuleneb prantsuse keelest ja tähendab taassündi. Taassünni all mõeldakse
antiikaegsete võtete taas kasutuselevõtmist.
Maalikunstnikud
Fra Filippo Lippi (1406-1469) vararenessanss, Firenze
Hans Memling (u.1430-1494) vararenessanss Madalmaad, Brügge
Sandro Botticelli (Alessandro di Mariano Filipepi) (1445-1510) vararenessanss, Firenze
Renessansi aja kunstis sai iseloomulikuks arutlemine ilu üle ja selle poole püüdlemine.
Varem olid kunsti headuse kriteeriumid lähtunud sellest, mis on õige ning see õigsus oli
inimesest kõrgemal. Nüüd hakati taotlema elamuste pakkumist inimese meeltele. Uuriti ka
anatoomiat, analüüsiti ratsionaalselt inimkeha proportsioone ja leiutati geomeetriline
perspektiiv.
ÕPETAJA JA ÕPILANE Fra Filippo Lippi, Sandro Botticelli
Sandro Botticelli asus 1464. a õpipoisiks Firenzesse tuntud kunstniku Filippo Lippi töökotta
ja veetis seal kolm aastat. Selle fakti tõttu tuleb kindlasti vaadelda, milliseid sarnasusi
nende töödes leidub. Kui võrrelda Prato katedraali kooriruumi freskosid, mis kujutavad
vastasseintel Ristija Johannese ja Püha Stefanuse elu (mida peetakse Lippi kõige
tähtsamateks ja monumentaalsemateks töödeks), siis märkame suurt sarnasust tantsiva
Salome kuju ning Botticelli „Primavera” Venuse kaaskonna kolme graatsia vahel.
Graatsiate näod, laines lokid, pikad kaelad, kumeras kõhud ja sihvakad sääred
kehastavad renessansiaja Firenze naiseideaali. Mõlema töödes võime märgata, kuidas
kompositsiooni üld- ja üksikosade mõju suurendamiseks kasutati tumedate ja heledate
toonide vastandamist ja esinevad sarnased allegoorilised kompositsioonid.
Sandro Botticelli „Primavera“ 1487 Fra Lippi „tantsiv Salome“
On tähelepandav, et renessansiaja kunstnikud otsisid harmooniat vastandite vahel,
seepärast sulatasid nad ühte näosse lapselohuga lõua, tütarlapse süütud huuled, naise
silmad ja vanainimese lauba. Sellist kooskõla, nähtamatut ajalist kulgemist, võib aimata
Botticelli Venusegi näojoontes.

2. Silmatorkava erinevusena võib märkida, et sellist liikumist nagu on näha Botticelli töödes,
me Fra Lippi maalidel ei näe. Enne 1492 .a valminud Botticelli töödest kiirgab suurt
elurõõmu. Hiljem kaldus kunstnik oma töödes asketismi. Erinevus on kindlasti ka maalide
aineses. Lippi maalide teemadeks oli pea eranditult Piibli sündmustik. Botticelli seevastu,
nagu renessansiajastu maalikunstile omane, kasutas oma töödes tihti antiikaja tegelasi.
Enamasti oli tegu tellimustöödega, seega sõltus teemavalik tellijast. Kuna Botticelli oli
õukonna soosik, siis sai ta palju tellimustöid just selles liinis, mis tingis ka teemade
erinevuse kloostri kasvandiku ja preestri Fra Lippiga. Mõlemad oli märkimisväärselt
osavad arhitektuuriliste taustade ja perspektiivi kujutamisel.
Filippo Lippi tähtsus seisneb selles, et ta arendas itaalia maalikunsti edasi naturalismi
suunas. Ja nagu Botticelli töödest näha, õpetas seda ka oma õpilasele.
MADONNAD Fra FilippoLippi, Sandro Botticelli
Võrreldes kahe kunsniku madonnasid, siis üks kindel
erinevus on, et Botticelli armastas ümarformaati. Samas,
maalitehnilistest uuendustest võttis just Lippi esimesena
kasutusele ümarvormi. Itaallased hakkasid seda nimetama
quadri tondi ja need said kiiresti populaarseks mitte ainult
kodustel altaritel, vaid ka kirikutes, asendades enne seda
levinud triptühhonid. Kompositsioonilt ja kujutluslaadilt olid
kahe kunstniku madonnad väga sarnased. Mõnikord õpilane
koguni kopeeris õpetaja töid, nagu all olevatelt piltidelt näha
võib. Lippi maali valmimise aastal oli Botticelli õpipoiss
kunstniku töökojas. Botticelli „Madonna kroonimine”
Mõlema madonna figuurides on sedavõrd palju siirust, humaansust ja elurõõmu, et
mõnikord nad ei sobigi kiriklikesse teostesse. Nende madonnad on kütkestavad neiud või
õrnalt armastavad noored emad, ning jeesuslapsed ja inglid on ilusad realistlikud lapsed,
kellest õhkub tervist ja rõõmu. Maastike väärtust suurendavad selge ja ere koloriit ning
rikkalikud arhitektuurilised motiivid. Vararenessansi maalikunst alles püüdles täiuslikkuse
poole, aga oma otsingute ja siirusega võib vaataja hingele rohkem pakkuda, kui selle
täiuslikkuse saavutanud kõrgrenessansi maalikunst.
Fra Filippo Lippi „Madonna and Chaild with Sandro Botticelli „ Madonna and Chaild with
Angeles” 1465 Angels” 1469

3. PORTREE Hans Memling, Sandro Botticelli
Nagu kõik teisedki 15.saj Madalmaade maalijad, oli ka Hans Memling peenmaalija.
Kasutades õlivärve oli võimalik maalida ülipeeni detaile. Looduse kujutamiseks ei üritatud
luua rangeid reegleid ja matemaatilisi skeeme, areng toimus läbi kogemuse. Seetõttu jõuti
realismini kiiremini, õhuperspektiivi kasutamine oli professionaalsem kui Itaalias.
Memling oli väga andekas ja hinnatud portretist, kes suutis iga tellijat sõbraliku ja
järelemõtliku, kuid seejuures siiski loomutruuna kujutada. Kõige enam üllatabki tema
portreemaal oma realismiga.
Kui nüüd Memlingu maalitud portreesid kõrvutada Botticelliga, siis on väga suuri
sarnasusi.
Hans Memling „Mees medaliga” Sandro Botticelli”Mees medaliga” 1474
Mõlema maalimislaad tundub õrn, lüüriline ja pehme. Figuuridel on rahulik, õrn,
armastusväärne ilme, neis valitseb peen elegants. Ka on mõlemale omane sulav
maalimisviis ja maastikulised taustad. Memlingu portreemaalid tunduvad pisut peenemalt
maalituna, detailide rohkemana. Kui vaadelda ülaltoodud portreesid, siis näeme, kuidas
tema loodud taust võrreldes Botticelli omaga on väga üksikasjalikult välja maalitud.
Mõlema töödes väljendub renessansi ajastu vürstide ja linnade elulaadi ülistamine. Minu
arvates ilmnebki Memlingu geniaalsus just tema portreemaalides.

4. Hans Memling, Fra Filippo Lippi
Renessanss Madalmaades oli mõnevõrra erinev Itaalia renessanssist, antiikmõjutused ja
eeskujud peaaegu puuduvad, sellest tulenevalt arhitektuuri ja skulptuuri väiksem
osatähtsus. Usulised meeleolud kunstis olid tugevamad ja siiramad. 15.sajandi viimasel
kolmandikul hinnati Madalmaade kunstis kõike kaunist, rahulikku ja tavapärast.
Murrangulised 20-ndad olid möödas. Hoiduti uuest ja ärritavast. Seda hoiakut esindavad
ka Memlingu tööd.
Hans Memling „The Virgin and Child with Saints and Donors” 1478
Fra Filippo Lippi Barbadori Altarpiece:“Madonna and Child with Saints“ 1438

5. Kompositsiooniline leidlikkus ei olnud Memlingu tugevaks küljeks. On näha, et ta taotles
oma kompositsioonides eelkõige selgust ja tasakaalu, tuues nii maalidele sümmeetrilist
jäikust. Seetõttu mõjuvad tema tööd võrreldes Fra Lippi teostega kuidagi vaesemalt ja
ilmetumalt. Memling kasutas oma töödes palju sümboleid. Lippi töödes on neid ka, aga
kuidagi varjatumalt.
Siin nähtava kahe töö puhul on kindel sarnane joon, tegelased maalidel on „omas mullis”,
omavaheline suhtlus puudub täielikult. Memlingu töö puhul viitavat vaikses mõtiskluses
kujud 15.saj lõpu Brügge kunsti probleemivaesele meelestusele. Tehnilise teostuse poole
pealt võib öelda, et Fra Lippi töödes on rohkem õhulisust ja sulavust, mis muudab tema
tööd Memlinguga võrreldes realistlikumaks. Memling kujutas kõiki inimfiguure pikkade ja
saledatena. Lippi figuurid on palju ümaramad ja loomutruumad. Itaalia renessansi ja
Madalmaade renessansi puhul oli erinevus ilu kujutamisel. Madalmaade kunstis üritati
näidata inimese sisemist ilu, Itaalia renessanss ülistas aga inimese välist ilu. Võibolla
seetõttu tunduvad Lippi maalid ka ilusamad, sisemist ilu on lihtsalt raskem kujutada ja
märgata.
Lõpetuseks lisan kaks vararenessansi teost, mis kinnitab kahe maa kunsti erinevust ilu
käsitlemisel. Esimene neist ütleb, et väline ilu on patt, teine aga ülistab seda.
Hans Memling „Earthly Vanity and Divine Salvation“ u.1485
Triptych of Earthly Vanity and Divine Salvation
T
Sandro Botticelli „Birth of Venus“ 1485

6. Kasutatud kirjandus:
• Rolf H. Johannsen „50 klassikut Maalid“
• Marcus Lodwick „Kunstisaali kaaslane“
• Patricia Fride R.Carrassat, Isabelle Marcade „Maalikunst renessansist tänapäevani“
• Annus Raud „21 maailmakuulsat kunstnikku“
• Aino Kartna, Mai Lumiste, Evi Pihlak „Madalmaade maalikunst“
• Wicipeedia
• Wiciart
• www.uffizi.org