1. Sissejuhatus
Impressionism oli 19. sajandi maalikunsti vool, mis sai alguse 1860. aastatel oma kunstinäitusi
korraldama hakanud Pariisi kunstnike vabast ühendusest. Vool sai nime Claude Monet' maali
"Impression, soleil levant" ("Impressioon. Tõusev päike") järgi. Sõna "impressionism" laskis
kogemata käibele kunstikriitik Louis Leroy, kes kasutas seda ühes satiirilises retsensioonis
väljaandes Le Charivari. Impressionismi ideed levisid kujutavast kunstist muusikasse ja kirjandusse,
nii et tekkisid impressionism muusikas ja impressionism kirjanduses. Impressionistlikule
maalikunstile on iseloomulikud muuhulgas nähtavad pintslitõmbed, heledad värvid, avatud
kompositsioon, rõhuasetus valgusele ja selle muutumisele, igapäevased teemad ja ebatavalised
rakursid. Impressionismiks nimetatakse ka selle stiili hilisemaid jäljendusi.
Kuid impressionism on ka suund muusikas, mis sai alguse Claude Debussy loomingust.
Impressionismi nimetus on tulnud sõnast 'impressioon', mis tähendab muljet. Impressionistlik
muusika pöörab erilist tähelepanu instrumentide ja orkestri kõlavärvidele. Impressionistlik
orkestrikäsitlus tõi endaga kaasa süvenenud tähelepanu peentele nüanssidele, detailirohkuse ja
sillerdava koloriidi. Esimeseks impressionistlikuks teoseks oli Stéphane Mallarmé luulest
inspireeritud Claude Debussy loodud sümfooniline poeem "Fauni pärastlõuna".
Impressionism suutis mõjutada tohutult sellel ajal elanud inimeste elu ning maailmavaateid.
2. Kunst
Varajased impressionistid olid radikaalid, kes ütlesid lahti akademismi reeglitest. Nad ei lähtunud
joontest, vaid värvidest, võttes eeskuju näiteks Eugène Delacroix'st. Samuti võtsid nad kasutusele
uusi töömeetodeid, näiteks natüürmortide ja portreede maalimine väljaspool ateljeed.
Impressionismi tehnikad muutusid tasapisi tunnuslikemaks. Impressionistid väitsid, et nad näevad
asju uutmoodi. Nad ei maalinud mitte ateljees, nagu varem tavaks oli, vaid vabas õhus
(plenäärmaal), püüdes muutuva päikesevalguse põgusaid hetki. 19. sajandi viimasteks aastateks
hakkas kunstipublik uskuma, et neil kunstnikel on värske ja omapärane nägemus ja väga oskuslik
tehnika, kuigi traditsioonilised kunstiringkonnad neid omaks ei võtnud. Impressionistid nägid ilu
loomulikes poosides ja kompositsioonides, valguse mängus ning eredates ja mitmekesistes värvides.
Impressionistlikele maalidele on omane lühike, "murtud" pintslilöök ning varjutamata ja segamata
värvid. Kompositsioon on lihtsustatud ja uuenduslik. Rõhk ei ole detailidel, vaid üldmuljel.
Pintslitõmbed muutusid üha nähtavamaks ning nendest sai kompositsiooni koostisosa (senistel
maalidel oli peaaegu sile lõuendipind ilma nähtavate pintslilöökideta). (Rööbiti impressionismiga
uurisid uusi maalimisviise ka teised kunstnikud, näiteks Edvard Munch.) Impressionism asetas
kunstiloomingu keskmesse objekti asemel kunstniku silma. Impressionism rajas tee mitmetele
uutele maalikunstivooludele, sealhulgas postimpressionismile, fovismile ja kubismile, ning
mitmetele koolkonnavälistele, sealhulgas Paul Gauguinile, Vincent van Goghile ja Paul Cézanne'ile.
19. sajandi keskel, Napoleon III ajastul, mil Pariisi ümber ehitati ja sõdu peeti, domineeris prantsuse
kunstis Kunstiakadeemia. Prantsuse maalikunsti standardid määras Akadeemia, uuendusi peeti
võimalikeks ainult Akadeemia kitsastes raamides. Akadeemia ei dikteerinud mitte ainult maalide
sisu (hinnati ajaloo- ja religiooniteemasid ning portreesid), vaid ka tehnikaid. Akadeemia hindas
süngeid, konservatiivseid toone. Au sees olid rafineeritud kujundid, mis lähemal vaatlusel
peegeldasid reaalsust. Kõik pintslitõmmete jäljed tuli kõrvaldada, et kunstis ei avalduks kunstniku
isiksus, emotsioonid ja tehnikad. Akadeemial oli iga-aastane kunstinäitus Salon de Paris (Pariisi
Salong), ja seal väljas olnud tööde autorid võitsid auhindu ja said tellimusi. Näitusel sai välja panna
ainult žürii poolt heaks kiidetud töid. Žüriid juhindusid Kunstiakadeemia väärtustest. Noored
kunstnikud maalisid heledamates ja eredamates värvides kui suurem osa eelmise põlvkonna
kunstnikest, lähtudes Gustave Courbet', Winslow Homeri ja Barbizoni koolkonna realistlikust
stiilist. Nad pakkusid oma töid salonginäitustele, kuid žüriid ei võtnud neid vastu. Nende noorte
kunstnike tuumik (Claude Monet, Pierre-Auguste Renoir ja Alfred Sisley) õppis Charles Gleyre'i
käe all. Nimetatud kolm said sõpradeks ning maalisid sageli koos. Aastal 1863 lükkas žürii tagasi
Édouard Manet' maali "Eine murul" ("Le déjeuner sur l'herbe"). Põhiline põhjus oli selles, et seal oli
kujutatud alasti naine koos kahe riides mehega piknikul. Žürii meelest olid alasti figuurid
vastuvõetavad ajaloolistel ja allegoorilistel maalidel, kuid nende eksponeerimine igapäevases
miljöös oli keelatud. Žüriipoolne järsusõnaline tagasilükkamine alandas Manet'd ning tekitas
paljudes prantsuse kunstnikes nördimust. Kuigi Manet ei pidanud end impressionistiks, juhtis ta
arutelusid impressionistide kogunemiskohas kohvikus Café Guerbois ning mõjutas rühmituse
otsinguid. Keiser Napoleon III vaatas 1863. aastal tagasi lükatud tööd üle ning tegi korralduse, et
publikul võimaldataks tööde üle ise otsustada selleks puhuks organiseeritud nn Hüljatute salongis
(Salon des Refusés). Hüljatute salongi töid noomisid kunstikriitikud veel aastaid. Aastal 1874
korraldasid impressionistid (keda veel ei tuntud selle nime all) oma näituse. Kunstikriitik Louis
Leroy, kes oli graveerija, maalikunstnik ja menukas näitekirjanik, kirjutas selle näituse kohta
mahategeva retsensiooni ajalehes Le Charivari. Pilgates ühe tollal tundmatu kunstniku maali, pani
ta artiklile pealkirjaks "Impressionistide näitus". Leroy kuulutas, et Claude Monet' "Impressioon.
Tõusev päike" ("Impression, soleil levant") on parimal juhul visand ning seda saab vaevalt pidada
lõpetatud kunstiteoseks. Leroy kirjutas vaatajatevahelise dialoogi vormis: "Impressioon – ma olin
selles kindel. Ma just ütlesin endale: et see avaldas mulle muljet, pidi selles olema mingi mulje (...)
ja milline vabadus, milline töötluse kergus! Embrüonaalses seisundis tapeet on lõpetatum kui see
3. meremaal." Sõna "impressionistid" hakkas kunstnikele meeldima ning nad võtsid seda austava
nimetusena. Impressionistide tehnikad ja standardid olid erinevad, kuid seda kunstivoolu hoidis
koos mässu- ja sõltumatuse vaim. Lühikesed paksud visandlikud pintslitõmbed, mis võimaldavad
objekti detailide asemel tabada ja rõhutada selle olemust. Nad jätsid pintslitõmbed lõuendil
nähtavaks, võimaldades vaatajal nautida tutvust kunstniku isiksusega. Värve segati nii vähe kui
võimalik, lastes neid segada vaataja silmal. Varjutamiseks (tumedama tooni andmiseks) ei seganud
impressionistid värve mustaga, vaid komplementaarvärvidega. Musta kasutati ainult omaette
värvina. Nad ei lasknud värvikihtidel kuivada, vaid katsid märja pinna uue värviga. Nii saavutati
pehmemad üleminekud äärtel. Impressionistid vältisid õhukesi värvikihte, mis varem olid kasutusel
läike saavutamiseks. Nad panid alla paksu värvikihi. Impressionistid avastasid loomuliku valguse
mängu või rõhutasid seda. Nad jälgisid täpselt, kuidas värvid peegelduvad ühelt objektilt teisele.
Vabas õhus maalisid nad varje julgelt taevasinisega. See tekitas värskuse ja avatuse tunde, mida
varem polnud saavutatud. Seda tehnikat inspireerisid sinised varjud lumel. Nad töötasid vabas õhus
(plenäärmaal). Neid tehnikaid olid ka varasemad kunstnikud mõnikord kasutanud, kuid
impressionistid kasutasid neid pidevalt. Varasemaid näiteid leidub Frans Halsi, Peter Paul Rubensi,
John Constable'i, Théodore Rousseau, Gustave Courbet', Camille Corot', Eugène Boudini ja Eugène
Delacroix' töödes. Impressionistid kasutasid ära 19. sajandi keskel kasutusele tulnud ettesegatud
värve tuubides, mis meenutavad tänapäeva hambapastatuube. See võimaldas neil paindlikult töötada
nii vabas õhus kui ka siseruumides. Varem tegi iga maalikunstnik oma värvid ise, jahvatades ja
segades kuivi pigmendipulbreid linaseemneõliga.
Postimpressionism
Postimpressionism on 19. sajandi lõpu maalikunsti vool, mis kasvas välja impressionismist.
Terminit "postimpressionism" kasutas esimesena briti kunstnik ja kriitik Roger Fry selleks, et
kirjeldada prantsuse kunsti arengut pärast Édouard Manet'd. Fry kasutas seda terminit siis, kui ta
1910 organiseeris näituse "Manet ja postimpressionism". Postimpressionistid arendasid
impressionismi: nad jätkasid eredate ja paksude värvide ning eristuvate pintslitõmmete kasutamist
ning maalisid samamoodi realistlikke teemasid. Kuid postimpressionistid kaldusid rohkem
geomeetrilisi vorme rõhutama, samuti väljendusliku mõju saavutamiseks vorme moonutama ning
ebaloomulikke ja meelevaldseid värve kasutama. Postimpressionistid ei olnud rahul
impressionistlike maalide teemade triviaalsusega ja struktuuri kadumisega, aga neil ei olnud ühist
meelt selles, missuguses suunas edasi minna. Georges Seurat ja tema järgijad töötasid välja
puäntillismi, väikeste värvitäppide süsteemse kasutamise. Selles stiilis tehtud maale ei saanud
lähedalt vaadata, sest siis paistsid üksnes värvilised täpid. Neid maale tuli vaadata kaugelt, sest siis
sulasid täpid üksteisega kokku. Puäntillismiga katsetas ka Camille Pissarro, kuid pöördus hiljem
impressionismi juurde tagasi. Paul Cézanne soovis taastada maalikunstis korda ja struktuuri, et
muuta impressionistlik kunst kestvaks ja püsivaks, nagu seda on muuseumides säilitatav kunst. Ta
püüdis seda saavutada objektide välimuse taandamisega põhiliste geomeetriliste kehade suunas,
säilitades impressionismi eredad ja värsked värvid. Hiljem tekkis selle suundumuse süvenemise
tulemusena kubism. Vincent van Gogh kasutas oma meeleolude ja hingelise seisukorra
edasiandmiseks värve ning värisevaid ja keerlevaid pintslilööke. Kuigi postimpressionistid
korraldasid tihti ühisnäitusi, ei moodustanud nad siiski ühtset liikumist ega olnud paljus ühistel
seisukohtadel. Nooremad kunstnikud töötasid sajandivahetusel maailma eri piirkondades ja
kasutasid mitmesuguseid stiile. Näiteks arenesid postimpressionismist välja fovism ja kubism.
Postimpressionismi tuntumad esindajad on muu hulgas Paul Gauguin, Vincent van Gogh, Henri
Rousseau, Henri de Toulouse-Lautrec ja Paul Cézanne.
4. Pildid
Monet „Soleil Levant“ (impressionismi näide)
Vincent Van Gogh „Starry Night“ (postimpressionismi näide)
