fotoromaan läänerindel muutuseta.

1. „Läänerindel muutuseta“
Erich Maria Remarque
K O O S TA J A :
I I R I S S AV I K
TA R T U TA M M E G Ü M N A A S I U M
10A

2. See raamat
ärgu olgu
süüdistus ega
ülestunnistus.
Ta olgu üksnes
katse
jutustada
ühest
põlvkonnast,
kelle sõda
hävitas – isegi
siis, kui ta
pääses tema
granaatide
käest.

3. Esimeste granaatide
ulgumisega viskub
üks osa meie
olemasolust
kiire ropsiga
tuhandeid aastatid
tagasi.See on elaja
instikt,
mis meis ärkab,palju
kindlam ning
eksimatum kui
teadvus.Seda ei oska
seletada.Sa kõnnid
ega mõtle millestki _
ühtäkki lamad ühes
lohus
pikali ja mürsukillud
vihisevad sinust üle,
kusjuures sa ei
suuda
üldse meenutada ,et
oleksid granaati
tulemas kuulnud või
mõelnud ,et
peaksid pikali
viskama.

4. Veel üks öö. Oleme
nüüd pingutusest
tuimad.See surmav
pinge,nagu kraabiks
täkiline nuga meile piki
selgroogu.Jalad ei
taha enam sõna
kuulata, käed
värisevad, keha on kui
õhuke nahk pingule
tõmmatud
üle vaevaliselt
vaoshoitud hulluse,
üle otsemaid
väljapurskava,
ohjeldamatu,lõputu
möirge.
Meil pole enam liha
,ega muskleid,me ei
suuda enam üksteisele
otsa vaadata, kartuses,
et saadame korda
midagi
mõeldamatut.Nii
surume huuled
kokku....see läheb
mööda...see läheb
mööda.
Võib-olla pääseme eluga

5. Me näeme elamas inimesi,
kellel puudub kolju; me
näeme jooksmas sõdureid,
kellel mõlemad jalad on
ära kistud; nad
komberdavad oma
luukildudes jalaköntidel
lähimasse mürsulehtrisse;
üks roomab kätel kaks
kilomeetrit ja veab enda
järel purukspekstud
põlvedega jalgu; teine
läheb sidumispunkti, käed
vastu kõhtu surutud, ja
üle ta käte libisevad
aegamisi soolikad; me
näeme mehi ilma
huulteta, ilma alalõuata,
ilma näota; me leiame ühe
sõduri, kes kaks tundi
hoidis ja surus
hammastega kinni oma
käsivarre tuiksoont, et
mitte verest tühjaks
joosta; päike tõuseb, öö
saabub, granaadid
vilistavad, elu on
lõppenud.

6. [...] õudust
saab taluda
senikaua, kui
sa olukorrale
lihtsalt allud,
ent see tapab,
kui sa hakkad
selle üle järele
mõtlema.

7. Me muutusime
karmiks,
umbusklikuks,
halastamatuk,
kättemaksu
himuliseks,
jõhkraks – ja
see oli hea,
sest just neid
omadusi oli
meil vajaka.

8. Albert ütleb selle välja:
"Sõda on meid kõige
jaoks ära rikkunud."
Tal on õigus. Me pole
enam noorus. Me ei
taha enam maailma
vallutada. Me oleme
põgenikud. Me põgeme
iseenda eest. Omaenda
elu eest. Me olime
kaheksateistkümneaas
tased ning hakkasime
alles maailma ja elu
armastama; kuid me
pidime nende pihta
tulistama. Esimene
granaat, mis märki
tabas, tabas me
südant. Oleme välja
lülitatud mõistlikust
tegevusest,
edasipüüdmisest,
progressist. Me ei usu
enam sellesse; me
usume sõjasse.

9. Rinde jubedus
kaob, kui me
talle selja
pöörame ning
siivutute ja
raevukate
naljatustega talle
kallale kargame;
kui keegi sureb,
siis ütleme, et
viskas vedru
välja, ja niimoodi
lobiseme kõigest,
sest see päästab
meid, et me
hulluks ei lähe;
senikaua kui me
kõike seda
selliselt võtame,
avaldame
vastupanu.

10. Meie kamraadid
on surnud,me ei
saa neid
aidata,nad
puhkavad rahus-
kes teab,mis
meid veel ees
ootab?
Sellepärast
poeme põhku ja
põõname
või õgime nii
palju, kui vatsa
mahub,ja joome
ning suitsetame,
et üksluiseid
tundeid
peletada.Elu on
üürike

11. On
sügis.Vanadest
sõduritest ei
ole enam
paljusid.Meie
klassi
seitsmest
vabatahtlikust
olen mina
viimane.

12. Olen üpris rahulik.
Järgnegu kuud ja
aastad, nad ei võta
minult midagi enam,
neil ei ole minult
enam midagi võtta.
Ma olen nii üksi ja
nii ilma ootuseta, et
•
ma neile hirmuta
vastu võin vaadata.
Elu, mis mind läbi
nende aastate
kandis, on veel minu
kätes ja silmes. Kas
ma temast jagu olen
saanud, seda ma ei
tea. Ent seni kui on
elu, otsib ta endale
teed, tahtku too, mis
minus "mina" ütleb,
seda või mitte.