2. '
Robert Cohn oli kunagi Princetoni poksitšempion keskkaalus. Ärge
arvake, et see poksijatiitel mulle imponeerib, kuid Cohnile tähendas see
väga palju. Ka tema ei hoolinud poksist midagi, tegelikult oli see talle
vastumeelt, kuid ta õppis seda sporti hoolega ja põhjalikult,
et üle saada alaväärsuse ja arglikkuse tundest, mis temas oli
tekkinud Princetonis, kus teda oli koheldud kui juuti.
3. Kuule, Jake,“ ütles Cohn baariletile toetudes. „Kas sul ei ole vahel tunne, et kogu su elu läheb
mööda ja sa ei oska seda ära kasutada? Kas sa ka mõtled selle peale, et pool su elust on juba
ära elatud?“
„Jah, vahel harva ikka mõtlen.“
„Kas sa ka tead, et umbes kolmekümne viie aasta pärast oleme surnud?“
„Mis siis ikka, Robert,“ ütlesin ma. „Mis siis ikka.“
„Ma räägin tõsiselt.“
„Selle asja pärast ma endale küll muret ei tee,“ ütlesin ma.
„Kahju.“
„On olnud aegu, kus mul oli väga palju muret. Nüüd aitab mulle.“
4. Tüdruk tegi grimassi ja ma sain aru, miks ta katsub hoiduda naeratamast. Kinnise suuga
oli ta üsna ilus tüdruk. Ma maksin joogid kinni ja me astusime tänavale. Viipasin voorimehele, kes
sõitis kõnnitee äärde. Istusime mugavalt aeglases fiakris, sõitsime piki laia säravalt ja peaaegu
inimtühja Ooperi avenüüd, möödudes äride suletud ustest ja valgustatud akendest. Troska möödus
„New York Heraldi“ büroost, mille aknal oli palju kelli.
„Milleks kõik need kellad?“ küsis tüdruk
„Nad näitavad aega igal pool üle Ameerika.“
„Keda sa lolliks pead?“
Me pöörasime avenüült Püramiidide tänavale, läbisime liiklusrohke Rivoli tänava ning sõitsime läbi
tumeda värava Tuilrie'sse. Tüdruk surus enda minu vastu ja ma embasin teda. Ta tõstis näo, et ma
teda suudleksin. Ta puudutas mind käega, kuid ma lükkasin selle tagasi.
„Ei maksa“
„Mis sinuga on? Oled haige või?“
„Jah.“
5. Ta vaatas minu poole, käsi laual ja klaas sõrmede vahel.
„Miks sa mind niimoodi vaatad,“ ütles ta. „Ma rääkisin krahvile, et a sind armastan. See on ka tõsi.
Ära vaata mind niimoodi. Ta suhtus sellesse kole mõtlikult. Ta tahab meid homme kusagile
lõunatama viia. Kas tuled?“
„Miks mitte?“
„Ma hakkan nüüd minema.“
„Miks?“
„Tahtsin sind ainutl korraks näha. Pagana rumal idee. Kas sa ei tahaks riidesse panna ja alla
tulla? Tal on masin siinsamas lähedal.“
„Ja krahv?“
„Tema ise ka. Ning autojuht livrees. Lubas mind ringi sõidutada ja siis sööme hommikust.
Boulogne'i metsas. Tal on toidukorvid kaasas. Ostis kõk need Zelli juurest. Tosin pudelit
mummsi. Kas ei ahvatle?“
„Ma pean hommikul tööd tegema,“ vastasin ma. „Pealegi olen teie jaoks liiga kaine ja teil on
minuga igav.“
„Ära ole eesel.“
Ei, ma ei saa.“
„No olgu. Kas sa talle tervisi saadad?“
„Tingimata. Kõigest südamest.“
„Head ööd mu lemmik.“
„Ära mine hingeliseks.“
„Sa teed mu lausa haigeks.“
Me suudlesime hüvastijätuks ja Brett värises üleni. „Ei ma nüüd lähen,“ ütles ta. „ Head ööd,
Mu lemmik.“
6. „Räägi, Jake, mida sa tead leedi Brett Ashley'st?“
„Tema perekonnanimi on leedi Ashley. Brett on tema eesnimi. Ta on väga kena tüdruk,“
Seletasin ma. „Ta ootab lahutust, et abielluda Mike Campbelliga. Viimane on praegu
Šotimaal. Miks sa küsid?“
„Ta on äärmiselt võluv naine.“
„Minu arvates ka.“
„Temas on midagi erilist, midagi eriti peent. Ta näib olevalt väga sirgjooneline ja tore.
„Jah, ta on väga kena.“
„Ma ei oska seda õieti kirjeldadagi,“ üles Cohn. „Aga ma usun, et see on hea kasvatus.“
„Paistab, et sa oled temast üsna vaimustuses.“
„Jah. Ma ei imestaks, kui isegi armunud.“
„Aga ta joob,“ ütlesin ma. „Ta armastab Mike Campbelli ning kavatseb temaga abielluda.
Mike saab kunagi päratu rikkaks.“
„Ma ei usu, et Brett temaga abiellub.“
7. „Jumalapärast, Frances, jäta juba.“
„Ma siiski jutustan talle. Robertil oli ajakirja toimetuses nooruke sekretär. Kõige magusam väike ole
maailmas, keda Robert imetaoliseks pidas, siis aga tulin mina ja ka mind pidas ta enam-vähem
imetaoliseks Niisiis ma veensin teda, et ta jätaks maha selle neiukese, kelle ta oli koos ajakirjaga
Carmelist Princetowni üle toonud, ja Robert jättis talle isegi tagasisõidu välja maksmata. Tookord
leidis ta, et ma olen haruldane. Eks ole, Robert?
Te ei tohi valesti aru saada, Jake- too lugu sekretäriga oli täiesti platooniline. Isegi vähem kui
platooniline. Tegelikult seal polnudki midagi. Ainult et sekretärike oli imekena. Ja Robert saatis ta
üksnes minu meeleheaks. Noh, aga eks see ole nii, et kes mõõga tõstab, peab mõõga läbi ka lange
Kas see ei kõla ilusti? Katsu see oma järgmise raamayu jaoks meeles pidada, Robert.“
8. „Kas ma toon nüüd veini tuppa, sir?“ küsis autojuht.
„Jah, tooge pealegi, Henry,“ vastas krahv. Ta võttis mulle taskust seanahkse portsigari ja pakkus
sealt mulle.
„Kas tahate proovida ehtsat Ameerika sigarit?“
„Tänan,“ vastasin talle. „Tõmban oa sigareti lõpuni,“
Krahv lõikas sigari otsa ära kuldse noakesega, mis rippus ta uuriketi teises otsas.
„Mulle meeldib, kui sigar hästi põleb,“ ütles krahv. „Pooled sigaritest, mida me suitsetame ei põle
korralikult.“
Ta süütas sigari ja tõmbas mõned mahvid, ise üle laua Bretti silmitsedes. „Aga kui te lahutuse
kätte saate, leedi Ashley, siis teil ei ole enam tiitlit.“
„Ei. Väga kurb.“
„Pole ta kurb midagi,“ ütles krahv. „Teie ei vajagi enam tiitlit. Te olete selletagi läbi ja läbi
suursugune.“
„Tänan. See on teist hirmus kena.“
„Ega ma ei naljata.“ Krahv puhus lendu suure suitsupilve. „Teis on rohkem suursugusust kui
kellegis teises. See on juba teil veres. Ja ongi kõik.“
„See on teist väga armas,“ ütles Brett. „Minu memm oleks meelitatud. Kas te ei saaks seda
paberile panna, ma saadaksin selle ülestähenduse talle kirja sees.“
9. Tegime ringi ümber kogu saare. Jõgi oli tume ja meist möödus üleni tuledes särav väike aurik,
kadus hiiresti ja hääletult silla alla ning ilmus sealt uuesti nähtavale. Veidi allpool kükitas õhtutaeva
Taustal Jumalaema kirik. Läksime Quai de Bethune'ilt mööda puust jalgsilda Seine'i vasakule
kaldale, Peatusime sillal ja vaatasime allajõge Jumalaema kirikule. Sillalt paistis saar tumedana,
majad kõrgusid taeva taustal ja puud tundusid varjudena.
„Võimas vaade,“ ütles Bill. „Issand kui hea, et olen tagasi.
Nõjatusime silla puust rinnatisele ja vaatasime ülesjõge suurte sildade tulesid. Vesi meie all
Oli sile ja must. Ei olnud kuulda ta loksumist vastu silla vaiu. Meist möödusid mees ja neiu. Nad
kõndisid teineteise ümbert kinni hoides.
10. Meie kupeekaaslasteks olid üks abielupaar ja nende noorukist poeg.
„Te olete vist ameeriklased, kui ma ei eksi?“ küsis mees. „On teil meeldiv reis?“
„Haruldane,“ ütles Bill.
„Hästi teete, et reisite. Reisige, kuni olete noored. Meie naisega võtsime juba ammu Euroopasse
Sõiduks hoogu, aga tuli veidi oodata.“
„Oleksid võinud tulla juba kümme aastat tagasi, kui oleksid tahtnud,“ ütles naine. „Aga sa ütlesid
alati: eeskätt Ameerika! Kuidas see ka oleks, aga näinud oleme me nii mõndagi.“
„Teate,“ ütles mees, „see rong kubiseb ameeriklastest. Neid on tervelt seitse vagunitäit, kõik
Daytonist Ohiost. Nad tegid palverännaku Rooma ja sõidavad nüüd edasi Biarritzi ja Lourdes'i“
„Ah siis selles on asi. Või palveränduris. Neetud puritaanlased,“ ütles Bill.
„Kust teie, noormehed, pärit olete?“
„Kansas Cityst,“ vastasin ma. „Tema on Chicagost.“
„Kas te mõlemad lähete Biarratzi?“
„Ei. Me lähme Hispaaniasse kala püüdma.“
11. Autojuht tuli piiripunktist, murdis dokumendid kokku ja pistis kuue põuetaskusse. Istusime
kõik autosse ja see hakkas liikuma mööda valget tolmust teed Hispaaniasse. Mõnda aega
oli maastik enam-vähem endine, siis, kogu aeg mööda spiraalselt väänduvat teed kõrgemale
Autojuhtme ületasime mäekuru ja algas tõeline Hispaania. Meie ees avanesid pruunjad
tõustes tuli piiripunktist, murdis dokumendid kokku ja pistis kuue põuetaskusse. Istusime
mäeahelikud üksikute hakkas liikuma mööda nõlvakutel kasvavate pöökpuumetsadega. aega
kõik autosse ja see mändide ja kaudemail valget tolmust teed Hispaaniasse. Mõnda Tee
oli maastik enam-vähem endine, siis, kogu aeg mööda spiraalselt väänduvat teed kõrgemale
läks tükk aega mööda mäekuru, laskus siis alla ja autojuht pidi andma signaali ning kiirust
vähendama, et mitte osta ajada kahele eeslile, kes magasid Meie keset teed. Väljusime
tõustes me ületasime mäekuru ja algas tõeline Hispaania. otse ees avanesid pruunjad
mägedest ja sõitsime läbi metsa, ja kaudemail nõlvakutelAllpool järgnesid haljad rohumaad ja
mäeahelikud üksikute mändide kus sõi valge kitsekari. kasvavate pöökpuumetsadega. Tee
selged ojakesed, sõitsime mäekuru, laskusläbi süngevõitu külast, ja jälle algas tõus. Auto ronis
läks tükk aega mööda üle ühest jõest, siis alla ja autojuht pidi andma signaali ning kiirust
järjest ülespoole, läbis teise mäekuru, sõitis tükk maad magasid otse keset teed. Väljusime
vähendama, et mitte osta ajada kahele eeslile, kes piki mäeahelikku, kuni tee paremale
mägedest ja laskuma hakkas ning mesõi valgeavanes lõunas terve uus mäeahelik, üleni
pööras ja sõitsime läbi metsa, kus vaatele kitsekari. Allpool järgnesid haljad rohumaad ja
selged ojakesed, sõitsime pruunjas-kõrbenud ja veidralt kurruline.ja jälle algas tõus. Auto ronis
üle ühest jõest, läbi süngevõitu külast,
järjest ülespoole, läbis teise mäekuru, sõitis tükk maad piki mäeahelikku, kuni tee paremale
pööras ja laskuma hakkas ning me vaatele avanes lõunas terve uus mäeahelik, üleni
pruunjas-kõrbenud ja veidralt kurruline.
12. „Kas joome midagi?“
„Joome,“ nõustus mees. „Ameerikas te seda sorti kraami ei saa, mis?“
„Niipalju kui kulub, kui ainult raha leidub.“
„Ja milleks teie siia tulite?“
„Läheme Pamplonasse fiestale.“
„Kas teile meeldivad härjavõitlused?“
„Igatahes. Kas teile ei meeldi?“
„Jah, küllap vist meeldivad ka.“
Natukese aja pärast küsis ta veel: „Ja kuhu te praegu sõidate?“
„Burguetesse kalale.“
„Noh, loodan, et saate mõne kätte ka.“
13. Ma ei tundnud millal esimene forell näkkas. Alles siis, kui ma hakkasin õnge välja tõmbama,
tundsin, et mul on kala otsas, sikutasin rabeleva ja õngeritva peaaegu kahekorra painutava
eluka paisu äärest kobrutavast veekeerisest välja ja viskasin veskitammile. See oli ilus forell,
lõin ta peadpidi vastu paisu palki uimaseks, ja kui ta pärast võbinat sirgu tõmbus, panin
ta kotti.
14. Härg märkas neid ja ründas. Üks mees hüüdis midagi sõime tagan ja laksutas mütsiga vastu
Palkseina, ning härg, enne kui ta kohiku juurde jõudis, pöördus ringi, võttis hoogu ja sööstis
Sõime peale, püüdes tabada meest selle taga poole tosina kiire ning osava parema sarve hoobiga.
„Issand, kas ta ei ole ilus?“ ütles Brett. Elajas oli nüüd otse meie all.
„Vaadake, kui osavalt ta oma satvi kasutab,“ ütlesin ma. „Ta teeb vahet vasaku ja parema löögi
Vahel nagu mõni poksija.“
„Kas tõesti?“
„Eks vaadake ise.“
„See sünnib kõik nii ruttu.“
„Oodake, iga minut lastakse teine härg välja!“
Nüüd oli juba teine puur värava ette lükatud. Tarandiku kaugemas nurgas püüdis üks mees
Kaitseplangu tagant härja tähelepanu endale tõmmata, ja kui loom näo väravalt kõrvale pööras,
Tõsteti värav üles ja teine härg tuli tarandikku.
15. Ei tea, mispärast pimedas meile kõik asjad teistsugustena paistavad kui päevavalgel.
Mispärast, kurat võtaks!
Mul oli see juba ammu selge ja tervelt kuus kuud ei kustutanud ma uinudes tuld. Jälle üks
hiilgav idee. Igatahes naised käigu kuradil. Käi kuradile, Brett Ashley!
naistega on üldse tore sõprust pidada. Hirmus tore. Kõigepealt pead sa naist armastama,
et sel sõprusel oleks mingi alus. Brett oli olnud mulle sõbraks. Ma ei olnud kunagi
mõelnud, mida see sõprus temale andis. Mina olin saanud midagi ei millegi eest. See
ainult lükkas arve esitamist edasi. Arved aga ei jää kunagi esitamata. See oli üks neid toredaid
asju, millele võisid kindel olla.
16. Teisel päeval oli härjavõitlus palju parem kui esimesel. Brett istus minu ja Mike'i vahel barjääri
Ääres, kuna Bill ja Cohn läksid üles. Romero oli päeva tõmbenumber. Ma ei usu, et Brett
Teisi matadoore üldse nägigi. Ja välja arvatud kõige ägedamad spetsid, ei näinud neid õieti keegi.
Kõik keerles ainult Romero ümber. Peale tema oli veel kaks matatoori, aga need ei lugenud,
Ma istusin Bretti kõrval ja seletasin talle, milles seisneb kogu asja mõte. Ma õpetasin teda järgima
Härga, mitte hobust, kui härjad ründavad pikadoore, ja tähele panema, kuidas pikadoor torkab
Oma odaotsaga, et ta mõistaks asja mõtet, et ta oskaks näha härjavõitlust tegevusena, millel on
Oma kindel eesmärk, mitte lihtsalt mõttetute jubeduste kuhjamist.
17. „Külm on.“
„Tahad lähme tagasi?“
„Läbi pargi.“
Ronisime vallilt alla. Taevas kiskus uuesti pilve. Pargis puude all oli pime.
„Kas sa mind ikka veel armastad, Jake?“
„Jah,“ vastasin ma.
„Tead, ma olen kadunud hing,“ ütles Brett.
„Kuidas nii?“
„Ma olen kadunud hing. Olen lausa hull selle Romero-poisi järele. Arvan, et olen temasse
armunud.“
„Mina sinu asemel katsuksin sellest hoiduda.“
„Ma ei saa sinna midagi parata. Olen kadunud hing. Kogu mu sisemus nagu põleks.“
„Ära tee seda.“
„Ma ei saa sinna midagi parata. Ma ei ole end kunagi taltsutada suutnud.“
„Sa peaksid selle asja jätma.“
18. Kuhu Cohn läks, pärast seda kui ta mind lõi?“ küsisin ma Billilt.
„Kas sa ei teagi või?“ Mike avas õllepudeli. Siis valas ta õlut klaasi, klaasi hästi pudeli lähedal
Hoides.
„Kas sa tõesti ei tea,“ imestas Bill.
„Ta tuli hotelli tagasi, leidis Bretti ja härjavõitleja-poisu härjavõitleja toast ning siis ta nottis
Selle kuramuse vaese härjavõitleja maha.“
„Ei või olla.“
„Jaa.“
„Milline öö!“ kordas Bill.
„Peaaegu oleks ta vaese poisi teise ilma saatnud. Siis ta tahtis Bretti sealt ära viia. Küllap
Tahtis temast ausat naisterahvast teha. Pagana liigutav stseen.“
19. „Millal sa ära sõidad?“ küsisin ma.
„Homme.“
Vähekese aja pärast ütles Bill: „Noh, aga oli siiski tore fiesta.“
„Jah,“ vastasin ma. „Ühtsoodu paras sagimine.“
„Tundub isegi uskumatuna. Nagu mingi imetaoline, luupainajalik unenägu.
„Miks uskumatuna,“ ütlesin ma. „Mina usun kõike. Kaasa arvatud luupainajaid.“
„Mis sinuga on? Tuju kehv?“
„Võta veel üks absint. Hei, kelner! Tooge senjoorile veel üks absint.“
„Mul on pagana räbal tuju.“
„Joo,“ soovitas Bill. „Joo aeglaselt.“
Väljas hakkas pimenema. Fiesta jätkus täie hooga. Hakkasin jääma purju, kuid tuju ei paranenud.
„Kuidas sa end nüüd tunned?“
„Pagana kehvalt.“
„Kas võtad veel ühe?“
„Vaevalt et seegi aitab.“
20. Läksime trepist alla ja väljusime läbi alumise saali tänavale. Kelner läks taksot tooma. Ilm oli kuum
ja päikesepaisteline. Tänava lõpus asus väike väljak puude ja muruga ja selle ääres oli taksode
seisukoht. Varsti sõitis mööda tänavat meie poole takso, kelner väljaspool ukse küljes rippumas.
Andsin kelnerile jootraha, ütlesin juhile, kuhu sõita, ja istusin siis Bretti kõrvale autosse.
Masin hakkas liikuma. Laskusin istme seljatoele. Brett nihkus mulle lähemale. Istusime tihedalt
teineteise vastu surutuna. Panin käe tema ümber ja ta nõjatus mugavalt minu vastu. Oli väga
kuum ja majad paistsid eredas valguses helevalgetena. Pöördusime Gran Viale.
„Oo, Jake,“ ütles Brett, „meil oleks võinud olla pagana tore koos elada.“
/..../
„Jah,“ ütlesin ma. „Sellele on vähemalt ilus mõelda.
