1. Toompea ajalugu
Keskkõrgendikku on tugevasti mõjutanud inimtegevus. Legendi kohaselt kandis kõrgendiku
kivihaaval kokku Kalevi leinav naine Linda. Tõendina, et inimene on tugevalt mõjutanud
Toompea pinnamoodi annab tunnistust kohati kuni 10 m paksune kultuurkiht (Miidel, 1997).
Toompea on läbi aegade kohalikele inimestele väga tähtis koht olnud, sest siin on kogu aeg
asunud Eesti valitsejate ja võimu asupaik. Toompeal on valitsenud taanlased, Mõõgavendade
Ordu, Saksa Ordu, Liivimaa Ordu, rootslased, venelased ning eestlased. Erinevad valitsejad
on Toompead ehitanud ja kindlustanud oma vajadustest ning maitsest sõltuvalt. Esimesed
ajalooliselt kinnitust leidnud ehitised pärinevad 9. sajandist, mil muistsed eestlased võtsid
kasutusele Toompea järsakulise seljandiku ja rajasid siia Lindanisa muinaslinnuse, ühe
paremini kaitstud linnuse Eestis. 1219. aastal hõivas linnuse Taani kuningas Valdemar II.
Sellest ajast kuulus Toompea linnus ja kümmekond aastat hiljem kogu Eesti võõramaistele
valitsejatele, kuni 1918. aastal rajas Toompeale oma võimukeskuse Eesti Vabariik.
Pikk Hermanni puhul on tegemist on kaitsetorniga Toompea linnuse edelanurgal, mille
arvatavaks rajamise ajaks on 1371. Praeguse kõrguse (45,6m) ja kuju sai torn 15. Sajandi
lõpus. Pika Hermani tipus lehviv lipp sümboliseerib Eestis kehtivat võimu. Eesti rahvus- ja
riigilipp heisati pärast Nõukogude okupatsiooni Pika Hermani tornis uuesti 24.02.1989
(Tamm, Tõnso, 2004).
Kubermanguvalitsuse hoone on Toompeale püstitatud Põhjasõja järgselt (1767-73)
linnaarhitekt J.Schultzi projekti järgi Eestimaa kubermanguvalitsuse hoonena. Hilisbarokse
fassaadiga loss püstitati Toompea linnuse lagunenud idatiiva alusmüüridele. Ehitamise ajal
aeti kinni linnuse idatiiva ees asunud vallikraav (Tallinna Entsüklopeedia). 20.sajandi
olulisemaks ehituseks Toompeal sai 1920-1922. aastail arhitektide H.Johansoni ja
E.Habermanni projekti järgi omaaegse konvendihoone asemele ehitatud Riigikoguhoone.
Viimaste oluliste ehitustööde käigus 1935-1936. aastal püstitati arhitekt A.Kotli projekti järgi
eeshoovi lõunaküljele neobarokne haldushoone (Perens, 2010). Riigikoguhoones on suurema
osa Eesti iseseisvusajast tegutsenud nii Eesti parlament kui ka valitsus. 2000. aastal suvel
kolis valitsus Toompea põhjanõlval asuvasse Stenbocki majja (Tamm, Tõnso, 2004).
Stenbock’i maja on üks Toompea esinduslikemaid klassitsistlikke ansambleid, valminud
arvatavasti 1792. aastal arhitekt Johann CasparMohr’i projekti järgi. Ehitustööd algasid 1787
aastal ning algselt oli hoonesse planeeritud kohtuasutus. Riikliku toetuse lõppemisel katkestati
ehitamine ning maja läks ehitust juhtinud Hiiumaa mõisniku Jakob
2. PontusStenbockiomandusse. Pooleliolev hoonestik kohandati esinduslikukslinnapaleeks
(Tamm, Tõnso,2004). Erinevatel aegadel on majal olnud mitmeid omanikke ja otstarbeid-
haagikohtunik Benkendorff’i elamu, toomkooli pansionaat, kohtuhoone, Tallinna Juriidilise
Kooli maja, ENSV Ülemkohus, erinevad jaoskonnakohtud, apteekide peavalitsus,
notariaalkontor ja teised asutused. Aastast 2000 kasutavad Stenbocki maja Eesti Vabariigi
valitsus ja Riigikantselei (Tamm, Tõnso, 2004).
Toompea arhitektuuriliste vaatamisväärsuste seas erilise tähtsusega on Toomkirik.
Toomkirikut on esmakordselt mainitud aastal 1233. Puukiriku ehitust alustati tõenäoliselt juba
1219. Aastal, kui taanlased Tallinna vallutasid. Kivikiriku rajamist alustasid ilmselt
dominiiklaste ordu mungad. Nende rajatud kivikirik sai valmis aastal 1240 ning kirik pühitseti
Pühale Neitsi Maarjale. Samal aastal määras Taani kuningas Valdemar II kiriku Tallinna
piiskopkonna peakirikuks ning Tallinna Toomkirikust sai kogu Eesti kirikute peakirik
(Tamm,Tõnso,2004). 13.sajandi Toomkirikust on säilinud, vaid fragmente käärkambri
lõunaservas, kus on kõrvuti nii kohalikust kivist kui ka Tallinnale võõrast kollakashallist
dolomiidist töid. Ilmselt on tegu ühe vanema võõrpae kasutusnäitega Tallinnas, võimalik et
tegemist on välismaalt toodud valmisdetailidega (Perens, 2010). Tänapäevane toomkirik on
põhijoontes säilitanud 15.sajandi suure ümberehituse käigus saanud üldkuju. Sellest ajast on
pärit ka suur osa Lasnamäe ehituskivist sisemisi raidtöid (Perens, 2010). 1684. Aastal oli
Toompeal suur tulekahju. Hävis kogu kiriku puitsisustus, varises kokku osa võlve ning
kannatada said paljud rauddetailid, eriti kooriruumis. Pärast tulekahju taastati kirik 1686
praktiliselt endisel kujul (Tamm,Tõnso,2004). Pärast tulekahju kasutati Toomkiriku
taastamisel ja ümberehitamisel esimest korda Kaarma dolomiiti (Perens, 2010).
Püha Aleksander Nevski katedraal on õigeusukirik Toompeal. Tegemist on Tallinna suurima
õigeusu kirikuga. Kiriku ehitamist alustati aastal 1894 arhitekt Mihhail Preobraženski projekti
järgi Moskva ja Jaroslavli 17. sajandi kirikute eeskujul. Katedraal valmis aastal 1900 ning sai
nime Novgorodi vürsti Aleksander Nevski auks. Enne kiriku rajamist oli samas kohas aed,
mille keskel seisis Martin Lutheri ausammas (Tamm, Tõnso, 2004). Nevski katedraali
peetakse üheks venestamise sümboliks Eestis ning selle rajamine tekitas palju pahameelt juba
selle ehitamise ajal. Katedraal rajati Toompea lossi endise iluaia kohale. Eesti üks esimesi
kutselisi arhitekte Karl Burman märkis, et pühakoja silmatorkav asukoht valiti juba tsaari ajal
teadlikult, sest „Katedraal paistab kaugele üle mere ja maa oma kogu ja hiilgusega“.
Toonaleiti ka, et kuldkuplid ei sobi kuidagi Tallinna kui vana Hansalinna arhitektuuriga,
liiatigi veel riigikogu hoone vastas. Ka ei oldud rahul, et kirikuhoone ummistas kogu
lossiesise avara platsi ja varjas vähimagi vaate lossiplatsi idaküljel, Pika jala nurgal seisvale
3. riigivanema majale. (Ulm, 2009). 1928 aastal arutas Riigikogu ettepanekut kirik lammutada,
kuid see kutsus esile õigeusklike protesti ning Riigikogu ei kiitnud seda eelnõud heaks ning
jäigi kirik jäi lammutamata. Sarnaseid üleskutseid esitati ajalehe veergudel ka hiljem, aastatel
1936 ja 1938 (Ulm, 2009).
Kasutatud kirjandus:
1.Miidel, A. 1992. Põhja-Eesti klindi päritolu. – Eesti Loodus 43. lk.76-81
2.Perens, H. 2010.Paekivi ehituskivina.InTallinna Geoloogia (Soesoo, A. & Aaloe, A.).
lk.252-257. Tallinna Linnavalitsuse Keskkonnaamet ja Kommunaalamet, Tallinn.
3.Tamm,J, Tõnso, V 2004. InTallinna Entsüklopeedia. Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn
4.Ulm, K. 2009.Toompea säravad kuldkuplid.Postimees 13.06.
http://arvamus.postimees.ee/131209/print/kalmar-ulm-toompea-saravad-kuldkuplid/
