1. Katri Mirski
Geoloogiline ehitus ja reljeef
Pinnavormidest väärib Toompargis ja selle ümbruses märkimist Toompea kõrgendik, mis on
Põhja-Eesti klindi jäänuk Toompea saarlava.
Toompea saarkõrgustik hakkas tekkima sadu miljoneid aastaid tagasi. Arvatakse, et
Toompeaga külgnevad orud olid piki Soome lahte idast- läände kulgeva Ürg – Neeva
harudeks, mis eraldaski Toompea saarkõrgustiku Põhja-Eesti lavamaast. Eestit korduvalt
katnud mandrijää süvendas ja laiendas neid orge ning kandis ära orgudes olnud jõesetted
(Miidel, 1997).
Toomkooli 21 maja juurde rajatud puuraugus on näha kivimid, millest Toompea saarlava
koosneb. 4 m paksuse kultuurkihi all on 0,5 m Uhaku lademe kollakashalli veidi savikat
lubajakivi. Edasi tuleb 5,5 m kõva Lasnamäe lademe ehituslubjakivi ja 0,5 m Aseri lademe
pruune ooiide sisaldavat hallikat lubjakivi. Lamav Kunda lade (paksus 1,45 m) koosneb
hallist lubjakivist, milles leidub rohkem või vähem hajutatult väikesi rohelisi glaukoniiditeri.
Järgnev Volhovi lade (2,85 m) on esindatud vaheldumisi hallika lubjakivi ja tumedama
mergliga, allosas lubjaka dolomiidiga. Kivimeis on glaukoniiti. Hunnebergi ja Billingeni
lademetest (kokku 13,5 m) viimane algab õhukese rohekashalli dolomiidistunud
lubjakivikihiga, millele järgnevad tumerohelise glaukoniitliivakivi ja -aleuroliidi kihid.
Õhukese (0,2 m) Varangu lademesse kuuluva helebeeži savi all tuleb Pakerordi lade (paksus
vähemalt 7,2 m). Selle ülemise osa (4,6 m) moodustab rahva seas diktüoneemakildana tuntud
tumepruun graptoliitargilliit ning alumise kollakas- ja helehall, õhukeste
argilliidivahekihtidega ning käsijalgsete karbipoolmeid ja detriiti sisaldav liivakivi. Järgnev
alamkabriumiDominopoli lade on esindatud Tiskre (paksus 18,5 m) ja Lükati kihistu (16,0 m)
helehalli aleuroiidi- ja saviga. Puurauk lõppes Lontova lademe rohekashallis ja kirjuvärvilises
savis (nn sinisavis). Neid kihte läbiti 7,1 m paksuses. Lontova lade algab allpool tänapäevast
merepinda.
Kui ei oleks rusukallet ja tugimüüri, võiksime Toompeal näha kõiki neid kihte ülalt kuni
Tiskre kihistu ülemise osani (Miidel, 1997).
Põhja-Eesti klint
Põhja-Eesti klint on osa Balti klindist, enam kui 1200 km pikkusest kulutus-astangute
süsteemist pealiskorras Ölandi saare ja Laadoga järve vahemikus (Suuroja, 2008). Klindi
ehitust kajastab joonis 1.
Sõna klint pärineb rootsi keelest ning tähendab rannaastangut. Peale selle on klint ka järskude
külgedega mäetipp ja isegi rukkilill (Suuroja, 2008).

2. Katri Mirski
Balti klindi teke ei ole endiselt selge. Teadlased on pakkunud järgmisi hüpoteese:
1.Tektoonika hüpoteesi kohaselt on Balti klindi Ordoviitsiumi astangust põhja poole jääv
maakoore plokk vajunud ja lõunapoolne kerkinud ning plokkidevaheliseks murranguks on
klindiplatood ääristav astang). (Suuroja, 2008)
Tektoonilise hüpoteesi mõnevõrra tänapäevasema versiooni kohaselt jääb Balti klint
ulatuslikku, Valgest merest kuni Taani väinadeni ulatuvasse struktuursesse vööndisse, kus
maakoore murrangutega eraldunud plokid on üksteise suhtes tõusnud või vajunud.
2. Glatsiaalhüpoteesi kohaselt on klint tekkinud Kvaternaari jäätumise ja liustike kivimeid
kulutava- purustava tegevuse tagajärjel.
Selle teooria vastu räägib mandriliustike liikumise suund. Teadaolevalt liikusid loodes ja
põhjas paiknenud jäätumiskeskmest lähtunud liustikukeeled kagu-lõuna sihis ehk risti üle
klindi (Tuuling, 2008).
Joonis 1 Põhja-Eesti klindi läbilõige (Põhja-Eesti klint…, 2012)

3. Katri Mirski
3.Abrasiooni hüpotees näeb Balti klindi kujundaja pearollis eelkõige meremurrutust.
Arusaama toetavad ka tormist räsitud rannikulõigud, kus mässavad, vastu klinti paiskunud
lained on astangu jalamisse uuristanud sügavaid murrutuskulpaid ja langetanud kaldajärsakult
suuri paeplaate (Miidel, 1992).
Selle versiooni vastuargumendikson Balti klindi veealune osa, mis vaid vähesel määral erineb
maismaal olevast astangust. Jääajajärgne kulutus ja Läänemere murrutus on üle merepinna
kerkinud aluspõhjaastanguid viimase jäätumise aegsete ja järgsete setete alt välja puhastanud,
paiguti mõnevõrra ka kulutanud ja nihutanud (Tuuling, 2008).
4.Denudatsiooni hüpotees tõstab Balti klindi tekkeprotsessis esikohale pikaajalise
denudatsiooni, st maapinna tasandumise välisjõudude toimel maapinna kerkides.
5. Ürg - Neeva hüpotees seostab Balti klindi tekke kunagi Fennoskandia kilbil kõvade
kristalsete ja Ida-Euroopa platvormi katvate pehmete settekivimite piiril voolanud hiiglasliku
Ürg - Neeva jõega. Lisaks viimatimainitule on väljatöötatud Eridanose hüpotees mis on Ürg -
Neeva hüpoteesi tänapäevasem ja täiendatud variant, kus viimasele on omistatud vaid
Eridanose nime kandva hiidjõe ühe lisajõe roll.
Viimasel ajal Põhjameres tehtud meregeoloogiliste uuringutega (Suuroja,2008; ref. Overeem
jt.1998,2001)on Taani väinadest läänes (nn Eridanose deltas) leitud hiiglaslik kogus kuni 10
mln aasta vanuseid purdsetteid ehk just neid, mis oleksid Balti klindi kultusalalt justkui ära
kantud. Selle hüpoteesi kohaselt kandiski setted ära Eridanose jõgi.
6.Kuesta - hüpotees lähtub kuesta - laadsete astangute kujunemise loogikast Selle hüpoteesi
kohaselt oli määravaks teguriks kristalse aluskorra kõvadel moonde- ja tardkivimitel lasuva
mõnevõrra pehmema settekivimilasundi väike lõuna - või idasuunaline kallakus. Teiseks
oluliseks teguriks olid erinevused kivimite kulumiskindluses settekivimilasundi enda sees, nii
et astangu laele jäid kõvemad ja jalamile pehmemad kivimid. Kuestaastangute põhiliseks
kulutajaks oli vooluvesi.
Balti klindi moodustumine ei ole olnud ühesuunaline protsess: maapinna tõus on vaheldunud
vajumisega, veekogude pealetung taandumisega, astangute teke tasandumisega (Suuroja,
2008).
Paljandid
Paljandi all mõistetakse ala, kus paljanduvad aluspõhjakivimid.
Toompea nõlvadel on aluspõhja paljandeid vähe. Enamasti, eriti nõlva alumises osas, on tegu
pudedate ning varisemisohtlike kihtidega, mida on tulnud tugimüüriga katta. Siin-seal võib
müüris näha Lasnamäe lademe lubjakivist kõvemaid looduslikke kaljunukke. Puurimistega on

4. Katri Mirski
kindlaks tehtud, et kohati lasub kuni 10 m kultuurkihi all ka paari meetri paksuses Uhaku
lademe lubjakivi (Nõlvak, 2010).
Kolm looduskaitse alust paljandit Toompea nõlvadel on Patkuli trepi paljand, Nunne tänava
paljand ja Toompea paljand (Keskkonnainfo, 2012).
Patkuli trepi paljandi puhul on tegemist olulise kohaga Tallinna südalinnas (Joonis 2 ja Joonis
3), kus saab tutvuda Ordoviitsiumi kivimitega. Läbilõigetes on näha (ülalt alla) Lasnamäe,
Aseri, Kunda, Volhovi lademe halle karbonaatkivimeid, siis Hunnebergi ja Billigeni lademe
rohelisi nõrgalt tsementeerunud glaukoniitliivakive, mis omakorda lasuvad Varangu lademe
savil ja Pakerordi lademe graptoliitagilliidil (diktüoneemakildal) (Nõlvak, 2010)
Joonis 2 Patkuli trepi paljandi asukoht (Maa-amet, 2012)
Joonis 3 Patkuliterpi paljand (Autori foto)
Toompea paljand asub Pika Hermani torni jalamist u. 50 m põhja pool (Joonis 4 ja Joonis 5),
kus Kesk-Ordoviitsiumi Kunda, Aseri ja Lasnamäe lademe lubjakivi kihtide rõhtne asend on

5. Katri Mirski
liustiku raskuse all rikutud. Kihid on üksteise suhtes 15-60 cm nihkunud, summaarne
amplituud ulatub 2,2m. Sedalaadi tektoonilisi murrangulõhesid paljandub Põhja-Eestis harva
(Nõlvak, 2010).
Joonis 4 Toompea paljandi asukoht (Maa-amet, 2012)
Joonis 5 Toompea paljand (Autori foto)
Nunne tänava paljandi Argilliidi ehk kiltsavi kihte võib näha paljandumas rusukalde all Jaan
Koorti skulptuuri „Metskits“ kohal Patkuli trepi lähistel (Joonis 6). Rusukaldega kaetud on ka
Alam-Ordoviitsiumi ja Ülem- ning Alam-Kambriumi tumekollakad liivakivid läbilõike kõige
alumises osas (Nõlvak,2010).

6. Katri Mirski
Joonis 6Nunne tänava paljandi asukoht (Maa-amet, 2012)
Inimmõju
1903. aastal avati Patkuli platsilt samanimeline trepp üles Toompeale. 1914. aastal avati Balti
jaama vaksali aed. 1926 aastal rajati A.Soansi projekti järgi tiigi äärde hulknurkne purskkaev
ja kujundati kiviktaimla. Toompea nõlva alla ehitati staadion (Sander,Abner, 2009).
2004 aastast on Toompark riikliku looduskaitse all (Tallinn, Tenno 2007).
Tallinna linnavalitsus on esitlenud plaani, mille kohaselt ootavad Toomparki ees suured
muudatused. Sinna plaanitakse rajada kohvik, paadilaenutus ja amfiteater ning ühendada park
tunneli kaudu Hirvepargiga (Tooming, 2012)
Toompeal on oluline roll olnud ka linnaehituse seisukohalt. Vanalinna piires leidub paekivi
sobivas murdmissügavuses vaid Toompea saarkõrgendikul. Tõenõoliselt hakati paasi
ehituseks murdma juba muinasajal, kui 11.sajandi keskel rajati eestlaste linnus. Neljakümne
seitsme meetri kõrgune paene kõrgendik, kus paljandub Lasnamäe ehituslubjakivilasundi
alumine pool, oli sobiv koht ehituspae murdmiseks. (Perens, 2010).Müüride ja tornide
ehitamiseks võeti paekivi esialgu kohapealt, Toompea paemurdudest, mida võib praegu näha
Toomkiriku aluses keldris (Perens,2010). Omaaegse paemurru sügavus oli kuni 3,6 m, pikkus
idast läände u 120 m, põhjast lõunasse aga 50 m (Miidel, 1997). Toomkirik on ehitatud
tõenäoliselt vanimasse paemurdu, täpsemalt asub kiriku sissepääs murru lõunaserval. Siit
pärines ehituspaas, kui alustati kivikindlustuse ja kiriku ehitusi 13.sajandi alguskümnendeil
(Nõlvak, 2010).Kanalisatsiooni rajamine ning tänavate ja õuede asfalteerimine on tunduvalt
vähendanud pinna-ja põhjavee mõju. W.Stavenhageni 1867 a. gravüüril ( joonis 7) on hästi
näha, et Toompea panga paest ülemist osa läbivad arvukad lõhed, mis jagavad panga
väiksemateks plokkideks. Kui see lõhestatud serv oleks jäetud looduse hoolde ja tugimüüriga

7. Katri Mirski
katmata, siis oleks suure tõenäosusega toimunud mitmed varingud. Kuid ka tugimüür laguneb
aja jooksul. See toimub eelkõige külmarabeduse tõttu, sest pinna- ja põhjavesi pääseb kas
lõhede või lekkiva kanalisatsiooni kaudu tugimüüri ja nõlva vahele, imbudes lõpuks
tugimüüri. Seal vesi talvel ja kevadel korduvalt külmub - sulab põhjustades alul märkamatute
mikrolõhede ja pragude teket. Aja jooksul need laienevad, põhjustades lõpuks varinguid. Seda
protsessi soodustab ka rusukaldal tugimüüri läheduses kasvavate puude juurestik, mis
tugimüüri tungides seda murendab (Miidel, 1997).
Joonis 7 Toompea Wilhelm SiegfriedStavenhagen, 1867 (Riigikantselei, 2012)
Kasutatud kirjandus:
1.Miidel, A. 1992. Põhja-Eesti klindi päritolu. – Eesti Loodus 43. lk.76-81
2.Nõlvak, J. 2010. Geoloogilised retked Tallinnas ja selle lähiümbruses. InTallinna Geoloogia
(Soesoo, A. & Aaloe, A.). lk.184-210. Tallinna Linnavalitsuse Keskkonnaamet ja
Kommunaalamet, Tallinn.
3.Perens, H. 2010.Paekivi ehituskivina.InTallinna Geoloogia (Soesoo, A. & Aaloe, A.).
4.Sander,A, Abner, O.2009 Tallinna väärikaimad pargid InTallinna Loodus (Laur,M). lk.43-
45. MTÜ Loodusajakiri, Tallinn.

8. Katri Mirski
5.Suuroja, K. 2008. Balti klint- loodus ja ajalugu.OüGeoTrail KS, Tallinn.
6.Tallinn, T, Tenno, A. 2007.Tallinna pargid. Tallinna Linnavalitus,Tallinn
7.Tooming, U. 2012. Toompark saab kohviku, amfiteatri ja tunneli
http://www.tallinnapostimees.ee/724200/toompark-saab-kohviku-amfiteatri-ja-tunneli/
8.Tuuling, I. 2008. Kuidas on tekkinud Balti klint.Eesti Loodus
http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/index.php?artikkel=2511
9.Põhja-Eesti klint- Eesti looduse sümbol. Keskkonnaministeerium
http://www.klint.envir.ee/klint/index.html
10.Keskkonnainfo infoleht
http://loodus.keskkonnainfo.ee/WebEelis/infoleht.aspx?type=artikkel&id=1383049117
11.Riigikantselei
http://www.riigikantselei.ee
12.Maa-ameti kaardirakendus
http://xgis.maaamet.ee/xGIS/XGis