Ettekannete lühikokkuvõtted

1.
1
RAASIKU VALLA VI
AJALOOKONVERENTS
ETTEKANNETE LÜHIKOKKUVÕTTED
ARUKÜLA,
9. MÄRTS 2018

2.
2

3. Raasiku valla VI ajalookonverents
Ettekannete lühikokkuvõtted
Arukülas
9. märtsil 2018
3

4. Koostanud: Marianne Loik
Kujundus: Henri Reeder
Väljaandja: Raasiku Vallavalitsus
Trükk: JaJaa OÜ
4

5. Sisukord
Raasiku valla ajalookonverentsi sissejuhatuseks 7
Andre Sepp
Tippjooksja Erich Veetõusme 9
Vaino Napp
Mis muutus Eesti argielus 20. sajandil? 12
Heiki Pärdi
Aruküla mõisa ajalugu ja tänapäeva tutvustavate sisestendide,
välise infotahvli ja filmi loomine. 15
Malle Jaako
Näituse “1961. aastal alustasin kooliteed”
sissejuhatav tutvustus 17
Mare Tammerand
Raasiku tehase toodang läbi aja 19
Olev Sinijärv
Milline võiks olla muuseum Raasiku vallas? 22
Aare Ets
5

6. 6

7. Raasiku valla ajalookonverentsi
sissejuhatuseks
Andre Sepp
Raasiku vallavanem
Raasiku vallavanemana on mul väga hea meel järjekordse ajalookonverentsi toimumise üle
vahetult enne valla taasloomise sünnipäeva. Eesti 100. aastapäeval on oluline koht oma
elukoha ajaloo tundmisel, sest oma piirkonna kulgemise lugu on seotud siinsete inimeste
võimekusega seda piirkonda rikastada. Meie vallas on alati tähtsal kohal olnud inimesed,
kes ühel või teisel moel on seda kohta armastama hakanud ja oma tegevusega siia olulise
jälje jätnud. Ideedel on olnud kaasav mõju ja vorm nende realiseerumiseks.
Ise oma asju otsustada ja tegevusi suunata on kogukondliku omavalitsuse peamiseks
väärtuseks ja seda toetab ka tänane Raasiku valla juhtkond. Äsjane riigis läbiviidud
haldusreform on aja märk kaasaegsele optimeeritud juhtimise vajadusele. Seda
tugevamaks peab jääma kogukondlik side küla, alevi ja valla tasemel. Raasiku vald oma
tänase elanike arvuga sobitub ideaalselt kogukondliku ja ühtekuuluva omavalitusüksusena
pealinna regiooni. Meil on mida hoida ja hinnata, selleks, et siinsetel inimestel oleks siin hea
elada ja siin igaüks iseendale, kui kogukonnale väärtust luua.
Raasiku vald koostab endale uut arengukava ja seal on tähtsal kohal oma piirkonnas leida
koht oma ajaloomuuseumi või esialgu kasvõi ajaloo toa sisustamiseks. Olgugi, et täna
sellist kõige paremat kohta selleks veel ehitatud ei ole, ei sega see meid sellega tegelemast
ja lahendus otsimast. Kas selleks sobiks Raasiku veetorn, mõni osa rahvamajadest või
midagi täiesti uuena rajada on eelseisva aja ja läbirääkimiste küsimus aga aeg sellega
tegelemiseks on küps. Peagi 26-aastaseks saav Raasiku vald väärib oma kogukonna
ajaloo teadvustamist ja säilitamist parimal moel.
Tänavune konverents keskendub peamiselt Pikavere suurkujule Erich Veetõusmele,
muutustele Eesti argielus ja siinsele tootmisele. Saab olema kõigile põnev ja hariv
konverents, nagu alati. Raasiku vallavalitsus tänab kõiki ajalookonverentside eestvedajaid ja
korraldajaid.
Meil on mida hoida!
7

8. 8

9. Tippjooksja Erich Veetõusme
Vaino Napp
Pole palju kogukondi, valdu millede kultuuriloos kaugele üle Eesti piiride ulatuvaid
rahvusvahelise klassi spordimehi on. Raasiku vallal neid mõni on. Erich Veetõusme üks
teenekamaid.
Erich Veetõusme oli kergejõustiklane, jooksija, keskmaa jooksija, põhiala 1500 meetrit.
15.aastat, 1938.aastast 1952-ni oma ala ülekaalukasnesinumber Eestis. Valitses kõigil
distantsidel 800 meetrist 5000-ni. Nõukogude Liidus oli aastatel 1945-1952. 5-kordne
Nõukogude Liidu meister, 11 medali omanik ja 4-kordne rekordimees.
Spordimees sai Erich Veetõusmest praeguse Raasiku valla mail. Elas Raasikul ja Perilas,
kooli lõpetas Pikaveres. Perekond oli väga vaene. Isa-ema tegid juhutöid, sageli taludes
abitöödel. Koolis käijatele lastele andis Peningi vallavalitsus abi õppevahendite
muretsemiseks. Et lapsed talvise ilmaga üldse kooli jõuaksid andis vald pastlanahka. Nii
rasketes oludes kasvav piss ei saanud pastlanahka jooksmiseks kulutada. Jonnakas Erich
jooksis enamuse ajast paljajalu. Oli kohalike poiste seas väledaim ja jooksis peagi sama
kiirelt, kui riigi esinumbrid Tallinnas. Kui kuuldused tema aegadest pealina jõudsid naerdi
seal vaid üleolevalt: kolkaküla värk.
Jooksjad Hugo Tarto ja Erich Veetõusme 6.-7. augustil 1938.
9

10. 1938.aastal parematele võrdne
vastane või tugevamgi. Juhtus nii, et
maalt tulnu valiti maavõistluseks
Soomefa Eesti teiseks numbriks.
Soomlased olid teada-tuntud mehed ja
kaksikvõit enne kirjas. Kui teiseks tuli
Veetõusme oli see sensatsioon
jooksurajal. 1940.aastal oli meie mees
Baltikumis võitmatu. Siis tuli sõda.
Parimad spordimeheaastad kadusid.
Jooksmisega tegeles võimalusi otsides
Veetõusme sõja ajalgi, kui seis oli
teadmata. Ime sündis aga kohe.
1945.aastal tuli Erich Veetõusme
Nõukogude Liidu meistriks. Edasi tulid
rahulikumad aastad. Tulid hõbe ja
pronksmedalid, rekordid, võidud
venelaste ja mitmete kuulsate jooksjate
üle 1949.a., kui seda enam oodata ei
osatudki, oli Veetõusme taas suurriigi
tsempion ja nii kolm aastat järjest.
Aasta 1952. oli olümpiaaasta. Mehel
aastaid 35. Kolm aastat järjest valitseja
olnud Veetõusme jääb riigi meistrivõistlustel medalita-4.koht ja olümpiakoondisest välja.
Edasiseks motivatsiooni ei jätku. Ilmselt on läinud ka tervis.
Ta alustab tööd eduka treenerina, kuid kolme aasta pärast haigestub ja kuue aasta pärast
sureb, 41-aastaselt. Meie kodukandis alanud raske, kuid väärikas elutee saab lõpu
ülekohtuselt vara.
Eestis erich Veetõusmel vastast polnud 15.aastat. Tuli Eesti meistriks 36 korda, tegi 36
rekordit ja esines koondises 30 korda. Vahetult peale surma, 1960.a. hakati korraldama
tema mälestuseks memoriaalvõistlusi. Nendest kujunes iga aastane kõige esinduslikum
kergejõustiku võistlus Eestis. Taasiseseisvunud riigis lõppes traditsioon kohe. Noori
spordiajakirjanikke ajalugu ei huvita. Ehk oleks meil, Raasiku vallas, kuulsale spordimehle
kohus panna mälestuskivi Perila või Pikavere mõisa parki.
10

11. 11

12. Mis muutus Eesti argielus 20. sajandil?
Heiki Pärdi
20. sajand ja mõned eelnenud aastakümned muutsid põhjalikult eestlaste elu ja olemist.
Põldu harinud ja karja kasvatanud maarahvast on nüüdseks saanud valdavalt
linnainimesed, kellest paljud toimetavad aladel, mida 100 aasta eest polnud veel olemaski.
Lühidalt – eestlased muutusid keskaegseist talupoegadest tänapäevasteks eurooplasteks.
100 aasta eest oli Eesti agraarmaa, ent üha rohkem kujundasid tema palet tööstus,
kaubandus ja linnad. Väikesed vahemaad ja tihedad sidemed sugulastega hoidsid meil ära
suurte kultuurierinevuste tekkimise linna ja maa vahel. Uus moodne eestlane pidi ideaalis
olema luterlikult töökas, kasin, karske ja tagasihoidlik ning hindama kõiges korda, puhtust ja
otstarbekust. Üldiselt tähendas „kultuurne” eluviis paremale järjele jõudnud eestlase jaoks
19 − 20. sajandi vahetusel esmajoones elada nii nagu “saksad” – baltisaksa mõisnikud ja
linnakodanlus. Maitseeelistusedki kujundati eelkõige mõisa- ja linnasakste eeskujul.
Taluinimese maailma keskpunkt oli küla, kus kõik tundsid kõiki ja hoidsid üksteisel silma
peal. Varem oli siin kõik allutatud talu huvidele, ent nüüd nihkus eraelu keskmesse
perekond. Siiani ühte põimunud töö, vaba aeg ja pereelu hakkasid üksteisest eralduma.
Lõhet avaliku ja privaatse vahel suurendas järsult töö ja kodu eraldumine teineteisest. Seda
on peetud 20. sajandil toimunud sotsiaal-kultuurilistest muudatustest üheks kõige
suuremaks. Kodanluse hulgas alanud avaliku ja privaatse eristamine levis aegapidi igale
poole. Meie tollases linnakultuuris oli palju talupoeglikku, ent samal ajal aga võttis
maarahvas linlastelt nobedalt omaks palju uut. Üks tähtsamaid asju oli eraelu privaatsus,
endine kogukondlik avatus kadus järk-järgult igavikku.
Rööbiti moderniseerumisega hakkas ühiskonnas jõudsalt suurenema ka anonüümsus.
Avaliku ja privaatse üha teravama eristumise tõttu kujunes välja ka kaks erisugust aega –
avalik aeg ja eraaeg. Aeg jagunes nüüd avalikuks, kellale ja kalendrile allutatud tööajaks,
kus valitses põhimõte “aeg on raha” ning teisalt privaatseks “vabaks ajaks”, mis oli
kellasundusest vaba.
Nagu aeg, jagunes nüüd mitmeks ka ruum – nii nagu igal asjal ja tegevusel on
modernismiajastul oma aeg, on neil ka oma kindel koht. Kõige paremini kajastab elulaadi ja
mõtteviisi muutumist elamu areng. Paljuotstarbelise liigendamata eluruumi asemele tulid
mitmed kitsama rakendusega ruumid, sealhulgas pereliikmete oma toad. Hakkas
kinnistuma arusaam, et igal inimesel on õigus privaatsusele. Varasem ühes ruumis elamine,
sageli ka ühel asemel koos magamine muutus ajapikku vanamoodsaks ning uue põlvkonna
silmis sobimatuks. Süvenes tava magada üksinda, erandiks olid ainult abielupaarid ja olude
12

13. sunnil ka väikesed lapsed. Kõik hakkasid ihalema “oma tuba ja oma luba”. Väga selgelt
ilmneb see moodsate elamute ruumijaotuses: ühe suure universaalse (rehe)toa asemele tuli
hulk väiksemaid eriotstarbelisi ruume (köök, söögituba, sahver, magamistuba).
Hakati magama kahe lina vahel, ehkki päris paljudes peredes magati kuni 1950.−1960.
aastateni endiselt linaga kaetud põhukotil palja teki all. Inimeste suuremat eraldumist
üksteisest oli märgata ka söögilauas, kus iga sööja sai endale isiklikud toidunõud ja noad-
kahvlid. Ent see kehtis nagu palju muidki moodsaid asju ainult eliidi kohta, taludes söödi ka
1930.–1940. aastail enamasti ühistest nõudest.
Inimeste üksteisest selgemat eristamist lisaks perenimede panemisele 19. sajandi algul
peegeldab ka uute, võõrast päritolu eesnimede massiline käibeletulek pool sajandit hiljem.
Ühtlasi väljendas see pürgimust olla midagi enamat kui lihtne talumats, püüdu saada
“saksamaks”. Kõrgemate kihtide eeskujul hakkasid eestlased tähtsustama ka isikukeskseid
ajatähiseid, eelkõige sünnipäevi, mis külas muutus üleüldiseks 1950.−1960. aastail. Ihalust
sarnaneda ja samastuda kõrgemate ühiskonnakihtidega väljendavad muuhulgas ka aina
uhkemaks ja sakstega sarnasemaks muutuvad hauatähised. Samu suundumisi oli märgata
ka välimuse ja riietuse puhul – püüdu vabaneda talurahvale omasest ühetaolisusest ja
vanadest traditsioonidest ning võtta omaks uusi euroopalikke linnamoode.
Jõukamais ja haritumais linnaperedes ja maaintelligentsil hulgas muutus suhtumine
lastesse, kellest said “väikeste täiskasvanute” asemel lapsed praeguses tähenduses.
Tavalistes maaperedes ja linna alamkihi laste elu väga palju ei muutunud. Seal pidid lapsed
endistviisi maast madalast tööle hakkama ja iseendaga toime tulema..
Üks suuremaid ja tähtsamaid muutusi Eesti argielus 20. sajandil oli hügieenikultuuri põhjalik
uuenemine. Sarnaselt muude Euroopa rahvastega on meie suhtumist puhtusesse tugevasti
mõjutanud kristlus, mis ei pidanud puhtust esmaseks vooruseks. Teine tähtis tegur meie
hügieeni arengus on olnud taluelulaad, mis haakub väga halvasti moodsa
puhtusekultusega. Uue hügieeni reegleid oli palju lihtsam järgida linnaoludes. 20. sajandi
alguses tehtud uuringud kinnitasid, et üldiselt elas rahvas, eriti maal, vanade hoiakute ja
harjumuste järgi ega teadnud suurt midagi uuest hügieenist. Nägu ja ihu pesti kord nädalas,
nagu see oli olnud talurahvale omane mujalgi Euroopas. Uue aja nõuetele ei vastanud
puhtus ka talumajades, neid puhastati veelgi harvemini kui oma ihu. Üks uue
puhtusekultuuri ilmekamaid nähtusi on käimla. 20. sajandi paaril esimesel kümnendil leidus
neid veidi rohkem kui pooltes taludes. Samal ajal olid linnades ülekaalus õuekäimlad,
sisekemmerguid oli vähe ning WC-d olid päris haruldased, neid leidus ainult jõukais
kesklinnamajades. Uusi hügieeni põhimõtteid hakati noorele põlvkonnale sisendama
eelkõige koolis, noormeestele ka sõjaväes. Kõige visamalt võeti omaks harjumus pesta
hambaid. Seda tehti veelgi rohkem kui muud isiklikku puhtusesse puutuvat pigem
sotsiaalseil kaalutlustel (et parem välja näha) kui tervise huvides. Avalik arvamus sidus
puhtuse üpris otse rahvuslike ja isegi riiklike huvidega, mis tähendab, et “õige” eestlane pidi
kõigi muude vooruste kõrval olema ka puhas ja terve. 20. sajandi alguskümnenditel
moderniseerus elulaad Eestis järjekindlalt, ent siiski suhteliselt aeglaselt. Tegelikkus jäi
ideaalist mitu sammu maha.
13

14. 14

15. Aruküla mõisa ajalugu ja tänapäeva
tutvustavate sisestendide, välise infotahvli
ja filmi loomine.
Malle Jaako
Aruküla mõisa ajalugu ja tänapäeva tutvustava 4 sisestendi, välise infotahvli ja filmi loomine
toimus 2017.a. Ida - Harju Koostöökoja vahendusel saadud Leader-RRIA projektitoetuse ja
Raasiku Vallavalitsuse omaosaluse abiga.
Sisetendid kannavad pealkirju „ Baranoffid“, „Aruküla mõis“, „Aruküla kool”; “Huvikool
Pääsulind”; “Aruküla Vaba Waldorfkool“ ja „Aruküla manor“. Viimasel on inglisekeelne
lühikokkuvõte kolmel eestikeelse stendi tekstidest.
Sisestendid kujundas Tuuli Aule Kollane OÜ-st ja canvasele trükkimise teostas Aloha
Holding OÜ. Välistendil on Raasiku valla kaart, kuhu on märgitud valla 22 huvitavat paika ja
lühikokkuvõte Aruküla mõisa ajaloost eesti ja inglise keeles koos piltidega. Välistend
kujundaja oli Kadri Pärn (Regio OÜ) ja valmistamise ning paigaldamise korraldas Erki
Kokkota (Regio OÜ).
Filmi stsenaariumi kirjutas Juhan Trump ja monteeris kokku Henri Reeder. Vajaliku materjali
kogumise, kontrollimise, süstematiseerimise ja vormistamisega tegelesid Malle Jaako, Kerti
Pellmas, Mai Erbe ja Ülo Udumäe. Teksti õigekirja tagamisel oli abiks Laili Pallon ja inglise
keelde tõlkimisel Angela Saks. Välistendi materjali koostamisel ja kujundamisel osales Heli
Tomps. Põhiline tekstimaterjal saadi kunstiajaloolase Juhan Maiste artiklist „Ülevaade
Aruküla mõisa ehitusajaloost“, Jüri Kuuskemaa poolt Arukülas peetud loengu
üleskirjutusest ja Maie Erbe ning Henri Reederi poolt koostatud kogumikust „Aruküla lugu
1291-2011“. Pildid aga Aruküla mõisa viimase omaniku Peter von Baranoffi järeltulija
Tatjana de Montesquiou poolt 1994.a. kingitusena üle antud ajalooliste fotode albumist,
Anne Eenpalu, Mai Erbe ja Ülo Udumäe erakogudest ning Aruküla Huvialakeskus
Pääsulind kroonikaraamatutest ja Eesti Riigiarhiivist.
Täname kõiki, kes aitasid kaasa, et teave Aruküla mõisa kui ajaloomälestise ja kohaliku
haridus- ning kultuurikeskuse ajaloost ja tänapäevast on nüüd kättesaadav ja kasutatav
kõigile huvilistele!
15

16. 16

17. Näituse “1961. aastal alustasin kooliteed”
sissejuhatav tutvustus
Mare Tammerand
Aasta oli 1961. Nõukogude Liidus oli rahareform ja Juri Gagarin lendas esimese inimesena
kosmosesse.
Mina sain 7 aastaseks ning alustasin kooliteed.
Peningi kool asus selles majas 1959 – 1974.
Õpetajad olid Lia Kolk ja Lea Harju. Kool oli 4 klassiline, kahe liitklassiga.
Siin on mõned säilinud esemed, mis meenutavad minu koolitee algust.
17

18. 18

19. Raasiku tehase toodang läbi aja
Olev Sinijärv
Tehas asutati 01.01.1958 endise Raasiku mõisa hoonetesse ja tänavu möödus sellest 60
aastat.
Tegevuse põhisuunaks on olnud elektrotehniline toodang ja ka elektriseadmete remont.
Alustati lihtsamate toodete valmistamisega, mis ei vajanud spetsiaalseid tööpinke. Nendeks
toodeteks olid näiteks isolaatorite kinnitusankrud, kõrgepingemasti isolaatorkonksud,
lahklülitid, kõrgepinge sulavkaitsme alused, elektriliini tugivardad, torupüstikud jne.
Hiljem lisandus elektrikilpide, elektriliste veesoojendite, kalorifeeride, kaablite ja keerukate
katseseamete valmistamine.
Remonditi jõutrafosid, elektrimootoreid ja auto-traktorite elektriseadmeid (generaatorid,
starterid, magneetod, relee-regulaatorid jne).
19

20.
20

21. 21

22. Milline võiks olla muuseum Raasiku vallas?
Aare Ets
I. Milline on üldse muuseum? Muuseumiseadusest.
II. Muuseumivõrgustiku korrastamine. Muuseumide riiklikud arengusuunad.
III. Meie võimalused. Naabrite arvamused koostööst. Arutelu.
I. Milline on üldse muuseum? Muuseumiseadusest.
Muuseumi-valdkonna info on leitav Kultuuriministeeriumi veebilehel www.kul.ee –Eesmärgid
ja tegevused – Muuseumid. Muuseumide missioon on hoida kultuuri ajalist pidevust ja olla
minevikukogemuse siduja tulevikuga. Eestis on Euroopa riikidest kõige rohkem muuseume
100 000 elaniku kohta. Eestis käiakse muuseumis aasta-aastalt üha rohkem. 2016. aastal
käidi aasta jooksul muuseumis ligi 3,5 miljonit korda. Populaarne ja rahvarohke sündmus on
iga-aastane Muuseumiöö. Koos filiaalidega on Eestis 246 muuseumi. Kultuuriministeeriumi
haldusalasse kuulub 10 riigimuuseumi ja 12 sihtasutust. Riigimuuseumide, riigi asutatud
sihtasutuse muuseumide ja muuseumide, kes kasutavad halduslepingu alusel riigi
muuseumikogu, nimekirja leiab Kultuuriministeeriumi kodulehelt.
Muuseumide tegevust reguleerib muuseumiseadus, mis defineerib muuseumi ülesanded ja
tegevuse ning ligipääsetavuse tingimused, samuti muuseumikogu korralduse alused ja
täiendamise põhimõtted.
Munitsipaalmuuseumidele, avalik-õigusliku isiku muuseumidele ja eramuuseumidele
kohaldatakse muuseumiseaduse teatud nõudeid siis, kui need on vabatahtlikult liitunud
muuseumide infosüsteemiga MuIS või juhul, kui nendega on sõlmitud haldusleping riigi
muuseumikogu kasutamiseks.
Muuseumiseaduse olulisemad punktid ja mõisted:
• muuseum on ühiskonna ja selle arengu teenistuses alaliselt tegutsev kultuuri- ja
haridusasutus;
• muuseum ei taotle majanduslikku kasumit ja on üldsusele avatud;
• muuseumi ülesanne on koguda, säilitada, uurida ning vahendada inimese ja tema
elukeskkonnaga seotud vaimset ja materiaalset kultuuripärandit hariduslikel, teaduslikel
ja elamuslikel eesmärkidel;
• muuseum peab oma ülesannete täitmisel arvestama ka laste ja puuetega inimeste
vajadusi;
• museaalide digitaalsed kujutised ja digitaalsed museaalid on veebis kõigile tasuta
kättesaadavad, jm.
22

23. II. Muuseumivõrgustiku korrastamine. Muuseumide riiklikud
arengusuunad.
Muuseumivõrgustiku korrastamine
Alates 2012. aastast on muuseumivõrgustikku korrastatud ning muuseumide juriidilist vormi
muudetud, lähtudes seejuures muuseumide eripärast ja kohalikest oludest. Riik on
asutanud kuus uut muuseumide sihtasutust, kohalike omavalitsuste juhtida on antud neli
endist riigimuuseumi. Sihtasutuse vormi on eelistatud riigiasutusele, kuna see annab
muuseumile paindlikuma ja kohaliku piirkonna või valdkonnaga rohkem arvestava
juhtimismudeli.
Tehtud muudatused (valikuliselt):
• Tartumaa Muuseum – lõpetas tegevuse 2013. aasta veebruaris, kogud anti üle Eesti
Rahva Muuseumile ja Tartu Linnamuuseumile
• Läänemaa Muuseum (sh vana raekoda, Iloni Imedemaa, sidemuuseum, Ants Laikmaa
majamuuseum), Raudteemuuseum ja Haapsalu Piiskopilinnus – alates 2013. aasta
juulist SA Haapsalu ja Läänemaa Muuseumid (asutajad riik ja Haapsalu linn),
kasutab riigi muuseumikogu halduslepingu alusel
• Mahtra Talurahvamuuseum – alates 2013. aasta septembrist SA Juuru ja Hageri
Kihelkonna Muuseumid (asutajad Juuru ja Kohila vald), kasutab riigi muuseumikogu
halduslepingu alusel
• Hiiumaa Muuseum (sh Pikk Maja, Kassari ekspositsioonimaja, Rudolf Tobiase
majamuuseum, Mihkli talumuuseum, Kroogi talu) – alates 2014. aasta novembrist SA
Hiiumaa Muuseumid (asutajad Emmaste vald, Hiiu vald, Käina vald ja riik), kasutab
riigi muuseumikogu halduslepingu alusel
• Harjumaa Muuseum – kuulub alates 2017. aasta juunist Keila linnale kui
munitsipaalmuuseum
• Saaremaa Muuseum (sh Kuressaare linnus-kindlus, Aavikute majamuuseum, Mihkli
talumuuseum ja Saare Arhiivraamatukogu) – alates 2017. aasta septembrist SA
Saaremaa Muuseum (asutajad Kuressaare linn ja riik), kasutab riigi muuseumikogu
halduslepingu alusel
Ka Harjumaal peeti 2014. aastal plaani ühendada tegutsevaid muuseume ühe katuse alla
järgmiselt:
SA Harjumaa Kultuuripärand, 3 töökohta
Harjumaa Muuseum, 9 töökohta
Amandus Adamsoni Ateljeemuuseum, 3. töökohta
Padise klooster, 2 töökohta
Rebala muuseum, 2 töökohta
Kolga muuseum, 2 töökohta
Kose koolimuuseum, 2 töökohta
Muinsuskaitse (mk), 2 töökohta
Plaanist ei saanud erinevatel põhjustel asja…
23

24. Muuseumide riiklikud arengusuunad
21. novembril 2013 kiitis Vabariigi Valitsus heaks kultuuripoliitika põhialuste dokumendi, mis
annab suunised Eesti kultuuri arendamiseks aastatel 2014–2020. „Kultuuripoliitika
põhialused aastani 2020“ sisaldab kultuuripoliitika kujundamise ja elluviimise põhimõtteid
ning valdkondlikke prioriteete. Põhialuste kirjapanekul oli eri etappides aluseks üle neljasaja
ettepaneku, protsessi kaasati nii erialaliite kui ka valitsusasutusi. Kultuuripoliitika põhialuste
dokumendi kinnitas lõplikult Riigikogu 12. veebruaril 2014.
Muuseumide vallas on riik seadnud eesmärgiks järgmised põhimõtted ja valdkondlikud
prioriteedid.
• Muuseumide eesmärk on kujuneda kaasaja ootustele ja vajadustele vastavateks
mäluasutusteks, mis siinse kultuuripärandi kogumise, hoidmise ja uurimise kõrval
panustavad haridustegevusse ning on samas elamuste pakkujateks nii kodu- kui ka
välismaistele külastajatele, kasvatades seeläbi Eesti kui kultuuriturismi sihtpunkti
populaarsust. Lisaks ajaloopärandile peab riik oluliseks looduspärandi uurimist ja
avalikkusele tutvustamist, väärtustades loodusmuuseumide, botaanikaaedade ja
loomaaedade tegevust.
• Riik soodustab kultuuripärandi terviklikkuse põhimõttest lähtuvalt tihedat koostööd ja
koordineeritud tegevust muuseumide, muinsuskaitse ja teadusasutuste vahel.
• Riik toetab muuseumidesse kogutud teadmiste lahtimõtestamist ning avalikku
kasutusse toomist, muuhulgas läbi kaasaegsete e-lahenduste ja kogude digiteerimise.
Toimub muuseumikogude analüüs eesmärgiga, et eri muuseumide kogud
moodustaksid üksteist täiendava kultuuriväärtusliku kogumi. Kogumistegevus on
mõtestatud ja järjepidev. Museaale hoitakse nende pikaajalist säilimist tagavates
tingimustes.
• Muuseumide haridusprogrammid seostuvad riiklike õppekavadega ning aitavad kaasa
õpitulemuste saavutamisele. Eraldi tähelepanu pööratakse muuseumides leiduva
pärandi kasutamisele e-õppe lahendustes. Kõigile kooliõpilastele on tagatud
võimalused Eesti muuseumide külastamiseks. Igas kooliaastas on vähemalt üks
muuseumide külastamise päev. Muuseumipedagoogide ja teiste
muuseumispetsialistide erialase pädevuse arendamiseks toimib riigi ja valdkonna
koostöös koordineeritud täiendõppesüsteem.
• Riik lähtub muuseumivõrgu kujundamisel asutuste tegevuse jätkusuutlikkuse ja
muuseumide mitmekesisuse tagamisest. Seejuures kaasatakse tegevuste elluviimiseks
ja elanikkonna ligipääsu suurendamiseks partnereid nii kohaliku omavalitsuse tasemel
kui ka erasektorist. Muuseumikogu omanik tagab muuseumi põhiülesannete täitmiseks
vajaliku baasfinantseerimise.
24

25. III. Meie võimalused. Naabrite arvamused koostööst. Arutelu.
Kui meil küpseb otsus formaliseerida muuseumialane tegevus ehk asutada oma
muuseum, siis tulekski esmalt otsustada, kuidas edasi. Kas asutada Raasiku valla
hallatav asutus (volikogu otsus) või asutada mittetulundusühing või sihtasutus. Kui
MTÜs või SAs on ka Raasiku vald liikmeks/asutajaks, siis see on taas volikogu otsus.
Põhimõtteliselt saab jätkata ka eraisikute baasil ajalookonverentside ja näituste
korraldamist, trükiste väljaandmist jm. Ja võimalik oleks ka teha Raasiku valla naabritega
koostööd, aga sellest veidi hiljem.
Sihtasutuse eelised (pisut mugandatult Kultuuriministeeriumi kodulehelt):
• paindlikum ja asutusekesksem juhtimismudel;
• asutajate ja nõukogu liikmete kaudu saab muuseumi tihedamalt selle valdkonna ja
tegevuspiirkonnaga siduda;
• nõukogu tagab liikmete kaudu laiema juhtimiskompetentsi;
• nõukogu kui kollektiivse otsustusorgani arvamuste paljusus aitab teha parimaid
otsuseid;
• juhti ei määra ametisse ega vabasta ametist üks isik (minister/linnapea/vallavanem),
vaid sellega peab nõus olema enamik nõukogu liikmetest;
• vabam ja paindlikum tegutsemisviis asutuse tulude ja kulude arvestamisel, omatulu
teenimisel ja asutuse vara kasutamisel;
• kogu asutuse tulu jääb sihtasutuse põhitegevuse kasutusse;
• välisfinantseerimise võimalused erinevatest fondidest on paindlikumad kui hallatava
asutuse puhul.
Põhimõtteline otsustus muuseumi juriidilise vormi üle oleks alguseks hea start.
Kindlasti ei tasuks „kinni jääda“ asukoha üle, et kas nüüd ruumid tulevad siia või sinna.
Oluline oleks ka meie muuseumi fookus paika saada. Muuseume on ju väga erinevaid,
olgu siis koduloosuunaga, isikupõhised majamuuseumid, teemamuuseumid jne.
Üks võimalus, nagu eelpool viidatud, oleks teha naabritega koostöös näiteks Nelja
Kihelkonna Muuseum (Harju-Jaani, Jõelähtme, Jüri, Kose), sihtasutusena. Uurisin
naaberomavalitsuste juhtidelt võimaliku huvi kohta, ent tagasiside oli võrdlemisi leige.
25

26. Muuseumiseadus
§ 1. Seaduse reguleerimisala ja kohaldamisala
(1) Käesolev seadus sätestab muuseumi mõiste, muuseumikogu korralduse ja
muuseumi tegevuse alused ning museaali kindlustamise ja rahvusvahelise näituse
omanikule tekkinud kahju riigi poolt hüvitamise tingimused.
(2) Käesolevat seadust kohaldatakse muuseumina tegutsevale ministeeriumi
hallatavale riigiasutusele ja selle struktuuriüksusele ning ministeeriumi
valitsemisalas muuseumina tegutsevale valitsusasutusele ja selle struktuuriüksusele
(edaspidi riigimuuseum) ning riigi asutatud sihtasutusele ja selle struktuuriüksusele
(edaspidi riigi sihtasutuse muuseum).
(3) Avalik-õigusliku juriidilise isiku struktuuriüksusena tegutsevale muuseumile
(edaspidi avalik-õigusliku isiku muuseum), valla või linna ametiasutuse hallatava
asutuse ja selle struktuuriüksusena tegutsevale muuseumile
(edaspidi munitsipaalmuuseum), eraõigusliku juriidilise isiku ja selle
struktuuriüksusena tegutsevale muuseumile, mis ei ole riigi sihtasutuse muuseum,
ning füüsilisest isikust ettevõtjale kuuluvale muuseumile (edaspidi eramuuseum)
kohaldatakse käesolevat seadust niivõrd, kuivõrd see on käesolevas seaduses
sätestatud.
§ 2. Mõisted
(1) Muuseum on ühiskonna ja selle arengu teenistuses alaliselt tegutsev kultuuri- ja
haridusasutus, mis ei taotle majanduslikku kasumit, mis on üldsusele avatud ning
mille ülesanne on koguda, säilitada, uurida ning vahendada inimese ja tema
elukeskkonnaga seotud vaimset ja materiaalset kultuuripärandit hariduslikel,
teaduslikel ja elamuslikel eesmärkidel. Muuseum arvestab oma ülesannete
täitmisel muu hulgas laste ja puuetega inimeste vajadusi.
(2) Museaal on muuseumis arvele võetud kultuuriväärtusega asi, mille üle peetakse
arvestust muuseumide rahvusvahelistest dokumenteerimispõhimõtetest lähtudes.
(3) Muuseumikogu on museaalide kogum, mis võib olla jaotatud alakogudeks
museaalide rühmade või liikide järgi.
(4) Kogumispõhimõtted on muuseumikogu eesmärgipärase täiendamise aluseks
olevad suunised, mis annavad muuseumikogu täiendamiseks selged
valikukriteeriumid. Kogumispõhimõtete koostamisel lähtutakse olemasoleva
muuseumikogu ülevaatest ning juurdekasvuvõimaluste ja säilitustingimuste
analüüsist, arvestades muu hulgas seotud muuseumide tegevust.
(5) Abikogu on muuseumi ülesandeid toetaval eesmärgil moodustatud kogu,
millesse arvatud asjad ei ole museaalid.
(6) Hoiule võetud asi on asutuselt, juriidiliselt või füüsiliselt isikult muuseumisse
hoiule võetud kultuuriväärtusega asi, mida ei arvata muuseumikogusse.
26

27. § 3. Muuseumi nõustamine
(2) Riigimuuseumil, riigile kuuluvat muuseumikogu kasutaval muuseumil ning
käesoleva seaduse § 15 alusel asutatud muuseumide andmekoguga vabatahtlikult
liitunud avalik-õigusliku isiku muuseumil, munitsipaalmuuseumil ja eramuuseumil
(edaspidi koos muuseumide andmekoguga liitunud muuseum) on õigus saada
Kultuuriministeeriumilt nõustamist muuseumikogu korraldamisel ning muuseumi
ülesannete täitmisel.
§ 4. Muuseumi valduses olev vara, selle kasutamine ja käsutamine
(1) Muuseumi valduses olev vara koosneb museaalidest ja muudest muuseumi
ülesannete täitmiseks vajalikest rahaliselt hinnatavatest asjadest ning õigustest.
(2) Riigimuuseumi valduses oleva vara valdamine, kasutamine ja käsutamine
toimub riigivaraseaduses sätestatud korras, arvestades käesoleva seaduse erisusi.
(3) Riigi sihtasutuse muuseumi, avalik-õigusliku isiku muuseumi,
munitsipaalmuuseumi ja eramuuseumi valduses oleva vara valdamine, kasutamine
ja käsutamine toimub muuseumi asutaja kehtestatud korras, arvestades käesoleva
seaduse erisusi.
§ 5. Muuseumikogu täiendamise põhimõtted ning muuseumikogu täiendamise ja
kultuuriväärtusega asja muuseumisse hoiule võtmise kord
(1) Muuseumide andmekoguga liitunud muuseumi kogu täiendatakse
eesmärgipäraselt, lähtudes muuseumi koostatud kogumispõhimõtetest.
(2) Muuseumide andmekoguga liitunud muuseumi kogumispõhimõtted kinnitab
muuseumi juht, avalik-õigusliku isiku muuseumi asutaja määratud isik või
otsustuskogu, arvestades muu hulgas käesoleva seaduse §-s 19 nimetatud
muuseuminõukogu seisukohta. Muuseum avaldab kogumispõhimõtted oma
veebilehel.
(3) Muuseumide andmekoguga liitunud muuseum ei võta kultuuriväärtusega asja
museaalina arvele, kui:
1) asi ei vasta muuseumi kogumispõhimõtetele;
2) asja üleandja esitab eritingimusi, mis on vastuolus muuseumi ja selle külastajate
pikaajaliste huvidega;
3) asja üle arvestuse pidamiseks, selle säilitamiseks või eksponeerimiseks
puuduvad tingimused või eelarvelised võimalused.
(4) Muuseumikogu täiendamisel peab muuseumide andmekoguga liitunud
muuseum:
1) oma võimaluste piires välja selgitama kultuuriväärtusega asja päritolu, et vältida
omaniku tahte vastaselt tema valdusest välja läinud või teisest riigist välja viidud
asja museaalina arvele võtmist;
2) arvestama teiste sama piirkonna või sarnase ainevaldkonna muuseumide
kogumispõhimõtteid.
(5) Muuseumikogu täiendamise ja kultuuriväärtusega asja muuseumisse hoiule
võtmise korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. Määruses
nähakse ette asja museaalina arvele võtmise otsustamisel ja käesoleva paragrahvi
27

28. lõigetes 3 ja 4 nimetatud põhimõtete arvestamisel rakendatavad nõuded, asja
museaalina arvele võtmise ja muuseumisse hoiule võtmisel läbiviidavate
toimingute vormistamise nõuded ning museaali ja muuseumisse hoiule võetud
asja kasutamiseks andmisel, muuseumikogust väljaarvamisel ja õigustatud isikule
tagastamisel läbiviidavate toimingute vormistamise nõuded.
§ 6. Museaali ja muuseumisse hoiule võetud asja märgistamine ning säilitamine
(1) Muuseumide andmekoguga liitunud muuseum märgistab iga museaali ja
muuseumisse kauemaks kui aastaks hoiule võetud asja ning tagab selle säilimise.
(3) Museaali ja muuseumisse kauemaks kui aastaks hoiule võetud asja
märgistamise ja säilitamise korra kehtestab valdkonna eest vastutav
ministermäärusega.
§ 7. Museaali üleandmine teisele muuseumile, raamatukogule ja Rahvusarhiivile
§ 19. Muuseuminõukogu
(1) Muuseuminõukogu on valdkonna eest vastutava ministri nõuandev kogu, kuhu
kuuluvad muuseumide ja nende asutajate esindajad ning muud muuseumide
valdkonna asjatundjad.
§ 21. Riigieelarvest tegevustoetuse taotlemise ja määramise kord
(1) Riigi sihtasutuse muuseum, avalik-õigusliku isiku muuseum,
munitsipaalmuuseum ja eramuuseum võivad riigieelarvest Kultuuriministeeriumi
kaudu saada tegevustoetust järgmistel tingimustel:
1) muuseumi tegevus vastab käesoleva seaduse § 2 lõikes 1 sätestatud
ülesannetele;
2) muuseumi ainevaldkond on rahvuskultuuri jaoks oluline;
3) muuseum tegutseb aasta ringi ning muuseumikogu on kasutajatele soovi korral
ligipääsetav;
4) muuseumil on pikaajaline arengukava koos tegevustoetuse kavandatava
kasutusaasta ja kolme järgmise aasta finantsplaaniga;
5) muuseum täiendab muuseumikogu eesmärgipäraselt, lähtudes muuseumi
kogumispõhimõtetest.
(2) Tegevustoetuse taotlemisel esitatakse valdkonna eest vastutava ministri
kinnitatud vormi kohane taotlus ning esitatakse või tehakse kättesaadavaks
muuseumi arengukava koos tegevustoetuse kavandatava kasutusaasta ja kolme
järgmise aasta finantsplaaniga, tegevustoetuse kavandatava kasutusaasta eelarve
ja tegevuskava ning muuseumi kogumispõhimõtted.
(3) Valdkonna eest vastutav minister hindab esitatud dokumentide alusel
muuseumi ja selle tegevuse vastavust käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud
tingimustele.
(4) Riigieelarvest Kultuuriministeeriumile muuseumide tegevustoetuseks eraldatud
vahendite taotlemise ja määramise korra kehtestab valdkonna eest vastutav
minister määrusega.
28

29. 29

30. 30