1. Rooma skulptuur ja maalikunst
Rooma kunsti on mõjutanud nii kreeklased kui etruskid, samuti on seal oma osa
algupärasel või kohalikul kunstil. Siiski on kreeklased need kes ka ise roomlastest kasu
saavad. Roomlaste kaudu jõuab kreeka kunst eurooplasteni.
Rooma skulptuuris jätkuvad kreeka traditsioonid, seda nii vormi kui sisu poolest, aga ka
tööde teostajate poolest. Nimelt on just kreeka meistrid, või meistrite järgijad need, kes
roomaaegset plastikat teevad. Kuid kunstnike staatus on roomas erinev kui kreekas,
rooma kunstnik on nimetu, ta on pigem tasustatud ülesande täitja kui iseseisev looja,
tunnustatud pigem käsitöölisena. Seda ka seetõttu, et rooma ühiskond oli oma olemuselt
tarbijalik, hea näide on arvukas koopiate valmistamine.
Kuid siiski on kreeka kunst kui selline, roomlaste seas kõrges hinnas, allutatud Kreekast
tuuakse hulgaliselt kunstiteoseid kaasa, et nendega näiteks oma elamuid kaunistada.
Samuti tegeletakse just rooma aja alguses hoogsalt kreeka kujude kopeerimisega. Seda
tehakse nii ulatuslikult, et kujunevad välja kopistide koolkonnad, mis võisid tegutseseda
ka Roomast väljaspool, näiteks Ateena uus- atikute koolkond. Näiteks meister
Apollonios: Belvedere torso, Glykon: koopia Lysippose Heraklesest jt.
Rooma meistritest I saj. teisel kolmandikul võiks nimetada Pasitelest koos õpilastega
(Jupiter Marsi väljakul, pole säilinud), ja Menelaos: Ema ja poeg.
PORTREEKUNST
Erinevalt vabafiguuridest, kus midegi uut ja erilist ei toimunud, oli huvitav roomaaegne
portreekunst ja ajaloolised reljeefid. Erinevalt kreeklastest armastavad roomlased
rohkem kujutada iseennast ja oma valitsejaid, mitte jumalaid. Keisrite ajal oli portree
valitseja võimu kindlustamise vahendiks, neist tehti hulgaliselt koopiaid, niiet igasse riiga
ossa sattus mõni, mis tuletas rahvale meelde, kes on nende keiser.
Ka siin oli kreeklastel rooma kunsti üle teatav mõju, kuid portreekunsti õitsengule ja
arengule aitas kaasa roomlaste endi vana komme. Nimelt austasid roomlased oma

2. esivanemaid ja neil oli tavaks eksponeerida nende kujusid oma elamises. Neid kujusid
iseloomustab realistlik kujutlusviis, suurema loomutruuduse saavutamiseks kasutati
ilmselt vahast surimaske.
Keiser Augustuse (27. a. eKr.- 14. a. pKr.)aegses portreekunstis on eelistatud
idealiseeriv käsitlusaad. Idealiseeriv laad on hästi nähtav keisri enda portreede juures,
mida on mitmeid, kuid millest kuulsaim on Keisri marmorfiguur, mis leiti 1863 aastal
keisri naise Livia villast Prima Portas. Augustinus kannab turvist oma tuunika peal,
vasemas käes hoiab ta oda, parem käsi on üles tõstetud justkui kõnet pidades. Raudrüü on
peenelt viimistletud ja reljeefidega kaetud. Väike amor keisri kõrval tuletab meelde keisri
päritolu, esivanemaid Venust ja Aeneast.
Hiljem on portreekunstis kujutatud keisreid jka vähem idealiseerivamas laadis, näit.
keiser Commoduse porteebüst.
Kõrgemast soost daamide kujutamisel rõhutati nende rõivastust, eeskuju selleks võetakse
4. saj. kreeka meistrite, eriti Praxitelese töödest. Parim näide- nn. Herkulaanlanna
figuur. Eriti lihtsad ja võluvad oma loomutruuduses on istuvad naisefiguurid näit.
Agrippina Napoli muuseumist. Keisri perekonna naisi kujutati sageli jumalustena.
Pärast Augustust idealiseeritud kujutamine tasapisi vaibub, kuniks keiser Trajanuse ajal
hakkab domineerima kreeka klassitsistlikule stiilile omane külm elegantsus.
Keisririigi hilisemast perioodist leidub palju huvitavaid naisterahvaste portreesid, mida
iseloomustab maaliline juustekäsitlus. Parimad keisrite portreed on Veruse Caracalla ja
Philippus Arabs’i büstid. Üliselt valitses tollal tardunud, maskitaolise näoilme
kujutamine, mille sekka juhtus ka üksikuid individualiseeritud, elavalt ja loomutruult
inimest edasianvat portreed, näit. Constantius Chloruse büst.
Rooma ratsamonumentidest on säilinud üksikud, on teada, et näiteka keiser Augustuse
olevat tehtud vähemalt 80 hõbedast kuju, ning suur hulk veel teistest materjalidest
kujusid. Säilinud kujudest kuulsaim on Marcus Aureliuse ratsakuju, mis asub Roomas
Kapitooliumi väljakul. Kui keisrit on sellel kujutatud puise ja igavana, kõvasti ilustatuna,

3. siis hobune, millel ta troonib, on edasi antud suhteliselt loomutruult, natuke raskepäraselt.
Teos on väärikas ja suursugune.
AJALOOLINE RELJEEFPLASTIKA
Selles žanris valitseb realism: kõiki sõjalisi sündmusi, lahinguid ja triumfe püüti
edasi anda võimalikult täpselt ja selgelt, mõeldud paljuski tulevastele põlvedele
vaatlemiseks. Kreeka reljeefiga võrreldes on roomlased vabama käega, maalilisemad,
kõrgreljeefil esitatud kujud lähevad pinnaliseks aste-astmelt.
Ara Pacis Augustae (Augustuse Rahu altar); 13.-9. a. eKr. Keiser Augustuse poolt
rahujumalannale pühendatud altar, on esimesi tähelepanuväärseid rooma reljeefkunsti
näiteid. Säilinud osade järgi saab seda teost kirjeldada, teadaolevalt ümbritses altarit
müür, mille pikkuseks oli 11,6 m ja laiuseks 10,6 m. Välismüüri ülemises osas olnud friis
oli kaunistatud figuuridega, alumine pool müürist aga ornamentidega. Friisil kujutati
mitmesuguseid jumalusi, ka keirsrit oma perega, preestrid jt. olulised tegelased,
sammumas ühiselt pidulikus rongkäigus. Eeskujuks sellele tööle arvatakse olevat Ateena
Parthenoni friisi. Töö teostus on peen ja meisterlik, kujutisele on püütud anda ka
perspektiivilist sügavust, st. seda, et figuure on püütud kujutada teineteisest kaugenemas
vastavalt perspektiivi seaduspärasustele, mitte neid lihtsalt vähendades.
Keiser Augustuse ajal väljakujunev suund jääbki edaspidi üldiseks eeskujuks ametliku,
ajaloolise reljeefikunsti arengul.
Trajanuse sammas
Keiser Trajanus valitses aastatel 98.- 117. , tema valitsusaastail paisus Rooma riik oma
kaugeimate piirideni, mistõttu rajati sel ajal arvukalt keisri võite ülistavaid monumente,
sambaid ja triumfikaari.
Hilisemast perioodist on tuntuim teos Trajanuse sammas(106.- 113.a.) ja selle reljeefid.
Samba mõõtmed on muljetavaldavad, kõrgus 38 meetrit. Kuju on osaliselt säilinud
seetõttu, et rakandati ristiusu teenistusse, st., et samba tippu pandi 16. saj. troonima püha
Peetrus. Samba idee autor pole teada, töid teostasid paljud skulpturid, ühe oletusena

4. pakutakse tööde juhatajaks ja üldkujundajaks Rooma foorumi arhitekti, Süüria kreeklast
Damaskuse Apollodorust. Reljeefid keerduvad 200 m pikkuse lindina ümber samba,
kujutades keisri sõjakäike daakide(rumeenlased) vastu. Reljeefe iseloomustab puhas ja
klaar, loomulik kujutamislaad. Lisaks on teos suurepärane näide roomlastele omasest
jutustavast kujutluslaadist, st. et sündmusi on kujutatud nii, nagu nad olid olnud, ka.
sündmuste ajaline jätkuvus. Trajanuse sammast on peetud filmikunsti kaugeks
ettekuulutajaks, reljeefid esinevad voolava kaadrite reana, liikudes sujuvalt pildist pilti.
Ka oli sammas algselt värvitud. Keiser Trajanust eristab teistest lihtsurelikest tema
suurendatud mõõtmetega kuju, kokku on sambal 2500 iseseisvat figuuri koos oma
sõjavarustusega, üksikuid sõjamehi on esitatud karakteerselt, st., et üksiku sõdalase
näoilmes väljendub võitluse agoonia koos valutavate haavade ja vangistuse viletsusega.
Analoogsed Trajanuse sambaga on keiser Marcus Aureliuse (161-180)
sõjakäikude(markomannide vastu) auks püstitatud samba reljeefid, neis jääb siiski vajaki
nii selgust kui värskust. Marcus Aurelius oli tuntud kui „filosoofist keiser“ ja
intellektuaal.
Keiser Hadrianuse aega(117-138) on nimetatud Rooma impeeriumi kuldajaks, keisrit
ennast tema kreekalembuse tõttu graeculuseks. Rohkem hakatakse kujutama
ümarplastilisi aktikujusid, st. alasti vabafiguure. Keisri soosiku Antinouse kujud on
hellenistlikku laadi, kuid tehniliste uuendustena on silmad veel rohkem viimistletud ja
väljendusrikkamad(see saavutati pupillide väljapuurimisega). Soengud mitmekesisemad,
juuksed laines, kujutatakse habet.
Täielikuma ettekujutuse tolle ajastu kujutamise laadist annavad arvukad reljeefidega
kaunistatud sarkofaagid. Keiser Hadrianuse ajast asenduvad ornamentaalsed
kaunistused figuraalsetega, kus lahkunuid on sageli esitatud lamavas poosis. Meeleolult
on reljeefid traagilised, jutustades surmast ja kannatustest, siiski leiab ka
rõõmsamasisulisi kaunistusi, samuti lahingustseene või igapäevaelu toimetusi
kujutatavaid pilte. Sarkofaagid on eriti väärtuslikud ajaloolisest vaatenurgast, sest
annavad selge pildi erinevatest kunstisuundadest ja suundumustest tol ajal.

5. Velletri sarkofaag, 2, saj. algus. Selle reljeefid on ilmekaks näiteks tolle ajastu rooma
matusesümboolikast – Heraklese vägiteod- elu võit surma üle; Heraklese laskumine
põrgusse ja sealt naasmine- usk taassündi.
Näide: Villa Ludovisi sarkofaag, 3. saj. pKr, kujutab barbarite lahingut; Constantinus
Suure ema Helena ja keisri naise Constantia hiigelsuured sarkofaagid Vatikanis.
MAALIKUNST
Eristatekse nelja stiili, mis ei ole ranges ajalises järjekorras, vaid osaliselt kattuvad.
• inkrustatsioonistiil – imiteeritakse kivimustreid, näit. marmorit, figuraalseid
kujutusi ei esine, põrandatel mosaiik;
• arhitektuurstiil – u.70. a. eKr. kuni Aunustuse ajani; seina osad maalitakse nii, et
tekib ruumi avardav efekt; seinaavaustesse maalitakse avara ja kauge vaatega
maale; vaated teistesse ruumidesse;
• kolmas stiil – alates Augustuse ajast; loobutakse ruumi avardavatest
dekoratsioonidest ja illusioonidest, sein on jälle sein; seinapind liigendub
sammastega, mille vahel tahvelmaalid; ornamendid rikkalikud, pinnalised;
üldmulje suursugune, kuid külm;
• neljas stiil - alates 1. saj. pKr.; hele, rikkalik, kirju värvipalett; ruumi avardumine;
vaated teistesse ruumidesse; ülevoolav ja loominguline arhitektuurivormide
mäng;
Roomaaegset maalikunsti on vähe säilinud, enamus näited pärinevad Pompeij,
Herkulaneumi ja Stabiae linnadest, mida hakati 18. saj. tuha alt välja kaevama.
Maalikunst oli igatahes populaarne, väga paljudes majades kaunistati põrandaid(hiljem
ka seinu ja sambaid) mosaiikidega ja seinu maalingutega. Roomaaegne on mosaiik
Aleksandrist Issose lahingus, mis on koopia kreeka maalist. Pompeij linna
seinamaalingud on väga natuurilähedased, looduse ja erinevate materjalide
jäljendamises on roomlased meistrid, näiteks marmori imetabane kujutamine. Tubadesse
maalitid akendest avanevad imelised vaated kaugustesse, kasutatakse ka perspektiivi,
kuid mitte järjekindlalt.
Lagede kaunistamise kasut. krohvilustisi, iseloomult sageli värviküllased ja
üleküllastunud. Valge haud.

6. Maalide temaatika on mitmekesine- alates kirjandusest ja mütoloogiast, lõpetades
natüürmortidega ja loodusvaadetaga. Eeskuju võetakse kreeka meistrite töödest,
kusjuures roomlaste käes muundub tõsine jumalate austamine mänguliseks ja
dekoratiivseks esituseks.
Kuna majade kunagised tegelikud omanikud Pompeijs pole teada, on neile nimed antud
neis leitud seinamaalingute või põrandamosaiikide järgi, näit. Müsteeriumite villa ja
Traagilise poeedi maja.
Fauni maja – siit leitud tantsiva fauni pronksskulptuur, Issose lahingu mosaiik, Niiluse
jõeäärseid loomi linde kujutav mosaiik jne.
Vettiuste maja – seintel friisidel kujutatud spordisündmusi, näit. kaarikute võidusõitu;
igapäevategevusi, käsitöid; elutoas mütoloogilised stseenid.
Roomas levis ka tahvelmaal, populaarsed maalitud portreed, sageli teostatud
enkaustikatehnikas.

7. Maalide temaatika on mitmekesine- alates kirjandusest ja mütoloogiast, lõpetades
natüürmortidega ja loodusvaadetaga. Eeskuju võetakse kreeka meistrite töödest,
kusjuures roomlaste käes muundub tõsine jumalate austamine mänguliseks ja
dekoratiivseks esituseks.
Kuna majade kunagised tegelikud omanikud Pompeijs pole teada, on neile nimed antud
neis leitud seinamaalingute või põrandamosaiikide järgi, näit. Müsteeriumite villa ja
Traagilise poeedi maja.
Fauni maja – siit leitud tantsiva fauni pronksskulptuur, Issose lahingu mosaiik, Niiluse
jõeäärseid loomi linde kujutav mosaiik jne.
Vettiuste maja – seintel friisidel kujutatud spordisündmusi, näit. kaarikute võidusõitu;
igapäevategevusi, käsitöid; elutoas mütoloogilised stseenid.
Roomas levis ka tahvelmaal, populaarsed maalitud portreed, sageli teostatud
enkaustikatehnikas.