Mida tunneb algaja enne esimest jääseina treningut, selle ajal ja pärast. Artikkel Läänemaa ajalehest "Lääne Elu"

1. lk 6 Lääne Elu VABA AEG Laupäev, 13. märts 2010
Fotod: KATRIN PÄRNPUU
Esimest korda
jääseinal Mida tunneb täielik algaja enne esimest
jääseina–treeningut, selle ajal ja pärast?
Katrin Pärnpuu mõne sõnaga. Selgus, et päris malt öeldes saime alustuseks meie ülesanne oli hoolega jäl-
katrin@le.ee jääseinal oli esimest korda jääga mängida. Kui astmeid gida ja õppida. Mööda seina pi-
ainult kaks inimest: mina ja raiusime, ütles naaberrühma dime aga ise üles saama, ühest
Kui elu hakkab rutiinseks veel üks tütarlaps. juhendaja, et koksime nagu jaamast teise liikuma ja lasku-
muutuma, on viimane aeg mi- See paistis ka meie riietu- rähnid. Nii võis see kõrvaltvaa- ma.
dagi ekstreemset või lihtsalt sest välja, mis ilmselgelt kõi- tajale tunduda küll. Jaamas olles tundsingi vaid
teistsuguseid emotsioone ge sobivam polnud. Laiad pük- Pärast lõunat oli aeg edasi korraks, et alla vaadata ei
pakkuvat ette võtta. sisääred kinnitatakse tavali- liikuda ning meie järgmised taha. Jalg ei tahtnud kasside-
Tänaseks juba tüdimust te- selt spetsiaalsete bahillidega juhendajad õpetasid meid jää- le vaatamata jääkarniisil häs-
kitav talv on sel aastal pakku- ehk säärekaitsetega, et seinal seinal ronima: kuidas jalgu ti püsida, jalad ja käed olid
nud suurele hulgale inimeste- püksisääred ei takistaks ega hoida, kasse suunata, kirkasid juba natuke väsinud. Siis veel
le midagi positiivset — jääro- kassidega pükse lõhuks. Mi- kasutada jms. laskumine, mida ma polnud
nimine on üks neid põnevaid nul ja teisel tütarlapsel lehvi- Esimese korraga ma üle 2 kunagi proovinud!
taliharrastusi, mida Eestis sid püksisääred kenasti tuu- meetri ülespoole liikuda ei
proovida saab. les. Olgu peale. Seda me kaua suutnud ja väike vihapisar Kõikehõlmav õnnetunne
Minul õnnestus see ära ei põdenud, aga etteruttavalt tuli kurku. Läksin aga pärast
proovida märtsi esimesel nä- olgu öeldud, et püksisääred väikest pausi uuesti ja siis Pärast laskumist tundsin, nagu
dalavahetusel oma ala asja- said kassidega ära täksitud juba peaaegu üles välja, nii oleks koorem mu õlgadelt ka-
tundjate käe all eraldi tree- küll. isegi paar korda. Kohati tun- dunud. Mul oli suur pingelan-
ningpäeval. rustust (nt kassid) oli ka ju- Alguses tutvustati jääroni- dus mulle, et olen ainuke, kel- gus ja emotsioonid hakkasid
Otsustasin osaleda mitmel Eesti Matkaliidu korraldatud hendajail. mise varustust. Alustati saa- le seinal olles on kuulda ju- üha enam möllama, siiani olin
jääronimise treeningpäeval Päev–paar enne treening- nagu täistööd teinud, mis nüüd
põhjusel. Juba eelnimetatud bastest ja jälle olin hea halb hendaja hüüdeid: „Ära aja ta-
olid treeneriteks Jaan
uute emotsioonide pärast, et päeva oli tunne, nagu läheks näide. Pehme saapaga ei saa gumikku uppi!”, „Jalad mitte järsku otsa sai.
Künnap, Raivo Plumer, Too-
end proovile panna ning mat- mas Holmberg, Andres Hiie- eksamile. Hommikul koha- jääronimist teha. Tundsin nii lähestikku!”, „Kannad Tundsin end väsinuna, aga
katreenerina on vaja end ka mäe, Kalev Muru ja Heiki peale sõites keeras sees. Aga seda seinal varsti isegi, kui alla!” Pärast suutsin selliseid olin endaga jube rahul. Täna-
pidevalt täiendada. Erm. see polnud mitte kõrgusekar- kand kogu aeg üles tõusis, hõikeid teistegi puhul tähele sin oma rühmakaaslasi, kes
tus, vaid hoopis hirm end ru- mispeale kass kohe jää seest panna. mind julgustasid, toetasid ja
Ronisime Rannamõisa liiva- malana tunda, sest teadsin, et õpetasid. Võtsin vastu tunnis-
Kuidas leida varustust lahti tuli. Seejärel saime aimu Siin oli mul elus veel üks asi
kivipangal, kus pangalt alla
olen seal üks väheseid, kes mitmesugustest kassidest, esimest korda vaja teha, köi- tuse, et olin selle päeva läbi
voolavad veenired moodus-
Treeningpäevale eelnes pi- tavad külmudes eri raskus- seda asja kunagi enne proovi- kirkadest, jääpuuridest ja pal- de istumine, nii seda vist ni- teinud, ja hakkasin koju sõit-
suke peavalu. Käin ise küll astmega jääkoski. nud pole ja kes siis koba ja loll just muust. metati. Pead usaldama oma ma, mõttes Toomas Holmbergi
tihti mägedes, aga nn turisti- tahab näida. julgestajat ja iseennast. Aga kõige pikem motivatsioonikõ-
radadel, ning seepärast pole Vihapisar kurgus seinal sellega sain kenasti hakkama, ne — „Tubli!” — ning Jaan
endale seni soetanud ka spet- Pehmed saapad ja laiad ja see isegi meeldis mulle! Künnapi üldine meeldetule-
siaalset turvavarustust. püksisääred Lõpuks jagati meid rühmades- Oligi aeg viimaseks nn üles- tus kõigile, et veel tuleb tree-
Mägironimis– ja alpinismi- se. Iga rühm sai endale kaks andeks. Viimaste juhendajate nida.
harrastajate hulgas pole va- Kui kõik olid kohale jõudnud, juhendajat. Meie rühm alus- juures tuli meil läbida jääsei- Sain palju häid emotsioone,
rustuse laenamine levinud, vöösüsteemid peale pannud, tas jääl ja lumel kassidega lii- nal trass, kus tuli panna abi- uue kogemuse, siniselaiguli-
sest isikliku varustuse hoid- kassid jalga, kiivrid pähe, võis kuma õppimisest, jäässe ast- köied, luua julgestusjaamad ja sed põlved, valutavad käe– ja
misest ja korrasolekust sõl- päev alata. mete raiumisega, Abalakovi pärast laskuda. jalalihased, aga ka arusaami-
tub mägedes ju elu. Õnneks Alguses oli väike rivistus tunneli ning jääpuuride tege- Keerulisemate asjade tege- se, et tahan veel proovida ning
leidsin abikäe ning osa va- ning igaüks tutvustas end mise harjutamisega. Lihtsa- mise võtsid poisid enda peale, julgen seda kõigile soovitada.