1. Aristoteles (384 eKr Stageira – 7. märts 322 eKr Chalkis) oli vanakreeka filosoof, Platoni
õpilane, Aleksander Suure õpetaja. Ta on Platoni kõrval mõjukaim lääne filosoof.

2. Aristoteles süstematiseeris peaaegu kõik oma aja teadmised ja pani aluse paljudele uutele
teadusharudele.

3. Aristotelese filosoofia on filosoofia ajaloos pika aja kestel etendanud alustrajavat rolli.
Aristotelese loogika oli 19. sajandi keskpaigani ainus läänemaine loogika. Aristotelese on
suured teened ka bioloogias (loomade anatoomia ja süstemaatika, esteetikas (eriti katarsise
teooria), eetikas, riigiõpetuses
Ülevaade Aristotelese õpetusest
Igal füüsilisel asjal on vorm (ehitus) ja mateeria, mis on vastavuses aktuaalsuse(tegelikkuse)
ja potentsiaalsuse (võimalikkusega).
Aristotelese põhjuslikkuseprintsiibil on kaks alust. Esiteks leidis Aristoteles koos varasemate
vanakreeka filosoofidega, et miski ei saa sündida mittemillestki Teiseks lähtus Aristoteles
analoogiast sellega, kuidas käsitööline loob mingist materjalist mingi eseme. Vorm, mille
käsitööline materjalile annab, peab tema arus juba eelnevalt olemas olema.
Aristotelese üldine kontseptsioon ei jäta kohta loovale ega kavandavale jumalusele.
Aristotelese universum on suletud süsteem, mis koosneb taevastest ja maistest substantsidest,
mis igavesti liiguvad ja muutuvad vastavalt oma ihale jäljendada Jumalat.
Aristotelese tunnetusteooria tuleneb sellest, et ta heidab kõrvale Platoni eidos'ed kui
füüsilisest maailmast lahus olevad vormid.
Hing on kõikidel elusolenditel lihtsalt keha vorm ehk esimene tegelikkus (aktuaalsus).
Sellisena ta pärast taime, looma või inimese surma ei säili
Inimesele iseloomulik täiuslikkus ja inimese elu eesmärk on teoreetiline elu – maailma
loomuse ja maailma Algpõhjuse kontempleerimine.
Maailm on Aristotelese järgi Maa kui fikseeritud keskme ümber tiirlevate taevakehade suletud
süsteem