Lihtsalt loe – ja mõtle
sellele, mida lugesid…
                   Luba endale 5
                  minutit mõtisklust!
Ühel päeval palus õpetaja
lastel paberile kirjutada kõigi
kaasõpilaste nimed – üksteise
alla, nii, et iga nime taha jääks
ka ruumi.
Järgmiseks palus õpetaja
õpilastel mõelda, mis on kõige
parem asi, mida nad selle või
tolle klassikaaslase kohta öelda
oskavad. Need kõige paremad
asjad palus õpetaja paberil
olevate nimede taha kirjutada.
See oli raske ülesanne ja võttis terve
tunni. Enne vahetunnile minekut korjas
õpetaja kõigi laste käest paberid
kokku. Nädalavahetusel kirjutas
õpetaja iga lapse nime eraldi lehele
ning selle juurde kõik toredad
kaaslaste lehtedelt pärit märkused.
Esmaspäeval sai iga laps oma
nimekirja. Õige pea naeratasid kõik.
“Kas tõesti?”, kostis sosinat. “Ma ei
teadnudki, et ma kellegi jaoks midagi
tähendan! Ma ei teadnudki, et teised
minust niimoodi arvavad! Ma ei
teadnudki, et teised minust niimoodi
hoolivad!”
Seejärel polnud neist nimekirjadest
enam kunagi juttu. Õpetaja ei teadnud,
kas lapsed on neist omavahel või
vanematega rääkinud. Aga see
polnudki tähtis. Ülesanne oli oma
eesmärgi täitnud – õpilased olid
sõbralikud ja õnnelikud. Nad olid rahul
endiga ja rahul teistega.
Mõned aastad hiljem hukkus
üks õpilastest missioonil.
Õpetaja läks matustele. Kirik
oli täis noore mehe sõpru.
Üksteise järel
möödusid nad sargast,
et lahkunuga viimast
korda hüvasti jätta.
Viimasena läks kirstu juurde õpetaja. Kui
ta seal seisis, pöördus tema poole üks
kirstu kandvatest sõduritest: “Kas Teie
olite tema matemaatikaõpetaja?” Õpetaja
noogutas. “Ta rääkis teist väga tihti,”
ütles sõdur seepeale.
Pärast matusetalitust kogunesid mõned
endised klassikaaslased punti. Ka
hukkunu vanemad seisid sealsamas ning
ootasid silmnähtavalt võimalust
õpetajaga vestlemiseks.
„Me tahame Teile midagi näidata“, ütles isa
taskust rahakotti välja tõmmates. „See leiti
meie poja surnukeha juurest. Me mõtlesime,
et Teie tunnete selle ära.” Rahakotist ilmus
lagedale päevinäinud paberileht – mitmeid
kordi volditud, parandatud ja kleebitud…
Õpetaja teadis
paberit avamatagi,
et tegemist on ühe
lehega nendest,
mille peal seisid
kõige toredamad
asjad, mida
kaaslasele öelda…
„Me oleme alati tahtnud Teid selle
eest tänada“, ütles ema. „Nagu Te
näete, hindas meie poeg seda väga.“
Kõik endised klassikaaslased
tõmbusid lähemale.
Üks neist naeratas ja
ütles: „Minul on oma
nimekiri ka alles.
Seisab minu
kirjutuslaua kõige
ülemises sahtlis.”
Keegi naine ütles: „Minu
abikaasa palus, et me
selle nimekirja oma
pulmaalbumisse
kleebiksime.”

                           „Minu oma on mu
                           päeviku vahel,”
                           teatas järgmine
                           noor naine.
Üks meestest tõmbas taskust oma
kalendermärkmiku ja näitas
narmendavate servadega lehte.
„Mina olen seda kogu aeg endaga
kaasas kandnud“, ütles ta. „Ma
arvan, et meil kõigil on oma lehed
alles.“
Õpetaja oli nii liigutatud, et pidi
istuma. Ja nutma – ta nuttis nii
langenud poisi kui kõigi teiste
pärast, kes tema ümber olid.
Elades koos ja kõrvuti teiste
inimestega unustame me sageli,
et ühel päeval lõpeb iga inimese
tee – ja et me ei tea, millal see
päev saabub.
Seepärast peaks inimestele, kellest
me hoolime, ütlema, et nad on
midagi erilist ja olulist. Ütle neile
seda enne, kui on hilja.
Sa võid seda ka nii teha, et
saadad selle sõnumi edasi. Ja kui
Sa seda ei tee, oled järjekordselt
maha maganud suurepärase
võimaluse teha midagi ilusat ja
öelda kellelegi midagi head.
Kui Sa selle meili said, siis
seepärast, et keegi Sinust hoolib –
seepärast, et maailmas on vähemalt
üks inimene, kellele Sa midagi
tähendad.
Kui Sa oled liiga hõivatud selleks, et
ohverdada paar minutit selle teate
edasisaatmiseks, siis – loodetavasti on
see esimene kord, kus sa loobud kellelegi
rõõmu valmistamast?
,
Mõtle sellele, et mida külvad, seda lõikad.
Mida teistele annad, tuleb omaenda ellu
tagasi.
Tänane päev on eriline – nii, nagu Sinagi
oled eriline!
                         Ära küsi midagi ja
                         saada lihtsalt
                         edasi! Miks mitte
                         ka sellele, kelle
                         käest ise saadetise
                         said.
                         Tõepoolest - miks
                         ka mitte!

Head Inimesed

  • 1.
    Lihtsalt loe –ja mõtle sellele, mida lugesid… Luba endale 5 minutit mõtisklust!
  • 2.
    Ühel päeval palusõpetaja lastel paberile kirjutada kõigi kaasõpilaste nimed – üksteise alla, nii, et iga nime taha jääks ka ruumi.
  • 3.
    Järgmiseks palus õpetaja õpilastelmõelda, mis on kõige parem asi, mida nad selle või tolle klassikaaslase kohta öelda oskavad. Need kõige paremad asjad palus õpetaja paberil olevate nimede taha kirjutada.
  • 4.
    See oli raskeülesanne ja võttis terve tunni. Enne vahetunnile minekut korjas õpetaja kõigi laste käest paberid kokku. Nädalavahetusel kirjutas õpetaja iga lapse nime eraldi lehele ning selle juurde kõik toredad kaaslaste lehtedelt pärit märkused.
  • 5.
    Esmaspäeval sai igalaps oma nimekirja. Õige pea naeratasid kõik. “Kas tõesti?”, kostis sosinat. “Ma ei teadnudki, et ma kellegi jaoks midagi tähendan! Ma ei teadnudki, et teised minust niimoodi arvavad! Ma ei teadnudki, et teised minust niimoodi hoolivad!”
  • 6.
    Seejärel polnud neistnimekirjadest enam kunagi juttu. Õpetaja ei teadnud, kas lapsed on neist omavahel või vanematega rääkinud. Aga see polnudki tähtis. Ülesanne oli oma eesmärgi täitnud – õpilased olid sõbralikud ja õnnelikud. Nad olid rahul endiga ja rahul teistega.
  • 7.
    Mõned aastad hiljemhukkus üks õpilastest missioonil. Õpetaja läks matustele. Kirik oli täis noore mehe sõpru.
  • 8.
    Üksteise järel möödusid nadsargast, et lahkunuga viimast korda hüvasti jätta.
  • 9.
    Viimasena läks kirstujuurde õpetaja. Kui ta seal seisis, pöördus tema poole üks kirstu kandvatest sõduritest: “Kas Teie olite tema matemaatikaõpetaja?” Õpetaja noogutas. “Ta rääkis teist väga tihti,” ütles sõdur seepeale.
  • 10.
    Pärast matusetalitust kogunesidmõned endised klassikaaslased punti. Ka hukkunu vanemad seisid sealsamas ning ootasid silmnähtavalt võimalust õpetajaga vestlemiseks.
  • 11.
    „Me tahame Teilemidagi näidata“, ütles isa taskust rahakotti välja tõmmates. „See leiti meie poja surnukeha juurest. Me mõtlesime, et Teie tunnete selle ära.” Rahakotist ilmus lagedale päevinäinud paberileht – mitmeid kordi volditud, parandatud ja kleebitud…
  • 12.
    Õpetaja teadis paberit avamatagi, ettegemist on ühe lehega nendest, mille peal seisid kõige toredamad asjad, mida kaaslasele öelda…
  • 13.
    „Me oleme alatitahtnud Teid selle eest tänada“, ütles ema. „Nagu Te näete, hindas meie poeg seda väga.“ Kõik endised klassikaaslased tõmbusid lähemale.
  • 14.
    Üks neist naeratasja ütles: „Minul on oma nimekiri ka alles. Seisab minu kirjutuslaua kõige ülemises sahtlis.”
  • 15.
    Keegi naine ütles:„Minu abikaasa palus, et me selle nimekirja oma pulmaalbumisse kleebiksime.” „Minu oma on mu päeviku vahel,” teatas järgmine noor naine.
  • 16.
    Üks meestest tõmbastaskust oma kalendermärkmiku ja näitas narmendavate servadega lehte. „Mina olen seda kogu aeg endaga kaasas kandnud“, ütles ta. „Ma arvan, et meil kõigil on oma lehed alles.“
  • 17.
    Õpetaja oli niiliigutatud, et pidi istuma. Ja nutma – ta nuttis nii langenud poisi kui kõigi teiste pärast, kes tema ümber olid.
  • 18.
    Elades koos jakõrvuti teiste inimestega unustame me sageli, et ühel päeval lõpeb iga inimese tee – ja et me ei tea, millal see päev saabub.
  • 19.
    Seepärast peaks inimestele,kellest me hoolime, ütlema, et nad on midagi erilist ja olulist. Ütle neile seda enne, kui on hilja.
  • 20.
    Sa võid sedaka nii teha, et saadad selle sõnumi edasi. Ja kui Sa seda ei tee, oled järjekordselt maha maganud suurepärase võimaluse teha midagi ilusat ja öelda kellelegi midagi head.
  • 21.
    Kui Sa sellemeili said, siis seepärast, et keegi Sinust hoolib – seepärast, et maailmas on vähemalt üks inimene, kellele Sa midagi tähendad.
  • 22.
    Kui Sa oledliiga hõivatud selleks, et ohverdada paar minutit selle teate edasisaatmiseks, siis – loodetavasti on see esimene kord, kus sa loobud kellelegi rõõmu valmistamast? ,
  • 23.
    Mõtle sellele, etmida külvad, seda lõikad. Mida teistele annad, tuleb omaenda ellu tagasi.
  • 24.
    Tänane päev oneriline – nii, nagu Sinagi oled eriline! Ära küsi midagi ja saada lihtsalt edasi! Miks mitte ka sellele, kelle käest ise saadetise said. Tõepoolest - miks ka mitte!