8. FLÖÖDI EHITUS
•KOOSNEB 3- ST LAHTIVÕETAVAST OSAST
•EHITATAKSE KAS PUUST VÕI METALLIST
•PILLI ÜLEMISES OSAS ASUB HUULIK
•PILLIL ASUVAD HELIAUGUD JA KLAPID
18. FLÖÖDIMUUSIKA
KUULAME MÕNUSAT PAANIFLÖÖDI
MUUSIKAT JA KORDAME, MIDA
EELPOOL ÕPPISIME.
•FLÖÖDI AJALUGU
•PLOKKFLÖÖT
•BÖHMI FLÖÖT
•PAANIFLÖÖT
http://www.youtube.com/watch?v=rUy2HhK-Bzw&feature=related
Editor's Notes
MEENUTAME PUUPUHKPILLE
Vanimatest muusikariistadest on meie päevini säilinud lihtne luust flööt, mille ligi 5000 aastat tagasi valmistas keegi kiviaegne meistrimees. Ladina keeles öeldakse ajaloolise luust flöödi kohta “tibia”. Mitte juhuslikult ei nimetata samamoodi ka sääreluud. Luu ei lõhenenud ega purunenud nii kergelt kui puit ja sobis seetõttu flöötide valmistamiseks ideaalselt. Umbes 5000 aastat tagasi oli flöödivalmistamine omaette kunstiliik, plokkflööt kujutab endast nende varajaste katsetuste järeltulijat.
16- 17 sajandil, mil plokkflöödid olid oma kuulsuse tipul, kasutati neid nii ansamblites kui ka soolopillina
Plokkflöödil suunab õhujoa pilli sisse katteplaadi ja ploki vaheline pilu Helikõrguse (võnkuva helisamba pikkuse) muutmine toimub plokkflöödil peamiselt pillitorus olevate aukude avamise ja sulgemise abil. Kuid oluline on ka ülepuhumine.
Suurusele vaatamata on kõikidel plokkflöötidel 8 sõrmeauku. Suurematel on sageli ka metallhuulik.
http://www.jlpublishing.com/newpage11.htm Theobald Boehm (Böhm) (1794-1881) Lähtudes põhilistest akustilistest seaduspärasustest kujundas saksa juveliir flöödi põhjalikult ümber. Ta töötas oma kodus koos partneri Greve’ga. Aastatel 1832 kuni 1847 paigutas ta sõrmeavad ringi, tegi need suuremaks ja konstrueeris täiesti uue klahvisüsteemi. Kuigi tollal võeti tema uuendused omaks aeglaselt, kasutatakse praeguseks neid kogu maailmas.
Põikflööti (mida hoitakse suuga risti, mitte vertikaalselt) tunti juba vähemalt 3000 aastat tagasi, samuti Vana- Egiptuses. Olnud pikka aega tarvitusel rahvamuusikas ning teinud läbi hulgaliselt parandusi ja täiendusi, jõudis ta lõpuks orkestrisse. Kahe kümnendi jooksul saavutas flööt tunnustuse kammerinstrumendina. Kontserte hakati sellele pillile kirjutama 1720 aastatel. Ent vaatamata suurele populaarsusele, mille põhjustas Preisi kuninga Friedrich Suure flöödivaimustus, oli tollane flööt ikkagi suhteliselt vähe arenenud.
http://www.brandonu.ca/Music/Faculty%20pages/FordR/Woodwinds/Westphal%20Flute%20Web/Westphal%20flute%20webpage.htm Erinevalt teistest puupillidest hoitakse seda suuga risti. Õhk tema sees pannakse võnkuma huulikuava servale suunatud õhujoa abil. Flöödil pole keelt, tema kõla on puhas ja pehme ning noote valitakse klahvisüsteemi abil.
http://tqjunior.thinkquest.org/5116/flute_piccolo.htm?tqskip=1 Ka pikolo (it. k. “PICCOLO “- väike) on puupillide perekonna kõrgeim hääl, kõlab flöödist oktavi võrra kõrgemalt.
Ajalugu Euroopas Ilmselt on paaniflöödil nii pikk ajalugu just tänu tema lihtsusele. Temast vanemateks võib lugeda vaid löökpille. Peale seda, kui eelajalooline inimene oli õppinud tekitama heli asjade kokku löömisega , avastas ta (ilmselt juhuslikult), et heli saab tekitada ka pilliroo, bambuse või loomaluu õõnsusesse puhudes. Selline ühetoruline "flööt" oligi ilmselt esimene. Hiljem märkas inimene, et erinevad "flöödid" teevad erinevat häält. Oma uudishimust avastas ta viimaks, et selle põhjuseks on torude erinev pikkus ja läbimõõt. Siit tekkis idee ühendada erinevad torud kokku üheks – erinevaid toone tekitavaks pilliks. Siit saigi alguse paaniflöödi pikk ajalugu. Edasi läks juba kiiremini – kahele torule lisandus kolmas, siis neljas ja nii edasi. Hiljem kujunevad välja erineva välimusega flöödid – sirged ja kaarjad. Me ei saagi täpselt ütelda, kus paaniflööt tekkis, sest seda on leitud väga erinevatest maakera paikadest, mis tollal omavahel kuidagi lävida ei saanud. Enamustes kohtades on paaniflöödi eellased kasutusele tulnud umbes samal kultuuri- ja arengutasemel… Oma poeemis "Tristia" kirjeldab ladina poeet Ovidius paaniflööti sellisena, nagu ta oli seda näinud Tomise (vana Rooma koloonia Musta mere lähistel) karjuse käes. Jälgi paaniflöödi olemasolust võib leida kogu Euroopas. Prantsusmaal, Alisia koloonia aladelt on leitud diatoonilise häälestusega seitsme toruga instrument. XVI saj. algusest pärit "Kuningas Neagoe Basarab´I kirjadest oma pojale Teodosie´le" võime leida märkmeid paaniflöödi olemasolu kohta ka Rumeenia aladel. XIX – XX saj. kohtame nn. Rumeenia paaniflööti Euroopa aladel järjest rohkem. Palju on ka kirjalikke ülestähendusi selle instrumendi kohta. Aastal 1843 on ainuüksi Bukarestis registreeritud 13 proffesionaalset paaniflöödi mängijat . Kahe maailmasõja vaheline periood on paaniflöödi õitseaeg. Mängijaid on küll vähem, kui XIX sajandil, kuid tunduvalt on paranenud loomingu kvaliteet. Teise Maailmasõja periood on tõeliseks languseks. Kogu Rumeenia peale on teada vaid 16 mängijat. Taaselustab paaniflöödi muusika tuntud mängija Fanica Luca , kes on esinenud maailmanäitustel Pariisis (1937) ja New Yorgis (1939). Ta teeb mitmeid kontserte Prantsusmaal, Inglismaal , Poolas, Egiptuses, Hiinas, Venemaal ja Ameerika ühendriikides. 1949 aastal avab ta paaniflöödi õppeklassi, millest 1953 aastaks saab Muusika Lütseum. Luca juhib paaniflöödi õppeklassi kuni oma surmani 1968 aastal. Fanica Luca ei olnud hiilgava haridusega mees. Tema töö põhines rohkem eksperimenteerimisel, kui pedagoogikal. Vaatamata sellele kandis tema töö vilja ja 70-ndate lõpuks on tänu Lucale sirgunud uus põlvkond fantastilisi paaniflöödi mängijaid: Gheorghe Zamfir, Damian Luca, Simion Stanciu, Nicolae Pirvu , paljud teised. Mujal maailmas Oleks vale arvata, et paaniflööt on kasutusel olnud ainult Euroopas. Erinevatel kujudel on see olemas üle kogu maakera. Aasiast leiame ühe vanima paaniflöödi eelkäia – p´ai hsiao . Sellel paaniflöödile sarnaneval instrumendil on keskel üks suur toru, millest mõlemal pool asetsevad sümmeetriliselt vähenevad torud. P´ai hsiao oli peamiselt kasutusel erinevate riituste ajal. Samast perioodist leiame erinevaid paaniflööte (nii sirgeid, kui kaarjaid) Indoneesiast. Briti Muuseumis Londonis on bareljeef musitseerivast naisest trummi, topelt aulose ja syrinxiga (1-5 saj maj). Aafrikas ei ole paaniflöödi levik nii konkreetne. Primitiivseid (kahe kuni kuue toruga) paaniflööte on leitud vaid üksikutelt ida- ja kesk aladelt (näiteks Ugandast).Lõuna Ameerikas, eriti Peruus ja Boliivias, on paaniflööt sama levinud, kui Rumeenias ning seda kasutavad enamus folklooriansamblitest. Erinevatest muuseumidest üle kogu maailma võime leida Kolumbia eelse ajastu paaniflööte (300-1500 maj).Kogu Ameerikast võime leida Inka ja Maia tsivilisatsioonist pärit iidsete paaniflöödi eellaste ( antara, hauyra, puhura, siku, rondador ) jälgi. Nende torud on asetatud ristpulgale ja seotud taimsest materjalist nööriga, mistõttu ei ole nad nii vastupidavad kui Rumeenia paaniflöödid. Ka Okeaaniast võime leida teatud tüüpi algelisi paaniflööte. Tavaliselt on neil 3-14 toru, mis on lihtsalt kimpu seotud või asetsevad parvetao liselt.
Hermes istus karjus Arguse kõrvale ja hakkas oma flööti mängima. Argus küsis oma kaaslaselt, kust selline pill pärit on. "Ma räägin sulle sellest meelsasti", ütles Hermes, "kui sul on vaid piisavalt kannatlikkust ja tahtmist minu juttu nii hilja öösel kuulata." Mänginud veel hetke oma imelisel pillil, Hermes alustas… Lumistes Arkaadia mägedes elas kunagi tuntud puunümf (hamadrüaad) nimega Syrinx. Võlutuna tema ilust järgnesid metsede jumalad ja saatürid Syrinxile ööl ja päeval, lootuses võita tema armastust. Kuid Syrinx lükkas kõigi nende pakkumised tagasi. Ta ainult pilkas nende armuavaldusi ning nautis oma mängu teiste tunnetega. ühel päeval kohtas ta võimsat jumalat Paani, kes oli oma retkel mööda põlismetsi. Vaatamata Paani kirglikkusele ja suursugususele, põlgas nümf ta ära ja põgenes läbi tihedate preeriate, kuni jõudis mudase Ladani jõe järsule kaldapealsele. Kuigi jõgi oli suuresti kuivanud, olid selle lained siiski veel piisavalt suured, takistamaks neiut üle minemast. Syrinx palus oma kaitsejumalannalt Artemiselt abi, et see teda ära moondaks enne, kui ta jumal Paani kätte satub. Hetk hiljem jõudiski jumal kohale ja sirutas käed jõe ääres seisva hurmava nümfi poole. Kuid õrna Syrinxi asemel leidis ta oma käest hoopis kimbu pilliroogu. Paan oli ahastuses. Tema ohked kajasid pilliroost vastu madala sahiseva häälena. Selle meeldiv maagiline kõla lohutas jumalat. "Nüüdsest olgu meid ühendav side igavene !" hüüdis Paan Ta lõikas pilliroo erineva pikkusega tükkideks ja ühendas need omavahel vahaga. "Ma nimetan selle pilli oma armastatud nümfi järgi !" ütles ta. Ja siiani tuntakse seda kaunikõlalist pilli Syrinxina, ehk Jumal Paani Flöödina…
