1. Väljaku markeerimine
Sissejuhatus
Võistluskomitee vastutus on veenduda, et vahetult enne võistlusi oleks väljak õigesti
markeeritud. Võistluskomitee peab panustama aega väljaku ettevalmistusse, et
väljak, veetakistused ja remondialad oleksid selgelt piiritletud vältimaks ebaharilikke
mänguolukordi. Korralikult markeeritud väljak aitab mängijatel hoiduda reegleid
rikkumast, mistõttu on soovitav hoida väljakuid õigesti markeerituna kogu aeg ja
mitte ainult võistluste puhul. See aitab mängijatel harjuda väljaku märgistustega ja
nende eesmärkidega.
Aut
Väljaku piirid peavad olema selliselt defineeritud, et ühelgi juhul ei tekiks küsimust,
kas pall on väljaku piirides või sellest väljas. Kui Võistluskomitee jätab mõne
piirkonna väljakul markeerimata eeldades, et mängijad sinna piirkonda suure
tõenäosusega ei satu, on väga tõenäoline, et võistluste käigus tekib mõnel mängijal
selle piirkonna ja väljaku piiride osas küsimus.
Juhul, kui väljakut piirab aed, siis väljaku piir kulgeb maapinnal sirgjooneliselt
aiapostide vahel väljakupoolsete külgedega samal joonel välistades igasugused
nurga all asetsevad aiatoestused jms struktuurid. Nurga all paiknevaid aiatoestusi
jms loetakse tehislikeks takistuseks juhul, kui nad eemalduvad aiast väljaku poole.
Nurga all asetsevad toestused võib nimetada väljaku osadeks.

2. Üldjuhul on soovitav Võistluskomiteel taolised toestused jms struktuurid kuulutada
väljaku osadeks, et mängija ei saaks võtta piirdeaiast trahvilöögita vabastust.
Tehislikuks takistuseks ei loeta aeda ennast, juhul, kui see ise kaldub väljaku poole
selliselt, et selle ülemine serv on väljaku piirides (lääpas aed).
Kui aiapostid on paigaldatud betooni, siis loetakse betoonalused piirdeaia osaks
mistõttu nad ei ole tehislikud takistused. Taolistel juhtudel peab Võistluskomitee
olema väga täpne väljaku piiri defineerimisel (vt Decision 24/3).
Näiteks, kui Võistluskomitee soovib määratleda väljaku piiri betoonalusega, mis
asub maapinnast kõrgemal, siis peab ta looma näiteks sellise kohaliku reegli:
“Aut (Reegel 27-1)
Väljakut piirava aia betoonalused on aia osad ja ei ole tehislikud takistused.
Väljaku piir jookseb taolistes kohtades sirgjooneliselt pikki betoonaluste
väljakupoolseid külgi.
Teistel juhtudel peab väljaku piiride markeerimiseks kasutama valgeid vaiasid.
Vaiade puhul jookseb väljaku piir mööda maapinda sirgjooneliselt vaiade
väljakupoolsete servadega samal joonel. Vaiade vahemaa teineteisest võib olla
erinev, kuid siinkohal on ülioluline, et sirgjoone visuaalseks võtmiseks oleks eelmist
ja järgmist vaia näha. Samuti võib tekkida vajadus kasutada nööri ühe vaia
siseküljest teise vaia siseküljeni veendumaks, kas pall on mängus või mitte. Seetõttu
on vaja jälgida, et põõsad, puud jms ei varjaks vaiasid. Ettevaatusabinõuna on
soovitav värvida iga väljakut piiritleva vaia asukoha ümber valge ring juhuks, kui
keegi on ilma Võistluskomitee loata vaia eemaldanud. Sellisel juhul saab
Võistluskomitee vaia asendada. Samuti võib väljaku piirid maha joonistada valge
värviga. Valge joon ise on audis (joone väljakupoolne serv on väljaku piir). Joon
näitab väga selgelt väljaku piire, kuid maastikuoludest lähtuvalt võib joonte
joonistamine olla keerukas ja aeganõudev.

3. Võistluskomitee võib märkida piiri valge joonega
Juhul kui väljakut piirab müür/tara, peab Võistluskomitee täpsustama kohalikes
reeglites, kas väljaku piir jookseb pikki müüri väljakupoolset serva või on pall audis,
kui see on teisel pool müüri.
Pole harvad juhused, kus väljakut piirab kraav ja pall on audis juhul, kui see on
teisel pool kraavi. Taolistel puhkudel kasutatakse otsast mustaks värvitud valgeid
vaiu, et juhtida mängijate tähelepanu väljakut piiravale kraavile. Kuna sellised vaiad
ei märgista väljaku piire, loetakse need teisaldatavateks tehislikeks takistusteks.
Taolised olukorrad tuleb kindlasti ära märkida kohalikes reeglites.
Lisaks on levinud väärarusaam, et väljaku piires ei tohi ühtki ala markeerida audiks.
Samas on väga tavaline, et väljaku sees markeeritakse audiks näiteks väljaku
hooldusala, klubimaja ja harjutusväljak. Lisaks võib tekkida vajadus audiks
markeerida kahe raja vaheline ala, et säilitada mõne raja iseloom või kaitsta
kõrvaloleva raja mängijaid. Taolistel puhkudel on väga oluline täpselt määratleda,
kus audi piirid algavad ja kus lõppevad, et ei tekiks selle kohta kahtlusi ja küsimusi.
Neis paigus, kus taolised alad paiknevad täielikus isolatsioonis või ei ole seotud
mõne teise piiritletud alaga, tuleb kõrvuti paigaldada 2 vaia sellise suunaga, mille
vahelt tõmmatud sirge määrab väljaku piiri lõpmatuseni kulgeva sirgjoonena
mõlemas suunas.
Keelatud on märkida mingi ala audiks vaid teatud löökide ärahoidmiseks. Näiteks, et
mängijad ei „lõikaks“ mõnda rada üle nurga lühemaks, mistõttu kohalike reeglitega
loetakse üle nurga löödud pall automaatselt audis olevaks isegi, kui pall naaseb
tagasi väljaku piiridesse. Taolist kohalikku reeglit loetakse mitteaktsepteeritavaks
golfireeglite muutmiseks ning vajab R&A-poolset heakskiitu.
Veetakistused
Veetakistused on definitsiooni järgi näiteks meri, järv, tiik, jõgi, kraav,
kuivenduskraav või muu avatud veekogu või -keha (isegi kui see ei sisalda vett).
Veetakistused jagunevad kaheks – veetakistus ja külgveetakistus. Juhul, kui mängija
pall ületab tavalise veetakistuse piiri, on mängijal võimalik võtta reeglitekohane
vabastus veetakistuse ette jäädes samale joonele lipu ja kohaga, kust pall
veetakistusse sisenes (Reegel 26-1b). Juhul kui veetakistus asetseb selliselt, et palli
sisenemispunkti ja lipu suunal pole võimalik veetakistuse ette reeglitekohast
vabastust võtta või on Võistluskomitee otsustanud, et taoline tegevus on
ebapraktiline, loetakse veetakistus külgveetakistuseks.
Kõige tavalisem näide külgveetakistusest on, kui veekogu kulgeb paralleelselt
auguga, kuid veetakistuse vastaskallas on kaetud paksu võsa või heinaga, mistõttu
pole mängijal võimalik kukutada oma palli veetakistuse ette (teisele kaldale)
mängitavasse kohta ja ta ei saa jätkata Reegel 26-1b järgi. Kui selline veetakistus
pole märgitud külveetakistusena, siis peab mängija jätkama reeglite järgi stroke-
and-distance karistusega, mis antud juhul on ebamõistlik karistus.

4. Suures enamuses on siiski kõik veetakistused, mis lähevad külgveetakistuse
definitsiooni alla, vastavalt ka märgistatud. Sellegipoolest annab külgveetakistuse
definitsiooni 3. märkus Võistluskomiteele õiguse külgveetakistused märkida
veetakistusteks. Võistluskomitee võib taolise otsuse teha, kui neile tundub, et Reegli
26-1c järgi antav vabastus on liiga leebe ja vähendab konkreetse raja raskust.
Näiteks, kui puttamisgriin asetseb saare peal keset järve ja griiniga külgnev järv on
märgitud külgveetakistusena (punased vaiad või joon), kuid järve kallas
veetakistusena (kollased vaiad või joon), siis mängija, kes lõi oma palli üle griini
järve, võib jätkata Reegli 26-1c järgi palli kukutamisega saarel. Sellisel juhul võib
Võistluskomitee külgveetakistuse definitsiooni 3. märkuse järgi kuulutada kogu
järve veetakistuseks (kollased vaiad või joon) ning luua järve kaldale palli
kukutamistsooni, mille seest võib mängija ühe trahviga jätkata. See annab mängijale
raja mängimiseks lisavaliku lisaks stroke-and-distance (Reegel 26-1a) valikule, kuid
sellegipoolest tuleb tal pall üle veetakistuse edukalt griinile lüüa (Decision 33-2a/
10).

5. Juhul, kui veetakistuse piiri märkimiseks kasutatakse vaiasid ja jooni, siis on
soovitav paigutada vaiad väljapoole veetakistust, et nad oleksid teisaldatavad
Definitsiooni kohaselt tuleb veetakistused markeerida kollaste vaiade või joontega
ning külveetakistused punastega. Samuti võib vaiasid ja jooni takistuse piiride
märkimiseks kombineerida, kuid sellisel juhul tuleb silmas pidada, et takistuse piiri
märgib joon ning vaiad tuleb paigutada joonest väljaku poole.
Üldiselt, olenemata kas veetakistuse piiride märkimiseks kasutatakse vaiasid või
jooni, tuleb need märkida võimalikult lähedale veetakistuse kalda loomulikule
joonele ehk kohtadele, kus tekib nõlv veetakistuse poole ning need nõlvad jäävad
veetakistuse sisse. Samas, kui veetakistuse loomuliku piiri ääres kasvab näiteks
põõsas, siis üldiselt on soovitav põõsas jätta veetakistuse sisse. Vastasel juhul ei
pruugi mängija, kelle pall sellest kohast veetakistusse sisenes, leida mõistlikku palli
kukutamise kohta.
Sild on takistus, mis asetseb veetakistuse sees
Eriti oluline on külgveetakistuse puhul, et veetakistuse kalda nõlvad jääksid
takistuse sisse ja mängija, kes kukutab oma palli kahe kepipikkuse kaugusele
takistusest, saaks mõistliku koha pealt edasi mängida. Kui märgistus on paigaldatud
veetakistusest mõistlikule kaugusele, on tõenäone, et pall võib olla mängitav
kaldalt. Lisaks tagab takistuse korrektne märgistus mängijale võimaluse määrata
täpselt palli veetakistusse sisenemise koht, et mitte tahtmatult eksida reegel 13-4
vastu.

6. Juhul, kui veetakistuse märkimiseks kasutatakse ainult vaiasid, siis veetakistuse piir
jookseb maapinnal sirgjoonena vaiast vaiani. Seetõttu peab eriti hoolega jälgima, et
vaiade vahele ei jääks sellist ala, mis peaks olema veetakistuse sees (Decision 26/2).
Isegi kui veetakistuse loomulik kaldajoon on ilmselgelt ja üheselt määratletav
(näiteks maapind langeb 90 kraadi), võib Võistluskomitee sellegipoolest kasutada
veetakistuse märkimiseks eraldi vaiasid kuigi kohalikud reeglid ütlevad, et
veetakistuse piir jookseb kohast, kus maapind langeb.
Kui veekogu on osalt veetakistus ja osalt külgveetakistus, tuleb paigaldada kollane
ja punane vai kõrvuti sellesse kohta, kust üks veetakistuse liik läheb üle teiseks. See
kehtib ka siis, kui takistus on märgitud joonega. Taoline tegevus aitab mängijail
määratleda, mis liiki veetakistusse ta pall sisenes.
Kollane ja punane vai tuleb paigutada kõrvuti kohta, kus veetakistuse liik muutub
Definitsiooni järgi asuvad vaiad või joon veetakistuse sees (vaiade või joone
väljakupoolne serv on takistuse piir). Vaiad on tehislikud takistused ning kui pall ei
asu veetakistuses, siis juhul kui vaiad on maa seest teisaldatavad, võib mängija need
ilma trahvita eemaldada reegli 24-1 järgi. Juhul, kui vaiad pole teisaldatavad, või on
Võistluskomitee nad kuulutanud mitteteisaldavateks, võib mängija palli trahvita
kukutada reegli 24-2 järgi ning juhul, kui pall on veetakistuse sees, siis mängija
vaiasid eemaldada ei tohi. Seetõttu on soovitav, et veetakistusi tähistavad vaiad
oleksid kuulutatud teisaldatavateks tehislikeks takistusteks.

7. Remondialad
Võistluskomitee peab enne remondialade mahamärkimist ära tegema väljaku
ülevaatuse. Alles pärast inspekteerimist on soovitatav otsustada ja maha märkida
kõik leitud piirkonnad, mis kuuluvad remondiala alla. Vastasel juhul võib
võistluskomitee avastada peale paari raja markeerimist, et sarnaseid piirkondi leidub
kõigil järgnevatel radadel ning kõigi nende markeerimine ei ole võimalik.
Selleks, et tagada taolise markeerimise ühetaolisus, on soovitatav, et markeerimise
ülesanne antaks väikesele grupile Võistluskomiteest, eelistatult kahele või kolmele
isikule sisaldades ka Võistluskomitee juhti ning ideaalis tuleks kõik
markeerimisotsused vastu võtta üheskoos.
Soovitatavalt tuleks remondialad markeerida valge joonega või eristatavat värvi
vaiadega, kui maastik ei võimalda joont maha märkida. Näiteks sinist või musta
värvi vaiadega (valget, kollast või punast värvi vaiad ei ole soovitatavad).
Remondialad, kus Võistluskomitee poolt on keelatud mängida, tuleb vastavalt
tähistada ning see tuleb ära märkida ka kohalikes reeglites. Lisaks peaks
Võistluskomitee paigaldama ka mängimist keelavad sildid nendesse piirkondadesse,
mis on kuulutatud remondialadeks.
Kui pealtvaatajatele on ette nähtud üle madalaks pügatud ala (fairway) ühelt rajalt
teisele liikumiseks ülekäigukoht, siis on tõenäoline, et maapinna tingimused
sellistes ülekäigukohtades muutuvad võistluste käigus oluliselt ning on soovitav
taolised ülekäigukohad kuulutada remondialadeks. Selleks, et taolised
ülekäigukohad ei muudaks rada mängijatele liiga lihtsaks, tuleb ülekäigukohast

8. märkida remondialaks vaid madalaks pügatud alal (fairwayl) asuv piirkond. Üldiselt
loetakse suureks vastutulekuks mängijatele, kui sellised alad märgitakse roughis
remondialadeks, sest mängija saab juba eelise, kui tema pall peatub sellisel
äratrambitud alal. Kuid juhul kui ka rough on saanud ülekäigu kohas oluliselt
kahjustada, võib Võistluskomitee kuulutada remondialaks ka roughis asuva
piirkonna (Decision 33-2a/3).
Ülekäigu kohad võib märkida remondialaks, kuid soovitavalt ainult fairwayl
(madalaks pügatud alal) asuvat piirkonda

9. Tehislikud takistused
Kuigi tavaliselt pole tehislikke takistusi vajalik eraldi defineerida, siis võivad esineda
olukorrad, kus tehisliku takistuse ulatus on küsitav. Näiteks kunstkattega tee võib
ajapikku muutuda loomulikuks ligipääsurajaks (väljaku osaks), kuid pole
selgepiiriliselt aru saada millal täpselt muru teeks muutub. Taolistel juhtudel tuleb
tehisliku takistuse piirjooned kas vaiade või joontega markeerida. Juhul kui
Võistluskomitee märgib taolised tehislike takistuste piirjooned maha, tuleb need
defineerida ka kohalikes reeglites näiteks selliselt:
„Mitteteisaldatavad tehislikud takistused (reegel 24-2)
Valge piirjoonega piiritletud alasid, mis ümbritsevad mitteteisaldavaid
tehislikke takistusi, loetakse tehisliku takistuse osaks.
Keskkonnatundlikud alad
Väljakul või väljakuga külgnevad alad, mis on vastavate ametkondade poolt
kuulutatud keskkonnatundlikeks aladeks, tuleb füüsiliselt väljakust eraldada ja
keelata mängijatel neist aladest mängida. Sellised alad tuleb näiteks piirata aiaga ja
märgistada hoiatussiltidega.
Samuti on soovitav taolised alad lisaks aiale, märgistada sobivat värvi vaiadega,
millel on roheline tipp. Näiteks, kui keskkonnatundlik ala on veetakistus, siis tuleb
see märgistada kollaste vaiadega, millel on roheline tipp. Külgveetakistuse puhul
tuleb ala märgistada rohelise tipuga punaste vaiadega (Decision 33-8/41).

10. Palli kukutamisalad
Kukutamisalasid kasutatakse olukordades, kus mängijal puudub võimalus reeglite
järgi võtta takistusest korrektne vabastus või on taolisest kohast mängimine
Võistluskomitee poolt kuulutatud ebapraktiliseks. Samuti on tavapärane, et
kukutamisalasid kasutatakse vabastuse võtmiseks ajutise mitteteisaldatava takistuse
juurest nagu näiteks pealtvaatajate tribüün jms.
Kukutamisalad tuleb märgistada värviga ning juurde tuleb lisada silt kirjaga või
värviga maha joonistada „Droping Zone“ või „DZ“. Ala peab olema piisavalt suur, et
palli oleks võimalik kukutada mõistlikkusse kohta isegi, kui eelnevad mängijad on
kahjustanud murukamarat. Kukutamisala täpne kuju ei ole kuskil defineeritud ja
seetõttu võivad nad olla igasuguse kujuga. Võistluskomitee võib kukutamisala joone
värvi määrata selle järgi, millisest alast vabastus võetakse. Näiteks kollane märgistus
veetakistusest, punane külgveetakistusest jne, kuid see pole kohustuslik
tegevuskava.
Olukorras, kus kukutamisala kasutatakse vabastuse võtmiseks ajutisest
mitteteisaldatavast takistusest, peaks kukutamisala iseloom peegeldama võimalikult
täpselt palli asukohta, löögijoont ja maapinna kallet, millises olukorras mängija
oleks olnud juhul, kui ta poleks sattunud mitteteisaldatava tehisliku takistuse alale.
Kukutamisalasid kasutatakse sageli pealtvaatajate tribüünide juures. Kukutamisala
peab olema piisavalt kaugel ajutisest mitteteisaldatavast takistusest ning peab
võimalikult täpselt simuleerima löögitingimusi, mis mängijal oleks olnud juhul, kui
ajutist mitteteisaldatavat takistust ees ei oleks olnud.