4. ... püüdis metsajärvest kalu, haris väikest põllumaad. Elas nõnda juba kaua, ei tal olnud naist, ei last. Ise keetis, kattis laua, pesuvee tõi allikast.
5. Taadil olid kukk ja kana, valge kits ja tuvipaar, laut ja hurtsik õige vana, ait ja aida taga saar .
6. Saar ei olnud tavaline, nagu metsas näeme neid: oli sajaharuline, pisioksi tuhandeid. Samutigi väga kõrge oli kummaline saar. Oli juhtund kokkupõrge pilvedega korda paar.
7. Selle saare tüves aga elas haldjas imelik, pika valge habemega, nina suur ja kõverik. Ega teda keegi näinud päevavalgel iialgi, ei ta tüvest väljas käinud pimedatel öödelgi. Ainult vahel enne koitu, siis, kui udu kattis maad, väljus muretsema toitu habemega haldjataat. Maitses liblekese rohtu, mõne marjakese sõi, valget õrna kasetohtu mine tea miks koju tõi.
9. Mõtles: "Ostan uue kirve, raiun päeva, raiun paar, raiun nädalagi terve - viimaks ikka langeb saar. Siis teen tüve sisse tule, põleb õõnsaks tugev puu. Tüvest tubli vene tuleb, ladvast voolin tüüripuu. Ülejäänud okstest aga raiun sada sülda puid; nende eest saan linnas raha, ostan aeda mesipuid."
10. Armastas see üksik vana oma kukke, oma kana, oma talu, metsa, vett, üle kõige siiski mett. Taat siis reisi ette võttis: sepalt uue kirve tõi, vana saare juure tõttis, terariista tüvve lõi. Juba valgeid laaste langes löökidest ju kajas laas… Taat on tegevuses kanges, mõtleb: "Peagi puu on maas!" Äkki tüvest keegi hüüab härdalt nagu silmavees: "Miks mu eluaset püüad hävitada, kulla mees? Aastaid üle mitmesaja kasvas puu ja varjas mind. ära lõhu minu maja, armas taat, ma palun sind! Tean, et vastset paati vajad - vana ei pea enam vett; tean, et mesilinnu-majad annaks sulle maitsvat mett.
11. Samutigi kalastada ilma paadita ei saa. Siiski palun halastada - jäta puu veel ksvama! selle tasuks sind ma orjan kuniks elu antud sull', metsast mesikärgi korjan - neid ju küllalt nõlvakul; kalad sulle koju kannan, vili kasvab nagu sein, loomadele toitu annan - igaks talveks valmis hein." Mõtleb taat ja istub maha, pika piibu põske lööb, viskab kirve aia taha. Las nüüd rooste seda sööb! Ei tal ole enam vaja tunda muret, teha tööd - vara täis on õu ja maja, maga kasvõi päevad, ööd!… Küllus kasvatab küll rasva, aga kehast raugeb ramm, jõud ei enam juurde kasva, üha lõdvemaks jääb samm.
12. Jõukus taadi laisaks tegi, l aiskus nõrgaks muutis ta. Asemelt ei tõusnud turi, t õsta ta ei jõudnud kätt. Lõpuks laiskusesse suri, metsatalu vanaätt…
13. On veel mets, ja metsas maja, aga majast puudub taat. Tühjas tares tuulekaja, j ärve kaldal lagund paat…
14. Täname tähelepanu eest! Pildid joonistasid: Raahel, Ksenia, Rosena, Grethe, Mia Simona, Agne Liis, Laura ja Lauren Õp. Lea Heier 2011
