1. Merisiga
Sissejuhatus
Merisiga (Guinea Pig) on merisigalaste sugukonda merisea perekonda kuuluv loom.
Merisead ei roni eriti ning nad liiguvad suhteliselt aeglaselt ja seetõttu ei kipu nad nii väga
vabadusse nagu teised väiksemad närilised, näiteks hamstrid või kõrbehiired. Kui ka sinul on
rahulik ja vagur iseloom, siis sobib merisiga sulle oivaliselt lemmikloomaks.
Välimus
Merisiga on valge või kollase-mustalaiguline sabatu näriline. Keha pikkus on kuni 30
cm.Elavad 8-10 aasta vanuseks.
Paljunemine
Nad on hea sigivusega, andes aastas 3–5 pesakonda, igas 2–4 poega (metsikuil liikidel 2
pesakonda) . Emasel on ainult kaks nisa ja kui poegi on rohkem, siis ootavad ülejäänud ilma
tõuklemata oma järjekorda. Merisea tiinus vältab ligi 2 kuud. Vastsündinud on hästi
arenenud, nägijad, kasvavad kiiresti ja võivad juba 2–3 kuu vanuselt ise järglasi anda.
Merisigadele kodu pakkumine ja muu sellega seonduv
Suurus:
Vähemalt 90 cm pikk,60 cm lai ja 45 cm kõrge.
Ehitus:
Puur peab koosnema kahest osast, mida eraldab üksteisest liugsein. Suuremal osal peab
olema traatvõrgust esikülg, magamisosa esikülg peab olema täissein, mis hoiab soojust.
Turvalisus:
Puuri esikülg peab olema tehtud piisavalt peene silmaga traatvõrgust, et vältida rottide ja
hiirte sissetungi. Avatavad esiuksed tuleb varustada kindlate riividega, et puurielanikud ei
pääseks põgenema ja et ära hoida kutsumata külaliste sissetrügimist.
Asukoht:
Puur tuleb tõsta vähemalt 25 cm kõrgustele jalgadele, et vältida selle rõskeks muutumist. Kui
merisigadel on ka võimalus kasutada jooksuplatsi, peavad jooksuplats ja puur olema
omavahel ühendatud kaldteega.
Soojus:
Isegi talvel ei ole vaja vaeva näha, et anda meriseale lisasoojust, kuid oluline on, et puur
oleks hästi soojustatud ja veekindel. Sooja hoiab samuti puuri katusele tõmmatud paksem
riie, mille saab ka ööseks mööda külgi alla lasta.
Pesamaterjal:
Puuri põrandal peab kindlasti olema küllaldaselt puhast ja kuiva vooderdusmaterjali, eriti
juhul, kui puur asub õues. Parimaks vooderdiseks on rohke heinakihiga kaetud puidulaastud
(kemikaalidega töötlemata!) või turvas. Pesa vajab vähemalt kord nädalas põhjalikku
puhastamist.

2. Toitumine ja sööginõud
Et loomad oleksid terved, peab neile andma värsket rohtu või heina, lisaks toitma neid küllalt
sageli ja mitmekülgselt värske aed-ja puuviljaga. Parem, kui need enne serveerimist
tükikesteks oleks lõigatud. Võib ka korjata neile aiast selliseid umbrohtusid nagu võilill, naat
ja vesihein, kuid neid korjates peab olema kindel, et ei anna oma lemmikuile tundmatuid
mürgitaimi. Müügil on ka spetsiaalne merisigade täistoit ja seda nii granuleeritud kui ka
helveste kujul. Täistoit sisaldab ka C-vitamiini ning sobib loomale peatoiduseks, kuid sellele
tuleb võimalust mööda lisada kindlasti värsket rohtu ja heina. Kui lemmik saab kõiki neid
nimetatud toiduaineid, polegi vaja lisada ta toidule vitamiine ega mineraalaineid.
Toidunõu:
Toidunõud peavad olema keraamilised, kuna neid on hõlbus puhastada, need on
vastupidavamad ja piisavalt rasked, et toiduotsingul merisiga ei saaks neid ümber tõugata.
Söögiks olev hein tuleb hoida pesamaterjalist eraldi ja puhtana.
Veenõu:
Nagu teisedki lemmikloomad, vajavad ka merisead pidevalt puhast joogivett ja selle
hoidmiseks sobivad kõige paremini loomakauplustes müügil olevad spetsiaalseid veepudelid.
Mängimine ja muud tegevused
Toas elavatele merisigadele meeldib mänguaedik, kus olles ei küüni nad närima mööblit või
mis veelgi hullem, elektrijuhtmeid. Lihtne on meisterdada madalate seintega puidust kast.
Kui kast on varustatud ka ratastega, siis on seda lihtne majas ümber paigutada.
Loomadel on huvitavam, kui annad neile kasutada ka mõned väiksemad kastid, kuhu nad
saavad peitu pugeda, ning mõned oksad. Kasti põhi kata ajalehtedega ning puista üle turba
või saepuruga. Ka poest saadud tühjadest pappkarpidest saad moodustada huvipakkuva
tunnelirägastiku - need võib lihtsalt ära visata, kui nad muutuvad määrdunuks.
Merisead ei huvitu liialt igasugusest "võimlemisriistadest" nagu hamstrid, kuid neile meeldib
kaevuda rohu sisse. Seetõttu oleks vaja nende mänguplatsile puistata paras kiht heina.
Samuti meeldib neile pugeda läbi suurte plasttorude oma salajaste toiduvarude juurde.
Merisead armastavad järada oksi, kuid neid andes peab olema veendunud, et oksad pole
mürgistelt liikidelt. Sobivad näiteks papli-või viljapuude oksad, mida pole pritsitud
putukamürkidega.
Merisea hooldamine
Sugemine:
Kõikide merisigade karv läheb korrapärasest sugemisest vaid paremaks. Merisea sugemiseks
kõlbab ülihästi laste hambahari. Pikakarvalisi merisigu tuleb ka aeg-ajalt vannitada.
Korrapärane kasukalõikus hoiab ära sellised probleemid nagu pulstumine ja karvastiku
määrdumine.

3. Üksinda kodus:
Merisiga ei tohiks jätta kunagi kauaks omapead. Kui nad on kindlalt oma puuri suletud ning
neil on piisav söögi- ja puhta vee varu, võib nende pärast paar päeva muretu olla. Minnes
kodunt ära aga pikemaks perioodiks, peab kokku leppima mõne sõbra, naabri või teise
merisea pidajaga,et ta käiks kord või paari päeva jooksul looma üle vaatamas, talle süüa
andmas ja teda puhastamas. Samas peab hoolitsema, et asendaja teaks piisavalt
merisigadest. Hädaolukorraks peab jätma talle loomaarsti või enda telefoni numbri.
Tervishoid
Haiguse jälgimine:
Üldiselt on merisead hästi vastupidavad, kuid kui nende tervis hakkab halvenema, osutuvad
nad äärmiselt tundlikeks väikesteks patsientideks ning võivad kergesti hukkuda šoki või
organismi veekaotuse tagajärjel. Vaid väga kergete vigastuste või tõbede korral ei pea
loomaarsti poole pöörduma, teistel juhtudel aga ilmtingimata. Asjatundliku abi saabumiseni
tuleb haige loom hoida soojas ja anda talle võimalikult sageli juua.
Loomakese arsti juurde toimetamiseks sobib kassikorv või keskmise suurusega tugev
pappkast, millesse on tehtud õhuaugud.
Merisead on tundlikud paljude ravimite suhtes, mis teiste liikide puhul on täiesti ohutud ja
on väga vähe arstimeid, mida ekstra nende jaoks lubatakse kasutada. Ära kunagi kasuta
mingit kodus leiduvat rohtu, ilma et oleksid enne arstiga nõu pidanud ja veendunud selle
ohutuses ning kokkusobivuses muude manustavate arstimitega.
Haiguste tunnused:
- silmadest või ninast eritub vedelikku.
- kasukas on pulstunud või määrdunud.
- söömisega on raskusi või ila jookseb.
- hingamine on raskendatud.
- käitumine või söögiisu tundub ebanormaalne.
- looma vaevab ülemäärane janu.
Huvitavaid fakte
- Pole teada, millest merisiga on oma nime saanud. Need loomad pole
kuidagiviisi seotud ei sigade ega ka merega. Ilmselt on liide "meri" tulnud
sellest, et nad pärinevad kaugete merede tagant.
- Erinevalt hamstritest ja muudest närilistest on merisead võimelised värve
eristama.
- Meriseale lähedaste sugukondade esindajad on tšintsilja, okassiga ja nutria,
kes kõik pärinevad Lõuna-Ameerikast või Kariibi mere saartelt.
- Parimate näitusel osalevate peruu merisigade kasukakarvade pikkus võib
ulatuda kuni 50 cm-ni.

4. - Merisigadel pole silmaga nähtavat saba, kuid neil on 7 või 8 lühikest sabalüli,
mis on katsudes naha all tunda.
- Merisead toodi Euroopasse rohkem kui 400 aastat tagasi. Alates möödunud
sajandist peetakse neid labori- ja lemmikloomadena.
- Kõige elavamad on merisead õhtuti, ehkki nad on üldiselt aktiivsed nii päeval
kui öösel, jäädes aeg-ajalt tukkuma lühikesteks, kuni viie-minutilisteks
perioodideks.
- Täiskasvanud merisead söövad oma kakat, et toidust kõik toitained omastada,
noored merisead söövad aga vanemate kakat, et õiged bakterid nende
soolestikku satuksid.