2. Sisukord
Sissejuhatus............................................................................................................................................3
Hobuste välimus ja tõud.........................................................................................................................4
Hobuste toitmine....................................................................................................................................5
Hobuste hooldamine..............................................................................................................................6
Hobuste ratsavarustus............................................................................................................................7
Ratsasport..............................................................................................................................................8
Takistussõit........................................................................................................................................8
Koolisõit.............................................................................................................................................9
Eesti hobune.........................................................................................................................................10
Kokkuvõte.............................................................................................................................................12
Kasutatud kirjandus..............................................................................................................................13
Lisa 1....................................................................................................................................................14
Lisa 1
3. Sissejuhatus
Hobused on kaunid, tugevad ja kiired loomad. Neid peetakse lemmikloomadena ja ka
tööloomadena. Hobused on ka suurepärased trenniloomad. Nendega saab ratsa
sõita ja harrastada näiteks takistussõitu ja koolisõitu. Hobustel on oma kindel
varustus. Hobused on taimetoitlased ja neid peetakse suurtes tallide boksides või
koplis. Hobuseid on erinevate suurustega ja eri värvuseid. Osadel isenditel on pikad
peened jalad ja kiiret liikumist võimaldav sale keha. On olemas jässakad
raskeveokad ja ka pisikesed ponid. Hobused magavad püsti, kuna nende luustik ja
lihased lubavad neil lõdvestuda ka püsti seistes. Tänapäeval aretatakse erinevaid
tõugusid, ka Eestis on omad kuulsad hobuste tõud nagu näiteks Tori hobune.
4. Hobuste välimus ja tõud
Hobused on erinevaid: on väikeseid jässakaid ja suuri nõtkeid hobuseid. Erinevad
hobused võib rühmitada suurtesse perekondadesse, kuhu kuulub palju tõuge suurem
osa neist tõugudest on saadud sajanditepikkuse tõuaretuse tulemusena, kuid on ka
looduslikus keskkonnas elavaid poolmetsikuid tõuge üldiselt eristatakse seitset
suuremat hobuste rühma: araabia tõuhobused, täisverelised, soojavrerlised, traavlid,
külmaverelised ja ponid. Hobustel on erinevad värvused. On värvused nagu:kõrb,
võik, raudjas, hiirjas jne. Hobuste entsüklopeedia andmeil on maailmas ligikaudu
kakssada hobuse ja ponitõugu. Tõu määramisel on mitmeid olulisi asju lisaks
eelnevale mida jälgitakse. Nendeks on:
Päritolu: kust tõug algselt pärineb?
Kõrgus: milline on keskmine turjakõrgus?
Värvus: mis värvusega peaks olema hobuse karvakate?
Iseloom: milline on tavaliselt tõu tüüpiline iseloomujoon?
Välimus: kas hobune on raske, jässakas, nõtke, lihaseline vms?
Rakendus: kas tegemist on traavli, kooli-või takistus- vm hobusega?
Liikumine: millised on teatud tõu iseloomulikud liikumisviisid?
Erimärkused: kuidas tõug tekkis ja kus seda kasvatatakse?
Maailma kuulsaimad tõud on:inglise täisvereline ja Araabia hobune, ponidest tuntuim
on Shetlandi poni. Eesti kuulsaimad hobuse tõud on: tori hobune ja Eesti raskeveo
hobune. Nendest hobustest leiab pildid ka Lisast 1.
5. Hobuste toitmine
Hobust tuleb sööta tähelepanelikult, tasakaalukalt ja korrapäraselt. Teda tuleb toita
vähemalt 3 korda päevas ning söötmiskorrad jagada võimalikult ühtlaselt kogu päeva
peale. Päeval peaks söötmisvahe olema 6-7 tundi ja öine vahe kõige rohkem 10-12
tundi. Hobused on taimetoitlased, nende peamiseks toiduks on rohi, hein, põhk või
söödajuurvili. Samuti söövad nad meelsasti leiba, saia, pordandit, õunu ja
suhkrukuubikuid. Hobustele tuleb anda ka soola. Kui loom teeb rasket tööd, siis tuleb
talle anda ka jõusööta, kaera. Hobune sööb ainult puhast toitu ja joob ainult puhast
vett. Loom vajab umbes 30-40 liitrit vett päevas, kuid sõltuvalt koormusest, piima
toodangust ning ümbruse temperatuurist võib veevajadus olla ka kahekordne. Seda,
mis kõlbab süüa, mis mitte, eristab ta haistmise abil.
6. Hobuste hooldamine
Hobuseid peetakse tallis. Tavaliselt on igal hobusel oma boks. Mida peab kahel
korral päevas korrastama. On olemas valem, mille järgi arvutada hobuse boksi
mõõtmed: (2 x turjakõrgus)ruudus. Üldised mõõdud peaksid olema: tööhobune (8-10
ruutmeetrit), ratsahobune (10-12 ruutmeetrit)(3x3m), täkk (12-14 ruutmeetrit)(3x4m),
varsaga mära (15-16 ruutmeetrit)(4x4m), sälg 1-2 a. (6-7 ruutmeetrit), sälg 2-3 a. (7-8
ruutmeetrit).Suvel on hobused enamasti koplis, kus neil on olemas ka joogivesi ja
mineraalne lakukivi. Koplis peaks olema ka puid ja põõsaid, kus hobused saavad
päikese ja vihmavarju minna. Hobuseid pestakse ja harjatakse.Harjamiseks on
olemas mitmed erinevad harjad, pikemate ja lühemate piidega ning mõned on hoopis
pehmed. Nendel on spetsiaalsed shampoonid ja palsamid, et lakk ja saba oleksin
paremini kammitavad ja kaunilt läikivad. Eriti hoolega pestakse ja puhastatakse
hobuseid enne võistlusi. Siis punutakse ka lakka ja sabasse patsid.
Hobuste puhul on olulised kabjarauad. Kui tahetakse hobustega maastikul käia
peavad neil olema rauad, aga niisama rohuaasal ratusemaiseks neid vaja pole.
Kapjade hooldamiseks on olemas kabjakonks, sellega puhastatakse kabjaalused.
Kapju rasvatakse ka spetisaalse rasvaga.
7. Hobuste ratsavarustus
Hobuste varustuseks on: päitsed, valjad ja sadul. Kõige tavalisemaks
hobuvarustuseks on päitsed. Kui hobust on vaja talutada, kinnitatakse selleks
päitsete külge päitsenöör. Valjad tagavad suuraudade õige asendi hobuse suus.
Need koosnevad mitmest ümber hobuse pea asetsevast rihmast. Kõige levinumad
on ilmselt liht- ehk pulksuurauaga valjad. Valjad asetatakse hobuse kõrvade taha,
palederihmad kinnitatakse omakorda rihma külge, mis kulgeb kurgualuse rihmani.
Pearihma siseküljel on ninarihm, mis kulgeb piki palerihma ninani. Otsmikurihm
paigutatakse kõrvade ette ja pingutatakse pearihma külge. Ratsme rihma
kinnitatakse suuraudade külge. Ratsemete abil saab panna hobuse soovitud suunas
keerama või peatuma. Ratsanik istub hobuse seljas sadulas, mida on erinevaid
mudeleid, sõltuvalt sellest, kuidas tahetakse ratsutada. Koolisõidusadul, hüppesadul,
kauboisadul ja islandi hobuse sadul on mõned näited. Sadula all on valtop. See on
tekk, mis kaitseb hobuse selga hõõrdumise eest. Sadul pingutatakse hobuse selga
kinni sadulavööga. Ratsutaja jalad toetuvad ratsutamise ajal jalustesse.
8. Ratsasport
Hobuse treenimine algab juba varsaeas. Varsa peaks õpetama inimesi usaldama.
Sellepärast on hea panna noorele sälule päitsed pähe ja viia ta jalutama. Nii õpip ta
peagi alluma inimese käe juhtimisele. Ratsanik saab hobusele mõju avaldada neljal
viisil: kehamassiga, istakuga, säärtega ja ratsmetega. Kõige rohkem mõjutab inimene
hobust ristluu ja säärtega. Ratsaspordis on kuulsaimad sõidustiilid takistussõit ja
koolisõit.
Takistussõit
Takistussõit on ratsaspordis suhteliselt uus ala. Hüppamine oli kindlasti oluline osa
ratsaväe harjutustes ja takistuste ületamisel jahil. Esimene ametlik võistlus
takistussõidus peeti 1864. aastal Dublinis, kuid olümpiaalaks tunnistati see alles
1912. aastal. Selle spordiala alused pani paika Frederico Caprilli (1868-1907). See
itaallasest ratsaspordi asjatundja võttis kasutusele uue istaku, kus ratsanik liikus
koos hobusega. Tänapäeval tuntakse seda istakut poolistakuna.
Vabaõhutingimustest peaks harjutus väljaku mõõtmed olema vähemalt 15x35 meetrit
(50x115 jalga). Concours Hippique soojendus/harjutusväljak ja sisetingimuste
võistlusväljak peab olema vähemalt 15 meetrit (50 jalga) lai ja selle pindala peab
olema vähemalt 400 m2 (480 ruutjalga). Harjutusväljakul peab olema vähemalt üks
püstine ja üks lai takistus. Viga arvestatakse, kui tõke on paigalt nihkunud või kui
hobune astub veetakistusel vette. Takistussõit on ratsaspordiala, kus hobune ja
ratsutaja (koos nimetatakse ratsanik) peavad ületama umbes 15 takistustest
koosneva parkuuri ehk võistlusraja võimalikult kiiresti ja ilma vigadeta. Viga võib
endaga kaasa tuua karistuspunkte, karistussekundeid või halvimal juhul ka rajalt
kõrvaldamise. Vigadeks peetakse takistuste maha ajamist (4 karistuspunkti), hobuse
tõrkumist ehk keeldumist hüppest (esimene kord 4 karistuspunkti, teine kord
kõrvaldamine rajalt), ette määratud aja ületamist (1 karistuspunkt iga alanud 4
sekundi eest, ümberhüpetel 1 karistuspunkt iga sekundi või alanud sekundi murdosa
[1]
eest ), takistuste ületamist vales järjekorras ja kukkumist. Takistussõit on
olümpiaala alates 1900. aasta Pariisi olümpiamängudest (järgmine kord oli 1912.
aasta Stockholmis, sellest ajast jäänud tänapäevani).
9. Koolisõit
Koolisõit on üks ratsaspordi tähtsamaid alasid. Koolisõidu põhialused viivad meid
tagasi Antiik-Kreekasse, aga nüüdisaegse koolisõidu juured pärinevad
renessansiajastust. Frederico Grisone asutas 1532. aastal ratsaspordiakadeemia,
kus hobuseid treeniti sooritama keerukaid ja imetlusväärseid liikumisi. Spordiala sai
tohutu populaarseks kogu Euroopa aadelkonna hulgas ning arenes
tsirkuseratsutamisest tänapäeval tuntud koolisõiduni. Olümpiamängude kavas oli
koolisõit esimest korda 1912. aastal Stockholmis. Koolisõit on ratsaspordiala, kus
ratsanik näitab hobuse juhtimise ja tema üle valitsemise täiuslikkust, hobuse
liikumise korrapärasust loomupärastes allüürides (samm, traav, galopp) ning talle
õpetatud harjutuste ja spetsiaalse liikumisviisi täpsust. Koolisõit toimub maneežis või
väljas tasasel väljakul. Koolisõidu eesmärk on hobuse ja ratsaniku vahelise
harmoonia arendamine ning hobuse keha ja võimete areng. Eesmärgiks on samuti
rahulik, nõtke ja vaba hobune, kes on samas ka usaldav, püüdlik ja tähelepanelik.
Koolisõidu aluseid läheb vaja ka teistel ratsaspordialadel – takistussõidus,
krossisõidus jm. Seetõttu peetakse koolisõiduvõistlusi väga erinevates klassides –
alates algajatest ratsanikest, kes oskavad hobust juhtida sammus, traavis ja galopis,
kuni professionaalsete koolisõitjateni, kes suudavad panna oma hobuse „tantsima“ –
sooritama koolisõidu keerulisemaid harjutusi (näiteks piafeed). Ratsaniku ülesanne
on õpetada hobune liikuma nii elegantselt kui võimalik. Treenimise eesmärk on
arendada hobuse loomulikku liikumist ja iseloomilikke omadusi. Kui hobune liigub
sujuvalt, siis on ta täielikus tasakaalus või hoiab jalgu lõdvestunult. See loob mulje, et
hobune teeb kõike oma initsiatiivil. Niisuguse liikumise saavutamiseks peab hobune
kohe reageerima ratsaniku mõjutustele. Need kes otsustavad pühenduda
koolisõidule, ei vaja mitte üksnes motivatsiooni treenida hobust õigel viisil, vaid
peavad end distsiplineerima ja parandama ratsutamisoskust, olles valmis õppima
ratsutamist palju kõrgemal tasandil. Madalamad kooliosõiduklassid esinevad väljakul
mõõtmetega 20x40 meetrit (65 jalga ja 6 tolli x 131 jalga). Kõiki sellest astmest
kõrgema tasemega võistlusi korraldatakse koolisõiduväljakutel mõõtmetega 20x60
meetrit (65 jalga ja 6 tolli x 197 jalga). Kui koolisõiduvõistlus viiakse läbi piiratud
siseruumi väljakul, võib kõrgema taseme katseid läbi viia väljakul mõõtmetega 20x40
meetrit, kuid katsetel kasutatakse rohkem tähti kui tavaliselt.
10. Eesti hobune
Teadlik hobusekasvatus Eestis algas enam kui150 aastat tagasi, kui 1855. aastal
asutati Tori riigimõisas hobusekasvandus. Kasvanduse asutamise sihiks oli aretada
vastupidavat, vähenõudlikku, kiiret eesti hobust, keda ähvardas kadumine teiste
tõugudega ristamise ja paremate hobuste väljaveo tõttu. Kasvanduse töö
alustamisega avati kasvanduses suguhobuste raamat, kuhu kanti kõigi kasvanduse
hobuste andmed. Tinglikult tuleks suguhobuste raamatut lugeda tõuraamatu
eelkäijaks, sest tõuraamatusse kanti hobuste põlvnemise, järglaste, välimiku
hindamise ja jõudluse andmed ning iseloomu omadused. Eesti hobune on iidse
põlvnemisega tõug, mille päritolu kohta puuduvad täpsed andmed. Siinsed söötmis-
ja pidamistingimused ning karm looduslik valik muutsid eesti hobuse vähenõudlikuks,
vastupidavaks ja kasvult väikeseks. Kõige vanemad kirjalikud andmed eesti hobuse
kohta pärinevad XI sajandist. Eesti hobune on madalajalgne, pika kere ning kuiva ja
tugeva kehaehitusega kerge põllumajandushobune. Tema:
- pea on proportsionaalne, laia otsmikuga, enamasti sirge, harva nõgusa profiiliga,
lühikeste kõrvadega, elavate silmadega, lihaseliste lõuapärade ja laia lõuapärade
vahega.
- kael on suhteliselt lühike, lihaseline, tiheda lakaga.
- turi on madal, lihaseline ja keskmise pikkusega.
- selg on lühike, lai ja sirge, harva pehme; lanne lühike, lai ja tugev.
- rind ja rinnakorv on lai ja sügav, roided hästi kaardunud, kõht mahukas.
- jalad on kuivad, lihaselised, tugevate kõõluste ja liigestega, kabjad on korrapärased
ja tugeva tinakarva sarvega.
Eesti hobuse samm ja traav on avar ja hoogne, kuid tuleb ette ka sõudmist ja
kerimist. Tõule omast värvust eesti hobusel ei ole. Värvuselt on eesti hobused
keskmiselt 25,8% kõrvid, 15,3% raudjad ja punased, 11,1% mustad, 20,5% hallid,
10,0% kollased, 11,6% võigud, 5,3% hiirjad ja 0,5% albiinod. Aborigeense tunnusena
on eesti hobusel tume vööt seljal ja laudjal. Eesti hobuse iseloom on elav, aga
rahulik, elurõõmus ja asjalik, temperament energiline. Eesti hobuse iseloom on eriti
sümpaatne ratsahobuste suure pretensioonikuse ja raskeveohobuste osavõtmatu
ükskõiksuse vahel. Eesti hobune paistab silma vähenõudlikkuse, hea söödakasutuse
ja vastupidavuse poolest. Tähtsaim eesti hobuse võimetes on aga see, et ta saab
väga hästi hakkama ilma jõusöödata, ei vaja vähemalt lumest lumeni õieti talligi.
11. Tänapäeval on eesti hobune universaalne väikehobune, keda saab kasutada laste
ratsahobusena ja pere- ning turismihobusena. Eesti hobune on kantud Vabariigi
Valitsuse 30. jaanuari 2001. a määruses nr. 42 (RT I 2001, 14, 64) toodud ohustatud
taimesortide ja loomatõugude loetellu ning ÜRO FAO maailma ohustatud tõugude
nimekirja.
12. Kokkuvõte
Hobuseid on erinevaid tõuge, värvuseid ja suuruseid. Hobust tuleb toita nii, et ta
saaks piisavalt vitamiine ja energiat vastavalt looma tööle. Hobuse boksi suurust
saab määrata tema suuruse järgi. Selleks, et hobusega ratsutada on vaja vastavalt
ratsaalale varustust. Ratsutada saab mitut moodi nt: koolisõit, takistussõit jne. Eesti
hobune on väikest kasvu ja eri värvi.
13. Kasutatud kirjandus
1. Andersson I. Laste oma hoburaamat. AS Kirjastul Ilo 2005 a.
2. Ago Ruus. Meie hobune. Tallinn 2001
3. Hermsen J. Hobuste Entsüklopeedia, Sinisukk 2006a.
Internet
1. http://www.esthorse.ee/index.php?id=eesti-hobune-45
2. http://www.etll.ee/?Hobused
3. http://et.wikipedia.org/wiki/Hobune
