2. MIS ON ALASOORITUS?
Alasooritus (ingl k unde rachie ve m e nt) –
lahknevus võimete (potentsiaali) ja tulemuste
(saavutuse) vahel (Reis & McCoach, 2000 järgi
viidanud Sepp, 2010).
Sõltub, kes on hindaja – õpetaja, lapsevanem
või õpilane ise.
Alasooritusest räägitakse rohkem kooli kui
lasteaia kontekstis. Siiski on võimalik kooliaegse
alasoorituse ennetamisega juba lasteaias algust
teha, seda laste jälgimise ja suunamisega.
3. ALASOORITUSE PÕHJUSED
Alasooritus on tihti maskeering tõsisematele psüühilistele, kognitiivsetele
või emotsionaalsetele probleemidele (nt õpiraskused, tähelepanuhäire,
emotsionaalne häire vms).
Kooli-/lasteaiakeskkonna sobimatus lapse eripärade ja vajadustega.
Alasooritus võib olla seotud isiksusejoontega, nt madal motivatsioon, madal
eneseregulatsioon või nõrkenesetõhususe tunne.
Ootuste ja motiveerituse erinevus: väiksemad ootused võivad lapse
tegevust pidurdada, suuremad ootused aga probleeme tekitada.
4. MÄRGID ALASOORITUSE
TEKKEST
Laps teeb igapäevast tööd lohakalt või
poolikult, aga kui on huvi, siis saab
suurepäraselt aru ja jätab meelde.
Suur kvalitatiivne erinevus suulise ja
kirjaliku töö vahel.
Hoidutakse katsetamast uusi tegevusi,
märgid perfektsionismist või
ülemäärasest enesekriitikast.
Initsiatiivitus.
Madal enesehinnang,
endassetõmbumine või agressiivsus.
Tahtmatus töötada grupis.
Liiga kõrged või madalad
eesmärgid.
Ei sallita harjutamist ega praktilist
tööd.
Ei suudeta keskendada tähelepanu
või jõupingutusi.
Ükskõikne või negatiivne
suhtumine õppeasutusse.
Laps ei allu lapsevanema või
õpetaja püüdlustele teda motiveerida
või kuulekalt käituma sundida. (Sepp,
2010)
5. ANDEKATE ALASOORITAJATE
TÜÜBID
(RIMM, 1995 JÄRGI VIIDANUD SEPP, 2010)
Sõltuvad konformistid: lapsed, keda iseloomustavad sõnad
„perfektsionism“, „passiivsus“, „nõjatumine“.
Dominantsed konformistid: lapsed, kes põgenevad oma tegelike tunnete ja
hirmude eest mitmesuguste maskide taha, püüdes sel viisil säilitada oma
domineerimist kas teiste inimeste (vanemate, kaaslaste või õpetajate) üle või
vältida situatsioone, kus nad võivad näida „kaotajatena“.
Sõltuvad mittekonformistid: lapsed, kes poevad reaalses elus ette tulevate
pingutuste ja ebameeldivate kogemuste eest nende jaoks turvalisse
keskkonda.
Dominantsed mittekonformistid: lapsed, kes võivad olla nii suurepärased
manipuleerijad kui ka lapsed, kes ei sobitu tavapärasesse koolikeskkonda (st
tüübi variatiivsus on lai).
6. ALASOORITUS TINGITUD
KODUSEST KESKKONNAST:
RIMM&LOWEN järgi LEINO, 2010
Varases lapsepõlves võim vanemate üle
Piiride puudumine manipuleerivad; Ebaterve rivaalitsemine õdede-
vendade vahel
Liiga kontrollivad/ranged vanemad
Vanemate rahulolematus enda eluga
Päevaplaan liiga tihe polegi aega koolitöid teha
8. Anne ei vabasta argistest kohustustest (koristamine jms). Igal lapsel peavad
olema kodus omad kindlad kohustused.
Anna lapsele üha enam vastutust.
Õpeta lapsele ajakasutust ning tööde organiseerimist.
Las laps seab oma eesmärke ise. Ta tajub vanemate ootusi, isegi kui need
on veel
väljaütlemata.
Väldi valmis vastuseid. Kasuta lapse küsimusi ära selleks, et teda uutele
radadele suunata.
Imetle last siis kui ta riskib mõõdukalt (mitte hulljulgelt).
9. TÜ Teaduskooli uuring
„Andekate alasooritus üldhariduskoolides koolijuhtide ja haridusliku
erivajaduse koordinaatorite hinnangul“ M.Plumer
Kokkuvõtteks:
Enamus probleeme on tasandatavad õpetajakoolitusega:
õpilaste motivatsioonipuudus,
laiskus,
käitumisprobleemid,
õpetajate koostöövalmiduse puudumine, jne
10. Alasooritaja märkamise tähtsus
lasteaias.
Alasooritus ei kao iseenesest ajapikku ära süvenevad alasooritajale
iseloomulikud karakteristlikkud jooned:
• Madal enesekindlus
• Madal enesehinnang
• Madal enesetõhususe tunne
Probleemi süvenemine kooliastmes. Hinnanguliselt on alasooritajaid
Eesti koolides rohkem kui mujal maailmas (13–16% vs 10–15%)
12. ALLIKAD
Laidra, K. (2010). Ande kad, alaso o ritajad ja ande kad alaso o ritajad Ee sti
o pilaste isiksuse uuring us̃ [konverentsi
ettekanne]http://www.teaduskool.ut.ee/sites/default/files/teaduskool/yld/ande
kus_2010_konverents_ettek_alasooritajad_laidra.pdf
Leino, M. (2010). Ande kus, halve , alaso o ritus̈ [konverentsikõne]
http://www.teaduskool.ut.ee/sites/default/files/teaduskool/yld/andekus_2010_
konverents_ettek_alasooritajad_mare_leino.pdf
Sepp, V. (2010). Ande kuse st ja ande kate st laste st. Tartu: AS Atlex.
Plumer, M. (2012). Ande kate alaso o ritus uldharidusko o lide s ko o lijuhtide jä
haridusliku e rivajaduse ko o rdinaato rite hinnang ul[kollokviumi
ettekanne]http://www.teaduskool.ut.ee/sites/default/files/teaduskool/yld/ande
kus_2012_kollokvium_maiu_plumer.pdf
Editor's Notes
Neid märke saab jälgida juba lasteaias ja vastavalt vajadusele tegutseda, et koolimineku ajaks alasooritused tunnuseid „leevendada“.
Konformist = muganeja, kohaneja.
SÕLTUVAD KONFORMISTID. Perfektsionistist alasooritaja on tavaliselt edukas niikaua, kuni ülesanded on konkreetsed, algklasside tavaliselt temaga probleeme ei teki. Niipea kui ülesanded lähevad tema jaoks keerukamaks – tuleb mõelda abstraktselt, järelduste tegemiseks tuleb toetuda lahendusele või pakkuda välja omaenda ideid –, kaotab ta julguse riskida ning tema teotahet pärsib läbikukkumiskartus. Tihti juhtub, et niisugune laps on teismelisena viieste õpilaste hulgast kukkunud keskmiste kilda. Ta püüab kontrollida oma elu ja teha kõike võimalikult hästi, sest vastasel korral peab ta end täielikuks läbikukkujaks. Ebamõistikult kõrged standardid ei luba tal tunda end milleski edukana, mille reaktsioonina ilmneb tal sageli selles eas kalduvus vastuhakule, esinevad vihahood, söömishäired või depressiivsus.
Passiivne alasooritaja näib muidu kena, meeldiva lapsena, kes lihtsalt ei tee oma tööd ega tunne selle pärast ka erilist muret. Tema kodutööd on harva tehtud, klassis uneleb ta ülesannete juures, tõstab küll kätt, kuid tavaliselt vastust ei tea. Kodus istub ta passiivselt kas teleri- või arvutiekraani põrnitsedes, vastates vanemate küsimusele kodutööde kohta, et need on tehtud (tavaliselt muidugi pole).
Sarnased on ka nn nõjatuvad alasooritajad. Niisugused lapsed ilmutavad igal sammul õpitud abitust, nad on käitumiselt kenad ja kuulekad, kuid ilma vanemate või teiste abita ei võta nad iseseisvalt midagi ette ega soorita nõutud tegevusi. Sellised lapsed on tavaliselt need, kes algklassides on pidevalt õpetaja laua juures abi ja heakskiitu nurumas.
DOMINANTSED KONFORMISTID.
Sellesse kategooriasse kuuluvad alasooritajad on tavaliselt väljaspool klassi või koli mingil alal väga edukad – olgu siis kas jalgpallimeeskonna kapteni, laulukoori, solisti või õpilasnõukogu esimehena. Neid tõmbab võistluslik õhkkond ning sotsiaalselt on nad väga hästi kohandunud. Oma meeskonna või vanemate uhkuseks olevad lapsed aga võivad samamoodi kujuneda alasooritajateks,, kuna neile võib saada omaseks valida ainult neid tegevusi, kus nad on kindlad enda tulekus võitjaks. Pimestatuna teiste pidevast imetlusest võivad nad hakata vältima mis tahes pingutamist, eriti õpingutes, kuigi nad ei ole tavaliselt akadeemiliselt sugugi vähevõimekad. Koolis on nad sageli peitunud klassi klouni maski taha. Kui neil „veab“, siis võivad nad kaua olla „suured kalad väikses tiigis“, elus tuleb neil aga sageli seista silmitsi olukordadega, kus vastased on neist tugevamad ja nende staaristaatus pole pingutuseta kindlustatud. Ka akadeemiline alasooritus võib panna kinni tee nende karjäärivõimalustele. Sellisel juhul võivad nad jääda pikaks ajaks oma kohta otsima, rabelema ning raiskama oma arendamata jäänud võimeid.Samasuguseks võib osutuda ka mõne intellektuaalselt väga võimeka lapse saatus. Oma erakordse intellekti tõttu ümbritsevate hinnangul (ja ka IQ-testide põhjal) „geeniuseks“ tituleeritud lapski võib oma õpingutes seista silmitsi olukorraga, kus ta saab oma esimese kahe või tema kaaslased näivad tema meelest temast kordi targematena. Sagedamini võib see juhtuda kõrgkooliõpingute ajal, mil konkurents tugevneb ja tuleb konkureerida kaaslastega, kelle ettevalmistus aines võib olla mingitel objektiivsetel põhjustel parem (nt lõpetanud eriklassi, võtnud ülikoolieelseid kursusi vms). Mure oma tulemuste pärast takistab tal sisuliselt materjali omandamast ja ta hakkab kahtlema oma võimetes. Sellise pinge kasvades võivad tagajärjed olla nii positiivsed kui ka negatiivsed sõltuvalt sellest, kui konstruktiivselt suudab ta olukorra lahendada. Ta kas kohaneb pingega ja ka sellega, et ta alati ei saa ainult „A“-sid, või valib eriala, kus ta tunneb end kindlalt ning suudab oma õpingutega sujuvalt edasi liikuda. Varane täiskasvanuiga on sageli kõige kriitilisem aeg, mil inimene peab toime tulema tugeva konkurentsiga ja oma esimeste kaotuskogemustega, ja sageli on noor inimene oma probleemidega üksi. Sellega toimetulematuse korral võib ta halvimal juhul kukkuda ülikoolist välja või psüühilise ülepinge all murduda.
SÕLTUVAD MITTEKONFORMISTID.
Üheks tüüpilisemaks käitumismustriks on peitumine haiguse taha. Tihti süveneb selline olukord vanemate toel, kes ei süvene probleemi ega selgita välja ,kas tegemist on tõelise haiguse või stimuleerimisega, vältimaks pingutust. Selliselt käituvat last poputades ja talle kinnitades, et tal pole mingi probleem olla klassi priimus, kui ta vaid ei puuduks nii palju koolist ja kui õpetajad ei annaks nii palju koduseid töid, antakse signaal, et lapse selline käitumine on aktsepteeritav, süvendades sellega psühhosomaatiliste probleemide ilmnemist.
Teiseks selle rühma alasooritaja näiteks on laps, kes väldib kaaslasi vähimagi nöökimise või tõrjumise pärast. Ta ütleb, et tal pole sõpru, kuid tegelikult ta ei soovigi neid, kuna kodus on tal vanema tugi, kelle juurde ta jookseb vähimagi ebameeldivuse puhul. Ta arvab, et mitte keegi teine ei mõista teda. Kuigi ta saaks nii mõnegi probleemiga edukalt iseseisvalt hakkama, vajab ta alati tugiisikut: ema peab talle alati ütlema, mida teha, suurem õde peab teda kaitsma koolis kiusajate eest jne. Igal võimalikul juhul väldib ta pingutust nõudvat sotsiaalset suhtumist. Sageli leiavad niisugused lapsed oma ampluaa arvutis. Kuigi teiste laste arvates on nad friigid, on arvuti tundmine ometi midagi, milles nad on tõesti head. Ka koduste ülesannete täitmisel võib loota edule sel juhul, kui need arvutiga seotud on.
DOMINANTSESD MITTEKONFORMISTID.
Manipuleerijaks kujundatakse laps sageli kodus. Laps on kodus üle külvatud asjadega ja pole midagi ,mille kohta ta arvaks, et ei peaks seda saama. Tavaliselt tema nõudmised aina kasvavad. Liigselt hellitatuna on ta osavalt ümber sõrme keeranud oma vanemad ja teeb seda sama edukalt ka koolis: ta nurub endale välja paremaid hindeid, annab tühje lubadusi või ajab süüd teiste kaela. Tema aktiivne sotsiaalne siblimine ja kaaslastele pugemine on koolis märksa olulisemalt kohal kui õppimine. Paraku tajuvad kaaslased, et ta ei ole usaldusväärne ja tema sõprussuhted pole püsivad, mistõttu tema enesekindlus väheneb. Kui nüüd vanemad või õpetajad püüavad seda kompenseerida veel ekstra tähelepanuga, riskivad nad sattuda uuesti manipulatsioonide nõiaringi.
Loovad lapsed tunnevad koolis sageli igavust. Nad väldivad tüütute ülesannete tegemist igal moel, leides endale ise aja täiteks huvitavamat tegevust – loevad laua all mõnd huvitavat raamatut või lihtsalt „jälgivad aja kulgu“, nagu kirjutas ühes Eestis tehtud uuringus osalenud õpilane. Kui õpetajad püüavad neid hoida töös lihtsalt mahukamate ülesannetega on tulemuseks tihti vastuhakk, sest nad leiavad, et õpetaja kohtleb neid ebaõiglaselt või nad lihtsalt raiskavad oma aega ebaoluliste ülesannetega (tõele silma vaadates on neil sageli ka õigus). On selge, et sel puhul kipuvad neil jääma nii mõnegi aine teadmistesse lüngad, mida on üha raskem iseseisvalt täita. Sageli leiavad nad ise, et on olulisem õppida ja olla loovad kui lihtsalt saada iga hinna eest häid hindeid.
„Miks ma pean seda või teist õppima, nagunii ma seda kunagi ei vaja?“ Sellised küsimused on koolis üsna tavalised, nagu on ka tavaliselt õpilased, kes ei õpi mitte endale, vaid õpetajale (või lapsevanemale). Selliste õpilaste hinded varieeruvad ühtedest viiteni – kui õpetaja on „vastuvõetav“, siis on tulemused ka tavaliselt korras, vastasel puhul tekib pidevalt konflikte. Nad tunnevad end ebakindlalt, sest neile tundub, et mitte keegi ei armasta neid. Õpetajate rahulolematuse ning vanemate pideva näägutamise ja kriitika vastuseks on protest, mis võib väljenduda üürgavas muusikas, siniseks värvitud juustes või nina- ja nabaneetides, kõige äärmuslikumatel juhtudel alkoholis või muudes meelemürkides – need väljendaksid tema jaoks justkui tema individuaalsust ja meeleheidet. Niisuguse lapse alasooritamine peidab endas märksa tõsisemaid probleeme kui lihtsalt halvad hinded.
Järgmine näide kvalifitseeritakse sageli „hüperaktiivsuseks“, kuid peidab endas pigem andekat ülienergilist last. Ta on organiseerimatu, lohakas ega seisa pudeliski paigal. Tema käitumist iseloomustab pidev muutumine, kaos, müra ja möll. Ta hinded on ebaühtlased ja keegi ei saa õieti aru, milles on asi. Ta kodutööd on pidevalt tehtud kohutavas segaduses olevas toas või koolikotis. Ta kuulab õpetajat ainult kohati ja eirab korraldusi, reegleid ning hoiatusi. Kummalisel kombel paneb ta hästi tähele niisuguseid teateid, mis lubavad midagi meeldivat.
Riiukukk on samuti sage alasooritaja. Selline laps on harjunud jonni kasutades saama oma tahtmist juba mürsikueast asaati. Vanemad on tavaliselt tema jõuvõtetele järele andnud ja õppinud käituma nii, et last mitte vihastada. Ta hoiab tervet perekonda verbaalsete ähvardustega oma kontrolli all. Loomulikult on kõik, mis on seotud koostöö või pingutusega, talle vastukarva. Ta kaotab kannatuse, kui teised ei tee nii, nagu tema tahab, ja alustab lahingut, kui teised vastu hakkavad. Miskipärast paneb ta imeks, et tal pole sõpru. (Sepp, 2010, 82-87).
Koduse keskkonna mõju lapsele on kõige suurem. Laps on kodu peegel.
konfliktid, andekuse mittemärkamine, õpetaja väär ajakasutus st tegeldakse peamiselt väheste võimetega õpilastega, jne)
Lasteaias õpetaja üksinda, pole tal HEV kordinaatoreid abiks. Ja kas neilgi oleks probleemsete laste kõrval aega tegeleda tublide ja andekatega?