1. Väljaku ettevalmistamine
Sissejuhatus
On väga oluline, et Võistluskomiteel oleks enne võistlust selge arusaam, kuidas nad
soovivad, et väljak oleks ettevalmistatud ning kuidas see mängitav oleks mängitav.
Iga rada tuleb eraldi hinnata nii pikkuse, avalöögiala asukoha kui ka lipupositsiooni
osas, et väljak pakuks mängijatele piisavat väljakutset golfioskuste
proovilepanekuks. Hästi ettevalmistatud väljak võimaldab mängijal proovile panna
oma oskusi sooritada erinevaid lööke kasutades kõiki või vähemalt enamuse oma
golfikeppidest. Siiski olgu märgitud, et käesolev kirjatükk ei sisalda spetsiifilisi
juhendeid, kuidas taoline väljak ette valmistada nagu näiteks soovitatav griini kiirus,
roughi kõrgus jne. R&A ei paku golfiväljaku spetsifikatsioonide standardit, sest
eeldatavasti on iga väljak erineva iseloomuga ning on arhitekti poolt disainitud oma
eripäradega. Väljaku ettevalmistamisel tuleb arvestada kõiki mängijaid ja mängu
mõjutavaid iseärasusi, väljaku tüüpi jms mida arhitektid väljakut luues silmas
pidasid.
Väljaku õige ettevalmistamine hõlmab endas väljaku külastusi mitmeid kuid enne
võistlusi. Kuigi tavaliselt pole soovitav sekkuda väljaku hooldusmeekonna
igapäevastesse väljaku hooldusrutiinidesse, on siiski oluline, et sobivad griini
kiirused, roughi kõrgus ja madalaks pügatud ala (fairway) sobiv laius saaks
üheseltmõistetavalt kokku lepitud juba hulk aega enne võistlusi. Lisaks tuleb
igasugustel võistluste tarbeks tehtud väljaku remonditööde kahjustustele anda
piisavalt aega paranemiseks ning kindlustada, et vajadusel oleks bunkritesse lisatud
värsket liiva vähemalt 4 kuud enne võistlusi.
Väljaku hooldusmeeskonnal ning Võistluskomiteel peaks olema ühine eesmärk, et
väljakul valitseksid põhimõtteliselt identsed tingimused alates esimesest
harjutuspäevast kuni finaalpäevani. Väljakutingimused ei tohiks oluliselt muutuda
harjutuspäevade ning võistluspäevade vahel. Eriti griinide osas.
Võistluskomitee peab määrama iga võistluspäeva jaoks väljaku ettevalmistuste eest
vastutaja. Samuti võib võistluskomitee määrata kaks vastutajat, kummagi 9 raja
jaoks. Sellisel juhul peavad mõlemad olema teadlikud üksteise eesmärkidest ja
kavatsustest, et ei tekiks erisusi näiteks lipupositsioonide osas jne. Vastutav isik
võib olla Võistluskomitee liige või väljaku hooldemeeskonna vanemtöötaja. Selle
isiku tööülesanded koosnevad avalöögialade ettevalmistamisest, lipupositsioonide
määramisest, bunkrite heakorra tagamisest, griinide, avalöögialade ja madalaks
pügatud ala (fairway) niitmise ning väljaku märgistuste olemasolu tagamisest, et
audi piirimärgised, veetakistuste jne markeeringud ei oleks kulunud või eemaldatud
ilma Võistluskomitee loata.

2. Avalöögi ala
Nagu eelneval öeldud, siis tuleb varem välja selgitada, milliseid avalöögialasid on
plaanis võistlustel kasutada. Klubi tuleb sellest kindlasti varakult teavitada ning
paluda neil piirata nende avalöögialade kasutamist. Avalöögiala peab olema kõva
ning vaatevälja ei tohiks takistada allarippuvad puuoksad või muu selline. Juhul, kui
võistlus kestab mitu päeva, ei tohiks avalöögialade positsioonid muutuda selliselt, et
väljaku kogupikkus muutuks oluliselt. Kui aga Võistluskomitee soovib, et mõnd rada
mängitaks erinevatel päevadel erinevatelt kaugustelt (näiteks lühendada par 4 rada
selliselt, et griin oleks avalöögiga tabatav), siis tuleb mängijaid sellest teavitada ja
lubada neil harjutada erinevatelt avalöögi positsioonidelt.
Par 3 radadel ning teistel radadel, kus mängijad kasutavad avalöögiks suure
tõenäosusega raudkeppe, tuleb tulevasi avalöögialasid varakult kaitsma hakata, et
võistlejatel oleks võimalik oma avalöök sooritada hea ja rammusa muru pealt. Neil
radadel tuleb avalöögialasid kaitsta ka harjutusringide ajal. Taolist kaitset on
võimalik tekitada asetades tulevasele avalöögialale maha näiteks võrk või kate.
Sellegipoolest tuleb lubada mängijail harjutada Par 3 radadel maksimumkauguselt,
mida saab teha näiteks eraldades avalöökideks väikse mururiba kaitstavate
avalöögialade lõpust, kuna on väga ebatõenäoline, et avalöögiala asetatakse
võistluspäevadel sinna. Kokkuvõtvalt tuleks tiitähised paigutada vähemalt ühel
harjutuspäeval avalöögialade tagumisse ossa, et võistlejad saaks harjutada iga rada
selle maksimumpikkuses. Erinevatel harjutuspäevadel võivad maksimumpikkusega
olla erinevad rajad.
Oluline on tagada, et see osa avalöögialast, mida võistlustel kasutatakse, ei saaks
eelnevalt kahjustada

3. Soovitav on, et raja numbrit, pikkust ning PAR-i tähistav silt oleks raja avalöögi alalt
selgesti näha. Samuti on olulised järgmisele avalöögialale suunavate siltide
olemasolu neile mängijatele, kes pole väljakuga tuttavad. Sellised märgid võivad ära
hoida olukorrad, kus mõni grupp mängib rada valelt avalöögialalt. Segaduse
ärahoidmiseks on soovitav võistluspäevadel maha märkida vaid üks komplekt
tiitähiseid. Juhul, kui see pole mõistlik või võimalik, siis on Võistluskomitee
vastutada, et võistlejad oleksid teadlikud, millised avalöögialad on võistlustel
kasutusel. Seda saab teha näiteks jagades võistlejatele võistluste eel
võistlustingimuste brošüüre või muid teatisi.
Tiitähised peaksid teineteisest olema 5 kuni 6 meetri kaugusel. Juhul kui avalöögiala
on suurem, siis võivad mängijad tahtmatult või tähelepanematusest oma palli tiile
asetada tiitähistest väljaspool. Avalöögiala esikülg peab asetsema selliselt, et
avalöögiala avaneks õige nurga all avalöögi tsooni keskele. Selle saavutamiseks on
soovitav isikul, kes vastutab avalöögialade ettevalmistuse eest, seista tiimärgiste
keskele näoga avalöögi tsooni keskele (või griini keskele PAR 3 raja puhul) ning
sirutada käed sirgelt kõrvale. Kui ta nüüd paigaldab tiitähised selliselt, et need on
täpselt samal joonel tema kätega, siis avaneb avalöögiala täpselt avalöögi tsooni
keskele. Samuti võib asetada maha T-nurgiku veendumaks, et avalöögiala on
korrektselt paigas.
Tiitähiste asukohtade mahamärkimiseks on soovitatav need kohad värvitäppidega
ära märkida juhuks, kui mõnd tiitähist liigutatakse või see hoopis ära varastatakse
ning Võistluskomiteel on vaja tiitähis asendada. Mitu päeva kestva võistluse puhul
on soovitav märkida esimese päeva tiitähiste asukoht ühe punktiga, teise päeva
asukoht kahe punktiga ja nii edasi.
Soovitav on tiitähiste asukoht märkida värvitäppidega juhuks kui tiitähist
liigutatakse või see ära varastatakse
Kuna reeglitest tulenevalt on tiiala tiitähistest kahe kepipikkuse sügavune piirkond,
siis peavad tiitähised olema alati vähemalt kahe kepipikkuse jagu avalöögiala

4. tagumisest servast eespool. Mängijal peab olema võimalus asetada oma pall tiialas
suvalisse kohta kuniks see koht jääb vähemalt kahe kepipikkuse kaugusele
tiitähistest ning tal peab olema võimalik sooritada sellest kohast takistusteta löök.
Samuti peab tiialade märkimisel arvestama vasakukäeliste mängijatega ning tuleb
arvestada, et neil mängijatel oleks sama palju ruumi manööverdamiseks, kui
paremakäelistel mängijatel.
Lipupositsioonid
Lipupositsioonide valikut mõjutavad väga mitmed faktorid, kuid selle tegevuse
põhieesmärk on premeerida head lööki.
Lipupositsioonide valikul tuleks silmas pidada järgmisi punkte:
a. Arvesta kus sobilik, arhitekti poolt planeeritud strateegiat, kuidas konkreetset
rada tuleks mängida. Määra kindlaks löögi pikkus, mis on vaja teha, et griini
tabada ning kuidas on see löök mõjutatud mängupäeval valitsevate
ilmastikutingimuste poolt – tuul, vihm, griini pehmus jne. Seetõttu on oluline
jälgida ilmaennustust ning kui sajab suure tõenäosusega vihma, siis ei tohi
lipupositsiooni panna kohta, kuhu koguneb vihmavesi.
b. Sobiliku löögi jaoks peab olema griinil piisavalt ruumi lipupositsiooni ning
griini äärte suhtes. Näiteks, kui griinile jõudmiseks on vaja lüüa pika raua või
puukepiga, siis lipupositsioon võiks asuda sügavamal griinil ja kaugemal
griini äärtest erinevalt olukorrast, kus lipuni jõudmiseks on vaja teha lühike
lähilöök.
Igal juhul on üldiselt soovitav paigutada lipp vähemalt 4 sammu kaugusele
griini igast äärest. Juhul kui griini kõrval lähestumislöögi suunal on bunker
või kaldub griin sellest äärest allamäge, tuleb lipp paigutada äärest
kaugemale, eriti siis kui sellelt küljelt griinile jõudmine eeldab pikemat lööki.
Igal juhul tuleks mängijale kehvapoolse lähestumislöögi korral anda võimalus
olukord päästa näiteks juhul, kui löök ei tabanud griini. Teisalt peab mängija
igal juhul arvestama võimaliku karistusega tehes otsust, kas rünnata lippu või
mitte. Väga palju sõltub siinkohal võistlejate ja korraldatavate võistluse
tasemest, mida lipupositsioonide määramiselt tuleb kindlasti arvestada.
c. Lipupositsiooni ümbrus peab olema 60 cm kuni 1m raadiuses võimalikult
tasane. Samuti peab jälgima, et lipupositsioon ei asetseks 2-3 sammu
kaugusel väga järsust nõlvast, vallist või hiljutisest lipupositsioonist. Juhul,
kui griini iseärasustest lähtuvalt tuleb lipupositsioon märkida nõlva peale,
tuleb auk lõigata vertikaaltasapinnaliselt, mitte nõlva kallaku järgi. Allamäge
puttates peab olema võimalik pall augu lähedal pidama saada.
d. Arvesse tuleb võtta ka läheduses oleva muru kvaliteeti ning eriti peab jälgima,
et uus lipupositsioon ei paikneks vanade lipupositsioonide lähistel, kus vana
augu kork ei ole veel korralikult paranenud.

5. e. Lipupositsioonid peaksid olema balansseeritud üle väljaku võttes arvesse
mitu lipupositsiooni on paremal, vasakul, keskel, ees ja taga. Näiteks tuleb
hoiduda olukordadest kus liiga palju lipupositsioone on ühel või teisel pool,
mis annab eelise kas draw või fade löökidele.
f. Mitmepäevaste võistluste puhul peab väljak iga päev olema sarnase
raskusastmega. Väljaku raskusaste ei tohiks muutuda mõnel päeval
raskemaks vaid eesmärk on hoida igal mängupäeval sama raskusastet.
Kindlasti peaks hoiduma olukorrast, kus väljak muutub iga päevaga
raskemini mängitavaks.
Üheks igapäevase raskusastme hoidmise vormiks on valida iga mängupäeva
jaoks 6 rasket, 6 keskmise raskusastmega ja 6 kerget lipupositsiooni. Samuti
üritada balansseerida lipupositsioonide asukohti griinil. Näiteks kui esimesel
9- rajal on 4 lipupositsiooni paremal, 4 vasakul ja üks keskel, siis teine 9
rada tuleks seadistada sarnaselt. Samuti peab võimalikult palju varieerima
lipupositsioonide kaugusi griini esimesest äärest.
g. Harjutuspäevadel tuleks lipupositsioonid märkida kohtadesse, mida
võistluspäevadel lipupositsioonidena ei kasutata, et mängijad võistluspäevade
lipupositsioonialasid golfikingadega ei kahjustaks.
h. Ürita ette aimata mängijate liikumistrajektoore. Varasemate mängupäevade
puhuks paiguta lipupositsioonid selliselt, et mängijad griinilt lahkudes ei
kahjustaks hilisemate mängupäevade lipupositsioone. Näiteks 4 päeva kestva
võistluse korral võiksid lipupositsioonid esimesel päeval paikneda griinilt
järgmise avalöögiala suunas lahkumise sektori lähistel. Teisel päeval võiksid
lipupositsioonid paikned kohas, kust mängijad griinilt lahkudes liiguks
eelmise päeva lipupositsioonidest üle või nende lähedalt mööda, mis jätab
vähemalt pool griini järgmise kahe päeva jaoks.
i. Match-play formaadis peetava võistluse puhul võib mänguringi jooksul
lipupositsioone muuta eeldusel, et igas grupis mängivad mängijaid samasid
lipupositsioone.
Löögimängu formaadis peetava võistluse puhul nõuab reegel 33-2b, et kõik
mängijad peavad ühe mänguringi jooksul mängima samasid lipupositsioone
välja arvatud juhul, kui see pole võimalik või kui auk on rikutud ning vajab
parandamist vastavalt definitsioonile (reegel 33-2b lisamärkus)
Juhul, kui ühel päeval mängitakse 36 rada, siis on tavaks, et lipupositsioonid
mänguringide vahel ei muutu, kuid pole ühtki reeglit, mis keelaks
lipupositsioone muutmast. Juhul, kui lipupositsioone siiski muudetakse, tuleb
kõiki mängijaid sellest teavitada.
j. Griinidele auke lõikav hooldusmeeskonna liige peab järgima golfireegleid eriti
mis puudutab aukude läbimõõtu mille välisdiameeter ei tohi ületada 41/4
tolli või 108 mm ning auk peab olema vähemalt 4 tolli või 101,6 mm sügav.

6. Samuti, et topsik (hole-liner) peab olema auku uputatud selliselt, et selle
ülemine äär oleks vähemalt 1 tolli või (25 mm) griini tasapinnast sügavamal.
Juhul, kui topsiku fikseerimiseks kasutatakse plastikmansetti, siis loetakse
see topsiku osaks, mille serv peab olema vähemalt 1 tolli või 25 mm griini
tasapinnast sügavamal.
Augu välisdiameeter ei tohi olla suurem kui 41/4 tolli (108 mm) ja auk peab olema
vähemalt 4 tolli (101,6 mm) sügav. Plastiktopsi ülemine serv peab olema vähemalt 1
toll (25 mm) allpool griini tasapinda
On võimalik, et kõike ülaltoodut ei ole alati võimalik saavutada, kuid kasutades
näitena neli päeva vältavat 72 rajalist võistlust, võivad järgmised punktid aidata
Võistluskomiteel saavutada võimalikult palju ülatoodud eesmärke:
1. Vali igal griinil välja 4 parimat lipupositsiooni arvestusega, et igal päeval
kasutatakse erinevaid griini sektsioone. Need sektsioonid tuleb valida
varakult enne võistlusi. Nummerda sektsioonid number 1st 4ni selliselt – nr 1
kõige raskem, nr 2 raskuselt järgmine jne.
2. Kõik neli lipupositsiooni tuleb mõõdistada. Soovitav mõõdistuse alguspunkt
on griini eesääre keskel. Selle punkti saab määrata seistes griini tagaääres
näoga lähestumissuunas ja hinnates millisest kohast mängija teeks
lähestumislöögi juhul, kui ta asuks perfektses keskses positsioonis lähtudes
konkreetse raja disainist ning kuidas arhitekt nägi ette, kuidas seda rada

7. tuleks mängida. Sõltuvalt griini kujust ei pruugi see punkt asuda täiesti griini
esiäärel suunaga avalöögialasse.
3. Peale selle punkti kindlaksmääramist, tuleks see koht märgistada T-tähe
kujulise värvimarkeeringuga, mis aitab mõõdistajal lipupositsioonide
asukohad ära mõõdistada. Samuti tuleb värviga ära märgistada punkt griini
tagaääres, et nende kahe punkti vahel tekiks sirgjoon.
4. Seejärel mõõdistatakse kas sammudes või meetrites lipupositsioon T-tähe
kujulisest märgist liikudes sirgjoontpidi griini tagaäärel oleva punkti suunas,
kuni jõutakse punktini griinil, kust saab teha 90 kraadise pöörde
lipupositsioonile. See koht märgib lipupositsiooni sügavust griinil. Külje peale
mõõdistatakse lipupositsioon mõõtes ära selle kauguse lähimast griini äärest
(kas vasakust või paremast). Ühel või teisel moel on lipupositsiooni
mõõdistamise metoodika vajalik puhkudeks, mil saabub hetk, kus mingile
kindlale numbrites väljendatud positsioonile griinil on vaja auk lõigata ning
kindlustada, et kõik mõõdistused oleks tehtud ühest kohast ja oleks üheselt
määratletavad.
5. Järgmise sammuna tuleb otsustada milliseid positsioone millistel päevadel
kasutada. Valikute tegemisel tuleks võimalikult täpselt järgida ülaltoodud
punktides (e)-(h) toodud põhimõtteid nagu näiteks lipupositsioonide balanss
väljakul, mängijate liikumistrajektoorid griinile tulles ja sealt lahkudes.
Väljaku ühtlase raskusastme meetrikana võib kasutada rehkendust kus
lipupositsioonide raskuste summa (1-4) peaks kogu väljaku peale iga päev
kokku andma umbes 45.
6. Viimase sammuna tuleb luua iga päeva jaoks lipupositsioonide kaart ehk
peaplaan.
See meetod ei nõua väga palju eeltööd, kuid kindlustab igaks päevaks
lipupositsioonide tasakaalu. Samuti viib see meetod vastutaja võistlusteaegse töö
fookuse lipupositsiooni valimise pealt ära hoopis kontrollimisele, mis säästab
kiiretel võistluspäevadel oluliselt aega.
Väga tavaline viis lipupositsioonide mahamärkimiseks, on teha griinile eelmise
päeva õhtul värviga täpp (näiteks viimase harjutuspäeva õhtul). Kui mängueelselt
seda positsiooni kontrollitakse, siis märgitakse täpiga ära järgneva päeva
lipupositsioon. Aukude lõikamise eest vastutavale hooldemeeskonna töötajale
antakse järgmise päeva lipupositsioonide mõõdistused, ning nende järgi otsib ta
värvitäpid griinidel üles ja lõikab uued augud.
Sellegipoolest, kui ilmaennustus lubab tugevat vihma, on Võistluskomiteel soovitav
lipupositsioonide peaplaan üle vaadata veendumaks, et mõni lipupositsioon ei
paikneks kohas, kuhu võib koguneda vihmavesi. Vajadusel tuleb peaplaani muuta ja
lipupositsioonid ümber teha. Aegajalt võib taoline tegevus päästa ühe löögimängu
võistluspäeva, sest reegli 33-2b järgi peavad kõik võistlejad mängima ühel
mänguringil samasid lipupositsioone. See tähendab, et Võistluskomitee ei tohi

8. mängu ajutise katkestamise korral lipupositsiooni muuta, kui vähemalt üks mängija
on konkreetset rada mänginud.
Allikas: http://www.randa.org/en/Rules-and-Amateur-Status/Guidance-
on-Running-a-Competition.aspx?chapter=0
Eesti Golfi Liit täna tõlke eest: Sander Vallaotsa