Põhjalik kokkuvõte Tõe ja õiguse IV osa kohta. Kokkuvõte on kirjas peatükkide kaupa ja tähtsaim info on igast sellest highlightitud. Ees on toodud välja tegelased. Paar viga võib leiduda täpsetes detailides.
1. Tegelased:
● Indrek Paas - Raamatu peategelane. On pühendunud kirjanik ja elab koos oma
naise Kariniga. Tema suhted Kariniga on raamatu fookuspunkt, kus ilmnevad
konfliktid ja saladused. Ta püüab mõista enda ja teiste inimeste käitumist, eriti
keerulistes olukordades.
● Karin Paas (Vesiroos) - Raamatu keskne tegelane ja Indreku naine. Alguses
tundub olevat murelik ja vihane, eriti majanduslike probleemide tõttu. Hiljem
avaneb tema lugu, paljastades keerulised tunded ja mineviku sündmused. Tema
suhe Indrekuga ning keerulised peresuhted moodustavad raamatu keskse teema.
● Tiki Paas - Indreku ja Karini tütar. Noorem õde Tiinale. Ilmub lühikeses
peatükkis, tekitades pingeid oma soovidega.
● Miia Paas - Indreku ja Karini vanim tütar.
● Tiina - lapsehoidja ja teenijanna Indreku ja Karini peres
● Härra Vesiroos - Ilmub raamatus, kui tema majanduslik olukord halveneb. Püüab
Indrekult abi saada, kuid suhted on keerulised.
● Melesk - Ilmub raamatu keskel Indreku juurde, kes on pankrotis. Oma tegevuse ja
vaadetega mõjutab Indreku mõtlemist. Indrekuga Mauruse koolis koos õppinud.
● Paralepp - Advokaat, kes on seotud nii Karini kui teiste tegelastega. Tema ja
Karini vahel areneb keeruline suhe, mille käigus ilmnevad pettused ja vastuolud.
● Proua Itam - Tutvus Kariniga kohvikus, osaleb kohviku vestlustes ja tuleb esile
lapse haiguse kontekstis.
● Kitty Itam - Itamide peretütar, kellel on omapärane seos Kariniga, eriti seoses
Itamide perekonna ja peretragöödiatega.
● Itamid - Perekond, kellel on omad seosed ja suhted teiste tegelastega, eriti seoses
peretragöödiatega.
● Mägar - Kunstnik, kelle looming ja tegevus on seotud teiste tegelastega, eriti
Itamidega.
● Kalvi - Indreku kolleeg, kes toob kaasa uue draama, paljastades infot Karini
võimaliku truudusetuse kohta.
● Renee Köögertal - Karini sõber ja muusik, kes sekkub Karini ja Indreku suhtesse
ning mängib olulist rolli raamatu sündmuste arengus. Karini salajane armastus.
● Härra Köögertal - mõjuvõimas ärimees, kelle roll ulatub majanduslikest suhetest
kuni kunstimaailmani, on seotud peategelase Indreku eluga, eriti
majandusraskuste kontekstis. Tema suhted ja tegevused seoses Karini ja teistega
on tähtsad.
● Ida - Vanem naisterahvas, kelle suhetel on mõju Karini maailmavaatele ja elule.
Tõde ja õigus IV kokkuvõte:
1. I
Karin ( Indreku naine) tormas tuppa ja hakkas Indrekule Köögertali pankrotist rääkima.
Kui Indrek oli maininud, et see võib kõigiga juhtuda, kaasa arvatud meiega, siis Karin
hakkas Indreku peale karjuma, et ta ajab nad pankrotti. Karin tahtis seda ka kohe teistele
rääkima minna, et millinne mees tal on, kuid Indrek ei lasknud teda uksest välja. Karin
1
2. tõmbas Indrekul küüntega näo katki. Seejärel karin istus maha ja hakkas nutma. Indrek
hakkas Karinit lohutama, kuid sellest kujunes uuesti väike tüli välja ja Karin lahkus toast.
2. II
Nõnda jäi Indrek üksinda. Ta ei suutnud üksinda olles enam raamatut lugeda ja jäi
mõtlema esimesele korrale kui ta Karinit kohtas, mida nad olid rääkinud ja mis oli
juhtunud. Ta mõtles ka sellele jutule mis neil Kariniga hetk tagasi oli olnud, pankrotile ja
ka Andresele kes oli kroonusse läinud. Lõpuks tundus Indrekule, et kogu elu ähvardas
nagu mingi sassiminek.
3. III
Peagi tuli ukse taha Tiki – noorem tütar, kes hakkas ema järgi küsima. Kui Indrek tahtis
ta oma õe juurde saata, siis ta keeldus, öeldes et see kiusab teda. Kuid nagu välja tuli , siis
oli kogu vaidlus selle üle, et Tiki tahtis endale uut nukku, aga ennem pidi vana ära
kaduma, ja selleks tahtis Tiki nuku pea katki teha, aga õde Tiina ei lubanud. Indrek
lepitas nad ära ja saatis nad välja mängima, ainult Tiki jäi Indreku juurde rääkima, kuna
ta ei tahtnud lahkuda. Peale natukest aega rääkimist saatis Indrek ka Tiki välja ja jäi
mõtlema räägituile. Nimelt viimasel ajal oli ta pidevalt kuulnud nii noorte kui vanade
suust sõna raha. Sel hetkel Indrek tundis, et ta tunneks ennast isegi paremini kui tal
poleks raha ja kannataks puudust.
4. IV
Mõne päeva pärast tuli Indreku juurde ka Vesiroos, kes seletas , et ta on pankrotis ja isegi
tema sõber ja naaber ei aita teda enam, vähe sellest, ei tunnista isegi sõbraks enam ja
rääkis et virutas sel naabril – Köögatsil tuhatoosiga paar hammastki välja. Indrek ei
osanud selle peale muud öelda, kui et nägi seda ette, kui ei hoiatanud. Nad vaidlesid seal
veel omavahel ja vahetasid oma arusaamu sellest situatsioonist. Jutu lõpuks pidasid
paremaks sellest naistele mitte rääkida. Sel samal ajal nad kuulsidki Karinit uksetaga
lastega rääkivad ja ta tuli tuppa.
5. V
Karin tuli tuppa ja hakkas kohe oma isaga tõrelema. Ta süüdistas mehi kõiges ja püüdis
võimalikult kuri välja paista. Indrek oli toas enamasti vait. Ainult siis kui Karin tema
poole pöördus, siis Indrek vastas mida ta arvas. Nimelt tahtis Vesiroos Karini nimel
olevat maja hüpoteekida1
. Alguses oli Karin sellele kogu jõuga vastu, kuid kui Vesiroos
tõi jutuks ema, siis Karin murdus ja sõimas neid mõlemaid, et miks nad nii teevad. Nad
hakkasid seda plaani arutama.
6. VI
Järgmistel päevadel ei olnud Karinit tükk aega kodus näha. Nimelt ta ärkas hommikul
vara üles ja läks kohvikusse, kuhu ta ei tohtinud mitte mingil juhul hilineda, sest siis
oleks ta kaotanud on seisuse. Seal ta rääkis endamast endast vanemate daamidega ja
kirjanikkudega. Nad filosofeerisid igasugustest teemades, nii ilust, surematusest,
meestest, kirjanikest ja nende motivatsioonidest. Kui nad olid oma jutud ära ajanud, siis
tõusid püsti ja lahkusid.
7. VII
Karin ja tema seltskond rääkisid veel kohviku ees. Kui nad olid laiali läinud, siis tahtis
Karin oma advokaadi Paralepa juurde minna, kui teda ei olnud sellel tunnil. Karin sai
linnas oma ammuse tuttava Idaga kokku , kes Karinile ei olnud tema loomu poolest
1
hüpoteek - kinnisvarale seatud pant laenu tagatisena
2
3. kunagi meeldinud. Ida oli hambaarst linnas ja kutsus Karinit enda juurde. Ühel päeval
Karin ka läks, sest tal oli jälle paha tuju. Idaga juttu rääkides läks teema üsna kiiresti
mehe ja laste peale. Idaga juttu rääkides oli Karin arusaanud et tema jutt ja arusaam
sarnanes paljugi Indreku omaga. Karin sai Idalt soovituse rohkem oma mehe läheduses
töötada ja ütles, et ta ei tea kui õnnelik ta on et tal sellinne mees on. Kui Karin oli koju
jõudnud, siis hakkasid nad Indrekuga uuest autost rääkima, et kõigil on ja neil võiks ka
olla. Selle peale Indrek hakkas koostama põhjalikku eelarvet, et palju neil kuus üle jääb
jne. Aga seda aega oleks saanud lühendada kui nad hakkaksid kokku hoidma. Sellega
läks Karin täie hooga kaasa, kuid ei möödunud palju kui oli kodus põrgu lahti. Teenijanna
oli pisarais ja Karin oli pisarais, sest Karin oli teenijat raiskajaks sõimanud. Lõppes
sellega, et teenijannale pandi natuke palka juurde ja jällegi oli Karin Indreku peale
pahane, ja süüdistas teda enda ninapidi vedamises.
8. VIII
Samal ajal kui Karin heitles oma hingeasjadega tabas Indrekut üks omaette asi. Nimelt
sadas tema juurde sisse üks päev Melesk, kes oli koos Indrekuga Mauruse koolis
õppinud. Nad meenutasid natuke vanu aegu ja siis palus Melesk endale varjualust kuni
järgmise õhtuni, kuna ta oli revolutsionäär. Indrek aitas ta pööningule, kuna ta ei tahtnud
Karinile sellest midagi öelda. Ta tõi Meleskile sinna kokku soojemaid riideid ja väiksema
ahjugi , et tal kül ei hakkaks. Nad jõudsid veel enne magama minemist rääkida
revolutsioonist ja selle juhtidest ja üldse maailmast ja Melesk läks magama. Indrek tundis
peale pööningult alla tulemist ennast kergemalt ja rahulolevamana, nii läks ta ka
järgmisel päeval töölegi.
9. IX
Karin aga läks oma advokaadi jutule, ta ei leidnud selleks küll ühtegi mõjuvat põhjust,
aga ta tahtis lihtsalt seda advokaati uuesti näha. Paralepa kontori juurde jõudes taipas et
tal ei ole põhjust vajagi, ja Paralepp hakkas ise enesest rääkima. Nad rääkisid seal
omavahel hüpoteekidest ja Vesiroosist. Kuid teema kaldus üsna pea Indreku ja Karini
vahelisetsse suhetesse, kus Paralepp püüdis Indrekut maha teha ja pakkus end välja koos
Kariniga Köögentalide juurde minna, kuna Indrek ei olnud nõus minema. Sellest Karin
keeldus. Nad arutasid veel omavahel et kas naise pärast võib mees mõrtsukaks või tee
röövliks hakata. Paralepp vastas et ta on mõttes juba ammugi mõrtsukas, kuid Karin
vastas selle peale, et Indrek ei saa enam mõttesgi mõrtsukas olla. Aga küsimus kas ta on
kunagi olnud, see jäi saladuseks.
10. X
Karin käis mitu päeva mööda linna, ilma et oleks oma mehega Köögerdalist juttu teinud.
Viimaks sai ta soovitud seltskonda, kuid peagi ta tundis et tal pole suhtlemis oskusi ega
kogemusi, seea hakkas ta end harima. Kuid varsti läks ta Indreku jutule, et nõu küsida.
Kuid sellest kujunes lõpuks välja Karini vihastumine, sest Indrek ei pidanud seda
seltskonda millekski. Karinil oli ka plaanis Köögertali perenaiselt kunstnikud üle lüüa, et
niimoodi omalt poolt kätte maksta, kuid Indrek laitis ka selle mõtte maha. Peagi kutsuti
Karinit proua Itami poolt korteri sisseseadet vaatama. Seal olles nad vaatasid kõik ruumid
üle ja rääkisid sisekujundesest ja miks kõik täpselt nii tehtud. Lõpuks läks jutt Itami
lapsele (nimelt neil oli laps sündinud). Nad olid mehega kokku leppinud, et kui sündis
poiss siis kirjutati maja naise nimele, kui vastupidi siis jõi mehele. Sündiski poiss. Ja
arutati ka sellest , et miks majas venekeelt hooldaja on, see oli nimelt mehe soov, et laps
õppiks varakult ühte võõr keelt. Selle peale Karin ainult ütles, et küll on imelikud mehed.
3
4. 11. XI
Peale pikka ootamist sai Karin oma loodetud tasu – minna Köögertalide juurde olemisele.
Seal käis alguses mingi näitus, kus Köögertal näitas oma äritsevaid asju ja oma ruume.
Karini saabudes võttis alguses Köögertal ise Karini vastu, kuid kohe saabus sinna ka
Köögertali kaasa, kes Karini suure kallistusega vastu võttis. Ka Paralepp hakkas
Köögertali kaasat nii käele suudlema, et Karin kartis et Paralepp ta nahka pistab. Sealt
edasi hakati kohe jooma ja seda tegid kõik. Ja nagu ikka siis hakati ka laulma. Lõpuks oli
Karin ka üsnagi täis ja Paralepp õpetas teda, et ta mõelgu, et viin on vesi ja seda hakkasid
ka teised tema järel korrutama. Siis istuti maha ja räägiti kunstist ja kroon lühtrist mis
laes rippus. Sellest sattus Köögertal nii hoogu, et pidi külalistele näitama kuidas see üles
sai pandud. Õhtu lõppedes istus Köögertal Karini kõrvale ja hakkas temaga rääkima.
Alguses tegi Köögertal Karinile komplimente ja küsis kuidas talle meeldis too mees kes
seal laulis talle, kuid teema muutus peagi Karini isale ja peale seda kui Karin oli palunud
et Köögertal tema isa kinni istuma ei paneks, siis Köögertal tõmbus tagasi. Kuna kõik
olid üsna purjus siis hakkati liikuma ja Paralepp toimetas Karini koju, kuid nii sõidu ajal
kui kodu ees suudles Paralepp Karinit ilma, et too oleks tahtnud. Esimesel korral oleks
Karin talt peaaegu kõrva peast rebinud, kuid tal polnud selleks jõudu, teisel korral ei
teinud Karin midagi, sest ta teadis et vastupanu on mõtetu.
12. XII
Melesk oli aga end soojast kolikambrist kaotanud ja Indrek oli end asjata toidumoonaga
varustanud, kui ta üles kolikambrisse läks. Sellest jäi Indrek mõttesse ja läks vihmaga
väljas ühe puu alla ja jäi seal mõttesse. Kui ta oli oma mõtted ära mõelnud, siis ta viskas
selle toidumoona, mis oli valges pakendis, hoovis asuvasse prügikasti ja lükkas sellele
prügi peale. Seda aga nägi hämarast toast kojamehe naine, keda hakkas see huvitama ja ta
läks sellele pakile järgi ja tõi selle tuppa. Kojamees kutsus teda lolliks selle eest. Aga kui
naine oli selle paki lahti teinud, siis üllatus ta sellest. Naine hakkas seda kohe sööma ja
pakkus ka kojamehele seda, kuid see loobu sellest, kui ta oli selle ära söönud, siis pani ta
sinna leiva asemele ja sokutas samasse kohta tagasi. Indrek aga oli mõttes, et miks
Melesk oli lahkunud. Kuid sellele sai ta õhtupoole Tiinalt seletuse, nimelt oli Melesk
Tiinale vahele jäänud ja seega palus ta end välja toimetada ja sellest pärast Indrekule
rääkida. Indrek palus Tiinat et see jääks nende enda vahele.
13. XIII
Nüüd olid juba kõigil saladused, aga Indrek aimas Karini omi tema teguviisist, sest ühel
päeval tuli Karin Indreku juurde ja küsis raha. Kuid kohe lisas juurde, et Indrekul ei saa
nii palju raha olla kui tal tarvis. Seega ta tahtis Indreku nõusolekut majale ka teine
hüpoteek võtta. Kuid Indrek ei olnud sellega nõus, kuna Karin ei öelnud milleks tal seda
vaja läheb ja Indrek ei tahtnud riskida. Karin sa sellest Indreku peale vihaseks ja nad
läksid tülli. Karin väitis, et maja on tema nimel ja Indrek tõotas, et ei sekku tema raha
asjadesse. Kuid Indrek vastas talle sellega, et laste pärast ei ole ta nõus, sest nad võivad
oma maja kaotada. Karin läks Indreku vastuvaidlemisest veel rohkem närvi ja lubas
lahutada juba täna õhtul, et ta saaks oma tahtmise, kuid sellega oli ka vaja Indreku
nõusolekut, siis lubas ta ka Indreku tappa lasta. Natukese aja pärast Karin istus maha ja
hakkas nutma ja rahunes. Lõpuks kirjutas Indrek talle välja tšeki sellele rahale mis tal
pangas oli, selle peale Karini meeleolu muutus, kuid kui Indrek oli temaga rääkinud
verest, armastusest ja rahast, siis mõtles Karin ümber ja jättis tšeki laua peale. See jäi
Indrekut piinama ja järgmisel päeval palus ta Karinit, et see ta tšeki vastu võtaks, mis
4
5. andis Indrekule sisemise rahulolu. Indrek oli läinud ka vaatama oma ämma vürtsi poes, ja
too kurtis, et raha on kõik ära kadunud ja nad on pankroti äärel. Tuli välja et Äia kaudu
oli Karin raha saanud, aga milleks ta seda kasutada tahtis seda ei teatud.
14. XIV
Indrek hakkas enda rahustuseks tööd rohkem tegema ja seda ka suurema innustusega, sest
midagi muud ei pakkunud talle suuremat pinge maandust kui kirjaniku töö. Isegi tema
kolleegid panid tähele, et Indrekut tabas mingi imelik huvi oma töö vastu, et isegi öösiti
töötas. Ühel päeval tuli Indreku juurde Kalvi, kes alguses hakkas oma kurnavast tööst ja
perest rääkima, kuid jättis vihjeid, millest Indrek aru sai. Nimelt esimese kõneluse lõpus
lausus Kalvi lause, et küll on kahju nendest meestest, kes ei tea kus nende naised käivad.
Kuid Indrek tegi nagu poleks sellest aru saanud. Isegi Indreku ämm ei teadnud enam
midagi öelda, kuna tal oli piiritus leitud ja karistuse mõistmine ees. Mitu päeva ajas Kalvi
oma juttu ühe teema ümber. Kalvit ajas pidevalt segadusse see, et Kalvi poolt tõsised
ütlused naiste ja perekonna kohta Indrek tegi naljaks, kuni ühel päeval Kalvi ütles, et
Karinit nähti advokaat Paralepaga suudlemas, mis peale Indrek virutas Kalvile mööda
nägu. Kuid sellest ehmatusid mõlemad ja Kalvi hakkas lepitust otsima. Indrek taipas
millist rahulolu sellest Kalvi sai, sest tal oli naine haigevoodis ja mis võiks paremini
toimida selle peale kui teise inimese õnnetus. Indrek ja Kalvi leppisid kohapeal ära ja
Indrek mõtles sellele kõigele kodutee peal järgi. Indrekut valdas vastik tundmus nagu
oleks ta tabanud oma naise abielu rikkumiselt.
15. XV
Karin tundis end aga seisukorra peremehena ja mõtles oma perekonna nimele. Nimelt
aastate eest oleks ta tahtnud, et oleks seadus, mis lubab naisel soovi korral oma neiupõlve
nimi alles jätta, kuid nüüd, kui Vesiroos kui Köögertal olid pankrotis, siis oli ta õnnelik,
et sellist seadust olemas ei ole. Karin sai ka tänu Paralepale raha, mida ta esiteks proovis
erinevates õnnemängudes, et seda juurde saada, kuid see tal ei õnnestunud. Ainuke õnn
mis tal oli veel jäänud oli tema välimus, mis oli tema seltskonnas kõige parem, sest küll
kellegil olid sääred paksud, hääl halb vms. Karin sattus nimelt proua Itami juurde kel olid
paksud sääred, ja tema laps oli haige. Tema koos oma mehega olid sõnunud tükk aega nii,
et lapseks tuleks poiss, ja tuligi poiss, kuid poisil oli kõht haige. Ja Proua Itam palus
Karinit, et too aitaks tal samamoodi uskuda, et tema poisi kõht saaks terveks, ja kui ta ka
aitab uskuda, et tema jalad saavad terveks, siis lubas ta anda talle terve maja koos aiaga.
Kuid Karin piirdus praegu ainult poja kõhu probleemi uskumisega.
16. XVI
Karini omal käel elamine ei kestnud kaua. Ta mõtles ikka pidevalt selle lapse ravimisele
ja rääkis sellest ka Paralepale, kuid see alguses ainult naeris selle peal, kuid kui Karin oli
seda talle teist ja kolmandat korda rääkinud, siis Paralepp enam ei naernud, vaid küsis, et
ka sa kordad vana nalja või mõtled seda tõsiselt. Sellest hakkasid nad ägedalt vaidlema
uskumisest ja selle tõeks saamisest, mis jõudis lõpuks välja selleni, et Karin tunnistas et
ta ka usub, et raha saab Paralepa käes suuremaks, kuid Paralepp vastas sellise lausega,
mis kohutas Karinit veel rohkem kui Paralepp seda oli oodanud, nimelt Paralepp ütles, et
kas sa ei ole mõelnud, et see raha võis minu taskust tulla. Sellest muutus Karini pilk nagu
surnu omaks ja ta lahkus vaatamata sellele, et Paralepp püüdis teda takistada. Ta läks
trammi peale ja sõitis lõppu ja avastas end tundmatus kohas, seal aitas ta osadel lastel
tammi ehitada ja sinna vesiveski teha. Kui see valmis siis kõndis ta pikkamisi kodu
juurde.
5
6. 17. XVII
Karin oli muutunu nn elavaks laibaks, mida märkasid kõik majas olijad. Seda märkasid
isegi lapsed. Väike Tiki isegi küsis, et miks ema nii kurb. Selle peale Karin kogus lapsed
kokku ja pani neid lugema sama salmi, mis nad proua Itamiga olid välja mõelnud. Kuid
õnnetuse tunne ikka jätkus tal. Ta pidas nõu, et kas sellest asjast ikka Indrekuga rääkida
või mitte. Ta läks Ida juurde, kes soovitas tal pigem vaikida, ja ütles, et mehed ei saa
sellest aru, kuid Karinil oli kindel mõte rääkida, kuid ta tahtis soovitust, et kuidas seda
teha. Seejärel läks ta uuesti Itami juurde, ettekäändeks lapse kohta küsida, kuid viis teema
selleni, et kas meestele võib midagi rääkida või mitte. Ka tema soovitas mitte rääkida.
Karin läks tagasi koju ja läks Indreku kabinetti ja lukustas ukse.
18. XVIII
Indreku tulles oli kabineti uks ikka lukusja alles pärast mitmekordset koputamist avas
Karin ukse ja lasi Indreku sisse. Karin ise läks tagasi diivanile, kus ta oli ukse avamiseks
tõusnud ja hakkas nutma. Indrek oli keset tuba natuke aega, siis pani ta oma asjad käest ja
istus maha, et kuulata kuidas ta nutab. Seejärel käskis Karin Indrekul ukse lukku panna,
mida Indrek ka tegi. Seejärel hakkas Karin rääkima, et ta tahab Indrekule midagi üles
tunnistada, kuid seda pidas ka Indrek halvaks mõtteks ja ütles, et ei ole kuigi lõbus sorida
isegi oma naise mustas pesus. Selle peale Karin ägestus ja karjus Indrekule, et tema on
pidanud küll tema mustas pesus sorima ja tõi välja Indreku ema surma. Selle peale
ägestus ka Indrek ja karjus Karini peale, millest Karin ära ehmatus ja enda seljataga
olevale diivanile tagasi laskus. Kuid kõige rohkem tegi Karinile hirmu see, mis Indrekuga
päeast seda juhtus. Nimelt Indrek oli tõstnud oma käe juba, et Karinit lüüa, kuid see
lõdvestus ja laskus maha ja üldse Indrek istus toolile ja Indrek tundis end hävitatuna.
Talle meenusid Kitty sõnad ja ta mõtles selle peale. Tema mõtte katkestas mõne aja pärast
Karin, kes ütles rahulikul ja ükskõiklasel häälel, et sul on õigus, et tema kuulas Indrekut,
nüüd peab Indrek teda kuulama ja Indrek jäi kuulama, kuid Karin ei saanud alguses
midagi öeldud, vaid proovis kuidagi Indrekule lähemale saada. Ta tahtis Indreku sülle
istuda aga Indrek vastas et seal pole tema jaoks ruumi, seejärel pakkus Karin välja, et nad
istuksid mõlemad diivanile, mida nad ka tegid. Siis sai alles Karin rääkima hakata. Karin
hakkas rääkima oma lugu algusest nii nagu see oli olnud, aga vahepeal katkestas teda
Indrek ja rääkis sellest mida tema teadis, see üllatas aga Karinit väga ja alles siis sai aru et
Indrek ikka armastab teda. Karin rääkis oma jutu lõpuni ja usutles Indrekut, et midagi
enamat ei juhtunud. Lisaks sellele kiitis ta Indrekut, et too ei lasknud hüpoteeki majale
teha ja kahetses, et Indrek oli selle raha pangast talle andnud. Kui Karin oli ka ära
seletanud selle mis tal mõttes oli olnud, siis Indrek tõusis püsti ja sammus toas
edasi-tagasi ja Karini soovil istusid nad tagasi diivanile.
19. XIX
Karin hakkas uuesti end seletama. Lausudes, et naiste suurim õnnetus on see, et mehed ei
mõista neid. Sellele vastas Indrek ainult sarkasmiga. Karin proovis uuesti Indrekule
selgeks teha, et neil on vaja üksteisest arusaada, kuid Indrek säilitas oma ükskõiksuse ja
ainult kuulas. Karin seletas uuesti, mis tal Paralepaga oli juhtunud ja ta nüüd kahetseb
seda ja tunnistab, et ta on petis. Selle peale Indrek vastas ainult, et Karin oleks väärt maha
löömist ja nagu konna üle aia viskamist, sest nii moodi ei suutnud Indrek uskuda, et
Karin oli temale haiget teinud. Igakord kui Karin tegi oma jutustuse vahel pausi, siis
Indrek küsis, et kas on ta lõpetanud ja ütles Karinile, et kahetseb sügavalt seda, et oli talle
rääkinud kunagi oma ema surmast. Lõpuks ütles Indrek, et kui tema Karinit ei suuda
6
7. rahuldada, siis otsigu endale teine mees ja jätku ta mängust välja. Selle peale küsis Karin,
et kas Indrek ajab ta majast välja, kuid Indrek vastas jälle ükskõikse häälega, et ei, ainuke
kes saab lahkuda on tema ise. Seejärel palus Karin, et Indrek karistaks teda, annaks talle
mingi karistuse, sõimaks teda, lööks teda, et ta kannatab kõik vaikselt välja ja ise puges
Indrekule lähemale. Indrek ütles, et kui sa vaid teaks, kui palju sa mulle haiget oled
teinud.
20. XX
Pühade ajal tuli neile prügivedaja, mis peale hakkas Indrekut kohe huvitama see pakike
mille ta oli pannud prügikasti ja läks selle vaatlemiseks majas teisele korrusele akna
peale. Ta jälgis et prügivedaja sorteeris prügi ennem põhjalikult läbi ennem kui lasi
vankrisse ja talle jäi ka too valge pakk silma. Prügivedaja võttis selle kätte ja tegi selle
lahti. Sel silmapilgul nägi ka Indrek midagi imelikku mille veendumiseks võttis ta
binokli, et lähemalt uurida, nimelt nägi ta, et seal oli leib. Õuele tuli ka kojamehe naine,
kes hakkas kohe prügivedajalt pärima, mis ta leidnud. Prügivedaja vastas, et leidis üsna
isuäratava leiva. Nad arutlesid seal natuke aega ja lõpuks söötis prügivedaja selle oma
ruunale2
sisse. Indrekut jäi aga peamiselt vaevama see mõte, et Karin sellest teada ei
saaks, siis siis tulevad ka teised asjad välja nagu, et Meleski saladust oli varjanud Tiina ja
siis visataks neid mõlemaid majast välja... Indrek pani tähele ka seda, et Karin oli hoopis
teiseks inimeseks muutunud, ta tegeles rohkem lastega ja käis nendega igal pool. Õhtul
tuli Karin Indreku juurde ja rääkis, et nägi Paraleppa täna linnas, ja see oli palunud teda
endajuurde äri asjust rääkima, kuid Indrekut ei huvitanud see. Karinit küsis Indrekult ka
seda, et kas ta on teiste naiste peale ka mõelnud.
21. XXI
Karinit olid nii palju omad asjad seganud, et ta unustas haige lapse eest palvet lugeda.
Kui ta see meelde tuli, siis kogu ta oma lapsed kokku ja luges koos nendega mitmeid
kordi palvet kuni lapsed tüdinesid. Seejäel läks Karin Itamite poole, kuid juba maja
juures nägi ta, et majasse kantakse väikest puusärki ja nii see osutuski olevat, väike poiss
oli surnud. Seda nähes tuli Karinile pisar silma. Kittyga rääkisid, et nad andsid enda poolt
kõik, et last tervena hoida. Käisid seal mitmed arstid, et ei osanud muud soovitada kui
sooja kompressi. Nüüd jäi üle matused korraldada. Nad rääkisid, et Itamil on kindlasti uut
kleiti ja kübarat tarvis ja lapsest on vaja pilt üles võtta, et ajalehte panna, selle eest lubas
härra Itam hoolitseda, sest ta oli kohtunud ühe maalijaga.
22. XXII
Nõnda hakkas Itamite maja juures suur sagimine. Itamid nagu taipasid, et inimesed
käituvad nagu kärbsed, sest elavana põlgavad ja ei tule lähedalegi, aga kui surnud majas,
siis tõmbab kärbseid ligi. Nii hakkas seal ka maaler Mägar seal tööle. Ta ainult palus, et
laps võetaks matuseriidest välja ja talle pandaks lilled juurde. Sellele vaatas ainukeselt
viltu hoidja, kes tundis lapsele kaasa ja jälgis Mägari tööd läbi luku ava. Kuid peagi võttis
ta oma julguse kokku ja läks sinna sisse ja hakkas Mägariga rääkima. Nad rääkisid
omavahel jumalast, õigemini põhilise osa tegi sellest hoidjatädi. Mõne päeva pärast tuli
ka maalri tööd vaatama Karin, kes alguses ehmatas sellest ära ja ka tema rääkis Mägariga
seal tükk aega, ainult Mägar oli Karini suhtumisest palju rohkem huvitatud ja ta kutsus
Karinit isegi Geeniuseks.
23. XXIII
2
ruun - kastreeritud isane hobune
7
8. Advokaat Paralepp oli sattunud täbarasse olukorda. Nimelt oli ta püüdnud mitu korda
Kariniga kokku saada: tänaval kohates ja enda juurde kutsudes ja talle koju kirja saates.
Sellele kirjale vastas Karin ainult sellega, et ta ei tule ja lisas oma arveldus konto kui
midagi peaks olema. Paralepp saatis alduses sinna tagasi laenu summa. Kuid selle saatis
Karin talle tagasi. Kuid see ei rahuldanud Paraleppa, ta arvutas välja ja kandis sinna
lubatud protsendid, mida ta oli ennem pettuse avalikuks tulemist lubanud. Kuid selle
saatis Karin heategevuseks, millest kirjutati ka ajalehes ja lisati alla Paraleppa nimi. See
pani Paralepa kolleege naerma ja Paralepa üle tehiti nalja. Ainukesena pidi ta seda
selgitama oma naisele. Karini peale ta vihane polnud, vaid teretasid üksteist nagu midagi
poleks juhtunud. Karinit aga hakkas huvitama Tiina. Nimelt oli temal üks saladus nagu
jutu sees välja tuli, kuid sellest ei tahtnud ta rääkida, aga Karin tahtis seda väga teada
saada. Karin hakkas leidma põhjuseid, et Tiina enda lähedusse saada ja siis sellest
teemast rääkida, kuid ainukesena sai Karin teada selle, et see oli salajane armastus ja
millal oli tema saladus alguse saanud – lapsepõlves.
24. XXIV
Kunstnik Mägar oli lõpetanud oma töö suure kiiruga ja Itamid mõtlesid korraldada selle
kunstitüki avamiseks peo. Sinna kutsusid nad nii kunstnikuid, lauljaid, muusikuid ja
loomulikult kõik lähituttavaid. Sinna tuli kohale ka koos Kariniga Indrek. Nad mõlemad
avastasid oma üllatuseks, et seal oli ka Paralepp. Karin pani selle oma loogikaga Kitty
süüks, aga Indrek Karini. Lisaks sellele oli Indrek pandud istuma Paralepa kõrvale,
millest Indrekul oli juba ükskõik. Niisiis hakkas Indrek Paralepaga rääkima, mis ajas
Karini vihale, ja Karin hakkas Reneele külge lööma, aga Indrek ei pannud seda tähelegi.
Kui lõpuks pilt avati, siis hakati seda kommenteerima ja nende seas oli ka Indrek, kuid
Karin tegi Indreku maha. Õhtul kodupoole minnes nad vaidlesid üksteisega ja Indrek
rääkis, mis nad Paralepaga olid rääkinud.
25. XXV
Karin ja Indrek aina vaidlesid edasi. Ühel päeval tuli ka Renee Karini juurde kuna too oli
lubanud Karinile laulda. Nii nad istusid Indreku kabinetis diivanil ja Renee laulis. Karin
palus Reneel peale igat laulu uuesti laulda nii et möödus tükk aega. Lõpuks jõudis ka
Indrek koju ja siis leidis Renee ettekäände, et lahkuda. Siis hakkas Karin Indrekuga
rääkima, kuna ta oli tavapärasest vaiksem. Nende vaidlus kujunes välja nii, et Karin
hakkas jonnima ja ei tahtnud Indreku nõu kuulda võtta. Indrek aga sundis teda kuulama ja
selleks ta hoidis Karini käsi kinni ja karjumise summutamiseks kätt suu ees. Kui Indrek
oli lõpetanud, siis lasi ta lahti ja lisas juurde, et nüüd ta võib minna lahutama, sest nüüd
on ta kasutanud vägivalda Karini peal. Sel hetkel märkas Indrek ka, et tema käsi on
verine. Karin oli hammustanud Indreku kätt. Indrek hakkas verd haavast välja imema ja
välja sülitama nagu see oleks mürk ja lahkus toast, et panna ioodi haavale. Tagasi tuppa
jõudes langes Karin Indrekule kaela ja ütles enda kohta, et ta on jälk loom ja lisas, et oli
hea, et Indrek teda nii kinni hoidis. Indrek aga küsis et mis neist nii saab.
26. XXVI
Kuid Indrekule ei jätkunud tahtmist ega jõudu teda koguaeg nii hoida. Teda huvitas
rohkem asjade tulek ja minek. Õigemini oli see teda huvitanud poisikesena. Väiksena oli
ta koguaeg käinud väljas, eriti kevaditi, et märkida ära lume sulamiskäiku teivastele ja
mõõta oma varju pikkust. Just see sama mõte valdas teda ka praegu kui ta oli väljas
jalutamas. Ta kohtas seal Meleskit, kes oli sama moodi mõttesse süvenenud. Melesk oligi
tahtnud Indrekuga kokku saada, kuid see oli üllatavalt ootamatult juhtunud. Nad hakkasid
8
9. rääkima revolutsioonist, jumalast ja sellest et mille eest see revolutsioon üldse seisab.
Meleski hingel oli üks küsimus, mida ta pidi Indreku käest küsima. Nimelt, mida teeks
Indrek tema nahas olles. Nagu selgus siis oli Meleskil surm kindel, ainult sai ta valida, et
kas surra enda, sõbra või vaenlase käe läbi. Indrekult sai ta teada,et Indrek oleks valinud
surma sõbra käe läbi, sest see oleks kindel surm, aga Melesk ütles, et tema valiks surma
vaenlase käe läbi, sest see on kõige ausam surm.
27. XXVII
Melesk oli just tahtnud midagi härra Mauruse kohta öelda, kuid poole lause pealt lasti ta
maha. Nii Indrek kui Melesk soriti läbi ja Meleski käest taskus leiti laetud relv. Indrek
pani Meleski silma laud kinni. Indrek viidi jaoskonda ja kuulati üle, kuid sellega kaua ei
läinud, et aru saada Indreku süütuses, et tal polnud revolutsiooniga mingit pistmist.
Indrekut ehmatas ära ainult mõte, et ka tema oleks saanud surma, kui ta oleks pannud käe
taskusse jaet nüüd võidakse revolutsiooni poolt talle nn „saba“ taha panna. Indrek läks
koju ja mõtles järele nendele sõnadele, mis Melesk oli talle öelnud ja Indrekul läksid
silmad märjaks. Tuppa sattus ka Tiina, kellel sammuti läksid silmad märjaks Indrekut
nähes. Indrek rääkis talle, mis Meleskist oli saanud. Samal hetkel sattus sinna ka Karin,
kes nägi, kuidas Tiina proovis Indreku kabinetist minema lipsata. Karin läks sellest aga
ärevust täis ja hakkas seletust nõudma. Alguses kuulas ta Indreku üle, kes rääkis talle
ainult pool tõde ja nii nagu oleks ta Meleski surmast ajalehes lugenud, kuid Tiina, kes ei
teadnud kui palju Indrek oli Karinile rääkinud, rääkis kogu tõe välja. Kuid Karin ärritus
veel rohkem selle peale, et ta sai teada, et see polnud ka veel päris see saladus, mis Tiina
oli endale hoidnud. Kuid seda ei öelnud Tiina välja.
28. XXVIII
Kui Karin Indreku tuppa jõudis, siis hakkas ta temalt seletust välja pressima. Kuid Indrek
pidas lõpp kokkuvõttes paremaks teda säästa teadmisest, et ta oleks surma saanud, sest
see oleks ta laastanud. Kuna Karini uudishimu ei andnud rahu, siis ta läks rääkima
teistega. Esmalt Kittyga, siis Mägariga ja lõpuks Paralepaga, kuid mitte keegi ei andnud
talle loodetavat vastust. Viimase varjandina ta rääkis Reneega, kellega koos nad läksid
jalutama samasse kohta, kus oli surma saanud Melesk. Teepeal palus Karin, et Renee
laulaks talle, mida ta ka tegegi, aga Renee palus ka Karinilt suudlust, millele ta sai eitava
vastuse. Kuid kui Renee oli talle rääkinud kuulujutte Meleski surma kohta ja lisas, et
tema mees oleks võinud surma saada, siis Karin kohkus ja ütles Reneele et ta võib teda
suudelda. Seda ka Renee tegi, aga Karin mõtles samal ajal, et ta maksab Indrekule tema
saladuste pärast tuhande kordselt kätte ja lõpetas Reneega suudlemise, kuna too nii
kirglikult suudles, et Karini selg ragises ja hingus lämbus.
29. XXIX
Kui Karin oli linna servale jõudnud, siis saatis ta oma kaaslase mingil ettekäändel ära ja
jäi ise kõndides mõtlema. Kodu juurde jõudes ta nagu ei tundnud oma kodu äragi ja
venitas isegi tuppa sisenemisel. Toas suundus ta kohe Tiina juurde ja hakkas teda igat
moodi süüdistama ja ähvardama. Alguses hakkas Tiina selle peale nutma, aga hiljem
hakkas ta vastu rääkima, millest sai Karin rohkem ärritust endasse. Karin läks Indreku
kabinetti kus istus sohva peal ja mõtles kuidas Indrekuga vaielda. Kuid Indreku koju
jõudes läks Karin üles tuppa ja ei öelnud midagi. Indrek tundis, et Karinil on midagi mida
ta tahakse rääkida, aga vaikib. Ka oma käitumises hakkas Karin väljendama oma olemust
– ta käitus samamoodi nagu oli seda teinud varasemalt, hilja õhtul teatris käima ja
seltskondadega väljas käima. Isegi hüpoteegi mõttega tuli ta Indreku juurde, mis ka ainult
9
10. mõtteks jäi. Karin saabus ka õhtul 2 ja 3 vahel, siis proovis Indrek temaga rääkida, kuid
Karin hoiatas, et ta hakkab karjuma, kui Indrek püüab teda kabinetti viia. Hommikul
käitusid nii Indrek kui Karin nii nagu ei tunneks üksteist. Kui Indrek uksest välja läks,
siis Tiki oli tahtnud Indrekult musi hüvasti jätuks ja kui Indrek oli öelnud, et küll ema
annab ja uksest välja läinud, siis hakkas Tiki nutma ja jooksis Karini juurde. Karin aga
öelnud, et isa on paha, aga Tiki vaidles talle vastu. Seda kuuldes tulnud Indrek tagasi ja
kutsunud Tiki enda juurde ja andnud talle musi ära, seda ka nägi Tiina, kel tuli ukse
vahelt piiludes pisar silma. Teepeal mõtles Indrek, et mis küll Karinil võib viga olla, et nii
käitub.
30. XXX
Köögertalil oli õnnestunud aga mingisugune suurem äri operatsioon, mis tuletas talle
meelde oma vanat kommet pidada ärisündmuste ja selle juubelite puhul pidu. Sellepärast
ta pidas seda kohalikus lokaalis. Ta oli vahepeal üsna rikkaks saanud nagu ta seda
mitmeid kordi korrutas, asi oli nimelt selles, et ta pettis riiki. Tema ega tema naine ei
maksnud riigile makse, mis hoidis suurel osal raha kokku. Peol olles jõid inimesed nii
nagu jaksasid ja kui kõik olid juba enam-vähem täis siis hakkas eesotsas Köögertal
tühjendatud klaase põrandale viskama, kui need said otsa, siis joodi sealt mis kätte juhtus:
kauss või pudel. Renee andis Karinilegi juua ühest suuremast kausist, mis valmistas talle
suurt lõbu. Märgati ka keset lokaali laua peal seisvat paari kes suudlesid. Peale seda
kustus tuli, mis ajas instinktiivselt Karini ja Renee suudlema, kuid kohe kui tuli põlema
läks, kisti Renee seina äärde, kuid Renee jõudis anda klaasist sigarialusega ründajale
vastu nägu nii et nägu veriseks läks. Ründajaks oli Paralepp, kes oli terve õhtu tõsine
olnud ja joonud. Paralepp aidati haiglasse. Kuid see ei rikkunud piduliste meeleolu.
Köögertal tahtis alguses karistuseks Reneega võidu joomist teha, kuid ta peagi loobus
sellest ja hakkas laamendama.
31. XXXI
Karin lahkus Köögertalide juubelilt koos Itamidega, kes saatsid teda oma kodu juurde.
Sealt läks Karin edasi ise. Ta proovis enda rahustuseks teepeal nutta, kuid see ei
õnnestunud. Kui ta koju jõudis, siis talle tuli ukse lävel meelde selle ukselukk ja see kui
nad esimest korda Indrekuga selle avasid. Ta hakkas seal nutma. Ta hiilis vaikselt üles ja
vaatas kas Indrek magab. Indrek aga kuulas vaikselt mida ta teeb ja kus ta käib. Järgmisel
hommikul Karin ei näidanudki end hommikul ja kui Indrek lõuna ajal koju jõudis siis sai
ta teada, et Karin oli haige. Kuid Indrek otsustas et ta ei lähe ennem tema juurde kui teda
on kutsutud, aga seda ei juhtunud ja järgmisel päeval oli Karin terve. Tal oli siis isegi
külaline. Selleks oli Renee, kes laulis talle. Indrek ei teinud selle peale midagi, isegi
kutsus teda lõunale, kuid Karin ütles, et ta ei saa, et tal kiire kusagile. Karin läks teda
välja saatma. Esikusse jõudes Renee suudles Karinit, kuid see hammustas teda
enesekaitseks ja kui Karin tahtis hammustuse haava vaadata, siis Renee proovis uuesti
teda suudelda, aga siis Karin viskas ta uksest välja ja ütles, et ta sinna piiritust peale
paneks.
32. XXXII
Kogu see toiming all ukse juures oli Karini arvates kestnud mõned hetked, siis Indreku
arvates kestis see liiga kaua. Sellega algas ka nende tüli, alguses nad vaidlesid selle üle, et
kes võib kutsuda Indreku kabinetti ja keda mitte. Seejärel tõi Karin välja selle, et Indrek
oleks äärepealt surma saanud ja seda varjas tema eest, aga kõige laastavamaks Indrekule
mõjus jällegi see hetk, kus Karin rääkis lõpuks ausalt välja mis peol oli juhtunud
10
11. (suudlused, kaklused). Selle peale ütles Indrek, et ta kahetseb et neil lapsed on.
Tülitsemise lõpus sai Karin aru, et Indrek oli lakanud teda armastamast.
33. XXXIII
Karin hakkas uuesti meenutama vanu aegu, et kuidas nad olid Indrekuga rääkinud
vananemisest ja kortsudest. Talle tulid isegi Indreku tolle aegsed naljad meelde, mida ta
enam naljana ei võtnud. Karin võttis endale nõuks minna Idaga rääkima, kuid selle leidis
ta väga kehvas tujus. Ida mees oli ta maha jätnud ja ühe noorema tütarlapsega ära
jooksnud. See kurvastus tegi Karini natukene rõõmasamaks, sest ta sai endale tõestuse, et
mees on kõiges süüdi. Kui Karin rääkis talle oma suhetest Indrekuga, siis Ida soovitas tal
minna oma mehe juurde ja andeks paluda, kuid Karin ütles, et ta ei kavatsegi seda teha,
sest mees on sama palju süüdi kui tema ise. Karin rõhutas veelkord, et mehed armastavad
ainult noori ja ilusaid naisi ja ega töö ei aita armastusele kaasa.
34. XXXIV
Karinil oli hea meel kui ta sai Ida juurest tulema. Sealt suundus ta kohe edasi kohvikusse,
kus ta oma seltskonnaga hakkasid rääkima. Kuna seltskonda kuulusid ka kunstnikud, siis
hakati loomulikult kunstist rääkima, kui teema kiskus elu ja surma peale, ja see viimane
just meenutas proua Itamile tema lahkunud poega. Sellega lõpetatigi jutuajamine ja Karin
palus temalt andeks. Nad läksid kohvikust välja ja Karin sai kokku Reneega, kes ruttas
kooli poole. Karin läks üksi teda saatma. Renee saatis ta kuni haiglani ära ja Karin ütles,
et üks tema mehe sõber on haiglas, keda ta vaatama läheb. Kuid kui Renee oli hakanud
kooli poole minema, siis talle tuli meelde Paraleppa verine nägu ja see pani teda kooli
unustama ja ta jäi Karinit haigla ette ootama. Karin samal ajal rääkis Paraleppaga haiglas,
kes proovis ikka Karinit ennast armastama panna, kui Karin kaitses oma meest ja ütles, et
armastab teda veel. Kuid Paralepp küsis, et miks ta siis selle poisikesega jamab, mille
peale Karin vastas, et ta tahab teada kas see on võimalik. Paralepp märkas aknast välja
vaadates Reneed ja sellest üllatus ka Karin.
35. XXXV
Karinil värises süda kui ta astus mööda treppi alla, et Renee juurde jõuda. Tema juurde
jõudes ütles Renee, et oli teda oodanud, ja kool oli läbi saanud. Renee saatis Karini kodu
juurde ära ja Karin kutsus ta sisse, mida Renee oleks ka ilma kutsumiseta teinud. Nad
läksid nagu ikka Indreku kabinetti, kus Karin vaatas kellalt, et Indrek peaks koju jõudma
umbes poole tunni pärast ja et näidata, et ta on seal Reneega kauem olnud, siis hakkas ta
Renee sigareid suitsetama. Kuid Indrek ei tulnud ettearvatud kellaajal. Karinil sai juba
ootamisest kõrini ja ta hakkas Reneed ära saatma, kui see proovis teda suudelda. Kuid
seda segas Indrek, kes just sellel silmapilgul tuppa astus. Renee oleks just nagu toast
põgenenud ja läks kiirel sammul Indrekust mööda. Indrek aga ei teinud midagi, vaid
vaatas seda külma pilguga pealt. See mõjus Karinile ärritavalt. Ta oleks tahtnud Indrekut
millegagi shokeerida, kuid selle asemel oli tal piinlik. Ta läks Indrekule üles tuppa järgi,
kus nende vahel hakkas jällegi tüli, kuid kui Karin hakkas nutma, siis säilitas Indrek oma
külmuse ja Karin lahkus toast öeldes, et Indrek ei ole enam nutmist väärt. Üksi jäätuna
Indrek mõtles nendele viimastele hetkedele, kui nende ainus poeg veel elus oli ja Karin
oli öelnud natuke aega ennem poja surma, et jumal ei laseks pojal surra, muidu ta läheb
hulluks ja seda Indrek just mõtleski.
36. XXXVI
Indrek oli teinud juba ettevalmistusi, et lahkuda kodust Vargamäele. Ta oli hakanud oma
asju kokku panema, kuid paljud asjad ta pani hajameelselt tagasi, kuna ta oli mõtetes
11
12. eemal. Kui ta oli oma asjad kokku saanud, siis need mahtusid tal väikesesse seljakotti ära.
Lahkumiseks valis ta sellise hetke, kui Karinit polnud kodus, sest vastasel korral läheb
uuesti tüliks ja asjaolude sunnil võib ta olla sunnitud jääma. Esikus olles kutsus ta Tiina
enda juurde, et talle vähemalt midagi öelda. Temaga kaasa tulid lapsed, kelle Indrek ajas
teise tuppa tagasi. Indrek ütles, et ta lahkub ja peale seda nägi pisarat Tiina silmis ja Tiina
palus, et ta ei lahkuks ja suudles Indreku kätt. Kuid Indrek jäi endale kindlaks. Tiina
küsis, et kas nad vähemalt saaksid teda saatma tulla, sellega oli Indrek nõus. Kuid uuesti
nähes Tiinal pisarat silmis ja laste lehvitust talle tal läks süda härdaks ja vähe puudus, et
ta oleks tagasi läinud. Selle pärast ta pööras esimesest tänavast kõrvale, kus ta kohtus
Vesiroosiga, kes oli maani täis ja keda proovis voorimehele aidata politseinik. Indrek
ütles et ta viib ta ise koju ja aitas ta voorimehele. Tee peal rääkis ta mida Karin oli talle
rääkinud ja kui Vesiroos oli hakanud rääkima relvadest, siis meenus Indrekule tema
sahtlis olev revolver, mille ta pidi Karini pärast kindlasti ära tooma. Kui ta oli Vesiroosi
tema majja aidanud, siis kiirustas ta tagasi oma kodu juurde ja lootis selle leida
inimtühjana nagu see oli tema lahkudes jäänud.
37. XXXVII
Indrek kiirustas kodu poole, ise aga mõtles Vesiroosi sõnadele järele. Kodu poole sõites
ta rääkis voorimehega ja küsis kas ta tahab endale revolvrit osta ja voorimees oli nõus,
kuid tahtis seda ennem näha. Natuke maad enne kodu ta läks maha ja jooksis kodu poole.
Kodu ukse avas ta vaikselt ja talle endalegi tundus nagu ta oleks varas. Maja paistis
alguses inimtühi ja ta läks oma kabineti ukse taha. Kuna ta teadis, et uks krigiseb, siis
avas ta selle kiiruga. Kuid oma üllatuseks nägi ta seal Karinit koos Reneega, kes istusid
diivani peal. Karin ehmatus sellest ja noomis Indrekut, et miks ta hiilib niimoodi ringi.
Indrek vabandas ja läks oma laua sahtli kallale, kust ta urgitses natuke aega revolvrit. Kui
ta oli selle kätte saanud ja uksest välja hakanud minema, siis Karin ütles viimasel hetkel,
et keda ta tapma läheb, ja sellest haaras Indrek enda taskust relva ja hakkas kõmmutama.
Sellest langes Karin põrandale ja Renee hüppas diivani taha. Peale seda oleks Indrek
Karini kohale kummardunud, kui Renee suuri silmi diivani tagant märgates ta sammus
toast välja. Ta kõndis mööda tänavat, kus tema selja taha kogunes aina enam inimesi, kes
talle järgnesid, sest nad teadsid, et Indrek on millegi tõsisega hakkama saanud. Talle
juhtus teepeal ka politsei vastu, kellele ta revolvri andis ja suundusid edasi politsei
jaoskonda. Sinna jõudes ütles Indrek kohe, et ta on oma naise tapnud.
38. XXXVIII
Peale seda hakkas Paaside perekonnast huvituma ajakirjanikud. Nende perekonna ajalugu
kui ka sugulaste ajalood jahvatati ajakirjanduses peeneks ja arutati nende tegude üle.
Tänu sellele sündmusele sai endale kuulsust ka Renee, kes saadeti proua Köögertali poolt
Itaaliasse edasi õppima. Karinit hakkas haiglas vaatamas käima Paralepp, kes tõi talle
igapäev lilli ja hoolitses tema eest. Veel andis Karinile tõestust, et maailm ei ole teda üksi
jätnud Kitty kirjad Berliinist, millest tuli välja , et tema mees oli ta küll Berliini saatnud,
aga raha enam talle ei saatnud ja kohapeal tegi kõik rahaks mis sai, kuid keegi ei teadnud
mis selle põhjuseks võis olla. Paralepaga rääkides oli Karin öelnud, et ta sai aru et Indrek
ikka veel armastab teda. Ta ka kirjutas Indrekule vanglasse, kuid sellele ta kunagi vastust
ei saanud. Saabus ka Indreku kohtupäev, kus hakati arutama tema süüd või süütust.
39. XXXIX
Publikuks oli seal enamasti naised, kes kõik olid huvitatud juhtumist. Kui Indrek hakkas
rääkima, siis Karin segas vahele ja hüüdis, et ta valetab kui ta räägib ja seega visati ta
12
13. kohturuumist välja ja tagasi sai ta alles siis kui Indrek oli kõik ära rääkinud. Indrek aga
rääkis kõik mis oli vahepeal juhtunud ja mis oli see lause Indrekule tähendanud, mis
Karin oli öelnud („Keda sa nüüd tapma lähed“). Ta seletas põhjalikult oma seisukohta.
Seal hulgas tõi ta välja selle lause seose tema ema surmaga, mis mõjus Indrekule jällegi
laastavalt. Kui Indrek oli lõpetanud, siis lisas ta viimaks, et talle ei antaks armu vaid
mõistetaks õigust. Siis läksid kohtunikud nõupidamis ruumi ja Indrek ooteruumi. Sel
vaheajal küsitlesid ajakirjanikud Karinit, kes neile hea meelega rääkis toimuvast. Kui
vaheaeg sai läbi, siis kutsuti kõik tagasi kohtusaali, kus tehti teatavaks kohtuotsus. Indrek
lasti tingimisi lahti ja kõik tormasid teda õnnitlema. Indrek hakkas kohtumaja trepist alla
minema, kui talle tuli teepeal vastu Karin, kes palus, et Indrek talle andestaks ja et ta koju
tagasi tuleks. Kuid Indrek keeldus ja läks temast mööda maja uksest välja. Karin järgnes
talle ja palus teda veelkord. Indrek vastas selle peale, et ta ei puutuks teda ja põgenes
Karini eest üle tänava, Karin jooksis talle järele, kuid kiires hoos ei märganud ta trammi
ja sai trammilt löögi, mis tõi talle silmapilkse surma. Nüüd kogunesid kõik tema ümber ja
seda ka Indrek, kes võttis ta sülle ja temaga autosse istus. Kui suurem seltskond maha jäi,
ja Indrek end Kariniga üksi tundis, siis ütles Indrek talle: Kallis, sa armastasid ikka
rohkem, kui mina suutsin uskuda.“
13
