25. Erni Hiire luuletus “M2lestusi!” Polk. Olge lahked! Härge polk. Ja sekka mõni nolk. Suur, uhke elu! Hei! Paraaditsev see jõmme rida su poolt. Mu sünni auks. Kõik läbi käid. See prassiv polk nüüd mälestusen. Kuid ei? Ootavad siis mult veel mida? Hing!? Lõbu. Naeran. Issand! Nali. Mõni sala kolk veel rüvetada sääl? Säh, võta! Omanda! Ja vii ta kun tahad. Ilu. Elamused. Segipaisat solk. Kuid sootsin. Lapsepõlv. Loon hingest kevadtuliriida! Üks tuleb. Teine läheb. Eile... Täna samune! Pälk liha läbistab. Hing pilkekambri jääb. Kõik kaob. Ja kustun, lahjun. Aeg vaid argneb - enam rammune! Mil lõhkeb aeg täis mälestust? Mil klamber lahti vaob? Teen tuliriida armusegust kord - soov ammune: ehk süda veel sen mõrkjan lõõman ihad õnneks taob! 4. 3. 2. 1.
26. Erni Hiir luuletus “Euroopa” Euroopa - suurimal on inimtapatallil nimeks, kun käiman meeste lihakshakkimine masinkiir. Ju rahupõlv on relvatööstus-edun raband pimeks kõik arud seks, et paberkaardeil moonduks maade piir. Oo, kauge dzhungli lemmik, riisipõlde poeg, te imeks, te vihaks, vägistuseks soetet tapatall! Kui hiir siin härrasmeeste relvakeldri kurun inim imeks vaid püssirohu vingu, hinge matab mille viir. Sest hüvest vähesest, mis relvaülemate armust ant verehinna eest, ei tohi gloobuse mollusk teist omasarnast toetada kesk tüssamise karmust. Kaastundlik, hõimne hüüd kui oleks ohtumanav tusk! Ent kõigi piinu veendel, vilkeks valluden sest karmust, usk armastada olgu, olgu elada veel usk!